Erakordse inimese akadeemik Paul Ariste juubelipidustused Tartus möödusid edukalt. Praegu me teeme veel lühikesed tagasi, vaatad nendele sündmustele ja nüüd algavas saates kõnelevad teiste seas Tõnu Seilenthal, Veljo Tormis, Anna Verschik aga nende hulgas üks, nimelt Tõnu Seilenthal omab erilisi teeneid nende juubelipidustuste õnnestumises ja annangi kõigepealt sõna Tõnu säilinud tarile. Tihti käib see niimoodi, et tänapäeva mobiiltelefoniga mobiiltelefon heliseb ja ajakirjanik ei küsi, kas see sobib või ütleb, et eks ole, et jutt läheb linti ja, ja öelge öelge asja, aga Ariste pulm, mis ma tahaks öelda trafaretselt sõnad, igasugused erakordne inimene ja nii edasi. Aga et minu meelest temas oli ühendatud just see teadlane, õpetlane ja inimene, et see oli niisugune kolmainus, mis temas koos oli. Ja nendes ametlikes biograafiate see niimoodi loomulikult võetakse seda, mis on nii-öelda mõõdetav, et nii palju lehekülgi, nii palju artikleid, nii palju monograafiaid ja loomulikult jutt on, on selles osas ta noh, praktiliselt peagu ületamatu. Me teame, seda on väga paljudes kohtades, et ta võttis endale eesmärgiks, et vähemalt 100 lehekülge trükis avaldada aasta jooksul ja naljatas siis lubas umbes, et kui ta seda normi täidad, siis ta järgmise aasta alguses poob ennast oma lipsuga üles ja nii edasi ja, ja oli aastaid, kus tuli 400 lehekülge trükitud teksti ja nii edasi. Aga ka mina peaks tähtsamaks või veelgi olulisemaks neid tahkusid tema poolt ja ma kasutaks seda nimetatust. Õpetlane tähendab minu meelest selline ilus eesti sõna, mida kasutatakse tänapäeval. Et see on selline teadlane või väga tark inimene, kes õpetab teisi inimesi ja just ma nimetaks seda, tõpetab mitte ei kasutaks seda tänapäeva termineid koolitab, sest minu meelest koolitada saab kadette ja koeri. Aga inimesi õpetatakse ja õpetus toimus tal loomulikult auditooriumites, eks ole, nii nagu ette nähtud on, aga temapoolse õpetamine või teadmiste edasiandmine see käis ka kohvikus, see käis ka sel puhul, kui ta ütles, et tule muga kaasa, kui ta läks kas postkontorisse või raamatupoodi või kirjandusmuuseumisse või etnograafiamuuseumisse või küte kontorisse maksma talveküttepuude arvet või muud. Ja õpetamine selles mõttes, et kunagi ei teadnud ette, mis, mis on see nii-öelda teema, mida ta räägib. Et jutt võis siirduda väga erinevatele asjadele. Minu lähem kokkupuude Aristega algas toomapäevast 1965 siis 21. detsembrikuuskümmend viis, kui ülikooli peahoone põles. No minu meelest see oli üks suurimaid tragöödiaid Arist elus selle vangla aasta kõrvale. Sellepärast Ariste kabinet oli tollal siis peone keskmises trepikojast üles minnes kolmandal korrusel ja, ja see sai tules üsna üsna kahjustada. Põles väga palju tema käsikirju, ära materjale, ütleme näiteks Eesti etümoloogilise sõnaraamat, too materjali sedeleid, mis tal olid. Nendest mingi osa on säilinud söestunud äärtega väga palju materjalidel sellel päeval hävis, aga noh, ega paber nii kergelt ei põle ka, kui ta on nii-öelda pakkis, et ääred sööstuvad ja, ja need kateedri materjalid viidi siis keemiahoonesse Tullio Ilometsa laboratooriumisse ja neid tuli mingisuguse kemikaaliga prepareerida, et vati topsuga võtta, siis sealt taldriku pealt seda vedelikku ja siis leht lehe haaval eraldades selle sööstunud ääre, sealt need lehed ära töödelda, et need säiliksid. No mind üllatas, see tähendab sellel põlemise päeval, et ta oli nagu sellest üle, tähendab, ta ei rääkinud. Ta viis mind Werneri kohvikusse õhtupoolikul ja rääkis kõigest muust, samal ajal kui oli toimunud selline katastroof. Ise, ma olen arvanud niimoodi, et, et, et see, et see tema tohutu energia tarmukus, mis mõnikord võib-olla isegi kärsitu sena tundus teistele inimestele see tohutu varajane, hommikul tõusmine ja, ja töö alustamine ja noh, me teame, et tal oli sel ajal juba aastaid, et, et päeva peale mõnelgi koosolekul võistluse tukastama jääda sellest peale siis sattusime kateedrisse, kuni siis paar aastat hiljem, siis tudengipõlves