Ma vahel mõtlen, et kuidas see saab nii olla, et kuidas rahvas on rahul sellega näiteks, et noh, võtame Eesti näitel, et näiteks Tallinna linnas on kogu aeg võimul nagu üks seltskond ja miks inimesed sellega siis rahul on ja miks ei võiks nagu teisiti üldse olla või noh, mingis riigis, et kuidas saab olla niimoodi? Käisin mõned aastad tagasi Tadžikistanis ja juba enne ma kuulsin, et mingis ülemaailmses korruptsioonitabelis on Tadžikistan korruptsiooniulatuselt kolmandal kohal, mõtlesin, kolmandad ikka kangestuvad mingisugused Aafrika riigid ja kus võiks korruptsioon olla suurem ja kujutad ette, ma mõtlen niimoodi, et mõtle, kui huvitav reisisihtkoht, mul on mõtlema sellisesse riiki, kus on tohutu korruptsioon ja et mul on hästi tore seda vaadata, et ma ise olen sellest nagu eemale, et see mind ei puuduta. Ja nii jõudsin tadžikistani, käisin sealt teatrist kolleegiga koos ja me olime tegelikult teil külla kutsutud, sest neile oli üks hea sõber, kes oli juba kaks kuud seal Tadžikistanis olnud ja oli vist ÜRO või NATO kutsel, andis seal õigusalast nõu ja puha ja nii toredasti sobised. Me läksime tal augusti lõpus külla nädalaks ja tema lähedus ka lõppesid, niiet ta tuli meiega koos tagasi, lõpetas oma lähetuse ja läksime riiki, kus oli siis see kõrge korruptsiooni, esialgu oli kõik põnev ja kujutad ette, et see mõjus nii hirmsalt, tegelikult mulle. Et see puudutas küll, sest see oli jälk. Ta keppis, Dali pealinn on dušanbee. Dušanbee tähendab esmaspäeva. Tagantjärgi mõelnud, et no see ei saagi päris tore riik olla, kus pealinna nimi on esmaspäev, aga tegelikult asi ei ole üldse selles, küllap oli asi lihtsalt selles, et selles linnas ilmselt oli esmaspäeviti mingisugune suur turg või et noh, selle järgi on nime saanud, see on nagu tore, aga noh, ühesõnaga. Me räägime riigist, mille pealinna nimi on esmaspäev ja sealt Dušanbest sõitsime Hadžandy. See oli kunagi Leninabad, kes võib-olla on Nõukogude Liidu ajal reisinud Kesk-Aasias ringi ja siis teab, kus on. Aga sinna oli raske pääseda, sest Need riigipiirid ei omandanud ju mingit tähtsust nõukogude ajal, aga praegu kõik need naaberriigid on oma piirid kätte saanud ja siis on väga raske pääseda, see on nagu täiesti eraldi üle mägede teed olid tohutult halvad tunnelid, mis olid pärit nagu eelmisest pigem üle-eelmisest sajandist, kus sa sõidad selliste diiselautode taga umbes 20 30 kilomeetrit pimedas maa all, kus see tee ei ole nagu tee, vaid on ainult ühed augud ja mingi niriseb vesi nüüd tõeliselt nagu mäekuninga koopas. Päris kole. Ja see kõik võttis hästi palju aega, aga selleks oli üks džiip, mis meid peale võttis, millega me tegime kokkuleppe, et tema viib meid sinna Jondi siis teise linna ja hakkasime sõitma, kõik oli väga tore, aga käed olid väga ilusad, see tunnel oli muidugi jube, aga seda džiipi bee teel kinni. Sõit võib-olla kestis kokku kuskil üks, kuus või seitse tundi, seda peeti kinni umbes 20 korda. Ja 20 korda pidas teda kinni nii lits. Ja ega seal autojuhile rohkem tähelepanu ei pööranudki, kuivõrd ta pidi koordil raha andma. Nii et mõni miilits oli isegi sellele mehele tuttav, siis ta lehvitas rõõmsalt. Hei. Samas oli see käsi pikal ees ja sinipidi panema raha. Ja teine jälle pidas kinni, ta sirutas ainult käe, sa pidid sinna raha panema, juba ta peatas järgmist. Need vormimütsid olid neil kuklas, kuidagi ei olnud siukesed Megised ka, nagu kujutad ette, et politsei võiks olla igasugust igerikud ja siuksed imelikud ja nagu nagu pätipolku. Ja siis me küsisime, et selle juhi käest, et kuidas see võimalik on, et, et mida ta peab maksma, kui suured need summad on ja tuli välja, et need summad ei ole üldse väga suured. Aga see paratamatus, see alandus, et