Vladislav Koržets näed ühes intervjuus avaldanud sellise mõtte, et milleks veel ma siin ilmas saan, kui mitte teistele inimestele rõõmuks, no kas nad selle mõtte jätkuks, võiks öelda, et kui niisugune asi on juba endale selgeks tehtud, siis vot saabki kõigega hakkama ja mitte miski ei tundunud ületamatu. Laias laastus võib nii öelda küll jah. Et noh, ta ongi see, selleni on läinud aega, et jõuda selle äratundmiseni, et misasja ma siin ilma peal aja on või ei ole need. Aga kui see nagu klaar on, siis läheb kuidas läheb. Mina olen ju nõukaaegne inimene, et mina olen toimetulemist õppinud, et nõukaaegne mees pidi oskama torusid, parandada, puskarit ajada, püssi, lasta voolumõõtjad tagurpidi käima panna ja nii edasi hinna edasi, et niimoodi seistes silmitsi mingite raskustega või ülesannetega julgust pidi olema ja seda oli tollal see aeg õpetas, et hakka tegema küll välja tuleb, ma mäletan, et olin noormees veel abielus küll tõkse pannud, jalga panna. No siis ei olnud nii, et lähed, võtavad mul kui poest, mis meeldivad, siis õhtul sügasin kukalt. Vaatasin tükk riiet, oli, harutasin, vanad püksid lahti, võtsin lõike, hommikuks olid mul omaõmmeldud püksid jalas, eks ole. Et sain hakkama ja umbes samamoodi on see läbi elu läinud. Muidugi mitte alati ei ole inimesel võimalik kõigega hakkama saada, aga siin tuleb vahet teha, mis on minu võimuses, mis ei ole. Ma olin kunagi merel, läksime sõbraga välja, päris kena ilm oli, päramootor oli niisugune viis hobujõudu ja tõesti seda uurida ja tuli kõva laine. Ja ma ei teadnud tõsiselt, ma ei teadnud, kas ma jõuan sadamasse tagasi selle tuulega sest seal oli iga hetk oht, et ta lööb paaditäis ja, ja et ma ei jaksa hoida paadi nina vastu lainet ja ja vot elus on olukordi, kus palud jumalalt abi ja aitas turimäära eluga ja aga see tunne, et tegelikult minu võimuses ei ole praegu enam midagi, ma teen, mis ma suudan, aga läheb, kuidas läheb? Et see tunne mu sisse jäänud ja ka praegu elus vahel on, nii et teen, mis suudan. Mis õigeks pean, aga läheb, kuidas läheb? No see oli nüüd drastiline näide, jah, tõepoolest, et ühel hetkel oli tunne, et hing on paelaga kaelas, aga mõni näide veel, mis võib olla nii fataalne, ei ole. No selliseid näiteid on küll ja küll, et kosse midagi juhtub, midagi ei lähe nii nagu mõtled. Aga siis on üks asi, kui ma ütlesin, et minust rõõmu inimestele oleks. Minul on teistest inimestest rõõmu. Me ei olegi loodud üksinda toime tulema kõigi asjadega Karjalas kord olime kaugel, Karjalas hakkasime tagasi tulema, meid oli seal päris suur seltskond, mina olin siis oma autoga, mul oli sel ajal üks džiibi moodi asi, üks sisu. Ja sellel oli enne reduktorit vahetatud ja äkki niimoodi 1000 kilomeetrit siit Tallinnast eemal. Tagasiteel äkki jooksis tühjaks. Korki polnud korralikult kinni pandud, mina ei oleks sealt tagasi suutnud tulla, aga meil olid viisade aeg lõppemas ja nii edasi. Ja siis üks vene mees vaatas seda, alb midagi, putitas lõpptulemus, metsas toodi üks noor kuusepuu. Sealt löödi reduktorile mingisse auku, see kuus keppe ja ma sõitsin, sain sõita ainult esimese sillaga ilusti Tallinnasse välja. Minu jaoks müstika, aga suurepärane