alustasin poole kohaga laborandina tööde et suhteliselt palju tema tema käsikirju masinal ümber kirjutanud Aristel endale ei meeldinud. Masinal kirjutatud all meeldis käsitsi kirjutada oma oma käsikirju, tralli, niisugune ilus suur hoogne käekiri, millega ta kirjutas ja, ja kogu seda kraatia värki, mida tollal oli muidugi palju vähem kui tänapäevale. Tänapäeva igasugune aruandlussüsteemid on ikka noh, üle mõistuse kasvanud. Tollal oli seda vähem ja Aristaja meeldis seda lahendada niimoodi, et noh, oma kärises, ta püüdis vastata kõigile paberitel, nagu see oli tulnud siis kohe ära saata vastuse, mitte oodata, millal on siis see viimane tähtaeg, mis ajaks tuleb esitada mingi aruanne või seletuskiri. Ta võttis selle paberi siis kätte ja hakkas siis improviseerima, ütles, et istu kirjutusmasina taha ja ja kirjuta, et mina räägin. Ariste oleks võinud saada väga hea näitleja. Talle meeldis esineda inimeste ees nii-öelda selliseid äppe ning situatsioone tekitada. See on ju legendaarne, et kuidas ta kõigiga suhtles, ütles kõigi vastu huvi tundis ja nii edasi. Ma mingil juhul ei ütleks, et Ariste oli tagasihoidlik inimene. Talle meeldis esineda, talle meeldis see, et teda teatakse. Mitmed on ka sellest rääkinud. Talle meeldis väga moodsalt riides käia, ta käis rätsepa juures, tellis endale ülikonna, et soliidne välja näha. Võimlas temaga koos ei käinud. Kuidas mul õnnestus? Mäletan seda küll, et ta mitmeid kordi püüdis meelitada, meelitada sinna rühma siis sellest selle sahva võimlemisrühma. Aga noh, ma olin selles mõttes noorem, et, et see oli siiski siiski nagu õppejõudude ja selliste aspirandi doktorantide, et, et see ei olnud kategooriline nõudmine, mis kehtis, ütleme nende Venemaalt tulnud aspirantide puhul, kellel seda ikkagi väga mitmed sinna nii-öelda väevõimuga vedas. See oli Ivan Ivanov, kes tuli 61. aastal Tartusse, siis Joscarola ülikooli Marin keele professor ütles, et Ariste üks esimesi küsimusi oli olnud, oli küsinud, et kas sul on püksid kaasas? Jah, ja tema ei saanud nagu siis aru ja siis tuleb välja, et, et oli mul ju, et kas on spordipüksid, et saaks trenni minna. Õhtul. Ariste oli seotud, kui palju, seda ma ei oska öelda oli seotud siis selle eesti rahvuslaste liikumisega siis Veljesto kaudu, nii nagu siis kaari Moora ja, ja Tarvel ja, ja teised. Aga, et kui palju ta oli ja kuidas ta ülekuulamistel piinati või selle kohta ta ei armastanud rääkida hilisematel aastatel mõnikord näitas oma oma vasaku käe peal seda veenide läbilõikamise kohta või seda armi, mis oli, oli selleks ajaks juba üsna väikeseks jäänud. Ja ütles, et noh, et ta tahtis ennast tappa seal arvas, et ta ei suuda vastu pidada. Kindlasti hilisematel aegadel ta oli ju nende väheste hulgas, kes kuskil 50.-st aastasest peale said käia läänes kuskil 50 aasta teisest poolest peale, et nii Soomes kui ka Norras kui ka mujal maades, et, et see on selge, et tollal nende sõitude puhul enne kindlasti inimest töödeldi vesteldi temaga pluss pärast kirjutada reisiaruanded ja, ja nii edasi ja, ja kindlasti ka see, eks ole, et me teame ju, et 60. aastal, kui ma võtan siis üks väheseid nii-öelda kohti, kuhu välismaale tohtis tartus tulla, nii-öelda koju külla minna. Ta oli ju suletud linn. Välismaalased tohtisid tulla hommikul ja õhtul tagasi Tallinnasse ja harukordsete erandite puhul, eks ole, oli, oli selliseid võimalusi, et mõni inimene võis olla ka mõned päevad tar see oli siis tihti ka niimoodi, et see inimene ööbis siis Paul Ariste juures ja, ja ka muidu kas üheks päevaks olid? Ega ei tohtinud ju nõukogude inimene enda poole koju kutsuda? Eks ole, oli ametlik programm mööda mööda asutusi täppe täpselt kella järgi. Aga et Ariste kodu oli selline, kus välismaal nõudis läbi astu, nii et noh, neid kontakte kindlasti pidi olema KGB organit. Ega aga Ariste ilmselt suts nendest kuidagi üle olla ja üks asi, mida ma olen huvitaval kombel mõelnud, et Ariste ei olnud ju partei liige ja ta ei rääkinud kunagisest, kas teda selles osas oli