Esineb raadio, orkester, ringhäälinguorkester, raadiokomitee, sümfooniaorkester, Eesti NSV riiklik sümfooniaorkester. Sellised teadvustused on mitmesugustes variantides kõlanud meie raadiosaadetes ka televisioonis juba ammusest. Praeguse teeneka muusikakollektiivi eellane alustas tööd kaugel 1926. aastal meie ringhäälingus ning hakkas tasapisi jõudu kogudes kasvama. Orkestri sünni juures oli ka Hugo Süts tollel ajal menukamaid soositumaid viiulisoliste Eestis. Kolm aastat raadio stuudios oli noorele muusikamehele heaks orkestri töökogemuseks ja peatselt hakkas ta neid rakendama teatris. Estonia osatähtsus muusikateatrina oli just neil aastatel hakanud kasvama. Trupis oli väljapaistvaid lauljaid ja publiku ette toodi juba täiesti arvestatavas küpsuses lavastusi. Oopereid, operette katsetati isegi balletiga. Tõsiorkester oli koosseisult napivõitu, kuid seda rohkem leidus tegijatel head tahtmist. Hugo Süts sai Estonia teatri orkestri kontsertmeistriks. See oli 1929. aastal ja samal kohal töötas ta veel 1969.. Kõiki viiulisoolot tulid tema pildilt ümara toonilisena mõtestatuna haaravana. Kiiresti sai Hugošits kolleegide hulgas autoriteediks, seda mitte ainult orkestrimuusikuna, vaid samavõrdselt ka solistina. Kuigi lausa sooloõhtuid täismõõdus kontsert teda eriti palju ei andnud, oli seda rohkem kaasalöömist teiste solistide, peamiselt lauljate kontsertidel ja kammermuusika esitamisel. Ta osales küll trioode, küll kvarteti koosseisus ja juhtiva pilli viiulimängijana enamasti ka juhtis terve ansamblitööd. Hugo Süts, hilisem teeneline kunstnik, pärineb Tartu kandist. Õppinud lühemat aega Peterburi konservatooriumis kuulsa viiuliprofessorina Alban Gianni juures naasis Tallinna ja jätkas siinse konservatooriumi klassides Sofia Lemba riiuliõpilasena. Diplomini jõudis noor muusik 1926. aastal. Samal aastal sai Hugo Süts tolleaegse raadioringhäälingu muusikajuhiks õieti peatselt orkestriga nimetatud, väheldas instrumentaalansambli viiuldajaks ning ühtaegu juhatajaks. Kuid veel enne tolle orkestri loomist kõlas suugašütsi viiul mikrofoni ees. Temale langes osaks au esineda esimeses Eesti Ringhäälingu saates. 1926. aasta detsembris. Nendel kaugetel aegadel oli muusikaelu Tallinnas võrdlemisi vilkaks saanud. Toimusid regulaarsed sümfooniakontserdid, arendati kammermuusikat. Senistele esinemiskohtadele oli nüüd lisandunud veel üks uudne ja põnev ringhäälingustuudio oma paljude nähtamatute kuulajatega. Raadiosaated hakkasid rohkesti muusikat vajama. Seal käisid esinemas vist kõik meie interpreedid, muusika. Ringhäälingu juurde kinnistus ka esimene muusikakollektiiv Trio klaverist viiulist Jetšellost viiuldajaks mõistagi Hugošitš Käsmu repertuaariga kõikvõimalikke meeleolumuusika, mida tollal tosina kaubana noodipoodidest pakuti ja kohvikutes mängiti. Sekka ka mõni toekam teos klassika ja uuemagi süvamuusik avaldustest. Mõistagi oli see suur pioneeritöö sest puudusid igasugused kogemused, kuidas raadio muusikasaateid kujundada ja kuidas esitamisele tulevaid palasid kõige paremini mikrofoni hooleks jätta. Ühes palju aastaid hiljem toimunud raadiointervjuus meenutas Hugo Süts neid aegu Meid huvitab kõigepealt, kuidas te üldse raadiosse tööle sattusid? Mängisin tol ajal nimelt kidurbessaažis Viru tänaval. Ühel päeval tuli minu juurde keegi ringhäälingul tegelasi. Savitski nimeline ja küsis, kas ma ei tahaks esineda raadios. Muidugi ehmusin ja mõtlesin, et peaks arvutis on. Muidugi nõustusin, nojah, aga