Tere hääl ei kellelegi maalased. Tere kuulde kuulajal, mina olendid, kus mets ja saade, mis tuleb raadio kohe lainelt terve selle tunni mis on täis ka meil oli muusikat ja selle vahelekohaseid kohatuid, kommentaare, tore on eikellegimaast ei kellelegi, ma olen veidi isepäine muusikasaade ja samas on kellelegi ma, kui tohib väljenduda veidi isevärki ja mille kohta tohite, kui öelda, et koidikut meil ei ole siin küll peaaegu kunagi vaiksed, aga päikseloojangud pole samuti hääletud. Küll aga see-eest on eikellelegi ma ööd teinekord ärevad, täis igasugu hääli ja päikesetõusud vaated. Päiksetõusud on meil teinekord kogunisti kuldsed nagu praegugi kuldset koidikut, mille hääled kuuldaval. Nagu praegu, kui mitmel pool mujal, see tähendab kellelegi maal valitseb unine hämarus, aga eikellegimaal ei minda veel niipea, tuli vaid võetakse vastu tasakesi kuldset koidikut. Imelik, kui sellest tegelikult miskit, sest ei kellelegi ma, päike tõuseb alati ilmtingimata igatahes tõuseb ei kellelegi ma päike vastu ööd. Eriti täna, kui tund aega, muusikat ja sõna liiguvad ühele samal orbiidil, mille keskpunktiks on särava nimega muusikamaak Sandra. Mida iganes. Egiptimaiselt jumaliku kunstnikunimega muusikameister jõudis nelja aastakümne jooksul meie koduplaneedil selle sajandi muusikas korda saata. Ei, sellest kõigest jõua ühe ainsa tunni jooksul mõistagi mingilgi määral ammendavalt kõnelda ja seda muusikat mängida. Sest näiteks juba kasvõi Sandra teadaolev diskograafia hõlmab ligi kahtsada kauamängivat heliplaati, aga jõudumööda natukene aimu anda selle kosmilise mainega džässi, eksperimentaalmuusikalegendi eludest natuke sekene ometigi peaks jõudma ja saama küll. Salgame. Kaunikesti omamoodi pehmelt öeldes kõlab see viimane elektrooniline klahvpilli helin. Selline enese pealkirjaks on Sandra poolt antud udukogud ja miks mitte udukogud, aga sel juhul kosmilised udukogud, sest see on ka maailma muusika üks ilmsesti eripärasemaid enese müstifitseeri haid ja kindlasti olulisemaid uuendajaid sellel sajandil. Katsus alati väita Nendele, kes temasse sumpaatiaga suhtlesid, nende jaoks ka edukalt väita, et tema ei ole päritolud teps mitte maine vaid kosmiline kodanik. Niisiis kosmilised udukogud ja selle helina, olgu ta siis udune või mitte keskel mõni sõna sellest, kus on raa, oli või ei olnud pärit kosmilist helikunsti teeninud jumaliku kunstnikunimega, Sandra, tema maine muusikaline teekond, mis kestis ligi 40 aastat, ei kulgenud kliial kuigi ladusalt või kergelt. Eriti Sandra iseseisva muusiku karjääri algaastatel 50.-te aastate alguses Chicagos. Ehkki nüüd jah, meenutavad teda tunnustava sõnaga teinekord nii hästi mitmed laiema silmaringiga rokk ja hiphop tegelased näituseks või pysti pois vaionanud Femmes, Sonic kius, džungliguru, Goldi ja kummaline primentaal ja veider ja sambla, Ameerikast pere hobu. Neid on veel teisigi kui hästi valgustatud džässifiguurid, kõnelemata muidugi tublidest töökast, muusikalist tosinast ja tosinast muusikalist, kes koos roaga kümnendite jooksul tema orkestri mitte orkestrit orkestri koosseisus mängisid. Kõnelemata muidugi sellestki, et kunagi kaheksakümnendatel aastatel ilmus Sandra värvikas portree veidras mitmevärvilises kostüümis eri värvitriibulises soengus laiali krises naerutuses ka kõige laiemalt leviva ohtrasti müüdava ostetava pop muusikalise klantsajakirja, Rolling Stone'i kaanel koguni. Ja samuti olla kunagi Sandra esinenud ka USA ühes vaadatavamas teleshows sättelinaid Live, aga need on mõned üksikud kokkupuutepunktid popkultuuri nähtav ja kuuldav oma osaga. Sandra algus viiekümnendatel aastatel Chicagos, siis kui ta omapäi hakkas muusikat tegema. Esimene foto temast. Liidrirollis on pärit arvatavasti 56.