agiteeritud või mitte, parteisse astuma. Ja teine ka see, et noh, ta oli väga paljude teaduslike nõukogude ja seltside liige, aga ta ei võtnud ühtegi sellist administratiivset positsiooni, noh, oleks väga ootuspärane olnud, et oleks mingid ajad olnud, ütleme siis tolleaegse ajaloo-keeleteaduskonna dekaan või ülemnõukogu saadik ja nii edasi. Sest tol ajal ülemnõukogu saadiku töö ei oleks eriti palju aega võtnud paar korda, aga, aga et nendest ametitest jah, suutis ta kuidagi kõrvale hoiduda. Sel ajal, kui mina tulin kateedrisse, oli olukord juba see, et noh, Ariste oli selline autoriteet, et, et siin ei olnud mingit küsimust üldse sellest. Aga mulle tundub, et ka varasemal ajal näiteks 50.-te aastate esimesel poolel aspirantuurid olnud Lidia Vassikova, kes on Joscarola pedagoogika instituudis mari keele professor, on iseloomustanud seda aega niimoodi, et tema meelest valitses kateedris selline imemuinasjutuõhkkond justkui head haldjad, liiklused igal pool, et ja ta ütleb, et Ariste sisendas seda nagu oma sellist vaimsust. Mis avaldub siis selles, et austusega huviga suhtuda kõigisse teistesse teistsugustesse sellega ta oli nakatunud ka siis teised, et Paula palmeos ja nii edasi, et, et selline äärmiselt kodune, sõbralik, vahetu õhkkond. Mis kõigile nendele Venemaalt tulnutele tundus Venemaal need akadeemilised traditsioonid tsaariajast juba ka rohkem juurdunud. Et professor on mingi selline suur inimene, kelle juurde umbes niimoodi, et saaks taga midagi rääkida, tuleb ennast kirja panna või või noh, nii-öelda aeg kinni panna, et millal ma saan teiega rääkida, siis professorite, ma, mul ei ole sellel nädalal üldse aega, vaat et järgmise nädala teisipäeval kell 10 tulge ja nii edasi ja ja siis laseb teatada, et ta ikkagi ei saa. Et, et see, selline vahetu suhtlemine, et iga hetk oli käepärast ja nende endiste aspirantide, kes siin olid, siis vestlus tuli ka see jutuks, et et nad imestavad, et, et kui Ariste tegeles nendega praktiliselt iga minut või etapp pidas meeles, et kui päev või kaks ta ei olnud näinud et siis ta oli noh, nii kärsitu juba, eks ole, et Alexi ühiselamusse niimoodi sinna ukse taha ja koputas siis Ariste tümps nimodi. Nii noh ja astus sisse ja et mis sa oled vahepeal teinud jah, ja, ja varasematele vastased väidavad, et tulevad siis ka umbes niimoodi, et tema karskus, teades pärast väitekirja kaitsmist, noh loomulikult see nii-öelda ametlik bankett oli, oli, oli siis kas ülikooli kohvikusaalis või siis Volgas. Aga, aga noh, sealse pidujook nagu jäi väheseks ja oli teada, et et noh, sõprade seltsis tuleb nagu väärikamalt tähistada ja et seda tehti siis elamus ja ja olevat siis olnud niimoodi, et, et mingi tund või kaks pärast banketi lõppu olevat siis Ariste saabunud kohale ja umbes teatan taha seda ma arvasin, Etna. Et te joote siin nüüd ja tolgu pudelid ära pandud ja minge marss magama. Ariste puhul oli, oli kindlasti see, et ta ise ka on öelnud, et ta ei oska öelda, mitut keelt oskas ja et seda on väga raske öelda, mis on keeleoskus. Aga Ariste pulli selline imeline võime võidelda, et ta kõrv tabas selliseid olulisi fraase ja hakkas neid kohe kasutama kombineerima. No loomulikult oli teistkümmend keelt, mida ta rääkis, aga, aga lisaks sellele oli palju selliseid keeli, kus ta inimest suutis üllatada sellega, et ta ütles kolmneli lauset selles keeles ja edaspidi nii-öelda noogutas ja efekt oli saavutatud. Jah, ja, ja edaspidi siis need vastused muidugi küllap vist. Nojah, ja ja selliseid professor Piirimäe ka rääkis seda, et ta on mitmete inimeste juures õppinud rootsi keelt aga tariste nii-öelda meetod oli see, et esimesest tunnist peale tuli tuli rääkida ja ta ei pööranud tähelepanu sellele, kui, kui seal oli grammatikavigu või vale sõnakasutusi. Et peamine oli see, et keelt tuleb kasutada. Kui me räägime täna akadeemik Paul Ariste, siis on põhjust pöörduda ka Veljo Tormise poole, teie vaimne sugulus ja, ja ka võib-olla niisugune vastastikune mõjutamine on aimatav, ütleme