Alles mõned päevad tagasi ilmus Komsomolskaja Pravdas jällegi reportaaž, millele oli alla kirjutanud Vassili Peskov. Ja kus oli toimetuse märge autori fotod. Juttu oli kevadisest loodusest. Neile, kes päevast päeva Komsomolskaja Pravdat loevad, on Vassili Peskovi nimi hästi tuttav. Värske Lenini preemia laureaat on ju enam kui kaheksa aastat toimetuse erikorrespondendi x. Ajakirjanikuteerajad on teda viinud paljudesse paikadesse. Olgu see siis reportaaž kosmodroomilt või lühikene Telegraphi teade kaugest Antarktikast, köitel kirjeldus, hundijahist kusagil Siberi metsades või lihtsalt pildike kodumaa kaunist loodusest. Ikka on Peskovi kirjatükkides juttu inimesest ja loodusest. Tema lugudes tundub seda ehtsat ja siirast loodusetunnetust, mida pole võimalik õppida. See on kiindumus, kus antakse jäägitult ja võetakse kogu olemusega. Peskov tahaks nagu iga oma reportaažiga öelda. Vaadake, kui kaunis on elu. Vaadake, kui palju on meie ümber ilu Ilu inimestes ja looduses. Kõigest sellest on juttu ka raamatus sammut kastes, mida märgiti Lenini preemiaga. Luge võttis selle raamatu vastu nagu kauni killu elust meie ümber. Moskva raamatukauplustes müüdi tiraaž läbi mõne päevaga ja nüüd ootab lugeja kordustrükki. Peskov ajakirjanik kõige õigemas ja paremas mõttes. Kadestusväärne oskus tabada detaile ja panna neid kõnelema, avada neisse kildudest kätketud mõtet. Suurepärane silm tabada igapäevases tavalises uut tahku tooni või nurka mida me varem tähele pole pannud või millest me lihtsalt ükskõikselt mööda oleme käinud. Oskus kõigest sellest meile jutustada lihtsate inimlike sõnadega vahetu siiruse ja muheda huumoriga. Tubli annus leidlikkust ja pealehakkamist igas olukorras, mis ajakirjanikule otse hädatarvilik on. Võiks ju veelgi üles lugeda kõike seda head, millest meil kõigil on tulus õppida. Sest nagu igast tublist ametimehest võib palju rääkida, nii ka ajakirjanikust. Kindlasti peaks ka lisama üht. Peskov on suurepärane fotograaf kellele on kätte juhtunud, tema raamat võis selles ise veenduda. Ja ka tema fotodes on seda tajutavat siirust ja lihtsust, mida tihtipeale jääb vajaka kutseliste fotomeeste piltides. Ühelgi fotol pole tunda, et inimesed oleks just nimelt selle pildi jaoks seisma pandud. Vastupidi, elu ise on olnud fookuses ja Peskovil pole muud teha olnud, kui ainult pilt ära teha. Tema fotosid on mitmetel rahvusvahelistel konkurssidel hinnatud preemiatega ning üks neist, nimelt esimene foto Valentiina kaarinast. Sõna tõsises mõttes lendas üle maailma. Seda trükkisid ja levitasid üle 600 informatsiooniagentuuri ja ajakirja. Lihtne fotoootusest, murest rõõmust ja uhkusest. Ajakirjaniku amet on juba kord selline, et iga uus päev toob sulle uusi inimesi, uusi sündmusi, uusi ja ootamatuid ülesandeid. Peskov rääkis, kuidas ta sõitis oma eelmisele suuremale komandeeringu-le Antarktikasse. Lood läksid nii, et peale pikki asjaajamisi paistis, nagu ei tuleks sõidust midagi välja. Lennukitel, mis lendavad Antarktikasse, on viimse grammini kaalutud laadung ja kaasasõitjatena arvestatud neid, kel on just tingimata vajalik sõita. Ja kõik märgid näitasid, et ajakirjanik pardal on ülearune. Peskov võttis puhkuse ja sõitis Voroneži järvele kala püüdma. Ning sealt järve kaldalt hommikuse uhhaa juurest leidis ta lakooniline telegramm. Sõida kiiresti tagasi, lendad Antarktikasse. Nii jäi puhkus pooleli. Ees ootas reis, millest oli unistatud. Ning selliseid reise, ootamatuid sõite on olnud aastaid. Peskov on rännumees. Enamus tema lugudest on kirja pandud kaugel Moskvast. Seepärast on üsnagi harv juhus, kui temaga Moskvas kohtuda saab. See harv juhus tuli aga nüüd, kui pikk Antarktika lennureis möödas. Ajakirjaniku märkmed tahavad sõelumist ja sorteerimist ning filmilindid ilmutamist. Istume Peskovi diivanil ja vestleme juttu. Kõrge kumer laup, tumedad pruunikad, silmad, milles alatihti lööb vilkuma huumori sädemeke. Elavad žestid, mis saadavad