Tänases saates teeme juttu Vladimir Sapposhini eest. Esineja tollelt 1932. aastal valmistatud ja peaaegu ime läbi meie aegadesse jõudnud plaadilt tutvustamist muidugi ei vaja. See saab olla ainult Vladimir Sappoosnin, meie kõigi aegade mitme külg sõim, meelelahutuskunstnik. Ta on oma tule värgiliste programmidega lavalt lavale, riigist riiki tuisanud palju aastakümneid. Universaalkunstnikuna mängides viiulit, ksülofoni, kontsert, Tiinat kõikvõimalikke suupille ja teab veel, mida alati efektselt, haaravalt ja mis peasy lõbusalt. Ta on tõeline humorist muusikas, eriti aga siis, kui kehastub orkestris ja järjepannu üksikute pillide heli. Hämmastavad õied ruudusega imiteerima hakkab Neile, kes tema esinemisi näinud pole. Teadmiseks Vladimir Sappoosin ei kasuta oma pilli imitatsioonide jaoks mingeid abivahendeid. Kõik need tohutult erinevat kõla värvingud trombooni, Stavaigitarrini loob ta ainuüksi häälega Jakatest kujundatud resonaator õõnsustega, nina või suu ees. Eesti NSV teeneline kunstnik Vladimir Sappoosnin on küllap dist unikaalseim nähtus ajavite muusikas. Ühelt poolt on ta konservatooriumi haridusega viiuldaja Kuulsa professor, mustrassi õpilane Moskva konservatooriumis ja professor Paulseni klassi lõpetanu Tallinnas ning dirigent. Teiselt poolt on ta universaalne interpreet veel paljudel pillidel, näiteks ksülofon-il. Vladimir Sappoosnil on publiku ees olnud juba peaaegu kolmveerand sajandit ning jätkab muusikutööd veel praegugi. Tõsi, tagasihoidlikumas mastaabis kui varasematel aegadel, kuid siiski ei lase auväärne maestro oma viiulil vaikida. Peab ta ju seda instrumenti õigusega oma põhipilliks. Lõiguke Vladimir Sapposhini 75.-le sünnipäevale pühendatud kontserdist nüüd juba mitme aasta eest meister klassikalist heliloomingut esitamas. Vladimir Sappoosninon, tsirkuse laps, žonglöörija džigiti poeg ja niiviisi oli ka tema varasem tegevussfäär seotud tsirkuseareeni teda. Nagu tsirkus, artistide perekondades kombeks, hakkas noor Vladimir ehk pooba esinema varakult viie aastasena väikese klounina Jemblöörina. Peatselt avaldus tema kiindumus muusikasse. Poiss kuulas ja kuulas andunult tsirkus orkestrit ja mängitas Ramofonil plaate. Vanemad mõistsid, et nende lapses peitub talenti tavalisest rohkem ja soodustasid igati selle väljaarendamist. Tulid ksülofoni ja viiuliõpingud algul tsirkuse orkestrantidega kuni konservatooriumi diplomini välja. See anti talle 1936. aastal. Kuid astugem aiaredelil veel põgusalt tagasi. 1922. aastal naasis Vladimir Sapposhini Eestisse rakendus noorukina ühe restorani meelelahutusprogrammis. Veel jõudis ta mängida sümfooniaorkestris, kuid suundus peatselt nagu ammune ja kulunud, kuid siiski terava mõtteline kõnekäänd, sõnab laia maailma õnne otsima. Tulid lepingud esinemisteks New Yorgis ja Londonis, Pariisis, Berliinis, Amsterdamis ja Rotterdamis. Nende turneede käigus avastaski Vladimir Sappoosnin veel ühe tahu oma mitmekülgses. Hea häälematerjali omanikuna õppis ta seda niiviisi painutama ja kõlalt teisendama. Et võis imiteerida paljude muusikariistade tüüpilist heli. Paar pala selliselt viimistletud ja esitamiseks ette valmistatud, leidis ta võimaluse neid ka publikule demonstreerida. Esialgu katseks. Vastuvõtt ületas kõik ootused ja edaspidi nõuti temalt lisaks esinemistele mitmel pillil alati kanoyd. Terav meil sõdimitatsioone. Aegade vältel täienes Vladimir Sappoosnini repertuaari mitatsioonide osas mitme leidliku päevakohase numbriga kui maailma mööda sai kuulsaks viima Sumak hämmastava hääleulatusega Peruu lauljatar tuli Sappoosneni programmidesse. Enam-vähem samalaadne pala on džunglihääled. Arhiivisalvestis ühelt väikeselt improviseeritud kontserdilt õieti kohtumiselt raadiokuulajatega toob meieni Vladimir Sappoosninilt terved tulevärgi imitatsioone sinuni ehtsaimat imiku nutt ning kuulsate estraadikunstnikele Unitudki ossovi ja Louis Armstrongi matkimist nende isikupärase stiili peenimategi nüanssidega. Muidugi toredasti hüperbuliseerides, nagu šarsi puhul tavaks. Siin on ka tore trompetisoolo ja värvikaid orkestripalasid. Ja ka seal uus nii laiema ja, ja ühesõnaga Pisipoisina ei tahtnud Vladimir Sappoolsin õhtuti kuidagi teisiti ujuda kui ainult omaaegse kohmaka toruga grammofonimuusika saatel. Küllap seda meenutades on ta palju aastaid hiljem oma repertuaari lutinud ka numbri vana grammofon. Aluseks on siin marss igivanalt 1902. aasta plaadilt. Sama marss nähtuna Vladimir Sapposhini imitaatori silma läbi. Kuid saate lõpuks olen jätnud tõelise maiuspala, see on viiekordne salvestis, millega maestro astub meie ette lausa priitahtlike pritsimeeste pasuna koorina. Selle orkestri kõik pillid on Vladimir Sappoosnin järgi mööda kokku ladestanud ainuüksi oma häält kasutades.