Peale Newton'i, Pinoomi, Majakovski põimide ja veevalemi tean nüüd veel, kuidas paigutada elektrikaablit, jäi salaatoreid kuhu ja kuidas monteerida lülitit või laelampi. Sest mõni päev tagasi suruti mulle pihku paberileht, mis tõendab, et kolme õppeaasta jooksul on õpilane, see ja see omandanud tootmisõpetuse raamides. Teise kategooria oskustöölise kvalifikatsiooni kõlab vahvalt mõis. Logaritme täis kratsitud koolivihikutele on tulnud lisakaustatäie põlve peal ja jooksujalu visandatud lülitus skeeme Kossinus viisid. Ja kui kevadel direktor meile pidulikult keskkooli küpsustunnistus ulatab siis tähendab see seda, et meie lend tunneb hulga rohkem kui eelmine kirjavahemärgi reeglite kõrval ka töömehe ning elukirja panemata seadusi. Nonii õpilane lõpetab keskkooli ja, nagu öeldakse, astub ellu. Kes läheb tegelikule tööle, kes armeesse aega teenima, kes seab sammud kõrgema kooli poole. Ainult mõni üksik nii paar-kolm vast klassi peale läheb ehk õpitud erialal praktiseerima või meeldima hakanud elukutsele teadmisi juurde koguma. Ning pessimist naerab jälle üle pika aja. Näete, mis teie tootmisõpetusest välja tuli. Ei saa kedagi kõigist lasteaednike kaupmehi teha. Ainult selle peale, too skeptik ei mõtle, et tootmisõpetuse peamiseks sihiks ei olegi mitte elukutse andmine, vaid hoopis midagi muud. Selleks muuks on eesmärk õpetada sirguvat inimest nautima loomisrõõmu suurust tera tera haaval, suurendada temas armastust töö vastu. Ja vaat selle töö armastusega pole kõik lood täitsa korras. Paljud minuealised kurdavad, et tootmisõpetus on igav, sest erialade valik väike. Meie Jakobsoni nimeline Viljandi keskkool on keskmiste võimalustega kool. Kuigi Viljandis pole Tähetorni arvutuskeskust või mõnd veel põnevamad asutus tootmise praktika läbiviimiseks ei saa siiski öelda, et siin erialade valikul kohutavat puudust tuntaks. Mulle igatahes näib, et tööarmastuse puudus ei tule mitte valest erialade valikust vaid just kuid parem anname sõna ühele minu kaasõpilasele. Ma toon näite, kuidas meditsiiniga värv umbes üks, 50 viie-kuue kilomeetri kaugusele iga päev bussiga tuuakse tagasi 50 60 kilomeetrini, kaugel Viljandi, siis öeldakse, et ei ole ehitusobjekti seal, aga nüüd seal ka tegelikult ei ole midagi. Ja mulle tundub lihtsalt töölistel jalus ja nii palju, kui ma aru saan, eile seda isegi väga palju, kitsad koridorid, ruumid täis ja neil on lihtsalt ainult jalus, oleksite kusagil ruumis, oleksime ja istuksime vaiksest ära. Nad on tüdinud, mis kõikides seal ja samal ajal kui meil näiteks isegi oma koolimaja vajaks remontija. Ta nii sein, et vana ja lagunenud. Stopp pilt olukorrast jääks ebaselgeks, kui jätaksime ära kuulamata kooli tootmisõpetuse õppealajuhataja. Oleme kasutanud ehituse eriala õpilased kooli sanitaarremondi läbiviimisel, kuid üldreeglina seda siiski õigeks pidada ei saa. Sellepärast, et õppeprogrammis on ette nähtud ikkagi. Koos spetsiaalsed erialased tööd. Niisuguste töövõtete õpetamiseks aga neid kooli sanitaarremondi juures siiski teostada ei saa. Üldse peab märkima, et ehitaja erialal on noorte väljaõpetamisega raskusi. Esimesed päevad nurjusid selle tõttu, et tootmispraktika oli ehitusvalitsuse poolt halvasti ette valmistatud tööfront, kus õpilased võisid maalase töid teostada asus 50 kilomeetri kaugusel või sekeldusi oli transpordiga. Teie süda mitte ehitusvalitsuse süü tõttu, vaid autobaasi. Seetõttu, kes ei suutnud õigeaegselt ette anda tellitud autobusse. Jah, selliseid sekeldusi ei tule ette ainult meie koolil sest ettevõtetes leidub veel ametimehi, kes arvavad, et kommunism ehitataks ainuüksi kusagil Bradskis või punases Kundas ning noore põlvkonnaga peavad tegelema üksnes pedagoogid. Möödunud aastal lõpetas teiste hulgas autolukksepa erialal Valeri Lukka. Mis noorukist edasi