-st aastast. Pildil on kujutatud grupp nimega Sandra ja tema mehed Sandra anud Smen. Enne seda oli ta mänginud aga bigbändi tunnustatuma juhi Fletcher Hendersoni orkestris. Järgmine muusika näide tuleb küll 60.-test aastatest, sest nii nagu Sandra kümnete ja kümnete plaatide puhul tihtipeale tõdeda võib ei ole plaadil erilist informatsiooni peale selle, et tegemist on Sandra orkestriga ja teinegi kord ei ole võimalik leida, mis kümnendil, kus paigas need palad on salvestatud. Teada on ka selle järgmise loo puhul nõndanimetatud kosmointantsment kosmoseköidikud võiks seda kas või tõlkida, et see aeg võiks olla 60.-te aastate lõpp. Viimane sõnum loodetavasti oli siiski arusaadav, sest sõnum oli lühike ja kuigi ta oli lauldud mitte just valge inimese kuulavale kõrvale hästi hääles püsiva mitmeliikmelise mees koorikese poolt oli sõnum see, et miks top on Marss ehk siis järgmine peatusiis, marss, marss ei olnudki see planeet, kus Sandra väitis end pärit olevat, tema kuulutas oma sünnikohaks alati Saturni sead kusagilt Tõngastelt või siis saad tunni ümarad planeedilt eneselt, väitis end pärit olevat siin maa peal viibivat ainult ajutiselt. Ja siis, kui ta 1993. aasta kevadel maikuus siit maid lahkus siis oli ka tema matusetseremoonia kutsetel. Selle suurejoonelise auavaldustega ärasaatmise korraldasid tema orkestri liikmed ja mitmed tema talendi austajad. Märgitud, et tegemist on tagasi kojupöördumisega. Saturni tagasiminekuga. Muidugi ka inimene, kes tänapäeval tõsimeeli väidab end olevat tulnud siia ilma kindla missiooniga planeedikest maad päästma, et aidata ja kinnitab, et ta ei ole teps mitte sündinud hinnangu Sandra mingisuguses Birminghami linnakeses Alabamas Ameerika lõunaosas vaid, vaid ikka seal kusagil kosmiliste udukogude vahel kusagil linnude kaugemas otsas võib olla hoopiski. Need inimesed kipuvad uskumatute hullastikam esile kergitama pehmemal juhul nöökil ja halvemal juhul avaliku sõimuteotust. Sandraagi polnud selles suhtes erand ja kui nüüd päris aus olla sest et mina ei kellelegi ma mätta otsast siin kõige tõsi, meelsemate ufo nootide sisse uskujate hulka ei kuulu siis kõigest selles võib näha peale selle suurepärase personaalmütoloogia, millega kaasnes väga eriilmeline nii hästi džässi, traditsioonilisemaid vorme kui suisa avangard, lusikasse ulatuvat muusika tegemist siin näha ka suurepärast eneseirooniat, musta huumorit, musta, mitmes mõttes nii teatavat lootusetu alatooniga huumorit, kui selles mõttes mustalt nalja heitjaks olid need rahva suurepärased pojad. Ja see huumori puudub sonaa kõige veidram ope, kus moloogiliste ettekuulutuste ja suurejoonelisemalt Ta lavaesinemiste juurest praktiliselt mitte iial väidavad pealtnägijad. Sest lähim lähim koht Eestile vististi siiski, kus Sandra oma eluajal orkestriga tuure tehes esineda jõudis, oli moskva. Me võtame ette ühe öise pluusil purk pluusi, pluusi, mida Sandra 80.-te 90.