Eikellegimaa. Wow just söötsime, onu emand kohe, kus jutt, jõuadki, nagu ka saate alguses tuleb välja, et keegi on kellelegi öelnud, et keegi päästsigi päästsigi või päästsigi, mitte tollest pole tegelikult eriti lugu, hääd inimesed, sest selles saates siin, mille nimeks on kellelegi ma ei ole küll see, kas mõni muusik on nii-öelda päästsigi või tema nii-öelda ei ole pääst isegi mitte iialgi olnud mõõdupuuks või kaalukeeleks, mille järgi meiega meeleolumuusikatundi lugusid valitakse või kõrvale jäetakse nagunii kellelegi, kus teie iganädalaseks tee juhatajaks on ei keegi, Tiit, kus need, kes omavahel öeldes on ise ka veidikene imelik varemalt esitletud nii hästi säärdusi helikunstnikke, kes kohe kuidagiviisi tavanormi piiridesse ei mahu, aga on ka mängitud laule ja lugusid meestelt naistelt, keda pole nagu vähematki põhjust ebanormaalseks pidada ei kellelegi. Tänase esindusmuusiku nimi on säravvari, on niisiis selle mehe valitud kunstniku pseudonüüm ja teejutt on tema muusikaline auaste ning ehkki vahel veidi imelikuna paiguti imelisena võib selle mehe muusika kõlada pähe, on tema päris kindlasti õige, pidi kaela otsas isanda otsast otsani talenti täis ja hull tema kahtlemata ei ole. Mõnikümmend sekundit väga kiirkanalist taskufilosoofilist kõnepidamist ja enne seda mõni minut postmodernset rütmi galalaadi. Ehk siis esimene veidi suurem helipilt ühtekokku Nendest paljudest helipiltidest. Ja sellest esimesest piraka maitseb saates edaspidi tulema ikka päris mitmeid. Kairi viltediidišeedagult Kalifornias resideeri valt alternatiivselt jätilt müüdaks vahel küll, et kunagi ei maksa lasta ainult nimedest ninapidi vedada, aga nime kallal nokitsetud sai juba saate alguses ja tollesama nime. Niisiis seda kunstniku nime juurde jääme me pisut ikeseks pidama praegugi. Niisiis säru noormees pärisnimega George Watkins on tiin jai ehk tee J ehk siis enam-vähem peaaegu sama, mis kiskuda. Diskor jällegi on niisugune imelik sõna, mis vististi üheski keeles maakeeles kaasa arvatud ei tähenda paraku päris sedasama, mis Keenias muidugi on olnud. On üksikuid väga andekaid inimesi, on täiesti teraseid tüüpe ja muidu vahvaid vunts on nende seas, kes tee oti ametit peavad nagu Olga, talumatult ohtrasti libekeelseid loba mokkasid ja kohmakavõitu kätega tegelasi, kes ka puldi taha ronivad ja ainult samuti discariks tituleerinud kellestki kellelegi täna tund aega välja teeb, on kahtlemata tee Jottide rahvusvahelise kõrgklassi esindaja. Seda masti aristokraati, kes teeb, teeb muusikat, mida parimad parimast ülejäänute juttidest omakorda rahvale ette mänginud, on viimastel aastatel paremast paremates klubides mõisteni muusik Tõva tähenduses diisis seda siiski ei ole. Eri plaadsid annab tema välja, aga traditsioonilisi pillisid tema sama hästi kui üldse ei tarvita vaid hoopiski plaadimängijad, Mikseri, Põlds, alter kompuuterdieetide, tavalised tööriistad on need, millega siis oma muusikat teeb. Kusjuures teete seda oma muusikat kõikvõimalikest väga erinevatest muudest muusikatest, mis juba ennem olemas olnud võõrast muusikast niisiis teeb oma oma lõbuks diisis seesuguse moodsa kombinatoorikad esialgu tegeleski. Umbes 11 aastasena hakkas ta tagasihoidliku olmetehnikaga kokku mikserda uljaid mega miks peaaegu randiimsii lugudest ja hiphop haaraski teda tol ajal kõige Ena hiljem laienes huvi Frankile soovile Tšassile veel mujalegi. Aastate pikku jõudis sädevuga esimeste Ameerika maiste soorosingliteni. Ent esimene tõeline ja tõhus meister dis niisiis sellelt ilmus Euroopas üheksanda kümnendi alguses meeste dise nimeks inflaks ning tol ajal ilmutuse eellugu olnud umbkaudu järgmine. 