Tere õhtust, Te, kuulate Raadio kahega mehele, oli muusikatund, jäi kellelegi, ma, mina olen teid, Kuznetsov, teile mängib tänane eikellegimaa muusik, briti heli akvarellimeister ja multipillimees tšanssarman. Peenelt poeetiliselt täppistundeliselt põhjalikult ja pikalt, pikalt pikalt esitles meile oma tänast esimest kõlamaalingut inglane John sõõrm. Tint angel oli loo nimi ja mängis seal on seda üksipäini täpsemalt öeldes mängista seda duost trios ja kohati vist isegi kvarteti kvintetti siis endaga. Mängisin mitmetesse hallastes stuudio salvestustest, mis tehtud muusikafirmamärgi all Oslos rännustuudios kuuldud ulatuslik heli akvarellori jäädvustatud 90. aasta aprillis ja see pärineb Chans sõõrmani ilmselt ühelt hoolivalt halvurilt. Rõõm rõhutas Saint A ees mis osaliselt on inspireeritud briti rahvaste folkloorist ning, nagu sõrman ise tunnistab mõjutatud kudelgi kaudsemail viisel poisi ja mälestustest ja hilisematest muljetest, mis seovad teda Saint Aipsi nimelise kohakesega Cornwallis. Inglismaal kes on mu sünnikoht, on tegelikult samuti sealkandis mitte küll päris cool, mille vanad kohanimed, legendid ja veel 19. sajandil kasutusel olnud kohalik iseäralik kõnepruuk teda pikka aega võlunud all aga siiski seal suhteliselt lähedal enam-vähem samas inglismaanurgas devoni krahvkonnas Davistokis, kust Joldaglazzarmal tulevane saksofonist, klanetist, süntesaatorimängija, ansambli juht, improvisaator, helilooja 1944. aasta augustikuus ilmale tuli muusikaliste vanemate veres, muide Johnny pokaali pianist lisaks muusikas tänapäeva maailmamuusikas on Johnson on kahtlemata üks isikupärasema kergemini äratuntava käekirjaga instrumentalist kompoliste. Seda otseloomulikult mitte üksnes minu veendumuse kohaselt aga sellele vaatamata hoolimata sellest, et sel mehel on selja taga mitmekümne aasta pikkune sisukuselt tähelepanu väärne karjäär. Ja ometigi vähem tuntud ja teatud kui nii mõnigi ametivendadest, kes ometigi on tegevad samuti džässilähedases improvisatsioonilised komponeeritud muusikas võrreldes näiteks kas või söömani puhkpillimängijast heliloojast kolleegi, norralase Jan karbareklam, keda selles vallas sama hästi kui staarina võetakse. Ja seda üldiselt teenitult on inglasest sõrmanni looming ilmarahvale palju kasinalt tuttav ja seda teenimatult, sest sõrman, seda ma väita ei ole põrmugi kesisemat masti muusik vaid vähemalt samasuguse täiuselähedase ja täppistundelise tehnikaga multiinstrumentalist ja vähemalt sama mitmekesise ampluaaga helilooja, improvisaator. Mõneski ühesõnaga need kaks paistvat eurooplast, kindlasti ka saarlased. Ja kindlasti on sääraseid ühisusi rohkem kui üks, aga saagu neist praegu nimetatud Vaidzee Jan karbareki tööd. Niisamuti ilmutavad ka Jeans sõõrmanni mängituja esitatu tihtipeale tõrksust, kui neid üritatakse liigitada tollesse või teise kindlasse stiili lahtrisse. Mis sellesse puutub, siis te olete säärase seiga üle ise teatavat pisikest uhkustki. Mitmest allikast, mis inglise multipillimehe loomingut on aegade jooksul mõjutanud, tuleb edaspidises saates veel juttu. Praegu saagu lühidalt ümber öeldud, mida mees oma mängust ise arvanud alla. Tsitaat sügisene Aastast 1995. Sisse last Jonsarmal nõnda 30 aasta vältel muusika paratamatult muutuda areneb ja ma usun, et ma olen leidnud stiili seesuguse, mis võimaldab mul nii hästi sulada erinevasse