Tere, kullakallid kaasmaalased, te kuulate kameerani muusikasaadet nimega eikellegimaa. Minu nimi on Tiit, kus mets ja meie tänane tund on oma tagasihoidlikul moel tibakene tähelepanu väärnegi. Seda loodetavasti ehk mõnede kuulajatega arvates seda enam saatetegija meelest. Sest et ajal, mil maailm teenitult tähistab laialdasel rindel Dio Kellyntali sajandat sünniaastapäeva ja kui äsja siinsamas on festivali jätskaar kiust kümneseks saanud oleme v kellegi maal jõudnud tagasihoidlikul moel ja üsna tähelepandamatult järjekorras 200. ära volitada. Ei kellelegi. Tihkini muusikuteni, keda siia ja praegu selleks puhuks ei olegi valitud üldse mitte juhuslikult. Tegemist on nii sisult kui vormilt kui oma nime poolest iseäranis elav hõbedase ansambliga. Melchiori rehv on nende nimi. Kusagil kaugel-kaugel mere pääl, seal kusagil sügaval ookeani põhjas voolab üks jõgi, mis kunagi kuivale jääb ja süüdi selles Me oleme mõlemad. Umbes nõnnamoodi laulsid, muuhulgas oletan ja tema sõber, rohutirts inglisekeelse hüüdnimega mees, kraaž, pere, kes kahepeale kokku moodustavad elavhõbeda sellest ansamblist neegrile seni kõige püsivama muusikalise koostisosa. Too mitmeid mutatsioone läbi elanud grupp käis korraks mälestus, mis on väga visa paljudel inimestel meelest kaduma. Ka 93. aastal rock summeri festivalil Tallinnas mängis bee laval ja kutsus esile mõnes hilisemas kommentaatoris kummalisi, vaimustunud ja segasevõitu hüüdeid, nagu see kõlas just nagu elavhõbedatorm vaakumis. Või nagu külmumistemperatuuril haava. Aga muutusin neegrile oma elavhõbeda sees läbi teinud läbi aastate päris mitmeid ja olgu siis peale kuulakem, järgmiseks ERA tolle grupi koosseis, mis kunagi mitme aasta eest ka Tallinnas käis, tahan pronksi. Ja aastal 1993 selles loos. Täna õhtul paistab see kõik erilise selgusega kätte. Shows umbes nõndamoodi õis väitomeetrile nendes laulusõnades kõlasid ja Toobal oli pärit aastast 98 suhteliselt värskest minevikust, aga siia kõrvale tahaks tuua ühe teisigi tsitaat. Pärit on see trikki naisest, stressist. 90.-te aastate algusest, kus kõneldi, öeldi nõnda. Muusikas kerkib midagi seesugust, midagi nõnda värskendavat, spontaanselt nõnda suurepäraselt esile võib-olla kord 10 aasta jooksul nõnda nagu kõik tõeliselt väljapaistvad bändid edenenud komeetri muusikaga vististi ainult endile endile arusaadava loogika järgi. Tsitaadi lõppsõnad said toodud näpatud ja ette loetud kriitikutele Morrisoni külal üheksanda kümnendi keskel need kellelegi nimenemairikamaine pen oma muutliku koosseisudega ja pagan teab kes. Ja kui palju neist mängijaid tegelikult, kes käisid 1093. aasta Tallinnas praegu õigupoolest selle grupi koosseisu kuulubki jõudnud seesuguseid üsna ühe ültsitaate muusikakriitikute suust ja sulest esile võruda rohkem kui korra. Nende esimene väiketrikki. On leidis aset selle kümnendi alguses rendipäris alguses allikad juhatavad tagasi aastasse 88, nõnda vähemalt väidetakse kuhugi Buffalo linna kanti New Yorgi lähedale kus kokku said mitu noort inimest, kes peale mitmeid pikki proove sai 91.