sa pead kogu aeg nagu ise autost välja minema ja selle raha talle andma, me ütlesime, et mis siis on, kui sai, annaks ta ütles, et no siis on tegelikult nii, sest nad teavad enam-vähem minust. Nad teevad, millega ma tegelen, Nad teavad enam-vähem, mis suurusjärgus ma saan raha, kui ma selle džiibiga selle reisi ette võtan. Nad teavad, millega mu naine tegeleb, nad teevad, mis ettevõtted mul on, kus mul on mingisugune pood või see ütles, et oletame, et ma ei anna siis nad ütlevad, et aha, aga üks trahv tuleb hakata maksma, sest teie auto on must. No kujuta ette, kui sa tunnelist oled välja tulnud? No see auto ei saagi olla ju puhas? Ei su auto on must ja sa maksad selle trahvi veel mitme mitmekordselt ja see oli sinna minnes ja see oli tagasi tulles ka. Ja, ja sellest tekkis nagu selline jube tunne. Kuigi otseselt minu käest ei võetud midagi, siis seda vaadata, Ta oli hirmus ja siis kohalikud rääkisid ka seda, et ma ei tea, kas see on tõsi, aga paistis, et on tõsi, ütles, et neil ei ole näiteks ühtegi kõrgkooli kohta, kuhu sa saaksid eksamitega sisse, sest kõik ülikoolikohad on tasulised ja see hind, mida nad ütlesid, see oli ikkagi kümnetes tuhandetes dollarites, mis sa pead nagu maksma, et saada see koht. Siis ma hakkan mõtlema, olgu kui Mason miilitsaks võib-olla ei ole kõrgharidust vaja, aga tuleb ka midagi maksta, siis muidugi tuleb lõpuks need dollarid tulevad kuskilt tagasi teenida ja nad ise ütlesid ka, et kõige hullemad ongi nagu miilitsad ja arstid. Et lähed arsti juurde, arst ütleb, et jaa, tuleb tehassist ja edasi ei räägi. Noh, tuleb siis teha, siis tuleb selle süsti eest nagu raha maksta, aga no see selleks, eks ole. Ja siis ma mõtlen, et, et kui inimene on ostnud endale ülikoolikohaga ema, isa või suguvõsa, on kümneid tuhandeid dollareid maksnud, sul tegelikult ei ole eeldusi? Sul tegelikult ei ole vastavat soodumust. Aga sa oled oma tervise näiteks arsti kätte ja kas ma tahan sellise arsti juurde minna, kes on selle koha ostnud? Mõtlesin, ühtegi kohta ei ole. Huvitav, et kas ebamusikaalne inimene saab ka konservatooriumisse, kas ta saab olla helilooja või noh, et eeldusteta inimene saab olla näitleja. Kummaline see kõik tundub. Ja, ja siis ma mõtlen ka, et kuidas see saab olla, seal oli parasjagu, ma ei mäleta praegu, kes on selle, kes selle riigi nii-öelda kuningas on president, keda ja jälle uuesti valitakse ja siis oli, see oli mõned aastad tagasi, ta oli valitud just nagu eluaegseks presidendiks ja siis oli veel lõige kaks punkt üks lisa, tema poeg on siis järgmine president, väikesed konstitutsioonimuudatused tehti, et sa saad eluaegselt selle koha, sest sa oled nii vahva ja tore ja teisiti me ei taha ja siis prim üks järgmine president on tema poeg. Ja siis ma hakkan mõtlema, et kuidas inimesed tahavad seda, kuidas nad sellega nõus on. Nii sellel viimasel õhtul, kui me olime kõik ära minemas ja meie võõrustaja pidi andma ära oma korteri võtmed, mis me läksime neile inimestele külla, et öelda aitäh, meie aeg saab läbi, õigemini tema aeg ja me lahkume Pidvaid rõõmsalt vastu. Koduväravad avanesid, see kodu oli kuldne, seal olid tapeedid, olid kuldsed, vaibad olid kuldsed, ukse ees olid nagu tõesti nagu kuldniidist, mingid ribade koduli, kuldne, tohutult uhke mööbliga, siis Maasned vaibad ja kõik tore ja siis meile muidugi paluti maha istuda ja ja pakuti süüa ja juua ja, ja olenevalt meie protestist tulime ainult võtit tooma ja aitäh ütlema ei. Ja siis ütles peremees ja peremees oli Tadžikistani välisministeeriumi osakonna juhataja, ütles, et me vaatame nüüd natuke ka minu poja pulmavideot. Me ütlesime, et ei, ei, ei, meil ei ole selleks aega, ei, aga siia kõrvale lihtsalt söögi ja joogi