-te vahetusel tehes paar plaati erandkorras ka väga suurte plaadifirmade all nimetab tõplaid, pluus. See sõjakas helimürgel võiks olla samuti mängitud Sandra ja tema orkestri poolt ehk antud juhul ei ole tegemist Janssoni Kyushiga grupiga keda sain mööda minnes juba mainitud kui üht neist, kes sona alangaradistliku progressiivset edasiviivat rollid käesoleva sajandi muusikas on tunnustatumate rokktegijate hulgast omaks võtnud seda tähele pannud ja hea sõnaga meeles pead. Selle kiuste on grupp, mis siinkohal on oluline selle poolest, et 1992. aastal siis kui Sandra maine keha omamaisel teekonnal hüppas juba tõsiselt kannatama igasuguste inimlike hädade ja tõbede all ja ta oli üle elanud selleks ajaks juba rohkem kui ühe infarkti andis ometi oma alati vitaarse ja visa orkestri eesotsas laht pillide taga seda tupi suurejoonelise juhatades ikkagi kontserte. Ja üks neid kontsert toimus 92. aastal New Yorgis just nimelt Kossoni Kyushiga, niisiis ühelt poolt kitarri, terroristid ja rokkmuusika kontekstis peaaegu tallalistlikud tegelased ja teisalt väga visalt ja uuenduslikult džässitraditsioonidega ümber käiv Sandra ja tema orkester ja koos nad ei esinenud sugugi mitte mingi suursugusel veidral alternatiiv sel galakontserdil või festivalil, vaid tegemist oli just nimelt ettevõtmisega, kus ühel kontserdil mängisid need kaks kollektiivi koos sõbra orkester, Sonic Youth. Oll kelle tegevus siiski algab teadaolevat kaheksandate aastate algusest, sealt võib minna tagasi ajas veel teisigi kohta pikkude New Yorgist, Detroiti ja 60.-te aastate lõpu aastasse, kus Detroit nagu tagantjärele on selgunud on olnud üks kummaline populaarmuusikaline organismi eksperimentaalmuusikasulatuskatel, kus kõrvu eksisteerisid mitmed veidrad vormid, sealtki, samal ajal läbi isegi igipopp oma esimeste gruppidega, temagi on sealt üht-teist omaks võtnud ja see periood mõjutanud. Tee tegutses tollel ajal Detroidis ja selle ümbruses, aeg-ajalt ka Sandra ja tema kosmiline isevärki orkester. 69. tal avaldati võrdlemisi suure plaadifirma Elektra märgijal veidra müragrupi. Nii nagu neid nimetatakse pungi eelkäijate ansambli empsifaiv live album. Kick out. Nii kummaline kui see ka ei ole, sellel esmakuulamisel justkui primitiivse müra tegemiseni ja kaosega kõlava rokkalbumi ühe loo kaasautoriks on ei keegi teine kui Sandro loo pealkirja all sümptomaatiliselt küll samuti veidi kosmilise maiguga loo pealkirjal staaž. Eikellelegi on saade, head kuulajad. Mida teie kuulate, raadiojaam, mida te kuulate nõrgaks? Mina olen liikus neitsi, tänane Kirnegima katsub tiirelda päikselisel kogunisti kaugemalgi kosmilised orbiidil, liikuda ümber selle sajandi ühe kummalise muusikalise suurkuju Chen Sandra ja tema muusika. Džässi on kahtlemata see, millega Sandra muusikat kõige enam seostatakse, kuigi veidrat mürglit jaa, kautilisena kuulduda võivat müra on kostnud selles saates juba praegugi seisust müramise džässi hulka tingimata ei paiguta ning ennistada vihjatud, et seal ta on kokku puutunud ka nii hästi populaarkultuuri, nähtamatute ja nähtavate kui ka avalikumalt ja tunnustatud vormidega ja tegijatega. Nüüd me lähme aga suisa tagasi sinnapoole, kus Sandra küll tõsi, aastal 82 on koos oma orkestriga teinud pala solistiks on seal lauljanna joon Taisson orkestriga pikki aastaid koostööd tegi ning see paravaatamata oma 82.