ansamblisse kui hästi tulla toime ka päris päris üksipäini. Tsitaadi lõpp. Taas üksi stuudios saksofoni del bassklarnetit klahvi löökpillidel maalib Jons sõrmann oma järgmisegi. Miniatuuri pärand pool on selle nimi. See on veel üks noist basturaalsetest lugudest, mis on leidnud endale nime Inglismaalt Cornwalli kandist ja jäädvustatud albumil rõhutus Saint ais. Olin justkui jah olevat vägisi ära rokiks kätte kiskuda ja tundub, nagu poleks üldisest õhulisest põhisest peenest lüürikast enam jälgegi järele. Ja võib-olla koguni tundub isegi raske uskuda, et seesuguses sulamentaalselt hõõguva energiapurske sünnitajaks võinuks olla üldse Chansörman kelle senised ei kellelegi mängudele olnud väga välja veetud, vaoshoitud ja rahumeelsed. Ometigi on sellelegi, no millest vaid äge algus katkenud, kõlas üheks autoriks tunderile tegelane, seesama inglane, kellest täna ei kellelegi ma jätkuvalt kõneleda, kelle muusikat mängib kirglikud kitarrivärinad. Kuulusid küll tõesti kellelegi teisele tolle pala kaasautorile, sõrmani mängukaaslasele, tereoreetvalile, kellega Cheuerman ühiselt musitseeris oma nõndanimetatud Põhjala kvartetis lootlikvoodet, kus selle liider sõõrman, ripp, tal esinevad üheskoos Williks gaasilanke. Lauljatar Karinkroogiga on üks kahest kvartetis kuidagi sõrmann on aastaid paralleelselt eest vedanud ning üks ligemale paarist tosinast püsivamast koosseisust, kus Chans sõrm on aastakümnete jooksul üldse kaasa teinud. Ansamblikaaslasteks on hullud 60.-te keskpaigast peale üsna muljetavaldav plejaad briti saarte ja mandri-Euroopa ja Ameerika ja Lõuna Ameerika džässieliidist. Aafriklased sealhulgas alates inglise kitarristist tahvlist näiteks lõpetades saksa Diotooni Frieda kommunisti Albert Mangelsdorfiga. Või kuidas kellelegi meeldib, seda loetelu võiks samahästi alustada ka brittidel telekast orkestri ühist Mike vest pruukist, kelle bigbändi ridadest Johnson manile omistati 68. aasta Montroots jazzifestivalil parima solisti tiitel. Ja lõpetada võiksime impromuusikalegendide loeteluga näiteks supertrummar Jon etiga, keda me tänases saates koos sõrmaniga mängimas veel kuuleme. Ainult, et lõpetada seda rida sulgeda, seda nimekirja poleks nagu õige selleks liiga enneaegne. Sõrmani loominguliselt vabad päevad ei ole teps mitte läbi, ma usun ja neid, kes teda oma mänguseltskonda kangesti ihaldaksid kutsuda, jätkub aastateks muide ka Eestimaal. Miks see nõnda? On olnud ja ilmselt jääb nii, edaspidi selle on rohkem kui 10 aasta eest tabavalt kokku võtnud briti trompetis ja muusikakriitik ainult käär kelle sõnutsi söön ma olen üks neid haruldasi loojanatuur, kes, olles tehniliselt suurepärasel tasemel jätkuvalt õpihimuline korpuses on järjekindlalt arenenud, ent täiustanud ning vaatamata kübetki oma otsingujulgusest avastusõhinas jõudnud tasemeni, kus emotsionaalne sügavus ja teostuslik haarem täiuselähedaselt ühte põimuvad. Surmani vaenlase hea kolleegi lausutud komplimendid võiksid ju muidu tunduda ehk liiga kaunid selleks, et olla tõsi, kui mitte sõrmani muusika eeskätt tema enda esituses ei kõlaks tõesti nõnda väljendus jõuliselt vahetult vahedalt. Muusika Palonid, Luits, droidide ringmängija, Johnson Troidideks kutsutakse muinasaja kallijas iirise Inglismaal oma toimetusi toimetanud ja müstilist mana tarkust jaganud keeldi preestreid nendest rullidest pillilugu mänginud inglast, Johnshormanit jällegi kutsutakse selles saates äravalitud ei kellelegi muusikuks ja ühtlasi üheks suurepärasemaks improviseerivad erineva oleks Euroopas. Euroopa Inglismaa korduv äranimetamine Shermani muusikuteest kõneldes on ühtpidi üksjagu asjakohane, aga teistpidi kaks jagu ebapiisav. Sest jah, alustas Tšerman tõesti inglise eksperimentaalset jazzi vägagi tormilisil tõusul aineil 60.