niimoodi. Teletornis, kas te mäletate teie esimest sisulist tuttavaks saamist? Meie esimene nii käesurumine või vestlus toimus 1970. aastal rahvusvahelises fennougristika kongressi ajal Tallinnas. Ma olin aasta või kaks varem olnud looduskaitse seltsi ekskursiooniga Liivimaal sealt saanud tõuget kirjutada teos, mille nimi on liivlaste pärandus siis vanade liivi rahvalaulude töötlused. Tõuke sain just sellepärast, et Liivimaa neid vanu laule ei kuulnud, kuulsime seal vaid uuemaid laule. Mul tekkis niisugune kihvatas, et kasvõi siis tõesti liitlastel vanu laule ei ole, nagu meil on regilaul. Muidugi sain need laulud siis muuseumisse, tegin selle tsükli ja mul jätkus niisugust ambitsioonikus, et ma ma ei tea, kas, kuidas, kusjuures nii, aga sellel samal fennougristika kongressil oli minu nii-öelda autorikontsert minu seadetest ja sealhulgas kanti ette ka Eesti kalendrilaulud kas tervikuna või tahab mingi suure osana. Kas teie ei mäleta teil ausalt, sel ajal sildis elasin, seal oli üks selline kontsert, kus laulsid koorid ja solistid eesti rahvalaulude töötustega. Aga liivlaste pärandusest oli Ariste kuskilt kuulnud, et niisugune teosed olemas. Ja pärast seda kontserti tuli kongressi kuluaarides minu juurde ja ütles. Kuulge nüüd te peate minema Vadja maale. See oli tema suur armastus. Ma pärast sain seda täpsemalt kõike teada. Kui ta kuulis, et ma liiglastega olen tegelenud, siis tema suunas mind kohe vadja maale kohe lausa käest kinni. Viis vestibüüli teise nurka, kus seisis Tartu Ülikooli eesti keele õppejõud Aino Valmet. Ja ütles, et näete, siin see mees tuleb teiega kaasa, kui te lähete järgmisel ekspeditsioonil, Vadja male. Niiet särib peaga, et käsk, see oli peaaegu käsk või suunamine ja ekspeditsiooni tõesti toimub samal sügisel ja ma käisin nendega kaasas alles nüüd tagantjärele, kui ma mõtlen tagasi sellesse aega 35 aastat tagasi siis ma saan aru, et tegelikult see Ariste suunamine oli minu loomingulises elus uue teeotsa kätte näitamine, tema suunaski mind sellele ajale, mis hiljem sai rohkem tuntuks just minu teose unustatud rahvad. Kaudu hiljem tulid teised rahvad sinna juurde pärast vadjalasi siis isurite vepsalased karjalased ja nii moodustus tsükkel, nii et alguses minul seda plaani ei olnud, võib-olla temal oli, ma ei tea. Ja ei saa küsida enam. Kas oli päraska juttu sel teemal selle tsükli teemadel ja üldse nende rahvaste teemal? Ja kõigepealt sellel vadja ekspeditsioonil olid olid osavõtjad noored teadlased Tiit-Rein, Viitso, Tõnu Seilenthal, Marie Joalaid ja teised. Praegusel ajal tuntumad spetsialistid just nende, nende keelte ja kultuuride alal. Juba mõned on juba emeriitprofessor, oledki. Aga ma sain sealt endale just Vadja laulude alal abilise Tõnu Seilenthali näol, kes aitas mul siis neid tekste teha. Millest ma koostasingi tsüki Vadja pulmalaulud, kui nad kõige iseloomulik on niisugune laulurühm seal vadja maal, mis me kuulsime. Ja kui selle tüki mootori valmis, siis ma sõitsingi Tartusse. Selleks puhuks läksime koos Tõnu Seilenthaliga Ariste juurde koju lausa konsulteerima, tekste üle vaatama ja eks ma sain sealt ka muid materjali vadjalaste kohta, tookord Aristelt. Nüüd on mul kuskil? Ei, nad ei ole enam siin riiulis, nad kõik minu folkloristika on rahvusraamatukogus. Ma usun, et ka see raamat on seal. Vene Draama, tulin ma temalt, tookord sain. Kas oli ka kriitilisi märkusi hilisemate kohtumiste ajal, tuleb meelde. Ei õnneks ei ole olnud nüüd mul süda täiesti puhas. Kas nende rahvaste seas on teil ka olnud erilised lemmikud? No kui ma nendega niimoodi järk-järgult nende materjalidega töötasin, siis kõik nad olid lemmikut järgemööda kõik muide seal sama selsamal Vadja ekspeditsioonil Me käisime isurite juures, kes elavad seal läbisegi. Teatavasti see vadja maa või endine Ingerimaa angerja on kõigepealt oli asutatud ta vadjalaste ja isurite ka, kes on ja sugulasrahvad ja keeled on sugulased, lähedased sugulased. Ükski rohkem on eestlaste pooles vadja ja teine rohkem karjaste poole