1992. aastal pidasid niisiis ühelt poolt ja briti tollal äsja alustanud plaadifirma Moveks toimekas pealik Tseemslawel teiselt poolt üle-atlantilise neljatunnise telefoni maratoni maha ja pärast seda sõlmis joodnevad lepingu. Enne seda oli novelli kõrvu puutunud üks varasem afro külaline lugu ja pärast seda võttis sõdu tegelikult endale veel terve aasta jagu aega kuni hookus lõplikult kokku pandi. Cimzlovelli arvates oli asi pikka ootamist väärt ja mida aeg edasi, seda rohkem on tekkinud neid, kelle arvates just nimelt mitmed paremad palad on üks Movexi kvaliteedimärke diisishedu polnud, siis pole praegugi sugugi ainus seim Slovelli firmaga. Andekas tegi eest, aga oluline osa loovacsi parematest paladest on tõepoolest seal univel küll inflaxeli selles seerias esimene inflakson, järgmine Pala, mis Ligi kasinaks minutiks võtab enda alla eikellegimaa. Rekkadeemsanud uimast kiin, geen öeldakse kusagil Tiidžisse plaadil. Mis tähendab maagilise plaat otsa lõpeb ja meil on aeg uuesti algusest alata. Sloviisin mitte küll päris algusest algama, jätkame siin kellelegi, ma saatis meiegi, kus tema on seesama, mis ennist California sõdu ja tema muusika muusika, milles leidub ilmselt üsna palju sugulaslike jooni, nõndanimetatud trip hopiga stiiliga millele tagantjärgi leitud mitmeid muusikalisi eelkäijaid ning kaugeid kodu ja esivanemaid ühelt ja teiselt poolt suurt lompi. Nii Ameerikast, 80.-te aastate lõpust, New Yorgist, Inglismaalt, eriti Bristamist, eriti 90.-te esimesest poolest. Laiemalt lahvatas trip-hopi nime saanud nähtust teadagi 94. ja viienda aastavahetusel, kui ilmusid mässavad tekki teine kauamängiv, eksin portischellide püüd ja trikki esimene sooloalbum Mccinkey California noormees stiilis seal oli tollal 23 või 22 aastane ja ilmutanud 93. briti kultusfirma Moveks märgi all juba mõnegi suurepärane suurejoonelise ja suuremõõdulise singli millel liigestest pisut lahti venitatud vankrit ja filosoofilise koega kirglikud sõnavalangud segunesid Chessilikke abstraktsioonidega ja kohati koguni euroopalikes raal muusika kõladega. Mehe poeg ise oli aga täiesti veendunud, et see, millega tema tegeleb, on sisuliselt ikkagi hiphop uuel ja paremal tasemel. Tublisti teistsuguse moega hiphop kui näituseks tollane gängster räpp. Aga hiphop Olizediidi sõnu meelest siiski 95. aasta alguses, kui briti muusikapressis sellelt otsesõnu päriti, mida tema mõtleb säärasest asjast nagu trip hop ja kas trip, hop pole sündinud äkki mitte sellest, kui linnade kahvanäolised noorukid üritavad järele aimata õigupoolest neegri getod igapäevamuusikat siis teda järje laimamise juttu, kuidas seda suisa absurdseks ning mis puutus trip-hopi. Sis väitis tiisesse olevat, sedasorti sildist ei saa demontsi mingit sotti. Seda enam, et näiteks mässi võttekist polevat ta tollal veel ainsatki nooti kuulnud. See oli siis 1995. aasta alguses ajal, mil vägagi võib-olla et isegi polnud kuulnud ka ühtki pisemadki piuksu kõrvapaistvalt koordišeedilt. Sellegipoolest kõneldes selles saates seadust, mängides ette tema muusikat, saab järgnevalt pühendatud just nimelt poordis seedi muusika pealikus John Barrow üht varast kommentaarid. See polegi öeldud otseselt tiigis, sadu kaid stuudio meisteldisi silmas pidades, aga, aga üldisemas plaanis ütlevad nii mõndagi. Pärnu kommentaarid ka seal muusika tegemise meetodite kohta. Väljendas tookord oma arusaama erinevustest, mis on nimetatud päris pillidega muusika loomise ning teiselt poolt programmeerimise elektroonilise virtuaalse kõla reaalsuse kujundamise vahel. Pierre varuston traditsioonilisemat instrumentidega toimetamine veidi