-te keskpaigas. Huvi Suurbritannia saare rahvaste ja folkloori ja uuemaaegse kultuuri vastu on püsinud ja tema muusikast tihti tõmmatav tänini. Ja pealegi taas sarnaselt oma Norra kolleegi karbarkiga on sõrman eelistanud jääda siia nõndanimetatud vanasse maailma ega ole pidanud tingimata tarvilikuks trügida õnne püüdma džässi sünnimaale Ameerikasse, mida ometigi paljud Euroopas andekamad pojad, tütred, tädid, onud on agarasti teinud. Ent kõigist nendest seni nimetatud joontest, olgugi olulistest ja sellest muusikamehest visandada veel kuigivõrd terviklikku portreed. 95.-le aastal ilmus Johns Shermani järjekordne Impressinistlik soolostuudiotöö. Vaiographia Cleveron Athlon, too tema kõrge aulises abslam, too elulugu, kergitati need küsimused, eriti sõrmani Loomingu väidetav inglaslikus uuesti mitmetes intervjuudes usutlustest pinnale ning selleks oli ka mõnevõrra põhjust. Esiteks ta keegi kõrgeauline abslamdo, kelle järgi Johnson läbinisti lüürilisele reaalselt läbikomponeeritud elegantselt improviseeritud teemasid ühendavale albumile nime pani oli Johns söörma enda usumehest vaarisa, kes kui laiemast briti kultuurikontekstist kõnelda omakorda olnud ühe tegelaskuju prototüübiks inglise kirjandusklassiku Thomas Hardy üpris kuulsas romaanis andade ruleergut frii. Nõnda siis hõljus tolle albumi ümber päris arvukas tähenduste võrk, mis ulatus helikunstist kaugemalegi ja mis oma hiiglaslikust ju tegelikult justkui varjanudki maid, mitte muusikalisi seoseid. Jah, seal ma ise küll, aga just muusika koha pealt pidas ta tarvilikuks kinnitada, et ainult inglise muusikakultuuri või üldse briki mõjudega asi jäi piirduvat. Ilmselt tema mäng ikkagi palju Eplektilisem, tema stiil hõlmab mõndagi muud, tunnistas ta, on tõepoolest üks neid muusikuid, kes täiesti teadlikult on kasutanud orientaalseid elemente Jutnudele hommikumaade helilaade kasutanud eksootilisi kõlakujundeid, nagu ta ise ütleb. Mängija rahvus ja vahetu kultuuritaust kaotavad üsna palju oma tähtsusest niipea kui algab muusika, niipea kui algab mäng. Nõnda arvasti on surm, on siis 95. aastal ründaja Võifääre on üks neist pikematest lugudest tema kõrge aulisus abslamdo muusikalisest eluloost, mida Jeans sõõrmann mängib järgmiseks praegu. Süvenenult ilma liigse rutulisuseta mööda tasast harmoonilist maastiku liikunud ning arvukaid meloodilise kõrvalradu läbi käinud rändamise lugu Ooeifääre Jon sõõrmed mitmekordses ainuesituses. Praegusel ajal muusikute taoline iseendaga kokku mängimine nii stuudios kui kontserdilaval täiesti tavaline praktika, nii popmuusikute kui eksperiment, turistide hulgas. Aga veerand sajandit tagasi, kui salvestusmasinad võimaldasid samaaegselt kasutada tunduvalt väiksemat arvu, heliradasid ja see oli ühtlasi aeg, kui esimesed suuremad partiid süntesaatorid, muusika äridesse ja stuudiosse ilmusid oli Chessiliku helikunstiharrastajate seas fusion söömangi. Algselt kuulus see ikkagi harv nähe, suhteliselt harv nähe, et keegi spontaansuse le Virtoostusele improvisatsioon olulisusele eelistas nii-öelda tehisliku stuudio atmosfääri, jahedust, abistavaid masinaid, mis lubasid mängija ajutisi viltulaskmisi hiljem korduvalt üle õgvendada lubasid kas või ühelainsal impraviseerial komponeerijal kogu loo kogu bändi partiid sisse mängida, soleerida ja samas iseennast saata nii kuis iganes heaks arvate. 