Eikellegimaa. Tervist ja kaunis kevadtalvel sellist suve kõigile kahtlemata raadios orgaks. Meie siin oleme eikeegi ja kust need Tiit Johannes ja meie saade, see on eikellegimaa saade, see on täna selline, et selles saates meie räägime ja muusikat selle juurde. Meie kui meie räägime, räägime samuti, mängime, mängime ilmtingimata kokku tund aega. See, millest meie räägime, räägime, on seesama, mida meie mängime, mängime ning on põhiliselt vokaal-instrumentaalorkester nimega. Räägime, räägime doktok, välismaakeeli, selle isevärki orkestri esimese uhke lugulaulu, meie ökoltete mängime, mängime. Selline hiivas ja sisendusjõuline teistesse ja miks ka mitte iseendasse uskumise lugulaul. Orkestrilt nimega räägime, räägime. Doktookmil asutajaliikmeteks vaid Mark Hollis pool vööbeli Harris või siis mitu mitu aastat see oli 80.-te esimesel poolel eduka popansambli na bändi võrdlemisi noorukesed liikmed pidid jõudumööda kohanema keskmisega Liivriga popstaariks, trolliga nõnda kehtisse kuni kaheksanda kümnendi teise poolde, kuni doktooki liider Maghollis äkitselt lõplikult aru sai, et laiatarbe popularistika piirides püsimine on küll see kõige tagumine asi, mida tema oma bändi ja muusikaga edaspidi taotleda tahab. Uus varjulisema muusikaline pelgupaik või unel, mille Mark Hollis leidis oktoobri 88. aasta albumil, kus ta oli ka taritu eelpool kuuldut aim Liivi Niiul oli e-ten spüüta viibiv oli nende helialbumi nimeks ning tolle nime all tõi doktook välja ootamatult melanhoolselt tõsija tumemeelse kauamängiva, mille tarbetult tõttamatutest tempudest eksalteeritud haprakistest häältest tavarocki seisukohast. Ma iseäralikku kuust instrumentaariumist oriety välja kuus pikka, terviklikku ja sama hästi kui peatud rokkootust. Aga sinnamaani, uue tiiruga tagasi me selles saates alles jõuame. Neutrate Oktoki alguspäevade popstaarid, kesta rolli täitmisest tuletatud enesekohase nimega lugu. Räägime, räägime ehk tokk tokk aastal 1982. Te kuulate, saadeti kellelegi maa ja meie räägime, räägime edasi ansamblist orkestrist nimega, räägime, räägime ehk Oktoog toki debüütlood aastast 82, üks neist eelpool kuuldut oli nende enesekohaneb. Alates oktoobrist räägime, räägime vanad külasid viimistletud diavoolujooneliselt, vähemasti oma aja popmallide järgi võttes ja kujutlesin endast päris professionaalset stuudiomeister dist, ehkki teisalt suure osa kriitik olla meelest kostise posti Stoktooks sedamoodi välja justkui polnudki tegu nii-öelda päris bändiga, vaid suure plaadifirma pealike teoks tehtud ebardliku unelm, aga leiutada, nagu siis tundus kriitikule ansambleid, mis kõlaks justkui sünteetiline Foryner oli tollega, kuidas need ei olnud. Totooki võrreldi vahel ka nende kaasaegse elektroonilises sündimust Peate bändiga türandränniga. Ja tõepoolest, eks neil Touranitega üht-teist tõelistpidiselt ühiste sarnast ei olnud ühine produtsent näiteks doktoki varasemate lühija kauamängivate iilitiste lõpu keeraks, oli kolinud. Ning flotookishoundile oli välispidiselt samalaadne iluvidinatega läikima löödud kõla vaata oluline ja omale nagu tuurenelegi, nii vähemalt tundus. Samas juba algusest peale jagus doktoki lugudes nii hästi tekstidesse kui juhtlaulja Mark Hollis lokalismi tavalisest loengem ollus, mitte teeseldud ängistust ja mõrudat melanhooliat mis eduka Parbopi kontekstis enam sugugi nõnda tavapärane küll polnud. Doktoki teise kauamängiva it's my life nimi palale aga said osaks täiesti õigustatud võrdlused Roxy Music uga tervenisti riideplaat, küll juba tublisti kobedam kontsentreeritum. Ning siis aasta 1986 ning Albul ninaga koerussprint toodi doktooki tubli ja tööka kollektiivi püsiridadesse uue liikmena produtsendi ja Mark hollisele tänuväärse kompanisti partneri Tim friis Queeni kaasa tegid kevade värvide toonimisel kokkuseadmisel veel väga paljud stuudiomuusikud. Kuidas seda siis lisaks doktoki põhilisele koosseisule. Harrisele, kes mängis bassi ja pool poolveebile kes oli trummar? Kohe ideoloogilise liidri Mark holisega jätkasid noormehed siis Aivo oma iseäraliku tõrvatilga segamist populaarmuusikasse meepoti ja liikusid üha ligemale tollele liinile, mille tulemusena hiljem ilmuski nende suurejooneline kauamängiv spirita viin ning sellega kui mitte külalised, siis vähemasti vaimliselt tõotuste suuresti sallale lahvlistok. Aga nüütnud esimesed jäljed, mis nonde kummaliste poolenisti progerockilikke oopusteni hakkasid juhatama. Aastal 86, üks tolle aasta vana ninaga Kivit Hap. Kuulda neid nähtamatuid, ühendusjooni, mis jäävad muusikaliselt 80.