Raadiokuulajad, ilusat pühapäeva teile. Me oleme olnud neid Stalini-aegses suures teatris ja vaadanud, mis toimub Tourovi tsirkuses. Ehk see ka kokku puutunud nende artistidega, kelle seast ikka suur enamus olid auses pärjatud, teenisid korralikku palka, seda tuleb ka kindlasti mainida. Sel piitsa kõrval oskas Stalin väga osavalt kasutada ka seda teist mõjutusvahendit präänikut. Aga lisaks sellele ja nendele inimestele, kes olid võimuga ja mõned ka otseselt Staliniga seotud oli ju veel tuhandeid artiste, isegi suurlinnades, rääkimata provintsist väiksematest kohtadest kes ju täpselt samuti teenisid oma leiba sellega, et laulsid, tahtsid mingisuguseid pantomiimi või tsirkusenumbreid ja nii edasi ja neid inimesi veel kord oli tuhandeid. Ja kõik need muutused, mis nõukogude maal aset leidsid, puudutasid ju ka neid, neid väiksema kaliibriga artiste. Kas seesama ajastu määras ju ka nende saatuse või vähemalt kinnitas need reeglid, mille järgi nad said toimida ja endale elatist teenida. Ja kui vaadata, palju neid inimesi oli siis näiteks 1923. aastal ainuüksi estraadi, taadi artiste oli Moskvas registreeritud 1,5000, nii et nii palju oli neid inimesi, kes siis nimetasid ennast estraadiartistidega, pluss siis ka teised. Kuidas siis oli võimalik saada see paber, see nimetus teame juba tol ajal 20.-te alguses kõik nõukogude maal, kes tahtsid midagi külla või keegi olla pidid omama vastavat paberit, ei olnud lihtsalt nii nagu olutsiooni eelsel ajal, et inimene otsustas esineda, siis ta võis ju põhimõtteliselt seda teha, ilma paberita polnud ju inimest, oli ka kuulus tolle ajastu lause. Seda paberit vähemalt 20.-te esimesel poolel polnud eriti raske saada, selleks oli vaja ilmuda vastava komisjoni ette, esitada seal mõni number laul, laulda paar, kub pleed ja anti vastav atestat. Ja kuna tol ajal veel tegutsesid börsid, siis selle paberiga tuli minna tööbörsile. Seal inimene registreeriti, väljastati talle vastav paar, mis tal siis võimaldas artistina esineda. Ning on toodud välja veel üks põhjus, miks mõned inimesed tegid seda meeleldi registreerisid ennast sellepärast, et ametlikult registreeritud artistid olid mingi aeg just nimelt nendel kahekümnendatel esimesel poolel vabastatud maksude tasumisest, nii et see oli suhteliselt kasulik. Kuid vaatamata sellele võib arvata ikkagi, et enamus neid inimesi, kes vähemalt ennast pidasid artistideks, esinesid mustalt, nii et registreerimata kuskil lihtsalt saades siis otseselt tasu sularahas või natuuras, see oli ka küllaltki levinud tasustamis liis. Ja ka hilisemal ajal see tava, et esin D haltuura korras on ju üleüldine särama ja teame ja ei puuduta mitte ainult seda valdkonda. Ja on päris palju nisukesi põnevaid kohtuprotsess, mis annavad meile pildi selles toimuvast 30.-te aastate alguses. Ja selline altuura ei toimunud mitte ainult kuskil nurgatagustes, kontsertsaalides ja teatrilaval osadel, vaid ka näiteks Nõukogude palee suures sammassaalis. Ja mis võib seda vaideid kinnitada, see on üks kohtuprotsess, mis leidis aset Moskvas 1934. aasta aprillis. Ja seal oli, see tingis selle saali, see on ju Nõukogude Liidu kõige tähtsam saal üldse sealt mööduvad aastad saadetakse viimasele teekonnale, seltsimees Ma olin nii, et väga tuntud saab. Ja see pingis oli seal saali administraator Fjodor Nikolajevitš varoonil. Tegemist veel kord tol ajal Nõukogude Liidu peasaaliga ning süüdistati teda koos ühe pianisti ka, nii et tal oli ka kaasosaline. Ja mis neid tähendas lisaks sellele, et mõlemad tegutsesid sõjas valdkonnas. Nad olevat elanud ka ühises kommunaalkorteris, nii et seal oli väga mõnus köögilaua taga siis oma kurjad teod kokku leppida. Ja kuidas oli nende äri