60.-te 70.-te vahetusel ei kasutatud neid võimalusi Chessis veel kaugeltki maxima tavaliselt ehkki esines erandeid. Tuntuim mõist eraldist oli ilmselt Maest Davise stuudio duubel pidžis. Blu, mis pea võrdsel määral võlgnes oma kunstilise erikaalu nii hästi Mailsi bändi lausetele praktilisele ansambli tunnetusele kui hästi produtsente, omad seerum teravale kõrvale, vilgastele näppudele erinevate lintide lahti lõikamisel ja neist uute, ootamatute kollaste kokku kleepimisel. Seda tegi produtsent masseera muidugi pealik maisi nõusolekule heakskiidul. Mõist online stuudiomeister, dispetšer, pruu salvestati, tükeldati ja kleebiti kokku juba aastal 69 aga tervelt 10 aastat hiljem, 1972. Jon Sõõruna avaldas oma esimese mitmekihilise mitmehäälse soojussalvestuse restorani rõõm. Oli veel temagi ikka üks esimesi džässilähedasi muusikuid, kes asusid innukalt kasutama süntesaatorid. Kõigiti tervitasid stuudio tehnoloogia edenemist sest loomulikult leidsid nemad eduline elektrit ikka avaldab oluliselt nende sooloprojektide haaret. Järgmine tänane esitus ei kellelegi. Ma ei ole küll päriselt ühe mehe üritus, sõrmalan muidugi platsis, mitmekordselt platsis ja peaaegu kogu oma pillipargiga saksofoni, bassklarnetisüntesaatoriga, aga löökpillid ja elektriklaver on selles järgmises paariminutilises viguriloos sedapuhku tšekkide süneti mängida. Merre pronks, selle tuua plaadilt Siimon Siimanni imetabase seiklused. Kammerlik ansamblites kõrgprofessionaalina Joel Adrogrammi kitarr, Magic Johnson bass skin trummid ning neljandana viimati kuuldud esituses küll mitte liidrina, vaid pigem kutsutud aukülalisena kaasa mängimas saksofonist, klannetist tänase saate ei kellelegi muusik Jon sööma. Temalt mahub siia kellelegi. Ma olen veel üks kristalselt läbikomponeeritud. Ja samuti veel üks oluline ülestunnistus, mida otsekohe viivitamatult tsiteerita. Kuhu nii mina alustasin, kinnitab, siis on seal ka, alustas pea kõiki muusikat, litaka, kirglik soov leida oma isikupärale kõla, kujundada välja omaenda käekiri. Ja tõepoolest, kui suurtest saksa Folistidest kõnelda. Koltrini mäng oli ju sootuks midagi muud kui rollinsil Rollins. Seda ei saanud isegi ajada võimshorteriga, kelle stiil omakorda erines tublisti tekstidest kordonist Human Hopkinsi, Sten Webster istlastele yangist ja nõnda edasi. Minu elu on tervenisti kulunud sellele, et leida üles, mis mulle ainuomane. Aga parem ärge küsige, kuidas ma seda tegin. Ma võin, võin öelda, et see nõudis meeletult aega ja kannatlikkust ja ega otsimine pole veel minu jaoks kaugeltki lõppenud. Tsitaadi lõpp. Saate lõpp jõuab mõne minuti pärast. See jõuab siis, kui on kõlanud tänane viimane valik seal vokaalinstrument Le elektrooniline ja kohati koori muusikaline sandi molu. Johnson mõni 80.-te aastate talve mälestuste albumilt satšovintes Malawi. Saade oli eikellegimaa, mina olin Tiit, kus need Me oleme taas teie kuulde läheduses nädala pärast siinsamas kohas ja samal ajal. Nägemiseni.