isuri ja segu. Nõukogude lõpuks tuli sellele maale veel suur hulk soomlasi. Asusid ümber sinna nõndanimetatud hingerlased, hilisemad näiteks Vadja pulmalaulud. Nüüd oli nii palju seal igasugu variante. Ja mis oli huvitav, et kõik pulmatseremooniad ja pulmakombed, mis seal toimusid, läbi viidi, lõppesid Vene kirikus. Nii panin minagi selliseid tähendusrikka lõpu oma tsüklile Vadja pulmalaulud lahenduse viimase osa vene kirikulaulu stiilis tahtsin näidata sinna, vadja rahvas kadus. Kas on südame peal hinge peal mõni rahvakild või rahvas, kes ei tee poolt läbi töötamata? No neid on ju palju. Läänemeresoomlased on küll läbi proovitud kõik, aga kaugemaid sugulasi on ju veel ja nendest ma tean palju vähem. Aga ma olen kõikidele soome-ugri rahvastele pühendatud vähemalt ühe rahvaviisi töötlase, küll. Aitäh Veljo Tormis. Kui tulevane akadeemik Paul Ariste kolme aastasena koos perekonnaga Tallinnasse kolis, siis ta sattus niisugusesse rajooni, kus tegeldi maisti lihtsate asjadega, et perekonda üleval pidada ja seal õppis ta ära jidiši. Kas on õige öelda, et õppis ära jidiši juba lapsepõlves? Minu vestluskaaslane on Anna Verschik pedagoogikaülikooli dotsent. Paul Ariste õppis jidiši ära koolikaaslaste käest Tallinnas. Ja siis tulid üliõpilasaastad, kuidas see teadmine ja oskus süvenes. Jidišit oskas ta väga korralikult nii kõnes kui kirjas ja see ei olnud lihtsalt talle uurimisobjekt, vaid seda keelt. Ta armastas ja kasutas alati võimalust keelt kõnelda. Ja siis ülikooli ajal oli tal kontakte Tartu Ülikooli juudisus tudengitega kellega ta võis jidišit rääkida. Ta küsitles Tartus elavaid juute, aga ka Tartu juudi keskkooli õpilasi. Missugune saab olla juudi rahvaluule Eestis sõdadevahelisel ajal? Seal oli ka traditsioonilised rahvalaule ja siis selliseid jutukesi ja ebausku ja seda kõike võib tegelikult lugeda praegu kirjandusmuuseumi arhiivis on kaks või kolm kausta, kus on Ariste kogutud materjalid. Aga kuigi uute oli Eestis vähe, dusid siiski mõne tyydisi rahvalaulud eestlaste laulurepertuaari. Nii et Ariste kirjutas sellest hiljem 31. aastal inglisekeelse artikli selle esituse keele järgis Ariste aru, et noh, need, kes neid laulavad, ei oska tegelikult jidišit või ütleme, kasutavad oma saksa keele oskust, raha, keelelised, et need ei ole esitajaid, ei ole juudid, Nad olid üles kirjutatud tekstid. Tuletame meelde, Tiidiš esimesel kohtumisel meenutab kangesti saksa keelt. Meenutab küll, aga asi on selles, et nagu keeleteadlased ütlevad, et mis asi on teel keelon, murre, armee ja laevastiku ka, et väga tihti mäe nimetama mõnda keele varianti või keelekuju keeleks, sellepärast et on selline kultuuriline, poliitiline ja sotsiaalne traditsioon, siis tollal oli vaidlused olid mõned juudid, kes arvasid keedeedishel selline pelk saksa Murr žargoon ja seal tegelikult täiesti ebateaduslik jutt. Siis oli selliseid, kes arvasid, et heebrea keel on see õige keel ja tuleb taaselustada heebrea keel ja seda kõnelema hakata ajalooliselt kodumaal. Siis oli hitishiste, kes arvasid, et koppisiidis peab olema seal moodsa juudi rahvuse sümboliks. Ariste elas väga huvitaval ajal just nende vaidluste keskel. Rahvausus ja see ilmus tal 32. aastal. Ta käsitles vanasõnu siis ja muistendeid, et kuidas seal juut esineb, aga selle kohta ma ei oska pikemalt kommenteerida, sest ma ei ole folklorist vaid keeleteadlane. Üks asi veel. Sõdadevahelisel ajal oli juudi kas rahvusvaheline või ülemaailmne keskus, Vilniuses. No ütleme, see oli just nimelt jidiši akadeemia jidiši uurimisinstituut jidišikeelne lühend on iho. Aristet kutsuti 38. aastal sinna loengutega. Ta pidas kolm loengut jidiši keeles. Saksa okupatsiooniaeg Paul Ariste, tiitlid võeti ära, ta jäi ainult laborandiks ja siis on teada, et ta sorteeris jidišikeelseid raamatuid. Kuidas üldse tema käekäik oli? Sõja ajal? Selle sateerimise kohta ei ole oma kompetentne midagi väitma, ma lihtsalt ei tea seda küll, aga Ma tean seda, et sõja alguses päästis Ariste Tartu sünagoogis toorarullid