organiseeritud? Nad lubasid põhiliselt siis administraator soli, tema volilubasid selles saalis esineda. Mõnel seis artistil magas õppideo olema suhteliselt oluline nimi, sellepärast et väiksemaga polekski publik leppinud. Ja sellel tingimusel vastav artist siis osa Honor Arist annab neile nii, et nemad teevad teene, nemad kuulutavad selle kontserdi välja administraator ilmselt klaverimängija, siis otsis täid kliente oma sõprus või tutvusringkonnas ja Kohtus tuleb välja, et väga palju inimesi ka seda võimalust kasutasid, sellepärast et seal esineda oli ju suur auasi. Ja selles kohtuprotokollis tuuakse ka ära pikk loetelu nendest raha loomadest ja isikutest, kes siis olid maksnud ja selle õiguse endale saanud mõned nimed, tuttavad, mõned mitte. Aga üks huvitav nimi, mis selles loetelus esineb, see oli tulevane kuulus nukuteatri asutaja abrassoff, vähemalt minu põlvkonna inimesed seda nime peaksid teadma. No näiteks temalt nõuti siis anorarilt 300 rubla, mis on 300 rubla honorari seal saalis olid ju väga kõrgelt, see on peaaegu kaks ja pool keskmist töölise kuupalka, nii et päris suur summa, mida siis administraator ja tema abiline selle eest maha arvestasid, honorari, seda, et inimene sai seal esineda. Aga nagu selgub nendest kohtumaterjalidest, kasutasid nad ka teist meetodit. Sedasama varu panin, võttis siis inimestelt nii-öelda laenu, laen on muidugi jutumärkides ja selle laenu õesclubasta siis neil seal esineda ja ei kavatsenudki laenu tagasi maksta. Ja nende üksikutega, kes nõudsid laenu tagasi, siis mõned inimesed on natukene naiivsevõitu, arvavad, et meilt lihtsalt võeti laenu ja nende inimeste hulka kuulus ka. Ja siis olevat administraator käitunud järgmiselt ta neid inimesi karistas ja karistas seda niimoodi mis nendega kokku, et jah, nad saavad selle esinemisõiguse ja see inimene saabus siis just nimelt tol päeval, ütleme siis paar tundi enne kontserti algus sinna. Ja administraator teatas, et oi, vabandust, on juhtunud niisugune muutus kava ostetud ja teie number ei pääsegi sisse. Vot niimoodi läks. Ja see oli siis õppetund nendele inimestele, kes siis ei taibanud, et tegemist pole mitte laenuga, vaid tegemist on maksuga selle eest, et sa seal saad esineda. Ja lõpetuseks ei taha ju sellel tundmatul inimesel pikalt peatuda, meie jaoks oli lihtsalt seda vajab et näidata, et taoline süsteem ei olnud mitte ainult kuskil nurgatagustes esinemispaikades, vaid ka olulisemast saalis ja karistusena määrati talle viis aastat, nii et viis aastat laagreid selle tembu eest. Ja muidugi amet üks süüdistus ei ole ju midagi muud, kui takistas siis töötajatel töölistel ja teenistujatele nautimas kõrgetasemelist etenduskunstina enam-vähem sellist, nii et tegutses siis niimoodi. Et tegemist polnud kaugeltki mitte üksikjuhtumiga valguses. Veel üks kohtuprotsess sealsamas Moskvas, see oli järgmise aasta 35. aasta juulis. Nii et need on juba täielikult stalinistlikud ajad, nii et pole kaugeltki ninaga. Mõnikord mõned inimesed ütlevad, diktatuurid juurivad kuritegevuse välja. Ta võib-olla kuidagi teiseneb, aga ei kao mitte kuskile. Ja see pingis oli moskvakontsert, estraadibüroo kaks administraatorit, kuidas nemad tegutsesid, nii et niisugune büroo, mille kaudu, et meie kuulajatele oleks asi selge, näiteks provintsi diaatrid, pubid, mingit muud asutused õega suured ettevõtted tellisid endale kas siis mõne kuulsart testi mõne teatrietenduse ja selline büroo oli Moskvas loodud vahendusbüroo, nii me võiksime seda tänapäeva keeles nimetada. Ja kuidas toimus nende administraatorite tasustamine, mis on ka väga loogiline, nemad said protsessi kliendi müüdud piletitulust, nii et kui on väga hästi kõik läinud, siis oli ka