sai, sellest palun teda emast pajatada. Kui me saime lõputunnistused, siis sinna peale oli tehtud väike märge et see ja see õpilane omandanud sellel erialal. Teadmised seepärast, et ma käisin Gabordsel autobaasis tööd otsimas. Ma nimetasin, et ma olen lõpetanud siin muid, öeldi, et kohti ei ole kuid paar päeva hiljem oli keegi võõras läinud ja oli saanud lukksepaks. Tema oli vist seitsmeklassilise haridusega, ta oli ennem töötanud kuskil ja siis uut töökohta tahtis, oli automaadist säiluks paks. Ilmselt ei ole ka asjamehed autobaasist rahul nende endi poolt antud õpetusega. Lisaksin siinkohal veel nii palju, et praegu töötab noormees Viljandi kaubastulaas tõstab kaupa riiulitele ja laob kaste riitadesse. Mis aga saab järgmistest lendudest? Kuidas oleks parem? Selle üle mõlgutavad mõtteid kaasõpilased Ilme Jürine, Priit Kelder ja Ingvar Luhaäär. Meie ülesandeks ei ole seda probleemi siin muidugi lahendada, aga teine suund võiks ju ka nii olla, et tootmisõpetuse raames anda lihtsalt niisuguseid teadmisi, mida kõigil nagunii vaja läheks, näiteks seal autojuht, optimist ja igasuguseid tehnilisi algteadusi ja midagi öelda näiteks autojuhtimist peaks minu arvates ka tõesti oskama iga keskkooli lõpetaja auto juhtinud masinakiri natukenegi passina, kirjaniku inimene peaks tingimata mina arvan ka, et selliseid üldiseid, millest kõigile tasu oleks, tuleks ikkagi rohkem õppida või näiteks triikraua parandamist, eks ole, aga koduseid elektrimontaaži teinud, neid võiks õpetada küll. Elektrotehnika. Kuidas igasugust vestlen, sillad ja sellised tooted, lülitiste värgid, elaga, õpetaja, installatsiooni, töid kodus ja, ja seistes võiks õpetada, siis natukene ütleme siis üldises ütleme, eramu ümbrus, skulptuur, kuidas lilli kasvatanud, elab ümber siis kuidas sa remontidega endale kodus? Lastekasvatusest muidugi isadele, tulevastele isadele-emadele. Kuidas veidi seinale panna kaitsekorgi sisse keerata näiteks paljud selle aine nimega Elo tarbeline teenindamine, midagi taolist ja kunsti ja muusikat peaksime ka koolis tingimata rohkemat. Kunstist kujutavas kunstis sellised asjad ikka väga vähe ju teame väga vähe neid, kes käivad näitustel ja nii oma algatusel. Rohkem võiks sellest asjast rääkima ja nii sügavamalt tundma õppima, seda ammu juba on räägitud juba sirbi ja vasara veergudel, et kooliõpilased filmikunstist mitte midagi teab, muidugi lähevad, jooksevad sinna seitset vaprat vaatama ja vennale jääb ära siis kui on väga hea film. Ma sellist asja nüüd arvan ka, et ütleme, need õpilased, kes õpivad laste muusikakoolis see on täpselt sama emis tootmisõpetas minu arust seitse aastat, nagu näiteks mina juba käinud selle erialaga siis on juba küllaltki palju aastaid ja seal no minu arust ikka täpselt kuulide tootmisõpetuse raamidesse see nagu muusika. Stsena saavutud Saleri alal täpselt selle asja kohta, ma arvan, et on üks väga õige epigramm. Ega rahnu, üksi tööd ei tee, tööd teeb juga lõoke lauldes. Kooli õppealajuhataja kas teie olete viimases küsimuses õpilastega ühel nõul või mitte? Ma ei tunne päris muusikakooli õppeprogrammi, aga minu arvates, kui õpilane lõpetab muusikakooli ja nii küllaltki kõrgel tasemel, lõpetab selle ja eriti, kui arvestada seda, et keskkooli õpilase töökoormus praegu on küllaltki suur ja muusikakooli lõpetamine tootmisõpetusega keskkoolis on õpilasele suureks pingutuseks siis peaks seda küsimust kaaluma, siis võib-olla tuleks kõne alla. Kutsetunnistuse saamine muusikakooli lõpetamise järel. Tahaksin uskuda, et peagi sõna tootmisõpetus enam erinevates õpilastes nii erinevaid mõtteid esile ei kutsuks. Et täielikult kaoks võimalus praktikapäeva ja muidu päeva vahele võrdusmärki panna. Ja et võiksime peale oskuste koolist kaasa võtta ka teadmise, et oled oma tööga oma maale natukenegi kasulik.