Mõned aastad tagasi õnnestus käia Bali saarel ja ballisaar on noh, unistustes olnud selline nagu igaüks meist tahaks minna. Mõtle Bali ja läksin minema Bali saarele ja tagantjärgi öeldes, et Bali saar on küll hästi turistikas, ta on hästi ülerahvastatud, aga sellel saarel on midagi sellist, mis isegi sel puhul toimib. Selle saare võlu ei, ei oska päris hästi sõnadega kirjeldada, aga rahvamassid ei ole suutnud ka seda kaotada. Olen mina siis Bali saarel ja Balil elavad. Ta ei ole moslemisaar nagu kogu Indoneesia Tamilid ehk hindud, aga Tamilid on sellised sihvakad ja ilusad ja pikad ja aga hindude selline suhtlemisstiil on meile harjumatult pealetükkiv ja et kogu aeg tahavad sult midagi saada. See oli ainukene asi, mis oli nagu natukene keeruline, aga samas ka lõbus olemine öömaja kohas läheb natukene randa mööda kõndima ja tahan tagasi tulla. Juba keegi pakub mulle kindlasti Emma istuks tema mopeedi võrri tagaistmele ja ma ütlen, et mul on minna 300 meetrit ja ma tõesti ei soovi seda ka. Tema ütleb, et aga mina soovin, sest meil on homme silebration, neil on pidustused kodus ja temal on seda raha vaja. No siis on valik, eks ole, sa, kas sa toetad nende perekondlikke pidustusi pehmitte, kui pidu, siis pidu ja eks ma siis istusin talle sinna taha. Ma hakkasin tal natuke vähem, kui ta küsis, aga ikkagi väikene pidu, toetus. Ja ma olin seal vist kaks või kolm ööd. Ja kogu aeg olid inimesed minu ümber, kes mulle kogu aeg midagi pakkuda kusid. Küll oli midagi tehtud. Patika tehnikas küll oli midagi, kas Melchiorist hõbedast mingit delfiinikujusid, keegi tahtis hästi massaažide Jahad, keegi tahtis kalendrid müüa, keegi tahtis paadiga merele viia, keegi tahtis oma auto või mootorrattaga mööda saart sõidutada. Ma rumala inimesena ütlesin vahest Mei Pilleitze, et vahest hiljem nad jätsid selle sügavalt meelde. Ja kord oligi, et ma tulin, kas ma tulin snorgeldamist merelt või, ja siis oli selline. Lübelev kamp oli minu ümber ja kõik ütlesid, et ma olen neile midagi lubada, et nad tahavad nüüd seda kõike kätte saada ja jälle olid nad kõigi oma asjadega seal, ma mõtlesin, et mida ma siis teen. Ja ma ütlesin, et nii, et on koosolek, selgitasin ära, esiteks, et ma ei ole miljonär. Teiseks, mu reis alles algas. Kolmandaks ma olen juba eakam inimene ja ma ei vaja kõiki neid asju. Ja neljandaks, ma lähen kodust väga kaugel ja mu reis on tõesti veel alles alanud. Et ma lihtsalt ei taha neid asju. Muulased, kujutad ette selle kõik ära ja nad pudenesid nagu ämblikud rannas laiali, aga neil oli seda koosoleku vaja. Et jah, siis ma võtsin ühe selle Nende kalendri, mis oli tõesti natukene kiiga käega tehtud, natukene kõver, aga ta oli ikkagi käsitööd oli ise teinud, neil on ju nagu 13 kuud kalendris ja väike õpetus juures, kuidas seda kõike lugeda ja ta oli nii armsalt natukene viltu tunne, et mulle see meeldis, mõtlesin selle ma võtan ja ja üks naine siis tehke mulle veel massaaži ja mõtlesin, et hea küll, võtan sellega, aga muidu kumera saarel ringi sõitsin ja mul oli selle autojuhiga kokku lepitud, et, et ma sõidan temaga ringi, et ta viib mind nende templite juurde nende koskede juurde, kuhu ma minna tahan, siis kõik oli hästi ja me läksimegi aga maal kasvavas peatuses välja veel üks poiss, kes teatas, et tema, minu giid ja tema viis mind jugasid vaatama ja, ja ta oli väga tore kõik ja ja siis tal oli veel onu või tädi, kes müüs igasuguseid maitseaineid ja kuju, käsi ja puha. Ja ta muidugi viis mind oma sellesse putkasse ja arve oli juba varsti üle miljoni. Ma mäletan, et see, see miljon oli vist meie rahas 100 krooni, see oli veel Eesti krooni ajal, nii et, aga tundus ka mulle nagu palju. Ma ütlesin, et mul ei ole seda raha ja ta ütles, et väga tore, aga kus hotellis sa peatud võtta praegu kaubad kaaseme tulema õhtul hotelli väravasse raha järgi ja ma mäletan takkajärgi, et see noormees, kes sinna tuli, oli pisut ärevil, sest ta ei olnud kindel, et kas ta saab mind kätte. Ikkagi nägi