Aga see kõige esimene välisreis ma olin kuueteistaastane ja ma arvan, et meie suguvõsas ei olnud mitte keegi käinud ju välismaal. Nõukogude liidus oli nagu see Baikali äärde pommile palun väga, aga väljamaale juba soome ja igale poole ei ja siis korraga mina rõõmus kommunistlik noor. Ma ei tea, kas kommunismi ehitamisega nii palju tegelesin koolis, aga ma läksin Kärdla kooli, olin maalt tulnud, kohe oli mingi, mitte jõuluvaid sisuline nääripidu. Ave ala, vanu ilmil seal, kes kirjutas mingis stsenaariumi kokku, ühesõnaga. Ma säravalt ärkasin surnukirstust ja sihukese lumivalgekese ja näärivana segu, ühesõnaga korraga tuldi minu juurde, öeldi, et Margus, kas sa ei tahaks sõita Saksa demokraatlikusse Vabariiki ja mõtle, kui hea on praegu rääkida Saksa demokraatlikust Vabariigist, see on ju kadunud, riik seda pole. See oli olemata ja mina olen käinud olematu Põlvamaal. Ja enam seda järgi teha ei saa. Aga see oli tore, me läksime selle asjanduse nimi, mis meditsiini viisoli Fount Saftsug. Eks sõprusrong. Ja kõigepealt me sõitsime küll teises suunas, mitte Berliin, vaid läksime Moskvasse, sest idee oli selles, et no kuidas siis nõukogude noor läheb välja, kui ta pole käinud Moskvas ja näinud Leninit olgu siis vähemalt mausoleumis siis me jõudsime kõigepealt Moskvasse. Siis Me käisime mausoleumis Leninit vaatamas ja enne seda oli veel üks tore üritus, meid organiseeriti sihukeseks grupiks. Meil oli ettevalmistuslaager Saksamaale sõitjatele. Me läksime Rakverre. Me harjutasime laule, rivisammu ja kõike muud. No muidugi, seda läkski pärast vaja, kui me sinna Berliini jõudsime, siis noored pioneerid ja komnoored viidi trepp, Toompark kõik oli miiting, pandi pärgi, tuhanded tuvid lendasid laiali, pärast viidi tohutult suurde restorani sööma. Ja ma mäletan, meie käisime mitme delegatsiooniga koos sõprusrongis olid eestlased, siis oli kuskilt liipelskist, siis oli veel kuskilt Venemaalt ja, ja seal söödi ehmatust ohjahmatust, noa ja kahvliga. Neil ei olnud see probleem, aga seda kõlinat kõrvallaudades oli ikka palju. Aga noh, välismaale minek kestis kuu aega, see oli kuuajane reis. Me elasime valdavalt ühes laagris nagu, ütleme nagu pioneerilaager või noh, tänapäeval ütled nagu skaudilaager või kuskil järve ääres väiksed majakesed. Väga tore. Aga ühel päeval oli see tore, et oli peredesse minek ja no see oli nagu väike orjaturg nägi see välja, see oli tõesti niimoodi saksa lapsed tulid siis meile vastu ja meie seisime teisel pool ja siis hõigati esimesed 12 nime välja, sest 12 saksa lastel ei astunud siin ette ja siis need kutsusid endale siis sõbrad, keda nad koju viisid. Nii, esimene ešelon ehk põrdsemast võrdsemad lahkusid siis tuli, teine ei mäleta, võib-olla see oli siis kuskilt olime kolmas partii, kui ma nägin, et üks selline noor 16 tollal mul juba baski käes, aga tuli üks niisugune tedretähnilise vinniline tüdruk, pärast tuli välja, et ta nimi on, Susanna oli 14 aastane, minu jaoks hõida titt. Ja, ja siis tuleb vaikselt sinna ja mina saksa keelt ei rääkinud, siis ta sõrmega niimoodi koogutada kutsub mind ja ma vaatasin, et see ei ole just minu maitse, ma vaatasin mööda, aga siis ta lahendas olukorra, niiet ta lihtsalt lähedal võttis mul käest kinni ja ma saan aru, et ma pean minema, siis me jõudsime šeriinis ooperi- ja balletiteatri ette, siis tulid meile nagu vanemad ja pered siis vastu ja siis kellele, mis ja kellele keegi. Ja meie ikkagi mõtlesime, vaata, me olime siit nii-öelda nõukogude liidust läinud ja mõtlesime pered ja seal elataksegi tohutult hästi kõik ja et kes mulle satub