-ks aastaks salvestatud oma esimese kaua-kauamängiva albumil Jersoftisti. Nood noored inimesed olid David Peiker vokalist, kes jõudis kunagi ka Tallinna laululava lähistele, aga praegu enam meid aastaid grupis kaasa ei tee. Eelpool mainitud Jonathan toonahju kitarrist-vokalist ja üldse igatpidi multiinstrumentalist tema sõber, sessioon, kraashnupermakoviak, sort, Tallinnaski käinud noorde daam, kes kogu selle mürakarusselli kestel, mis rock summeri meelavalt kostis inimesi mõningaid sinna lava ette naerutaks, tükiks ajaks õheli kõrvu. Tema mängis puhkpillid ja kummaline küll, vehkida 98. aasta albumi tuuridel, sealt oli pärit verbol kuuldud lugu. Ei, kaasa-d on ta ometigi kirjastol plaadil mänginud ansambli koosseisus. Tere nimetatule, lisaks said seal Pahla kandis kokku veel ei Friedman bass imidži trummidel nagu juba korra öeldud, mismoodi see Merkuur ansambel oma koosseisu kohendab, sest ta tundub käivat tuuridele viimasena, sootuks teistsuguse seltskonnaga, kui ta stuudios heliseb, lutti mängib. Ei mine tea, ei oska kinni võtta, aga püsimatu ja elavhõbeda seda on nad olnud tõepoolest igal juhul. Nende esimene singli palavik, mis pidi siis mõeldud olema võimalikult ohtrate kuulajate südameid võitma. Ei olnud ka päris tavaline rokk-poplugu ühti. See kandis nime kaamos kestis kõvasti üle kuue minuti lasi aimata kõike, seda vähemalt suurt osa sellest, mida nende edasi miski nuusikas järgnevate aastate jooksul kuulda saalis. Nõnda siis aastal 91 Meekly reivi esimene ilmumine. Hallo hallo on see bänd, mis praegu mängib ikka see sama bänd misenist. Kellelegi oma saadet talud. Või pole mitte, on ja ei ole ka, võib selle peale vastata, see on ekre ülev ja see on kogunisti nende mulluse imekauni albumisaurus väejooksikud laulud tegelikult eks, pooleldi peidetud ja kummalisemaid tükikesi. Sest tol plaadil võis põhiliselt kuulda küll seda, kuis sümfooniline muusika ja kammerlikum klassikaliselt kõlab, said väga kenas popkontekstis kokku kitarripõhise rockiga täiesti triviaalsetel tasemel. Aga ometi oli see aga too kummaline tükikene, mis võinuks kuuluda pigem kas näituseks kadunud vale või siis hoopistükkis kas või kummalisele erakondadele. No ei ole Ameerika muusikaajaloost karvareesile. Igal juhul EKRE on hakkama saanud mõlemat pidi ses suhtes, et nad on teinud üsna imelisi palasid mahtude säraga, suhteliselt lüheldasse, kolme, nelja, äärmisel juhul viie meetrisesse popmuusika formaati ja mängides kirjutades tõepoolest äratuntavaid laulu maadis lugusid. Samas ei ole nad vähemasti fännidele teps mitte vähem kuulamisväärset, kui nad endale volilt ohtrasti aega ja ruumi võtavad. Ja ei lõpeta lugu, mis teinekord tundub koosnevalt vähemalt kuuest, seitsmest kaheksast erinevast ideest. Enne kui ideed on mingit pidi läbi käidud omavahel kokku põimitud ja hopla, selgub, et kõlanud on vähemasti tosina minuti pikkune pala. Mängime nüüd ette kellelegi kolleeg ühe pikemat sorti rock rookuse mille tiitlik son, raketi, stardipõhimõte ja alapealkirjaks, pill ja põmm, surnud ongi mesilane. See viivakile kaunis kaua-kaua kuuldud pikaldane Rokulaar, muusikaline pala Ameerika maiselt elav hõbedase nimega ansamblilt Meekerile sisaldas ilmsesti võrdlemisi palju stiiliühendusi ja seda lisaks kõigi nende stiilide kokku puistlemisele oli neil ehk teatavaid raskusi ka pala nimetamisega näitas ilmsesti seegi, et loobusin kaks päris kirja. Peamine ja alatiiter olid, millest siis vastavalt kosmoserakett ja Mesimummu mainiti. Aga et Mesimumm kosmoserakett mõlemad lennata võivad, nii et neil siis järelikult kui midagi ühist on, seda on võib-olla võimalik välja lugeda, kuulda komeetri rehvimuusikast. Küll aga ei pruugi kõik mesimummude kosmoseraketitraati ühte kohta kenasti ära mahtuda ning ansambli üheksandate aastate keskpaik oli võrdlemisi segadust tekitav ja toov, ehkki ka kaunist muusikat, kinki mitmed mehed, naised tegutsesid