kõrvale. Peaaegu seinasuurune telekas pandi käima, video pandi sisse ja siis me nägime seda pulmavideot ja ka meie inimeste tahtmatult rohkem vaatama, kui me tahtsime. Sest pulmad nagu oleks kahe inimese vaheline asi, aga seal me nägime, et hommikul ärkas üks paksem maikas poiss ülesse ja ringutas ennast. Tuli välja, et tema on peigmees, siis näidati meile kaua aega seda maikas poissi, mida ta hommikul tegi ja puha. Ja siis hakkasid äkki sõitma valged autod. Kõik olid umbes viienda seeria BMW-d veel paremad ja nad sõitsid niimoodi risti-rästi, nagu põimik sai päikesejänkud kõll, kõll tantsisid nende esiklaasidel ja üks põgus hetk oli ka, et nad olid kuskil väga kitsas selle perekonnaseisuameti registreerimist büroos on, siis me nägime ühte naist ka seal korraks ja oli kuulda, kuidas siis parasjagu seal taustaks mängib nendel pulmamarss ja siis ütles meie võõrustaja, see välisministeeriumi osakonna juhataja, et kuldsed sõnad saame Klauna Harošemmuusaka, tan Beethoven, šeik Spir. No kes veel aru ei saanud, nendel sellel pulmamarsi ajal me kuuleme, kõige tähtsam muidugi on hea muusika, palun siin Beethoven, šeik Speer ja kolleeg nudi, näpistab mind kergelt või tõukab mulle küünarnukiga, et kas ma kuulsin ja ma ei suutnud talle otsa vaadata, ütles, et mul on ka kõrvad peas, maga, kuulen, aga kui ma sulle otsa vaatan, siis ma purskas naerma. Et ja siis ma sain kogu süsteemist aru, et tegelikult ka seesama mees, kellest eeldame, et on ju haritud, on välisministeeriumist, on osakonnajuhatajad, on nagu haritud, intelligentne, tuleb välja, et ei ole. Et see on üks selline kamp ja klann, kes hästi suurustas sellega, kuidas ta presidendiga koos käidu, kuidas tema poja pulmad on seal olnud, kus te ise üldse ei lasta ja, ja selles aias ja siis me olime seal ja siin olema presidendiga pildi peal ja siin presidendi aias. Me oleme siin on meil lauad. Ja siis ma sain aru, et muidugi muidugi valime eluks ajaks ja tema poja ka, sest mina olen selle klanni liige. Mul ei ole vaja haridust, mul ei ole vaja oskusi, aga mina ei taha oma kuldsest kodust ilma jääda. Nii lihtsatele asjadele, see kõik püsidki. Ja siinsamas nüüd mis tants meil siinsamas käib, kui meil räägitakse natuke korruptsioonist ja, ja kui mõni mõni partei ei taha üldse oma või erakond ei taha üldse loobuda oma võimust ja siis ma mõtlen ka, et aga et kas ta on siis nii geniaalne või kas ta on nii tore, et miks te seda tahetakse? No ja ütleme, ülekantud tähenduses, kui sa oled ka juba paarkümmend aastat olnud linnavõimu või, või, või, või parlamendi võimu juures ja sa mõtled, et see koht kuulubki täie õigusega sulle. Et, et sul on selleks õigus ja sul on nagu õigus ülevalt alla vaadata, oma positsioonilt olla ja, ja see muidugi ei kujutagi ette, et see võiks olla kõik teisiti. Et noh, näed, mine siis korruptiivsesse riiki ja vaata, mis seal tegelikult sünnib ja inimlikult on täpselt tahtmised ja ettekujutused samad. Nii on, või ma mõtlen, mis meil toimub, läheb mul mõte iga kord tagasi selle Tadžikistani juurde, sest see, see muster, mis minu mällu sealt keevitati, on nii ere. Üldiselt on ka nii, et, et iga kord, kui mõnest riigist tagasi tulen, kui see lõpuõhtu on, see viimane õhtu, mõtlen, oi, mis ma tahaksin. Ma tahan teil seda lõhna tunda, ma tahaksin seda, seda toitu vaid noh, kõige kõige kõige tahaks viimasest õhtust ette, nüüd ma lähen ära ja kas ma siia enam satun või, või millal jälle selline olukord siis millegipärast kõik see, mis toimus Tadžikistanis, kuigi seal olid, aga ma ütlen, et väga huvitav oli seal, aga ma ainult tundsin kergendust ei tahtnud nagu midagi, püüdsin väga suurt kergendust, kui lennuk tõmbas need rattad lõpuks kõhu alla ja hüvasti, see riik.