mind tulemuse, sai oma, sai oma raha kätte, siis oli nagu kõik tore, aga see poiss, kes Wisminkovskisid vaatamas ja ütles nii toredasti, et et enne, kui me läheme sinna platsi juurde tagasi, kui oleks võimalik, oleks väga tore, kui sa siin metsas mulle selle raha ära annaks, et siis nagu teised ei näekski. Isehakanud giid. Aga ikkagi oli sümpaatne ja, ja seal oli väga raske jõuda mingi vaatamisväärsuse, nii sa läksid mingisuguse templi poole ja ees oli muidugi kahel pool tohutu müük ja ma olin juba õppinud nagu silmad kergelt maas hoidma ja kõik nagu võtavad varrukast kinni, et osta seda teist, kolmandat ja jälle võib-olla libises üle huulte, Meibi leiti Mei piletite ja siis, kui ma tagasi tulin ja ütlesin, et ma ei taha neid asju, siis see naine hakkas nutma. Sa lubasid mulle, sa lubasid ja ma tundsin ennast tõelise kaabakana hetkeks, aga ikkagi sain sealt minema. Aga ma ei ütle, et ma päris puhtalt pääsesin. Millegipärast ma mingisugusele Sarongiga kujuta ette, see on see, mis ümber keelatakse, endale ma õppisin isegi selle ära, kuidas ta keerata. Sest muidu templite juurde ei lastud aeg-ajalt neid laenutati, aga ma ostsin selle sealt kaasa, nii et päris puhtalt toredal saarelt ei pääsenud. Aga kõik need riisiterrassid ja ja, ja eriti selle saare keskosasele Ubudi kandis, kus on kus on ainult sellised kunstikioskid, nad teevad kõike kujusid ja maale ja no kõike, kõike kõike. Aga kui sa sõidad näiteks kellelegi motika taga otsa peal jälle tundide kaupa ja need mitte mingit vahet ei ole ja kummalgi pool teed, need meistrikojad ei lõppegi otsa. Et siis on küll niimoodi, et mõtled, et, et kas on tegelikult võimalik, et igasse poodi satub ükski klient päeval? Mulle tundub see ebareaalne, aga siis mõtlengi, et näed, majandusmudel on ikka teistsugune kui meil. Meil, kui sa mingi äriteed, siis sa pead ikka mõtlema sellele, et kuidas väga palju kasumit saada ja kas see tasub ära. Aga seal, kui juba on selline kant, kus on selline kunstitegemise ja kunstimüümise koht, siis paned oma kioski püsti ja ma ei tea, võib-olla mõni päev tuleb sulle see turist, see ostja, kes siis tõeliseks kingituseks. Hästi tore mõtlemine ja teine ka sealsamas kandis, et kui ma ostsin täitsa korralikust poest, ma ei tea, kas ma ostsin mingi püksipaari või midagi siis kui ma olin selle välja valinud selle soovitaja juurest, siis soovitage siis, kas ma tõesti võtan selle siis ta kutsus kellelegi, kes selle koti pani, see kotipanija kutsus kellelegi, kes viis mind kassa juurde. Kassas maksin ma raha ja, ja järgmine inimene ilmselt juhatas mind poest välja, nii et minuga tegeles neli-viis inimest. Küsi nüüd, on need sotsiaalsed töökohad või on neid tõesti vaja, aga see on elustiil, see on, see on teistsugune, kui inimesi on palju, siis kõigil on nagu midagi teha. Aga mul tekkis sinna juttu kuulates nagu see mõtet, aga kas sa oma igapäevases elus, kui sa parasjagu reisil ei ole, suudad ka ütelda hiljem hiljem või siis ei, mul ei ole seda vaja kõigile neile pakkumistele, mis sinu ellu sisse sõidavad. Suudan küll öelda, suudan öelda ja väga hästi suudan öelda, et ei, mul ei ole seda vaja ja üldse kõigi nende teenindajatega suheldes telefonimüügid vahest ma mõtlen, kui mulle helistatakse ja pakutakse midagi ja mõtlen, kui raske see nende töö võib olla. Ja kui ma ei ole just väga halvas meeleolus, siis ma lasen vähemalt neil ära rääkida ja ütlen, et mul tõesti ei ole seda vaja, sest kõige on kõige lihtsam on lihtsalt see öelda, et ärge tüüdake mind või, või panna toru hargile. Ja siis ma mõtlen ikka aeg-ajalt nende inimeste peale, kes seda teevad ja ja siis ei, elus on juba võib-olla ealised iseärasused, aga sul ei ole lihtsalt kõiki asju vaja ja reisimine on mulle õpetanud, kui vähe asju sul tegelikult vaja on. Ja vahest, kui mingi asi nagu meeldigi, mõtled, kui, kui tore see on, et selle moduks küll koju, siis ma pean mõtlema välja kaks asja, mis ma kodust välja viskan, sest midagi enam ei mahu, lihtsalt.