ja et kas ikka auto ka neil on, et mõtle, kui tore, et me saaks autoga ringi sõita, nädalavahetuseks läksime peredesse ja siis vaatame, tuleb üks niisugune taine, ta nägi välja nagu sihuke viplala, vanaema juuksed olid püsti peas. Tredi piinlik, noored inimesed on ju lollid, ei näe, suure teatri koristaja tuleb, aga siis naine peatas minu ees ja tuli välja, et tema ongi minu pere, siseteismeline Susanna ja siis tema ema võtsid mind vastu ja siis mõtlesin kaokslasi nurga taha. Ei, meie tee läks teisele poole. Me astusime kogu meie delegatsiooni eest kogu selle ooperiteatri eest läbi, siis me jõudsime koju ja see oli väga tore, sest lott ma ei tea. Millegipärast oli mul vist inglise keelt tol ajal parem isegi kui vene keel, mida me õppisime algusest peale, aga see oli ikkagi vanem proua ja ta rääkis minuga inglise keelt, sest teda oli kasvatanud tegelikult veel kuvernant, kes rääkis tema inglise keelt ja kuna Susanna rääkis ainult saksa keelt, siis Susanna osa minu vastuvõtul jäi väga lühikeseks, sest kuidas see välja nägi, vestlesime Schweriinis nende korteris. Me vaatasime telekat, sõime, jõime ja mina ei olnudki tol ajal veel suitsetaja, aga ikkagi ma olin kaasa võtnud kõvas pakis Tallinna suitsusinises pakis keset kõva pakk, sai lahti võetud ja mutti, tegi kõvasti suitsu ja mõtlen, et oi, need on head suitsu, teed neid. Me suitsetab ainult, kui me läheme külla kodus teeme neid teisi, isegi mina panin mõne kõrred, siis me vaatasime erinevaid teleprogramme ja hommik hakkas niimoodi, et see vanamutt ainult nüüdissouli ja suusi pahmerdas natukene ja tuli hommikusöögiga siis ütles mutti see asi ja su civis nõud siis meie rääkisime mutiga nagu juttu, vaatasime telekat, suusi pesi nõud ja varsti oli aeg uuesti viidasooni. Igatsusi hakkas valmistama lõunasööki ja niimoodi kolm-neli korda. See oli kõik väga tore, aga siis tuli magamamineku aeg. Ja ma olin nagu kahetist tunnetega. Läksime. Ta ütles, et see on sinu magamistuba, magamisase ja head ööd. Ja mina ei uskunud oma silmi. Ma vaatasin, see voodi on puhevil hel, sealse suusi on juba ees. Ja ma jäin üksi sinna tuppa ja ma mõtlesin, et kui, siis niisiis nii torkasin lihtsalt sõrmega seda, aga meil ei olnud niisuguseid suletekke, neid tuli välja, et see oli nii puhev, et seal sees ei olnud ühtegi suusid, et see teklised oligi nagu sihuke vahutort. Nii läksid siis sinna magama suusite ei olnud, aga see-eest oli neil peres kaks looma ehk loomelind. Minu pead sisse oli pandud rabelev papagoi, kelle nimi oli putsi sest tuli välja saksa demokraatliku vabariigi igas teises peres oli papagoi ja igas teises peres oli ta nimi puutsi. Ja neil oli taksikoer Oliver, keda hüüti, oli ja see oli niimoodi, et kui sosinad magamas läksid vihmasele soosita, siis Tootsi rabeles seal puuris ja see oli ehk Oliver oli siis mul seal voodi all. Kõige õudsam oli putsi sealt välja lasta. Ma ütlen midagi, midagi mulle nagu ei meeldi, sest mind sunniti seda sõrme niimoodi sirgu ajama nagu ja hüüdma nimodi, putsi, putsi, putsi. Ja kui mina, siis hüüdsin vastumeelselt, et ma ei tahtnud need küünetlejad sellele minu sõrmele tulevad ja siis mina siis trotslikult püüdsingi ja, ja siis, muti ütles mulle, et eiei su hääldus ja rõhk on vale teadega, kuidas mina seda püüdsin öelda? Aga selline Saksa demokraatlik vabariik, aga see oli ka tore, tiheldavale öeldi, et me läheme ühe järve äärde golfi mängima, et kas mulle meeldib golfi mängida? Mina, kes ma jõulut sõna golf võib-olla elus kuulnudki, ütlesin, et mulle väga meeldiks, sest mõtle, sa oled välismaal ja pakutakse midagi