väljaspool ansamblit, neid kõrval Horusiidi projekte saab või kellelegi ma saates nüüd mõne aja pärast kuulatud. Praegu leiame me ühe Merkuuri meestest nimelt sedasama Jonatan toona hiiu mängimas klarnetit ja manipuleerimast magnetlindiga. Võib-olla võib tunduda üsna ootamatus, puhas konspekti piikbiiti grupiga kemikaale KVs aastal 97 palal privitsaikenelik Riin. Kaasmaalased kulda, värke, kellelegi saate kuulajad, see, mida te viimati kuulsite, ei olnud enam dise tantsuliit brittide uuelt käiviklil Polawes koos Merkuuri mehelt juhatanud oledki jõuga keevis praegugi suriseb ja kellelegi momeetrite heidab. Küllides pagan teab missioonides laiali, see on seesugune surin, mida elav hõbedase ansambli Ameerika maise grupi Meeke'i rehv liikmed nii ühiselt oma ühise nime all kui ka mõned mehed siin-seal teistsugustes muusikalistest ühendustes eraldi on muusika pähe välja pakkunud. Eks muidugimõista erineva menuga. Need tumedad surinat kuuluvad ansamblile nimega Haablerokits seal üks mõnedest Mekre servi liikmete kõrval harrastustest, kui nii tohib öelda. Ja nõnda nagu Melchiori rehvi eneselegi mõningad palad on esialgu oleval kujul salvestatud suhteliselt ootamatutes olukordades, harjumatutele, helikandjatele. Nõnda väidab legend, oli Kado haamoni rokitsi suriseb pala, mis õigupoolest on üks väike osa pisut pikemast jällegi müralikust oksast nimega peaingel tühi tardunud vaim. Nõnda olla ka too tühi ja tema vaim helilindile jäädvustatud mingi päris tavalise tööl kassettmagnetofoniga ja hiljem siis too saadud surin esitasid heri plaadiks vormit. Mine vea, kergline pala siis mõne aja pärast tal eetrisse jõudmas esindab ka üht seesugust kombinatsiooni, kus lisaks Melchiori rehvile oma päris harjumuspärasest koosseisus, sest kaasa teeb Ameerika maine poeet Robert kriili. Oll voodi olnud kõigepealt salvestatud 35 millimeetrisele filmilindile ja sealt pealt siis tehtud tõmmis, millest jällegi vormitud pisikene, hella. Järgmine pala eelmine surin oli veider, siis järgmine, ehk on mõnes mõttes seda veidram veel, sest too poeesia ja eksperimentaalse kõlaga rokkmuusikaühendus aastast 93 omistatud mekkeri rebi orkestrile. Nagu öeldud, kõneleb seal oma ilukirjandusliku teksti kaasa Ameerika poeet Robert kriili, kes juba 50.-test aastatest peale on püsinud üsna tähelepanuväärsel kohal Ameerika eksperimentaalsete sulakunstnike seas. Nõnda viis pala ettevaatusele manitsema päälkirjaga. Kuulge nüüd, so väär. Robert Blairi poeesia, leekide orkester, hell. Nõndaviisi vahvasti vilet lastes on ameerika meil elavhõbedarokibänd me küll enam-vähem valmis siit eikellegimaalt vorst lahkuma leiti, jääb ära kuulata veel Vaideks kala üks seesugune palagus küll kenas popmuusikalises vormis, palun kusagil varjul ka suur tükike kujundlikku ümberjutustust nende võrdlemisi segasest ansambli ajaloost küll ilmsest ja seal viiteid nii nii kõigele, mida nad on üle elanud, nii sõna otseses mõttes närvivapustusi kui helinaid. Hädaldamisi laialiminekuid ja kokkutulekuid, aga see kõik, kui sellega kunagi veel eikellegimaal pistmist saab olema, jääb üsna kaugesse tulevikku. Seni on hea olnud ekkele pidunda. Mul on hea olnud meil mängida teile head kuulajad, meiki, rehvi muusikatena ei kellelegi ma saates 200. Ja mina, Tiit, kus need lahkusid, mitte vähem lõbusasti vilistades kümmeetrileff. Ning nüüd päästame meetrisse järgmiseni rehviparandusele saate viimase õõs? Ei kellelegi, ma olen tagasi nädala pärast samal ajal teistsuguse muusikaga.