see, mis siis tööd tegime siis kuu aga hoolega proove tuli esinemisi milledeks kuupäeval see oli ja mängisime selle õhtuga maha ühe korraga kõike ja ja ongi rohkem midagi, kas te näiteks mäletate, mis muljed teil olid esimesed niisugusena stuudios näiteks? Üldse mikrofonis esinemisest? Alul muidugi oli mikrofonis esimene, natuke kõhe tunne, aga ilmudega harjus ära. Teadustaja oli meil seesama Aleksander talanalisanda, iga tüki vahelides üks minut vaheaega läks mikrofonid telefone, vana mees kopaga hüppab mikrofonide, astus jälle siin talindial laine, nii pikalt ballemeetrid ja, ja siis jälle ühtegi mängitud, jälle vahe füüsi kestis umbes üks päev või paar ja siis oli ka üks traadi, mul oli, mina ei kurdaks, taanduvad kõrge ja see käib närvidele ikkagi vahel jälle lainepikkus ja nii edasi. No huvitav, muide näiteks esimesel kontserdil mängisid, kas näiteks ei võiks midagi sellist repertuaarist ka täna ette kanda, mängisime Urbachi fundorid, mälestus kriigistumula, esitame Kenny sellest Urbachi fantaasiast seda, kui hästi siis kuulame, seda on tegelikult on meie käsutuses nüüd küll teistsugune they are peale hoovuschützi esinevad seal August Karjus ja klaveril Thekla koha. Nemad aga on samuti kauaaegsed, raadiotöötajad. Mees on esimese raadio kontserdikava. Siin näeme veel niisuguseid lugusid, nagu näiteks suid Tšaikovski balletist, Luikede järv eebele, fantaasia, Wagnerjana remont, kuli popurrii fantaasia, eesti viisidest, Jerminevad ütelda, küllaltki soliidne ja nõudlik kava. On teada veel, et 1927. aasta suvel korraldati raadiokuulajate seas esimene ankeet. Sellest nähtub muuseas, kes olid kõige populaarsemad solistid. Esikoha hõivasid lauljad Netti kanarik, puutset Helmi Einer, Aleksander Arder, Karl Ots viiendana aga, ja esimese instrumentaalsolistina näene Hugo suitsinime. Tähendab, et teil tuli paljuga solistina esineda. Võrdlemisi palju, peaaegu nii, iga nädalas, mõnikord isegi paar korda nädalas, et aga mul on veel üks saladus. Esimeste kontsertide kavas esineb Hugo Fitzi nimi. Ka autorina. Oleks vist päris huvitav kuulata huugoshidzee serenaadi autori esituses. Hugo Süts jäi hinnatud raadiosolistiks ansambli mängijaks ka pärast seda, kui oli siirdunud Estonia teatri orkestrisse. Sellest saigi tema pärisala ja elutöö. 40 hooaega oli ta mitmesse põlvkonda kuuluvate dirigentide asendamatuks abiliseks ja nõuandjaks orkestri, selle keeruka aiaga prisse Liit organismi häireteta töö ja talitluse korraldamisel. Kindel on, et Estonia teatri orkester sele nüüdiskujul ja nüüdiskvaliteedis on mõndagi võlgu mehele viiuliga, kes jäägitult oma südame sellele kollektiivile kinkinud oli. Eesti NSV tehnilisele kunstnikule hoogusitsile. Muusikateadlane Vilma Palma on kirjutanud orkestrimeisterlikkus ja esitus. Traditsioonid ei kujune üleöö. Hugo Süts elas kaasa Estonia järkjärgulisele kasvule ja esimestele tunnustus sõnadele. Olgu need siis öeldud 30.-te aastate Tristani ja Isolde 50.-te, Boris kodunovi või 60.-te hotello hispaania tunni polgiiabeeessi ja muude lavastuste aadressil. Tema viiul saatis Helmi Puuri triumfi Luikede järves 1954. aastal. Ka oma elusügisel säilitas suugošüts energia ja tegutsemistahteproovidele ja etendustele. Teatris lisandusid tunnid Tallinna pedagoogilises Instituudis sealse keelpilliorkestri juhatamine, sekka kontsertesinemisi. Ta jõudis näha kuulda ka oma lapsi Jutašütsa metsa ja Juhan Südsi alustamas tööd. Neilegi oli ta suutnud edasi anda armastuse viiulimängu vastu.