toredat ja rõhutati terve õhtu, et me läheme sinna trammiga. Me läheme trammiga isest trammist, räägiti nii palju, et ma hakkasin nagu mõtlema, et mis mind küll ees ootab, et mis tramm see selline on ja, ja kuhu me läheme. Ja kui me siis jõudsime sinna trammiga, siis oligi niimoodi, et see oli täpselt samasugune tramm nagu Tallinnas käis niisugused vähe uuemad, mis oli Pabrioritud, sihukesed punased ja kollasega mingid vagunid, noosi, tramm viis meid sinna Lanco järve äärde ja siis me hakkasime golfi mängima. Ohohhoo kepike kätte ja sisse munake, ja siis ma nagu lõin. Ja lõin mina, kui ta oma lõin ja seal ilmselt minigolf küll, eks ole. Auku tema läks, aga vaata minu kõrval oli üks niisugune punt väikseid saksa poisse ja treeneriga ja siis tõesti see treener Sõrves, et vaadake, lapsed, nii see käib. Ja mina järgmise selle pesa juurde ja treener kõigi oma väikeste pudilastega sinna järgi. Ja siis, kui Margus Eesti NSV-s oli teinud umbes 30 tulutult lööki pall ei mõelnudki minna sinna või auku, kus ta pidi siis siis nad lahkusid üldiselt pettunult, sealt, aga ei, no see oli tore seal käia. Ma mõtlen, et saksa keele sõnavara pole eriti ei ole, aga kõik kõned algasid pihta ühtemoodi. Liivet, Eelman pioneere, Lenin, Liive komsomol tsendule, Effteejottle armsate teel mani pioneeri, Lenini pioneerid ja FD Hitler oli siis nende vaste komsomolile FD Jottle. Unt komsomol, tsed komsomol, tsem loogika ütleb, et kommunistlikud noored ja selle pagasiga sai veel paar aastat tagasi, kui ma käisin Saksamaal ja sattusin ju München kammerzpilase mängima. Tükki. Ma kunagi arvanud, et minuga võib niimoodi minna, et ma lähen saksa kultuuriruumi ja mängin seal nii-öelda kohalikus etenduses kaasa ja sattusin sinna ja siis seda etendust sai mängitud nii eesti keeles kui inglise keeles kui ka natuke saksa keeles ja siis pärast kõik küsisid, et kuule, et kas saksa keelt ka räägid ja mis sa tead siis kui mina, Tõid jälle oma selle repertuaari välja, Tiibeti Helmandil nihe, Lenin, libe, Komsomolskaja FD Jottle siis üks näitlejanna, kes oli seal saksa teeveest sündinud omal ajal ei olnud, neid kohutavalt naeris ja talle tundus see. Talle tundus see nii ootamatu, et kuskilt teisest maailma nurgast tuleb mees, kes teadis, nagu täpselt seda olustiku olu, mida võib-olla tema teised kolleegid Saksamaalt, kes olid võib-olla lääne poolt pärit, tegelikult ei teadnudki nende jooksul see muinasjutt. Me jõudsime kõikjal käia sibulapõllul aga hakkas vihma sadama ja siis jälle vahetasin mingeid suveniire ja jälle oli kõne ja aeg-ajalt öeldi sõna vaik, mis tähendab tööd ja ja, aga see oli, see oli tohutu eduelamus Saksa Demokraatlik Vabariik välismaal rongiga ma tõin sealt endale kaasa puukingad, ma olin nii kõva mees, et midagi hullu ja ema ütles ka, et emaga, mis sa tahaks, et ma olen, ma läksin külluse maale, eks ole, välismaale mingisugune raha ka ikka vahetati, et tema, mis ma sulle tooksin, ema ütles ka, et no ma ei tea, äkki too mulle huulepulga ja siis ma muidugi otsisin seda huulepulka ja muidugi nõukogude inimene raiskas hästi vähe raha reisil. Ostis kõige odavama, mis ta leidis ja tulin tagasi ja see on väga tore, aga see nagu ei närvis jah, nagu hügieeniline huulepulk, see oli minu esimene esimene välisreis, see ikkagi toitis nii kaua ma räägin, aga päriselt see oli ikka nii, et minu suguvõsas ei olnud keegi välismaal käinud kuskil ja mina läksin praktiliselt kuuks ajaks kõik Vorne münte, rand ja Rostoppis ja Schweriin oli ju meie sõprusringkond ja alguses siis Berliinis ja siis kõik need tutvused, oh uhke värk.