ja siis teised pühad raamatud ja väärtesemed. Ja pärast sõda ei olnud kahjuks enam kellele neid asju tagastada. Nii et see kõik kolikas Ülikooli muuseumis, Eesti Rahva Muuseumis ja siis 92. aastal korraldas Eesti Rahva Muuseumi näituse, mille nimi oli juudi pärand Tartus ja siis kõik sai teoks ainult tänu sellele, et Paul Ariste oli need asjad päästnud. Anna Verschik, millal teie tutvusite Paul Aristega? Mina tutvusin siis, kui ma olin Tartu ülikooli eesti filoloogia üliõpilane siis 86. aastal, tollal oli Paul Ariste juba konsultant professor aga ta käis ülikoolis peaaegu et iga päev ja tahtis suhelda oma kolleegidega tudengitega. Siis minu mälestuste järgi tahtis ta alati rääkida jidišit, kui see võimalus oli. Kui ta tutvus inimesega ja sai teada, et see on juudi rahvusest. See oli esimene küsimus, kas te räägite jidišit. Ja kui see inimene rääkis syydisid, siis Ariste rõõmuli suur. Kui te puhtinimlikult mõtlete tema peole millest võiks tulla see, et ta just ühe keele nagu enda lemmikuks valis Ma arvan, et tal oli mitu lemmikut, ma ei taha öelda, et ainult iidisi oli tal absoluutne lemmik, selliseid asju ei oska tihtilugu ratsionaalselt seletada, et ilmselt oli Aristelse südame peal mitmel põhjusel noored inimesed tolleaegses Nõukogude liidus enam jidišit ei räägi mitte ainult noored inimestele, isegi nende vanemad ka mitte tähendab juudid ja ja siis tihti oli nii, et kui ta nägi juudi soost tudengeid Tartu ülikooliks, rääkisid mõnda muud keelt. Esta võist vahele tulles öelda nendele midagi jidiši keeles, mina valetan niisugust episoodi. Et olime koridoris, seal oli mitu vene filoloogi, siis nad piht õppima eesti keelt. Nad olid juudid ja Nad olid hädas, seletasin endale midagi grammatikast ja siis tuli Arist, nägi, me seisame koridori, siis ma seletan endale vene keeles seda eesti grammatikat ja siis ta ütles kohani, et Iidišis Midway redest niisuderiidis ehk miks sellele ka vene keelt räägid, räägi eesti keelt viidisid, siis oli ka selliseid asju, et isegi vaatamata sellele, et ümberringi oli inimesi, kes ei pruukinud üldse dist osata oi seda teha märkusi, jidiši keeles või tähelepanekuid näiteks ma mäletan, teisel kursusel oli meil kursusetööde kaitsmine. Ta oli väga tähtis, esimene kursusetöö ja Ariste oli komisjonis. Siis, kui tema käest küsiti mida ta arvab minu tööst, siis ta ütles Iidišis cute Meidele cute Arbetki maht, maa sõltu, ehk hea tüdruk tegi hea töö ära ja palju õnne. Tähema versika järgnevalt mängin teile ette ühe helilõigu, aastast 1979 kõneleb akadeemik Paul Ariste. Sel ajal juba see oli, see tegi värss on nagu jäänud kõlvalisemaks, aga siis loeti regivärsse ka S1 väge üldimist ars lastel loetamis lapsed rääkis, et see oli selline regivärsse. Liivi löörile õhukene piiriberi pääsuke, kus su kulla Cesakene taredaga tammeotsal koheselt amm jäi vanamees maha, raius kohe vanemasse jana, tema kuulas kohatavamatute pika põllupeenral, kus peene jäi Aderi üles küündis saada, jäi. Divikatski lõi, kas see kivi jäi, millel tema veeres, kus see meri jäi mustadki ära, jäi kusse mustreid, jäi lautade jooksis, kus lauldsay tulijana põletas kusi, kus sa tulijaid põlgude viidi tulistungeldada asja vangide kihtidega, Watson-ist, loet, sagedaste sõnumised kaalida, kas need olid nüüd õige nüüd 16 asju? Ja siis oli sel ajal usklikud või vanaaegsed vennastekoguduse, neid laule neid. Pool kiriklikud puunist imelikult niidi roniseeritiga, üks ilus vennas, Phuks laulan, ma näi huul ta, inglid Saisvam seal taeva, Liina ära ta on asionaudeni, ma näen hulka Sainte Saisvam, seal taas tuli ära, ta on, mul tuli ümber, tehti aledasele, selle kirikulauluviisid, vennaskakse Alloviisi. Vaata siis mina ise on ebamusikaalne, ma ei ole ühtegi viisi kirja panna, rahva laulmann päris päris palju pannud. Vaata noorepõlve keeldub tagasi sinna päris palju, mitte päris palju, Peipsas üldse päris palju. Mis on Eesti rahvaluule pan, kirja laule olen pannud siis vaats ja Soome vepsa, liivi isuri mustlasrahvaluulet olen