-le sünniaastale kõlab küll väga sellegi moega kõlamata ometigi kuidagi koltunud või hallitanud, kopitanud igavalt nagu võisid kõlada bigbändid ammu enne seda, kui Sandra alustas. Sest ka see liikva elu, mida ta elus hoidis vaatamata kõigile vintsutustele raskustele, sest nagu hiljem mitmenda orkestri liikmed tunnistanud ei olnud neil kop katas, kus siis, kui olen elus, asi oli nimelt mööda Ameerikat turneerisid Euroopas käisid vaatamata sellele, et nad iga tunnega raha kaotasid ja ei jäänud kokat nende taskusse ka siis, kui Sandraasid planeedilt lahkus. Hüva lugu ainult häppi. Vahel olen ma siiski õnnelik alatsion Taisson mängib Sandra ja tema orkester. Sandra ja tema orkester traditsioonilise masmeeleolus laulmas-mängimas seda, kuidas vahel nemadki õnnelikud on olnud ihul, kui lugu, venelased, muidugi neist lauljanna Jon Taisson, kedagi ei ole, praeguseks on elavate kirjas ja orkester, millest käis läbi nii nagu saate algul öeldud tosinaid, tosinaid, erinevaid muusikuid, kellest maalijaid veidriku nagu tema kohta arvata Sandra juurde pikemalt peatuma, kes aastakümneks, kes mitmeks kümnendiks mõned kuni selle ajani, kui Sandraagi siit planeedilt lahkus. Ja järelejäänud mehed püüdsid vaatamata kõigele hoid orkestrit veel käigus ja mängida neid ilma liialdamata sadu, kui mitte, et mõnda tuhandet kompositsiooni, mis Sandra ja teiste orkestri liikmete sulest järele jäid. Jõudumööda võiks öelda, katsus kaasas käia ka nende popmuusika pealispinnal kõige tugevamate, uue moe hoogustes käivate muusika stiilide virvendust ja muutustega mõnikord. Sest päris mitmes mõttes oli ta kaasaegse muusika arengust neist, mis suuremale hulgale publikust kõrvu paistavad rohkem kui seitsmepenikoorma sammu või mitu säärast sammu ees. Vaat, üks selline väike näide, kus aastal 82 rajanema orkester ikka sellisel pisut Low häälte mõttes häälest ära tunduva kõlaga võtavad midagi räpilaadset teha. See asi kõlab kangesti seda moodi, kui pikema mäluga kuulaja mäletab, nagu kõlas protoreparite esimese kaasaegse teadaoleva räpp-ansambli Lastovitš muusika, mida kunagi eikellegimaal mängitud ei pruugi selle langus eliia imestada, sest nagu mitmelgi puhul, ma arvan pikemalt lähemalt räägitud all lähevad räppmuusika kui niisuguse juured tagasi afroameerika muusikateoreetilise suunise skulptuuri traditsioonis, vaat et sajandite taha. Aga hüva, kosmiline aasta, 1982. Retsiteerimascandeerimas noh, võib öelda ka, et pisitasa räppimas jumal, mis juhtub siis, kui inimene vajutab punasele nupule ja see on tingimata see lõpp, millest pomm lahti pääseb. Te kuulate, saadeti Keila-Joa, kus tänase tunni jooksul mängitakse Sandra muusikat mitmetelt pärismitmetetama erineval ajal salvestatud heliplaatidelt. Sandra diskograafia hõlmab aastaid vähemasti 1956 kuni 1993 ja peale surma käin välja antud mitmeid salvestusi, mis tehtud küll veel 90.-te aastate saate alguses küll mitmetel varasematel perioodidel kuulates neid samu lugusid, mis seni saates kõlanud koos teiega, head kuulajad ja kuulates neid siin niiviisi teiega koos seltskonnas jäävad hinge siiski liipama mõlemad mingid kahtlused. Esiteks selles suhtes, et mida iganes kõnest tunniajasest saatest saame, ka kohta ei kõnelda, ikka jääb saatetegijal. Pärast selle peale võib kihti võtta hinge kriipima kahtlus, et võib-olla oleks kõneks võtma pidevalt hoopis mingid muud asjad rääkima pigem nendest värvikatest episoodidest kui sellest, mille poolest Sandra tõepoolest selle sajandi muusika muusikaloos oluline figuur on. Aga kui neist ajalooliselt tähenduslikes hetkedest lühidaltki päris päris põgusalt kõnelda, siis võib-olla tasub