Reis number 203 Mossabaku on lõppenud. Me ei anna Aserbaidžaani NSV pealinna Bakuu tuled. Tõlkes tähendab Aserbaidžaan tulede maa. Praegu lendab üle Nõukogude Liidu vanimast, tahta väljast portsjonid kitse nimelisest piirkonnast. Siin asub tulekummardajate tempel, kus aserbaidžaani esimesed asukad India suguharud palvetasid maa seest paiskuva püha tule poole. See oli looduslik gaas, metaan. Tollel nimetaja valemite kaas andis nime tervele maale Aserbaidžaan. Nii palju neile, kes sõidavad esimest korda meie vabariiki. Nüüd aga palun kinnitada rihmad ja mitte suitsetada. Hakkame maanduma. Enne lennuki täielikku peatumist, palun reisijatel istekohtadelt mitte tõusta. Kõike head. Seda ütles ta õigesti. Tulede maa eestlasele on siin kõik huvitav. Aga kõigepealt soovitan teil vaadata keemiapealinna, olete kuulnud kontsu maskist Kaspia ääres? Oo tseki kindlasti. Annan teile oma sum köiti aadressi Lenini prospekt 68 12. Bakuus saate elektrirongiga või siis bussiga tuli kindlasti ei kahetse. Buss väljub ehitajate prospektilt, iga poole tunni järel. Kasvaks on kahe meetri kõrgune, tuli uus suur puutünn, milles harilikult transporditakse mitmesuguseid naftasaadusi. Et nad ei reageeriks metalliga. Tünn on asetatud kahele palgijupile. Tünni tagaseinas moodustavad neli hingedega varustatud lauda. Moodsa heleda ukse. Esiküljes on kas aknake sildiga pakku sum käit. Tünni kõrval seisab ekspressbuss pakku sum käit. Bussis istuvad mehed tuulepluusidesse tunkedes presentkuubedes, soni mütsidest, barrettides mütsidest, mütsid, eta, vuntside Suntsideta. Ühesõnaga mehed, kes elavad Bakuus ja käivad tööstungaidis. Mehed vaatavad kellaaeg, kõik peab keegi autojuhile Vunsilise õlaulaga sohver koorib apelsini. Ta tõstab silmad kellale ja sirutab käe instinktiivselt süütevõtmepoole. Aga poole tee peal välja lõunamaalase uhkus ja apelsin kooritakse lõpuni. Siis alles keerab käsi süütevõtit. Lõppude lõpuks, kes siis keda sõidutab autojuht töölisi või töölised autojuhti? Ta tõuseb juhiistmelt üles, et buss enne uste kinni tõmbamist üle vaadata. Viimasel hetkel sirutub ukse vahele mahukas kandekott, kust puhtaks nopitud kana kõrvalt paistab rull ajalehti. Kandekoti sabas tõuseb astmelauale selle omanik imetilluke tõmmudes kortsude Seideke määratu suures lillelises suur rättis. Sungaiti küsib ta kinnituseks. Sungaiiti sum köiti, vastab buss polümfooniliselt. Eideke vaatab ringi ja ütleb siis lokkis peale, kes kohe autojuhi selja taga istub. Asjalikult. Istu, sina, pojake, nüüd mujale. 25 aastane mehise olekuga pojake vaatab heidekesel arusaamatult otsa. Vabu kohti on. Miks tahab ta just juhi selja taha istuda. Aga tõuseb siiski. Noor lapsuke näitab eideke autojuhile. Noor lapsuke pandud üksinda juhtiva koha peale ja teine samasugune kohe selja taga. Krõbeda asjalikkusega võtab ta istet, settib kandekoti enese kõrvale ja ütleb sõitjate mahedaid märkusi kõrvale jättes autojuhile toimekalt. Paneme nüüd ajama, pojake. Pojake sööb apelsini niisuguse näoga, nagu istuks ta teist päeva haudvaikses Surdo kambris. Alles mõne hetke pärast vajutab ta käigu sisse. Buss keerutab end linnast välja ja kogub teeviida juures Sunka eit 40 kilomeetrit kiirust. Ootamatult ilmuvad kurvist puurtornid. Neid on metsatu lapseroni poolsaarel, nii kaugele kui silm ulatub. Igaühe all seisab tugevalt tall alusel, pump nagu suur lind. Täpselt nagu too kuulus vares tõrvatud katusel, nokk kinni, saba lahti, saba kinni, nokk lahti. Ainult pump, varestel on nokk kinni, pumba trossi otsas ja saba malmraskuse küljes. Liikuma paneb neid väike elektrimootor. Nii nad noogutavad, ikka noka, teise deka, liiter noka teise dekalita. Suure keemia suured suutäied. 