pannud kirja ja teiste rahvaste kromi ame, aga kõige rohkem muidugi. Vaat saama Ma egoist, iga inimene egoist tahab, et temagi mingi rekord jääb, mida keegi keegi ära võtta, ühte minu käest keegi ära võtta ei saa, keegi Ena pole võimlen nii palju vadja rahvaluule kirja panna, kui ma olen pannud, sest magasi polegi enam 20 inimest kuskilt panna ei saa. Ma hakkasin panema juba 32. aastal nendelt padja laskis, olid siin Eesti pinnal ja nii, et mul on kogunud väga suurkogu ja osa avaldan neid osalt ei ole. Ei suuda kõiki avaldada, kult suren siis teised avaldajad. Ja nad nägid seda, sealhulgas on riiulid, on pärast surma lähevad kirjanduse muuseum rahval osakonda, seal siis võib igaüks lugeda nii paneel ei anna nagu ist. Rahvaluulet on umbes 6000 lehekülge, rahval olnud suures formaadis 6000 lehekülge. Siis on niimoodi. Man avaldan seni kaheksa raamatut. Piimal, mis ilmusid neil päevil, pole veel müügil, ma saan Audele väiksemale kätte, see on palju mõistatusi. Jumal, uus laul ja teisi ja siis Ühte asja tahaks rääkida, kui huvitanud ääbal rahval, keda, mida räägib keelt, mida räägib ainult mõnikümmend inimest, võib elada rikkalikult rahvaluulet. 47. aastal ma läksin pärast sõda, üliõpilase kandideerivad vääriga vadjalaste juure lamaalil aastad, nüüd ala seal mitu korda sõda üle käinud, päevasel ajalgi ala kannatasid alatoitluse all, aga võtsin rahvust lahkesti vastu. Ja siis tuli, saime seal ühe ujutasideks. Ja ma hakkasin temaga rääkimiseks, sa oskad muinasjutte kellelegi ei mina muinasjutte OSCE, aga ma võin sul laulda, kui tahad. Vadja laul oli ja üldse vähe kirja pandud, teatseid laulis, ma olin mitu päeva tema juures, ma sain tema käest, tegi 40 rahvalaule kirja, kokku umbes 2000 värssi. See on häbi. Häviva jääb oma rahvapoolse palli juba. Esimene laul, mis ta mulle laulis, oli seal Kalevala laule vadja keeles Milgendundma ilme loomine. Siis sa täise, laulis venna sõjakäike, mis meilgi tuntud on venelased minnagi, teisalt ereda lauldi laule pärast pulmalaule muidki. Tartus kirjandusmuuseumis avatud suurel Paul Ariste näitusel torkab silma üks stend, üks teemade valdkond. See oli eriline ekspeditsioon, see toimus aastal 1942 vadjalaste maale. Kõik ekspeditsioonist osavõtjad olid sõjaväeliselt relvastatud, neil olid kaasas vintpüssid. Aga see ebasõjamehelik seltskond sai palju korda. Nad said palju vadja materjali, jätkab juba Ergo-Hart. Västrik. 1942. aasta kogumiskäigu tulemusi kasutas Aristev päris mitmes oma hilisemas väljaandes. Nimelt oli Ariste Ell soov väga mitmekülgselt publitseerida materjali, mis tal õnnestus koguda. Ja esmalt see muidugi ei õnnestunud sõjajärgsele, seal ei olnud lihtne ka rahvaluulematerjale avaldada Nõukogude Eestis, et siin all me võime näha ühte käsikirja. Selle käsikirja nimi on vadjalaste jutustusi, mida Ariste proovis avaldada siis 1947. aastal. Kõik oli trükkimiseks valmis, kuid siis loogilistel põhjustel pandi veto peale, saadeti tagasi. Ariste kutsuti välja, ta sai peapesu, et ta julges panna siiani öelda vaimuliku sisuga tekste legendi tekste. Nii et ühesõnaga, probleem oli selles, et osanik, eks ta oli lihtsalt vaimulikud. Ja Ariste tundis suurt huvi just rahvausundi vastu ning panin kirjaga kristlike legende. Näiteks mida siit veel on sellest 42.-st aastast välja tuua. Kui me vaatame siia näituse alumisele vitriinile siis siin on just väljaanne vadjalaste laule, vadjalaste muinasjutte, Vadja rahvakalender, modia muistendeid, millest suur osa materjali tuli just sellest samast 42. aasta ekspeditsioonil näiteks Vadja rahvakalendris on kolmandik tekste just kogutud. Sellel kogumiskäigul. Te nimetasite rahvalaule, aga viise ta ei talletanud ei ühel ega teisel kombel, see oli teatud puudus selles töös. Kuid Paul Ariste kutsus endaga kaasa folkloristide etnomusikolooge, kes seda oskasid teha. Juba kuuekümnendatel aastatel käis temaga kaasas eks Ingrid Rüütel. Samal ajal ka Veljo Tormis, kes mõlemad tegid lindistusi. 