meenutada kas või sedagi, et Sandra alustas elektrooniliste klahvpillide kasutust oma isevärki džässi stiilis nõuda. Seda tegi tegelikult juba viiendate aastate lõpul. Siis kui neid pille isegi Euroopa, samuti Ameerika akadeemiline kontsert, muusika, avangard, ALS katsetas ja eriti julgelt, kui välja arvata stock House ehk Euroopas ei pruukinudki veel. Sa oled aadress, kindlasti pani Chezzila dist publikut kuulma hoopis uutmoodi, seda, kuidas kasutatakse, kuidas tema kasutab džässis klahvpille nii akustilisi kui elektroonilisi. Nii kummaline mees, kes hoidis bigbändi suurt kollektiivi suurt džässorkestrit, mille liikmeskond tõepoolest vahel kasvas 20 ja rohkem ongi koos mängijani elus veel sellel perioodil 60-le selle seitsmekümnendatel ja hiljem kui paljud teised arvasid, et bigbändid ajajärk on lootusetult möödas. Räägitud sellest, kuivõrd son raam kaudu kummalisi radu mõjutanud mitmeid ärksamaid, hiphop ja rokitegelasi. Juba vaalad sai ja kujundanud sellele, milline oli kõige selle väga-väga eriilmelisi muusika juures, millest ainult mõningaid näiteid külgi saab saada, imestada see sõnaline ja väline pool. Käitumine jumal ja saame taas sõnakunst, mis oli tõepoolest kunst omaette, mis muusika juurde käis siis tõepoolest imestada ei tasu, kui needki, kes on rahast varem kuulnud, on, kes teda tema eluajal õnneks laval nägema kuulma juhtusid. Mõned neistki võtsid asja pehmelt öeldes skeptiliselt ja leidsid, et see kõik on üks pulli ja lolli ja tegemine ja poetasi mängimine. Isegi Chessi terava pilgulisemad. Jaa, Trent, oma kõrvaga kriitikud jõudsid aastakümnete vältel tehase raa retseptsioonist väga kummalisi pendeldas ühest äärmusest teise. Ja vähe on neid, kes suutsid kõiges selles nii seda, mida Sandra kõnes kirjasõnas kui selles, mida ta mängis lavalt ja kuidas ta seda ülimalt atraktiivselt ja veidralt koos Tulaneelate tantsijanna de filmilõikudega mis katsusid omaette tervikuks kinolinal bändi esinemise taustal sulatada nii hästi võtet kosmosest kui Aafrikast kui afroameerika tegelikkusest. Et sellest kõigest näha tervikut. Selleks pidi ehk tõesti olema kannatust, sümpaatiat sedalaadi muusika vastu ja nagu eikellegimaal kiputakse sellistel puhtaid ütlema pisukestki tahtmist oma eelarvamustest mõneks ajaks lahti öelda. Aga võib muidugi arvata, et kesistada muusikat, mille võib olla äärmiselt radikaalseid näiteid selles saates väga kõlanud ei olegi, kes seda samalaadne ikka väga kuulab ja, ja võib-olla et ei keegi, kes seda toodete ja võib-olla mõni tema lähen, tuttav võib olla, teame meie veel mõnda üksikut inimest. Aga nagu välja tuleb, on neid inimesi üle maailma siiski suhteliselt ohtrasti. Kas või popmuusika mainstream'i, põhiliselt kajastava briti muusikakirja Q Oktoobri number aastast 1995 95. leheküljel lahkesti lugeda sellest, kuidas keegi meesterahvas margilis seal Inglismaalt plagdonist Lankas krahvkonnas tunnistab. Olen lihtsalt oma kirjas toimetusele, et just nimelt see heliplaat, mis kogu tema arusaamist muusikast muutis, juhtus olema üks adra orkestri heliplaat kontsertsalvestust Aastast 1970. Õieti endale salvestusel koguni kaks osa. Võtame väikse lõigu kuulata välja, katsuma veel lühidalt refereerida vaatada briti härrasmehe markerlisse kirja. Marko Ilisson tunnistab, et kunagi juhtunud ostma Sandra heliplaadi. Oli ta tõsiselt üllatanud, pannes selle kodus plaadi masinasse, sest talle tundus esimese