100 aastat tõstavad, ütleb jutukas eideke. Vanad, aga tublid. Eideke, ohkab. Nemad ongi veel vanad järgi jäänud. Muidu igal pool noored. Kui palju minu vanameeski, kadunuke neid siin püsti jätkab ta ilma üleminekute. Terve metsa, igaühega oli paar kuud mäsu, siis olid ju kõik puust ja raskest malmist. Nüüd tuleb paar noort poissi ja mõne päevaga on torn püsti. Vana mees, kadunuke, kaebaski enne surma, et päris narr pealt vaadata, kui ruttu need asjad nüüd käivad. Eideke Onhoos, häbenen oma aktsendirikkast vene keelt ja olen vaikse oleku tõttu hea jutuseltsiline. Nüüd sõidan sum käiti poja lapsi vaatama. Jätkab eideke ja siin ka näe, noored ees, näitab ta autojuhile. Alguses veel noored autojuhid võtsid vanainimese selja taha, kes teed näitas, aga nüüd tehti uus tee, nüüd pole enam midagi, istud ainult nalja pärast juhi selja taga ja hoiad silma peal. Aga Sunkaidis? Sungaiidis on päris hull. Lähed kinno või lähed poodi? Igal pool hõigatakse? Oi vanaemake, miks te seisate, võtke ilma järjekorrata. No kas ei tee hinge täis? Ei jõua veel vana idekesele järgi kiita, kui lagedatele liivadele tõuseb silma piirides korstnaid ja korstnate ümber heledavärvilised värviliste rõdudega majad. Summ käik. Hõikab eideke rõõmsalt. Nii rõõmsalt, nagu poleks endist juttu olemaski. 10 minuti pärast nõksatab autobuss ultramoodsa bussijaama ess pidama. Teresum käit. Legend räägib. Vanasti voolas akveroni poolsaare tipus veerohke jõgi. Jõe suudmes asus jõukas ja suur küla. Elati hästi, lauldi palju. Kord, kui kalurid kaugelt kalastusretkelt tagasi pöördusid, leidsid väsinud mehed eest kuiva jõesängi alla, oli jõe mujale viinud. Viljetudes liivades tähendab kesi elu. Palvetati nõrkemiseni. Sunkaiik suugaiit, vesi, tule tagasi, vesi, tule. Ent alle jäigurdiks. Küla hääbus. Elu kustus liiva koos viimase veetilgaga. Tuliste lagendike kohale jäi värelema ainult nimi Sungai. 20 aasta eest tulid siia ehitajad, kommunistlikud noored. Liivalagendikele hakkas kerkima linn. Esimene Sungaiiti torutehas valmis pärast sõda. Üksteise järel sirutasid korstnad alati pilvitusse, tulikuuma taevasse alumiiniumikombinaat, kautšuki tehas keemiakombinaat ja viimasena superfosfaaditehas. Nüüd on Sungaid 93000 elanikuga linn, mille tehased räägivad bassihäälel. Summ käik, linn, milles vanimal majal on käes just küps nooruk iga 20. eluaasta. Sungaiit linn, milles ei ole ühtegi kitsast ega kõverat tänavat Sungaiit linn, mille esimestest ehitajatest ei ole veel ükski pensionile läinud Sungaiit linn, kus pole ühtegi pensionäride nõukogu, vaid eranditult noorteorganisatsioonid. Summ käit maailma suurimas sündivuse ja väikseima suremusega linn. Sungaiit linn, mille vaatamisväärsuste hulgas ei ole ühtegi lossi või kindlast Suurimad vaatamisväärsused selles linnas on summgaiitlased ise mõne minuti jooksul räägimegi, nüüd nendest. See on kõige suurem superfosfaaditehas maailmas. Tal on tohutud moodsad aknad ja seestkümneta tükati välja rohkem spordisaal kui tehas. Seinte ääres jooksevad üles läbi kuue korruse betoonribid. Igal ribal on betoonist vajutatud nimi. Ženja, Tšintar, Juozas oldar. Need on ehitajate nimed. Nimed on betoonist kirjutatud ja Vasja Putškov, kelle nimi on ka ühel paneelil ja kes ehituse komsomoli prožektori staabiülemana mind saadab, kinnitab, et see on raudbetoon. Vasja jutustasid tehaste, ehitasid kommunistlikud noored üle kogu Nõukogude Liit jonka eestlasi olevat olnud, ta teab seda kindlasti ainult nimesid, neid ta küll ei mäleta. Tehas on detsembri pleenumiks käiku lastud ja kavatseb anda maailmarekordi toodangut. Nüüd loeme teise tundega nimesid. Sabir, Vitja, vilis, Tšintar, Juozas ja nii edasi. Ja siis üks nimi, mis on värskelt betooniga kaetud. Alt vedas, ütleb asja. Ehitus lõppes, kõik sõitsid laiali, kes kuhu? Möödunud kuul minge džauris kuulsid meie poisid kellestki Mahmoudist, kes oli seal hakanud ehituse laohoidjaks ja afääride pärast minema aetud. Nimi oli meie betoonis. Poisid müürisid kinni ja kirjutasid talle, et kui ausa mehena tagasi tuled, raiume nime välja. Kui õige mees tuleb varsti meisli järgi minna. See on kõige suurem superfosfaaditehas maailmas ja ta on ehitatud kõige paremast betoonist nimed tema