-te lõpu truktooki ja nüüd oma laulmise lõpetanud 94. aasta pala portisherilt Brüsselist ei ole teps mitte võimatu. See sugulus minu arvates vähemasti jäi kellelgi mõiste parameetrite järgi täiesti arusaadav. Neid, kelles doktooki kummastavaid klaasil võib kuulda ka näiteks 90.-te muusikas on kahtlemata teisigi. Esimene pähe tulnud näide tõepoolest mitte otsitud võib pähe tulnud näide võiks olla Nende kunagiste kinga põntsijatest lõuda evi viimaseks jäänud album 95.-st aastast, mis oma kõla poolest tüürib kangesti samadele Moyle, kus kunagi Oktook viibis. Tol ajal, kui 88. aasta plaads pirita viin, mille ühe pikema ragmendi ärakuulamise nime peagi jõuame ilmus siis aastalõpu kokkuvõtet tehes märkis Briti nädala muusikalehte muusika nädalalehte Melody Maker tõstestoktookis Pirita viidenit tolle aasta 30 tähelepanuväärse maa all pole hulgas esile toob toki määra pöördumine edetabelivahust oli nendele täiesti üllatav ja selle asemele ilmusid äkitselt voolav meditatiivne drivaat pluus ja isevärki personaalnägemused kaotatud paradiisist, mis vähemasti doktooki oma muusikas nende endi jaoks tundusid ka saavad tagasi võidetud valdumuse ja alistumise ja pühendumuse läbi. Doktokismili tõin, nagu arvanud. Mitmed Triti kriitikud tähistas kaheksandate aastate popmuusika jaoks midagi samasugust nagu olen 60.-te ja 70.-te vahetusel näiteks Van Morrisoni taevaliku albumi Asta lõhiks ilmumine ning mõned terava kõrvaga kirjamehed, nagu saime Reynolds Polothilt samuti Briti saartelt omad mehed, pärit on täheldanud veelgi terasemalt mõjutusi, mida endasse Oktook tol ajal vot ja ühtseks oma kõla ja käekirjaga muusikaks vaatavat tasub otsida ilmselt näiteks šoti kitarristi laulja John Maartli ühe teisigi folkiks tsentriku Roy Haatori kosmaatilisest pluusist. Nii miks mitte ka saksa plaadifirma uues jazzi esindajat askeetlikes kõlakodadest, aga need üks pikem oopus doktockilt 88. aasta albumilt spiritav iidne On kulunud juba tükk aega, kus me räägime, räägime, mängime, mängime, ansamblid, rokkmuusikat, siin, eikellegimaal, nendele nõksud oled juba üht-teist gruppi, kellest me ka pisut räägime, räägime, sest nemadki puutuvad ansamblisse. Oktook. Ta ei ole enam nagu arvatagi võib totocoid nende nii-öelda haruprojekt ja võib-olla tulevikus mõnda aegagi veel sootuks iseseisev ansambel mitte vähem kummalise nimega oleng, nii et peaaegu nagu raamatut tang talle gruppi on teinuvad doktooki kauaaegsed, vassisid selle grupi asutajaliikmed kunagi pool vööbyali Harris. Mõneti rongimuusika nende meeste eelneva grupiga suuresti sarnane. Ja ehkki sarnane kõla poolest on küll oluliselt erinev Too metoodika, mille poolest Rango muusikat tol 94. aastal ilmutatud plaadil mööduv instinkt, kust ka minutikese poolinist kuuldud sai kokku panna stuudios. Kuid võlad ja need olid kirjutatud. Põhiliselt oli see ja võis küüni poolt korralikult läbi komponeerida, viimase vidinani arranžeeringutes paika pani. Ehkki küll stuudioski teinekord piinliku hoolega otsiti neid kõige paremad kõlasid kõige täpsemini sobivaid nüansse siis rongis stuudio metoodika, vananenud nagu teadjad inimesed teavad kõnelda suuresti näiteks 70.