nagu vahetuma. Maid tihti just siis, kui see mõnel pärispillil päriselt käsipidi küljes oled ja meloodiad, meloodiat ja harmooniat ja stilisi kaunistusi, meistrit, sõlturite kompootritega, mässamist, millega nipordis, kui tyydisher ohtrasti ameti seal pidas mõnes mõttes krutskilisemaks ettevõtmiseks, mida võivad võrrelda rohkem skulptuuri või disainiga. Käespäratu juba olemasolev helimaterjal, millest sa eraldad, liigsed osad ja ebakohased elemendid on suur helimassiiv, millele sa otsid sobivat vormi on kaootiline kogu rütme, külasid, mille ühine toimemehhanism, struktuur, ideestik vajavad väljatoomist, esile aitamist. Hüva, muidugi saab samamoodi nagu John Barrow muusika programmeerimise kohta väljendus kõnelda ka kõige lihtsamatest lauludest kõige lihtsamate laulude kirjutamisest, ükskõik kas hukuleerele või kaldal või, või akustilisele kitarrile. Aga asja mõte, miks jutu sain äsja ümber öeldud, pole niivõrd selles veidi vaieldavas vastanduses, kuivõrd selles, et ISIS sõdu kartmatult kollaasid või meeletult mosaiigid ja miks-tuurid on läbi teinud just sarnase liitmise, lahutamise ja korrutamise korrastamise ümberkorraldamise protseduuri, nagu teine mees seda ülalpool, üldjoontes kirjeldus. Iseäranis uhke näide on seal 94. aasta oopus Tallinna motoshowl lukk, laik, mida me selle enam kui kolmekümneminutilisest enam-vähem täispikkuses peatselt eikellegimaal ka kuulama hakkama. Kõigi selle vankuvate bassikäikude melanhoolselt trompetite võbelevam kitarri katketa armutute, trummiotsade õhuliste okkab bella kooride pideva virtuoosse Screczkratsimisega ja lõputute taak koridoridega. Postmodernistlikus hümniks, lepitusele, inimlikkusele, stiisis seda tollast suur tööd Briti muusikaajakiri sauajev ja lausa hiphop sümfoojaks ristis selles originaal Vox. Ja ega nad üle sedasi kirjutades siinseni nüüd siis jällegi varsti olla võtaasias so lukk, lik, neljaosaline pikk-pikk, küsimus ja pikk-pikk, vastus. Mis, kui see küsitud ja vastatud saab, loodan mina, ei keegi Tiit, kus need teiega poole tunni pärast selles samas saates uuesti kohtuda. Peaaegu pool tundi hiphop breikbiit sümfooniat aastast 1994 California noormehelt, siis jäädavalt on kõlanud ei kellelegi ma saates diisishedelt, kelle kohta veel 1995. aasta jõulude paiku, kui suur osa briti võlutud muusikakriitik, kuis ta arvas, et seal lood olevat lausa seda väärt, et nende lugude väljaandja, firma Moveks, asutamiskuupäev kuulutataks Britisaatori üldrahvuslikuks pühaks või siis tehtaks töövabaks päevaks vähemalt noorele rahvale. 1996. aastal tiitšižedov debüüt kauamängiva ilmudes polnud kriitika vaimustus enam nõnda üksmeelne. Leiti Chedu ja Moveks, on trip-hopi ärevalt põnevalt eesliinilt tasapisi taandumas. Nii et vahepeal on mitmed teised nimede firmad nagu ningatjoonia voolus, sound teinud hoopis hõrgu Maide tulisemaid tantsutükke. Mõiste tehniliste klubidega laste arvamused, need, mida mina selle saate eel kuulnud olen, läksid söödava esimese ülipika plaadi koha pealt samuti päris pikalt lahku. Ja mis parata, noid võõraid mõlgutusi meenutan ma siinkohal tegelikult seepärast, et ise mina tolle albumi intred Justin söödu kohtad, täies mõõdus arvamust avaldada lihtsalt veel ei saa, sest pole plaati täies ulatuses kuulnud. Käepärast Meil selle saate tarvis ainult üks paariminutiline lõik mis kuuluks küll minu arvates üsna olevat ja seedib kaks saadet lõpetama jääbki, meie teiega jääme, ma loodan, järgmise korrani, mis tuleb nädala pärast, samal ajal kui eikellegimaad täidab mitte enam trip-hopi tantsu kuluv vaid näiteks näiteks jumekas värske kitarri, kõlaline nai pop, miks mitte nägemuseni?