74. aastal oli taas Ingrid Rüütel ja Olli Kõiva Vadja külades koos Paul Aristega. Jälle salvestati rahvalaule ja viise. Nii et ta oma puudujäägid korvas teiste abiga. Kas on teada, kas ta üritas ka näiteks seda tehnikat omandada, Ta või hakata kirjutama üles noote või kas selle kohta on andmeid? Ei, ta ikka väga selgelt annab aru, milleks temal on soodumusi ja mida tema oskab teha. Nii et seda eesmärki ta küll endale seadnud ei ole minu arust mitte kunagi. Mis te valiksite välja siit saalist, mis on esiletõstmist väärt nüüd nende eksponaatide hulgas? Võib olla läheksin siia nende vitriinide juurde kus on Paul Ariste selliseid juhu, rahvaluule, kirjapanekud, kõigest huvituvad inimesena tegi ta üleskirjutusi kogu aeg tema kätega siis bussipeatuses näiteks rongi oodates venivad täpselt bussiga sõites juhuslikult vihmana Marju, minnes näiteks siin on hea näide selle kohta, kuidas ta 30. aastal juhuslikult vihmavarjus olles sattus kokku inimestega, kes rääkisid talle kolm lugu, tema kirjutas need kohe üles. Nii et ta tundis huvi sellise vanapärase folkloori vastu. Kuid need kolm Lukond tänapäevaseid linnalegendid, mida kõneldakse nii et ta ei ei piiranud ennast vaid sellise vanapärasega, vaid vaid jälgis koori rahvaluule, et meie ümber sellisena, nagu ta on ja, ja näiteks selles vihikus on tal üleskirjutused, mille ta tegi 46. aasta alguses vangis olles kaasvangilt. See on üks Lõuna-karjalast pärit soomlane Toivo Porvali kellelt ta siis märkis üles Lõuna-Karjala uskumusi ja muud pärimust. Niisugune võimalustel ikka vanglas oli siis eeluurimise ajal ta doteerib oma üleskirjutused ja sellel ajal Taali oli vanglas. Kuidas see on olnud võimalik, ei oska praegu seletada. Paul Ariste oli väga süsteemne üleskirjutuste tegija. Kui te siin ringi vaatate, siis enamusel tema rahvaluule üleskirjutustele on daatumid ja täpselt nimed juures. Mõni aitäh. Mina olen leili punga ja töötan Eesti kultuuriloolises arhiivis arhivaarina. Nagu ma aru saan, te olete nagu üldkorraldaja, kes selle näituse selgroo on kokku pannud, kas nii? Kas nüüd just selgroo, aga mina panin välja selle materjali, mida säilitatakse Eesti kultuuriloolises arhiivis selle Ariste materjali. Kas võib öelda, et kõik Ariste materjalid on kirjandusmuuseumis täiele neid jaganud erinevate muuseumide vahel? No seda küll jah, ta on toonud neid alates 34.-st aastast ise, nii et pidevalt selliste portsjonite kaupa. Ja viimane laekumine, kui ma nüüd õigesti mäletan, oli veel 2003. aastal noh, on nagu siis ma täpselt ei teagi, kes tõi, aga noh, seal perekonnas, perekonnast rääkige, mis valdkonnas silmaga on esindatud. Siin on püütud siis kajastada kõiki neid tegevusalasid mis teda on huvitanud. Nii keeleteadus, erinevad keeled, rahvaluule, üldse kultuur, vadja kultuur, ütleme niimoodi mustlaste juutide kultuur, näiteks siis esperanto vitriinid. Siin on väljas ajaleht, kus on ilmunud noore koolipoisi esimene artikkel esperanto keeles Jaliiv lastest. Esimesed viis aastat kirjutaski ta ainult siis kassis esperanto ajalehtedele, esperanto keeles või, või esperanto ost. Ja see oli nagu esimene valdkond, tema esimene valdkond, noh, ütleme niimoodi, jah, kirjasõnas kirjutama hakata. Koolipoisina käis ta ka esperanto kongressidel välismaal, jätkas seda ka hilisematel aegadel ja see Spranto oli tal keel, mis andis võimaluse kohe varakult suhelda väga paljude inimestega välismaal. Nii nähakse vitriini, ühes on mingid märgid tema rootsi keeleharrastusest, kui nii võib öelda, teises vitriinis on alamsaksa ja saksa keel. Ja, ja siin ma näen ühte venekeelset lubada teie rasvase Ženja selleks, et loengu teksti kaasa viia, käsikirjalist loengu ettekannet siis üldse üle piiri toimetada, selleks pidi siis saama vastava loa vastava la esimese osakonna ülem on siia alla kirjutanud ja just nii. Keeleteadus on ka tähtis ja tõsine asi, sellega ei tehta nalja, ei tehtud vähemalt. Akadeemik Paul Ariste kõnelesid Tõnu Seilenthal, Veljo Tormis, Anna Verschik, Leili punga ja erk Hart Västrik. Mina olen saate toimetaja Martin Viirand.