Täna teeme juttu Aleksander lättest. Nad. Veel paari aasta tosina eest oli see omaaegse nimeka tenori Karl Otsa esituses kuuldud bana veel üsna populaarsete hulgas. Nii soolo kui koorilauluna kõlasta kontsertidel sageli toob laat on aga sisse lauldud tublisti kuue aastakümne eest. Malemängu autor Aleksander Läte, kes elas 1860.-st 1948. aastani oli läbi ja lõhki Tartu kandi mees, kui õpinguaastad need võõrsil veedetud maha arvata. Esimesena heliloojatest vabariigi rahvakunstniku aunimetusega pärjatud muusikamees lõpetas kõigepealt Valgas siinse seminari. Seal valmistati ette kihelkonna koolmeistreid jadestreid. Muide, tubli veerand õpilastest olid eestlased. Sellest õppeasutusest kõneldes toonitatakse, et Valga seminar andis hea muusikaalase ettevalmistuse. Selle kasvandikke oli oluline sõna kaasa rääkida eesti koorikultuuri arengus möödunud sajandi teisel poolel. Siinse koolis said hariduse paljud omaaegsed kurijuhid ja heliloojad nagu Kunileid, Seebelmann, Tomson ka Aleksander Läte Aleksander Läte lõpetas Valga seminari kihelkonnakooli õpetaja kutsega kaugel 1879. aastal. Seega juba enam kui sajand tagasi. Järgnesid tööaastad Puhjas kooliõpetaja tõena ja nõos tõstrina organistina. 1895. aastal asus ta taas koolipinki, ehkki seekord Dresdeni konservatooriumis kus lõpetas professor treeseke kompositsiooniklassi kooli loomingu alal. Aleksander Läte muusikategevuse viljakaime ajajärk oli sajandi esimesel kümnendil, kui asutas Tartus Eesti esimese sümfooniaorkestri, hiljem mees- ja segakoori, juhatas sümfooniakontserte ning tegutses ajalehe Postimees muusikakriitikuna, samuti komponistina ning klaveri orelisolistina. Mitmekülgne mees. Eks ta loomingust kuuluvad mitmed koori- ja soololaulud kindlalt eesti muusikaklassika raudvarasse. Ka 1891. aasta üldlaulupeo kooride repertuaaris olnud Laul rõõmule. Olen rea aastate eest helilindil jäädvustanud omaaegse tuntud muusikapedagoogi Tallinna riikliku konservatooriumi endise dotsendi Eevalt Laanpere mõtteid ja meenutusi muusikutest ja muusikast. Nende hulgas leidus ka tähelepanukillukesi Aleksander lättest. Aleksander Läte, et Eesti koorikunsti suurkuju mäletan veel hästi Tauli praktilisest muusikalisest tegevusest muidugi eemale jäänud, kuid ikka liikvel. Teda võis ikka näha ja kohata kontserditel Toomeoru, tenniseväljakul ja varastel hommikutundidel linnatänavatel ja parkides jooksu tegemas. Loomult vaikne, lihtne ja tagasihoidlik, rahuliku vaikse kõneviisiga hõbejuukseline, pisut kühmu vajunud hoiakuga. Nii on ta minu mällu jäänud. Läte oli põline poissmees, absoluutne karsklane ja veendunud taimetoitlane. Ta oli täiesti veendunud, et lihatoit, alkohol ja tubakas ei kahjusta mitte ainult inimese tervist vaid lauljatel ka nende häält. Siga ja viin on inimese suurimad vaenlased, et on kirjutatud tema taskuraamatusse. Lätte oli veendunud, et muusika kuulamine soodustab vereringet. Nagu ta ütleb rütmelist ja harmoonilist verevoolu ja mehhaanilise muusika kohta, kirjutas läte. Muusikamasinad on ju väga kenad ja soovitavad asjad, kuid see, mis nad pakuvad, on ikkagi aseaine. Läti oli veendunud, et ainult kunstlaul alusel võib meie eesti laul edeneda. Kui meil on 25 aasta eest Tartu asusin koore asutasin ja neid juhtisin siis oli minul selged häälekultuurita kõik tööasjad, ta on selleski kooritöölõigus, tänapäeval nii endast mõistetavas, tol ajal aga väga uudses ajas lätte esimesi vagusid. Korraldades iga kooriproovi eellauljatele. Hääle harjutasid Aleksander etanooli ülemaaline populaarsus, temale kuulus kogu rahva armastus ja austus. 1935. aastal valiti lätte Tartu Ülikooli audoktoriks. 1939. aastal Tallinna konservatooriumi auprofessor. Ja 1945. aastal omistati lättele Eesti NSV rahvakunstniku aunimetus. Aleksander Läte tegi pioneeritööd rahvusliku heliloomingu mitmes žanris. Ülipopulaarsete koorilaulude kõrval on ta andnud vokaalsümfoonilisi teoseid Viiscontaati mitmesugustele koos seisudele ka mitmest koorist ja solistidest koosnevale ettekandeaparaadile samuti orkestri kammermuusikat. Siiski jäi lättel koorikompositsiooni õppinul instrumentaalmuusikas eriti suurvormides vajaka muusikamaterjali arendamise oskusest ja nii on need teosed tänaseks unarusse vajunud. Võib-olla isegi õigustatult. Seest ta laululooming on hoopis püsivama väärtusega, ka soololauluvaldkonnas on temast jäänud mõndagi arvestatavat kunstiliselt kaalukat priimula veeris. Rõõm ja mure kiigelaul. Mälestus ei ole puudunud meie mitme põlvkonna vokalistide repertuaarist. Aleksander Läte laul priimula veeris. Jah, kui meil see muusika Tseeniv senini võeti nagu lõbuasja, nagu ajaviiteasju ja meelelahutust siis läte näitas, et see ei ole, see ei ole mitte ainult meelelahutus, vaid sellel on väita väga tähtis ühiskondlik funktsioon. Rate pani erilist rõhku koolide. Nii ütleme muusikalisele tasemele ja vokaalsele tasemele. Ja tema asus kindlal seisukohal, et koori tulet kasvatata ka vokaalselt tuleb lauljatega korraldata, häälise jäädi ja nõndaviisi koori taset tõsta. Huvitav on see, et teine suur koorikunstikuju Konstantin Türnpu oli risti vastupidisel seisukohal. August Lotman kirjutab oma mälestustes, et kui tema alustas samuti häälesajade TÖÖD Estonia muusikaosakonna segakooriga, see oli 1920. aastal siis Konstantin tulp on ütelnud, et nüüd paneb Sist Opmann oma koori nahka. Need on late niisugused seisukohad, mis tol ajal olid veelgi nii vaieldavad, aga mis tänapäeval on juba saanud nii iseenesestmõistetavaks, et ilma selleta enam ei kujutagi kooritööd ette. Sel ajal, kui mina juba muusikakoolis olin siis olid Aleksander Läte praktilises muusikatööst oli juba eemale jäänud. Aga tema veel tegutses muusika arvustuse alal kirjutas Postimehele arvustusi. Ja mitte ainult arvustusi, vaid ka tema artikleid võis leida muusikalehes, kus tema puudutas koorilaulu küsimusi. Üldlaulupeo. Repertuaari küsimus ja kus ikka küsimusi, kuidas laululava ehitata, kuidas koori üles ajada, kuidas häälerühmi paigutata ja nii edasi.