seintel elavad kindlasti üle inimesed. Aga tal on veel üks imelik omadus. Betooni kirjutatud nimi muudab nime omaniku tugevamaks. Raudbetoon semaks. Kam ilma kerra mow. Kahe metalltoru vahel vabiseb hõbetatud metallvõrk. Metallvõrgul vabiseb suur portree, ehmunud näoga noormees, tume vuntsi, triikülahuulel. Portree. Seal on nimi ja tiitel. Kamil Raamov, Sunga eiti, sünteetilise kautsuke tehase brigadir. Veel allpool vabiseb hõbetatud metallvõrgul kullatud metall loorberioks. Kogu konstruktsioonist ida-lääne-lõuna- ja põhja suunas paistavad ainult torud, tsisternid, ahjud, katlad ja hunnitud hoonete korpused. Siin muunduvad naftagaasid etaniks Butaaniks piirituseks jagautsukeks. Iga neljas auto kum tuleb siinsest kautsukest. Sellest salapärasest muundusest väriseb tasakesi maapind ja kõlbsub rütmiliselt vastu metallalust, metall loorberioks. Kamil töötab putani tornis. Kui masinad ei laulaks, võiks kuulda, kuidas ta ise väga lüüriliselt ja hoolikalt heliredelit laulab. Üks ilm voltmeetril, teine Manomeetril. Ka meil on eesrindlik tehnik ja õpib ainult viitele Moskva konservatooriumis mitest ilmselt muidugi. Ise räägib ta sellest ääretult malbelt. Camille unistuseks on, et keegi võtaks maha tema pildi. Kord tegid sõbrad tema kulul nalja ja rääkisid, et tasub ainult kirjutada ametiühingule avaldus. Kamil kirjutaski. Pilt on endiselt üleval. Ainult ametiühingukomitee esimees tegi Camiilile märkuse ebatõsise suhtumise pärast ametiühinguorganisatsiooni. Kamil laulab heliredelit üksilm voltmeetril teine Manomeetril. Korrus allpool jookseb ööd-päevad läbi kollane kaudsuki lint. Iga neljas auto ratas, veeretusum, käiti katsetega. Peainsener toetas pea käele, et mõtelda kõige peamisest. Siis alustas ta niimoodi. Te muidugi tõlkisite juba ise peainsenerisõnad. Kui piiritusegrupi toodang arvestada ümberviljaks, saadakse siin gaasist iga tunni jooksul sama palju piiritust kui piiritusegrupi territooriumi iga hektari kohta 50-st tonnist teraviljast. Aga piiritusegrupp on kommunistlike noorte šeflus all ja liigas summovitš Raamov. Peainsener saadab meid sekretäri juurde. Tibatillukeses toas istub Lolita Torres ja räägib nii kiiresti telefonitorru et huuled vaevalt puudutavad teineteist. Kui ta on lõpetanud, tutvustame end. Punjanova Laura ütleb lorita Torres. Ta peab lühikese kõne, millest selgub, et sünteetilise kaudsuketi Lance 1321 noort on asunud valvele võitlevad pingelised kommunistliku töö lööklase nimetuse eest, milline on juba omistatud esimesele Tsehhile ja kipi noortebrigaadile. Varasem töömehed on näiteks said õrnarjev, Vasja, Putškov, kam ilma keraamov ja paljud teised. Kommunistlike noorte algatusel on sisse seatud linttransportööri komsomoli kaadriosakonnad, mis on avaldanud positiivset mõju kaadrivoolavus, ele ja nii edasi. Pärastpoole Me jutujärjele ja räägime paljudest asjadest. Muuhulgas selgub, et kautsuke tehases töötab ka eesti noori. Ilme Tamm ja mari või nagu Laura ütleb, Maria Salamova töötavad mõlemat putani grupis. Nad sõitsid siia 1957. aastal, Kuizungaidi kautsuke tehas kuulutati üle Liiduliseks löökehituseks. Praegu on mõlemad tütarlapsed vahetusmeistrid ja sõitsid tutvuma kola patiidi vabrikuga. Laura palus edasi anda tervitused eesti kommunistlikele noortele. Siin nad on. Istun Sungaid eredavärvilises bussijaamas, moodsal puupingil ja vaatan iga tulija puhul ringi. Eidekest määratus, lille rättis ei ole ega ole. Juba on buss inimesi täis ja toosama nooruke juht tõuseb, et enne uste kinni tõmbamist majapidamist üle vaadata ei tekkest ei ole. Muidugi, ega teda tingimata just ei peagi olema. Ainult mul on niisugune tunne, et oleks ta nüüd siin, küll siis räägiks. Bussijuht istub oma kohale ja tõmbab uksed kinni. Ent viimasel hetkel lipsab keegi ukse vahelt bussi. Poisike songaid, vile suus. Siin on tema nooruki pass. Ja ütle küll, kui kenasti ja mehiselt kõlada. Mis siis veel poisist endast kõnelda. Nägemiseni, son käituda.