jutu teene mikrofoni lahti. Kui jutt käib aastas, tähendab algusest, kuidas Voroneži koolipoisist Vassili Peskovist sai ajakirjanik. Sündisin Verone, siis käisin koolis. Ajakirjanik sai minust umbes nii, nagu see on kirja pandud Karel Čapek-il. Kirjutasin esimese informatsiooni ja minu suureks üllatuseks trükiti sära ning paluti veel tuua. Tõin ja ka kõik need ilmusid. Ning siis kutsuti toimetusse tööle. Tegin seda suure rõõmuga, sest ajakirjaniku amet oli minu suureks sooviks. Edasi aga läks nagu halvemini, hakkasin tööle spordiosakonna juhatajana. Minagi ajasin segi kõik sentimeetrid ja sekundid ja toimetaja andis ühe käskkirja teise järel. Läksin siis toimetaja juurde ja palusin end vabastada, et ei tule tööga toime. Oli kuidas oli, aga pikkamööda hakkas asi minema. Proovisin teha ka pilte ning sellest oli hilisemas ajakirjanikutöös palju tulu. 1956. aastal kutsuti mind tööle Komsomolskaja Pravda toimetusse. Olin neile varem teinud paar lugu loodusest. Esimene lugu oli loodusest ning sellele traditsioonile olen jäänud truuks tänase päevani. Õppisin ise juba varakult armastama loodust, kuna kasvasin Voroneži lähedal, kus asub looduskaitseala. Arvan, et meie praegusele noorele põlvkonnale tuleb sisendada austust ja armastust looduse vastu õpetada neid mõistma ja hindama kõike kaunist meie ümber. Ma tean, et teil Baltikumis on tehtud suurt tööd looduse kaitsmisel ning mul on tulevikuplaanis kindlasti sõita teile ning kirjutada inimestest, kes teevad tublilt oma tööd, armastavad ja hoiavad loodust. Jutt läheb raamatule sammud kastes. Siin on Peskov väga napisõnaline. Aga siiski, kuidas sündis selle raamatu idee ja kuidas see teoks sai? Mida öelda raamatust? Spetsiaalselt ma teda ei kirjutanud ja nii oli ta mulle endalegi üllatuseks. Kes on lugenud, teab, et raamatusse on kogutud lood erinevatest paikadest lühikesed lood ning fotod. Niisugune ajakirjanduslik žanr, mida ma väga hindan. See aga, et lugejad raamatu hästi vastu võtsid, teeb muidugi mulle kui autorile rõõmu. On tunda, et Peskov ei taha oma raamatust palju rääkida. Kuigi on ju kindel, et selle kirjutamine ja kokkuseadmine nõudis tööd ja vaeva. Head raamatuid ei sünni ju iseenesest. Meie jutt läheb viimasele pikemale komandeeringu-le. Pikk lennureis, Antarktikasse võimaluste otsimine toimetusele operatiivselt informatsiooni kiiresti edasi anda. Jäine kontinent, kohtumised, inimesed, jäämasinad, pingviinid. Me oleme kõik lugenud Juhan Smuuli jäist raamatut. Ja seepärast on eriti huvitav teada, kas ka Peskovi sulest tuleb raamat. Ausalt öeldes soov sõita tärtisesse tekkis mul peale seda, kui olin läbi lugenud Smuuli raamatu. Kirjutasin Antartisest mõned reportaažid ja lugesin oma ülesande täidetuks, samuti ka toimetus. Muljeid oli aga niipalju, et tekkis tahtmine veel midagi kirja panna. Kirjutasin, kuid pean enesekriitiliselt tunnistama, et need lood tulid nõrgemad kui Smuuli omad. Smuuli raamat on suurepärane ja olen kindel, et kui palju sinna ka kirjutajaid inimesi sõidaks, näha ja kirjutada Antarktikast, nii nagu seda tegi Juhan Smuul. Vaevalt küll keegi suudab. Nii palju tööst ja plaanidest. Aga eks juhtu ju sedagi, et ajakirjanikul ka mõni vaba tund ette tuleb. Noh, vaba aega kasutab igaüks oma kalduvuste järgi. Kui juhtub vaba tund või vaba päev, siis muidugi rännumehe saapad jalga ja metsa. Tõsi, see pole küll sportlik käik, aga see asendab täiel määral sporti käia mööda metsa, vaadata kuuleta metsa. See annab väga palju ka ajakirjanikule. Mets, see on mõtted, vaatlused. Mets ütleb ette teemasid, metsana puhkust ja annab vaimule energiat. Loodus on allikas, kust mammutan tervist ja ilutaju eluks. Peskov lubab kindlasti sõita Eestisse, ta tahab näha meie järvi ja metsi, kirjutada meie inimestest. Palju on veel käimata paiku ja need kutsuvad. Ja palju on veel kirjutamata lihtsaid südamlikke lugusid inimestest ning loodusest, millele on alla kirjutanud vee Peskov.