inimesed aitasid. Üks teine näide. Jäin kinni autoga, seekord oli väiksem auto, jäin Kasari ääres jõe äärde, üritades mingit Kasari jõge tundma õppides mudasse kinni ümber Pole ühtki maja, läksin siis tagasi sealt kilomeeter umbes maanteele ja hakkasin kuulama, kuulsin, kusagilt töötab traktor. No siis ma leidsin selle traktori üles. Ja sain tuttavaks kas ühe mehega, kellega me oleme sõbrad tänapäevani. Et mul oli vaja sinna mudasse kinni saada, et saada tuttavaks sõber Taaniga, kelle juures ma nüüd olen. Kalal käin küll ja küll ja ääres ja et kunagi ei tea jälle, milleks selline katsumus veraskus elus hea on, et asjad pööravad ennast väga mitut pidi. Kus üks tee lõpeb, siis teine algab, aga praegu sa mässad jälle rahadega, täpsemalt öeldes küll. Oled sa järjekordse väljakutse oma elus vastu võtnud ja avanud ühe restorani, kas see tähendab seda, et kõik su eelnev kirjutamise töö ja mitmekülgselt andekas, nagu sa meil oled, et kas see kõik nüüd on jäänud kuskile sinnapaika, et nüüd oled sa siis pühendunud lihtsalt uuele väljakutsele oma elus? Vahet, mida inimene teeb, peaasi, et ta tunneb sellest ise rõõmu ja et sellest on rõõmu teistele. See on see minu nagu arusaamine asjast ja tõepoolest, ma olen tegelenud üsna erinevate asjadega ja seesama toime tulemine, mul on meeldinud oma kätega midagi teha, et mõnda puutüki või ja, ja noh, kuidagi mulle väga meeldib, kui inimesed teevad mu oma tehtud riiul võib-olla koledam kui kusagilt poest ostetud, aga tal on teistsugune väärtus. Ta on teda ja see on loomingu värk. Ja looming on võimalik väga erinevatel tasanditel. Et ei pea olema selleks kirjanik ei pea olema kas helilooja loominguga tegeleda, et looming on olemas meie igapäevases elus ja igal pool, kui me oskame seda näha. Ja siin on selline asi, et et mandala ja õpetus on ütelnud, et noh, jumala juurde võib jõuda mitut pidi, et raskete vaimsete poste või kogemuste kaudu, aga on olemas ka üks kiirtee, son looming. Kõiksugune looming ka minu jaoks praegu minu ja mitte ainult minu, vaid kogu mu pere jaoks on see restorani pidamine, kalarestorani pidamine. Looming. Me ei ole midagi sellist varem teinud, see on uus, see, see hoiab vaimu erksana ja hinge samamoodi kui aja gripiter oma tegevuse lõpetas. 95. aasta alguses, ega ma ei teadnud ka, millega elus edasi tegeleda, siis ma ehitasin, praedasid koos pojaga öelda, et see oleks olnud ebamugav töö või et mul oleks piinlik olnud tänaval aedu ehitada. Uue? Ei, see on looming, et nii palju on kinni selles, kuidas me asjadesse suhtume, kui meile maailm on üllatus, kui ta on meile natukene müstiline paik, siis ongi elada huvitav. Ja ma tihti mitte mina üksi endamisi vahel vaikides, vahel valjusti, kasutan ühte palvet. Et äkki mõni raadiokuulaja ei kasuta seda. Aga võiks. Armas jumal, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei suuda muuta. Anna mulle julgust muuta asju, mida ma muuta suudan ja anna mulle tarkust nendes alati vahet teha. See on väga iidne palve. Tal on mitu 1000 aastat vanust juba kusagilt india kandist pärit algselt. Et küsimus ongi meie avatuses teistele inimestele ja jumalale maailmale, kui me lukus ei ole, siis me saame hakkama.