hooga plaat vigane. Muusika ei saa selline olla, Need ei saa olla muusikalised hääled, mis muusika kummutist tulevad ja ta tahtis plaadi, kas komisjonipoodi või plaadipoodi tagasi viia. Ta katkestada, plaat joosta, jooksu ikka aeg-ajalt siitide seisust servast kuulata. Ja ikka tundus olevat niivõrd kummaline, et olles lõpuks enda meelest otsusele jõudnud sellest plaadist vabaneda, kellelegi ära kinkida või veel parem pood ikkagi tagasi viia, oli ta siiski leidnud, et hüva, tehke veel kord proovi kuulakem sellel õhtul ükskord seda plaati veel ja nii, nagu ta kirjutab, ta kuulas seda laatia esimesest noodist viimaseni äärmise tähelepanuga ja siis äkki ei siis äkki tas Tallens Andraaginiaalsus muusikas. Ta on leidnud, et see plaat on parim, mida ta elus kuulnud on ja kas ta nüüd selle meile tundmatu markerlissoni arvamusega nõustuksite on iseasi, aga see plaat, millest jutt, kõlab kohati ka niimodi. Mul on elektrooniline jõudu kogu pööristorm, kui enne seda kostnud veidi amatöörliku kvaliteediga justkui salvestatud laululugu ümbritsev raadium orkestri 1970. aasta avalikult kontserdilt, nagu kombeks öelda helil olilt nimega maid, so moest õieti kaheosaline laiu album, kuuldud elektroonilised häirutusendavaid, pärit koostru lauluga. Selle kontsertsalvestuse esimeselt osalt. Sona esinemist see kohta 1971. aastal Euroopas hüppas, mida juhtus nägema ka elektroonilise muusikaguru Karhitustok House ütles viimati nimetatu täis vaimustust, mida ta harva üles näitas kellegi teise muusika vastu ja varjamata tunnustavaid tunnustavaid tunnustust, väärivaid momente, Sandra muusikas umbkaudu järgmist. Et see oli tollal arvu kõige kõrgematasemelisi avangardmuusika. Kontserte saame erakontserdi algusosa vähemalt ta täpsustas, mida tema kaua kuulnud oli. Ja hiljem küll pisut pettunud, sest Stockholmis ringi jaoks oli pisut raske omaks võtta seda Sandra muusika erinevalt tahud võisid olla niivõrd eriilmelised. Ühelt poolt oli seosele roheline tulevärk millega Stackhouse on kindlasti teatavat sugulust tunnetes, teisalt Treczess standardit ja nagu stock House seda nimetas odavamaiguline seebiooperite muusika. Midagi päris seisust seal ära lase kunagi teinud ei ole. Kuigi on teada, et selleks, et oma orkestrantide hinges hoida mingitki teenistust leida, on mina ise, kui tema mitmed kaasmängijad omal ajal tõepoolest tegelenud võrdlemisi veidrate muusikaliste töödega ja töövõttudega, kui nii võib nimetada mängimist eesriide taga valgetele mõeldud striptiisi baarides või sedagi, et näiteks üks selles ansamblis mänginud trumbanistada Patrick. Väidetavasti on kirjutanud ühe tuntuma Batmani filmi tunnusmeloodia. Veel üht kala arvatavasti nii nagu Sandra plaate arvatavasti 1960. aastalõpupoolelt. See on laul puust jämetsast. Ta eikellegimaa, kus on kostanud Sandra muusikat ja kohaseid kohatuid, kommentaare sinna juurde hakkab otseselt Jaanusele viimaseks palaks jääb loodetavasti kenasti sümboolselt Briti elektroonilise tuua küliid ja mitmete nende tuttavate, sõprade ja kaasmängijate ühistööna valminud Poola 1992.-st aastast ajast, mil seal raha veel täiemaise elu ja tervise juures oli. Lugu kannab pealkirja Feyszindes samm näoga päikse poole. Kui meil veab, siis kuuleme enne tänase kellelegi oma lõpusellestsamast valas mõne aja pärast ka Sandra enda häält. Järgmise nädalani järgmise kellelegi maani ütlen, mina liikus nes teele jälle kuulmiseni.