-te aastate algupoole Manstein ise või saksa Ekspressionistliku eksperimentaalgrupik händ metoodikaga. See tähendab esmalt salvestati tundide viisi üsna lõdvalt struktureeritud Yemm millest siis hiljem said avaldatud palade lõplike variantide ainult vundamendid või raamistikud, mis lõppversioonis enam võib-olla päriselt kuuldavad polnudki. Taas üks Briti väljaanne niimasid Express öödav instinkti vastu võttis. Nii võib tulleski retsensiooni lõigus, mis saab kohevaks loetud ära tunda samasuguseid väljendeid ja samasuguseid viiteid, nagu muusikaliselt võis kuuldaja tabada liharrise poolveevee endise grupid, Oktooki teostas tsiteering staatiliste elektrilaengute kraagin, sõgedad sambarütmid, islami ilmalikud hülged, kohvikuid, Jessilikult, klaveriklirinat ja kõik no mis annavad kokku kokteili, mille mõju on suuresti ettearvamatu ning mis korraliku kujutlusvõimega kuulaja kõrvadele võib kihinal mõjuda anda väga ettearvamatuid, resultaate tsitaadi lõpp. Teinegi eriti väljaanne, niukene ekspressist, omajagu laiem haarde ja muusikalise silmapiiriga. Ja mitmekordselt kiidetud ja seda kiitust galati vääriv kuukiri loe. Tähendas kriitikus Raymond siisikused. Orängi plaadiga hõõrova instinkt on leitud veel üks väga väärikas lisandus juba seni tolle plaadi ilmumine seni dokumenteeritud postrockiliku muusikavaldkonnale, nii nagu saime Reynolds seda siiamaani. Mõni armastab kirjeldada. Ja kas humanistlik ja etnoeklektiline olid veel kaks sõna, mida kriitikute poolt väga tihedasti tarvitati selle Aafrika, Ameerika ja eksperimentaal-Euroopa mõjutustega plaadi puhul. Eks ta muidugi õige olnud, olengi ta töötühendus endas, vanki rütmide jõulist tõmmet ja ambient, muusika, ruumilist piiramatust ning paraja pahvakamistilist puudu hõngu. Moosekant, kes salvestusel osales ja neid oli ligi paarkümmend igat osalejat tähistas plaadiümbrisel pisikene, pisikene puusliku pilt. Selline, mille osaleja ise oli salvestuste käigus kas siis savist mätsinud, puust nikerdanud või mingil muul moel valmis teinud. Nii et igal muusikul mängijale mängijannale, et väike õde või vennake, kellest ta enda asemel pildi plaadi ümbrusele panin. Väike vennake ka pala pealkiri, mida me siinkohal tollelt Oktooki kõrvalorult Orangutangilt kvalt ära kuulama. Veel üks lugu, mis justkui kõlaks pisut pisut oktrooki moodi, aga lauljaks, meheks võib-olla mitmetelegi kuulajatele tuttav kõnelemis doktook liidri Mark Hollis omaga. Päriselt siiski saarlane naljaks meheks, Nick Keiv, aga loo autor, mis selle loo pealkirja tagant leida, lugu ise on leida fini muusika alument, Batman Forever. Autoriks on Tim Firis Queen. Üks mees, kes oli produtsent ja Thotoki 80.-te lõpumuusika kaasautoreid jõugu juhi Marchollise kõrval. Niisiis üks neid harvu märke küll kaudseid märke, mis grupistoktrook või tema kunagistest liikmetest kuulda olnud. Nüüd viimasel ajal 90.-te aastate keskel doktokist endast, ehk siis Marchollisest, kes lõppkokkuvõttes ongi olnud see põhifiguur kenam, kellele ta grupp anti, popmuusikaline, veidralt melanhoolne, nagu ta olnud on siiski kestnud päris pikka aega kestnud vähemalt 91. aastani, mil ilmus seni viimane teadaolev album. Lahving stock. Siis kui too plaat Valgust nägi, kinnitas jõugu juht Mark Hollis, et järgmise 12 aasta jooksul 91.-st aastast edasi siiapoole, siis avaldab truktook veel neli kauamängivat. Ent viimane teade, mida siin eikellegimaal sellest laadsest muusikalisest ühendusest on kuuldud, kõneles küll sellest, et 93. ja neljanda aastavahetusel remark holliste poolest lõpetanud muusika kirjutamise uue albumi jaoks aga otsis alles sobivat produtsenti, et siis pedantset põhjalikku stuudiotöö tulemusena värske üllitis avaldada polüdori harufirmal purjekad mis muide minevikus kuulsaks ka džässi suurkujude džauli, parkijad jal kolt veini muusika avaldamisega muuhulgas seni seni on meil doktoki viimastest rääkivatest muusikat võistluste jälgedest vanida nende vanade vahel, mis 91. aasta albumile mahtusid. Üks seesugune ahtude flaad ehk pärast veeuputust jääb seda kellelegi mad lõpetama. Mina olingi, kus nats, mina olen eetris taas teistsuguse muusikaga nädala pärast, siinsamas samal ajal. Teine laulab nüüd edasi Marchollis ja grupp doktok.