vastavalt tasu suurem. Ja kuidas nad siis toimisid, kui saabus, võtame siis mõne tingliku provintsi väikese linnakese, suure monoettevõtte klubi juhataja tahtis saada mingisugust teatrietendust ja need administraatoreid lahkelt lubasid, et sinna tulla, näeb väljapaistev Moskva teater, AS mingisugune trump ja nimed, mis töid muidugi selle saalitäis tähendab, kõik piletid olid müüdud mitmekordselt pandud sinna veel ole juurde. Jäneda administraatorid olid siis loomulikult kätte saanud selle oma protsessi, see, mis antud juhul oli küllaltki kõrge või vähemalt protsent oli sama. Aga summa oli küllaltki suur. Ja Neid artiste, keda nad lubasid, nad isegi informeerinud, vaid saatsid sinna siis mingi teisejärgulise trupi, laiutasid käsi, tekkis muidugi kaamel, miks siis saabunud see teater, selle asemel teine teater, no siis tavalised jutud, keegi jäi haigeks või midagi muutus või nad ei saanud, kust parajasti. Ja publik pole rahul, aga see näid loomulikult eriti ei huvita, sellepärast et nemad olid juba oma tulu kätte saanud. No taoline protsess siis nende kahe administraatori õle 35. aastal. Mis aga puudutab üldse artistide tasustamist, siis vähemalt 20.-te alguses kõik need staadi artistid, nimetame neid siis nii, need ei ole need, kes töötasid juhtivates teatrites vaid need on pigem üritajad, iseseisvad artistid. Need olid jagatud kahte kategooriasse a ja b. Milline oli nende kategooriate vahe? Ma olin nagu kõrgem ja neil oli õigus esineda sama numbritega ise kokku leppida näiteks töölisklubides, seal maksti tunduvalt rohkem. Ja nüüd tekib küsimus, et milline võis olla alternatiiv B-kategooria artistidele, paistab nagu, mis seal siis veel, võib-olla pärast peale töölisklubi. Aga tol ajal nepi aastatel oli ju väga palju restoran väga palju õlle Maale kus olid ka mingisugused lavad ja kus pakuti publikule vastavale publikule loomulikult mingisugust meelelahutust. Ja seal tasuta tunduvalt väiksemad, nii et seal esinemise eest võis artis saada kaks, kolm rubla, mis oli ikkagi väike rahasumma ja maksimaalselt viis rubla. Ja kuidas tasustamine käis nendes õllesaalides millegipärast mainitakse just nimelt alles A Le. Eriti palju oli seal rajat taolisi nurgakesi, kus need artistid võisid esineda siis kui parajasti tänasel õhtul oli lisaks õllele ette nähtud ka mingisugune etendus, mingisugune number sisse mudel, tol ajal müüdi õlut pudelitena lauale, siis sellele pudelile rooli lisatud 10 kopikat just nimelt selle artisti tasustamiseks või vähemalt sealt läks sisse artisti tasu. Muidugi seal oli ka kasu sellele ettevõtjale, kui need artist oli natukene. Aga kui me võtame kaks rubla oli rohkem kui 20 õllepudelit ära joodud, siis asutus teenis rohkem kui kaks rubla, see oli siis see sissetulek. Kui aga oli esinejaid rohkem kui üks, need olid mitte nüüd seadusega määratud mingisugused võmmid vaid need olid kokkuleppeline tava või see oli kokkuleppel linna tava siis lisati ühe õllepudeli hinnale 20 30 kopikat. Saan sel juhul, kui neid esinejaid oli rohkem. Selleks, et vahendada artistide tööd, moodustati 1923. aastal nisukene vahendusbüroo, mille nimi oli nimi, on muidugi pikem, aga lühendatud variant oli boss Reatraapis Norra Don ravotši, mis või see issoniscustva boss Svjatestvam, nii et vahel ühesõnaga seal vahenduskontor Messis pakkus tööd, aitas leida tööd nendele väiksematele artistidele. Viias lõpetas oma tegevuse 1931. aastal. Mälestustes on väga palju juttu sellest, no nii palju kui neid mälestusi andmist seda perioodi puudutavad ja ka seda valdkonda rööbiti selle ametliku vahenduskontoriga tegutses praktiliselt sealsamas nendes ruumides ka must börs. Ja sinna ilmusid tööd otsima mitte ainult estraad eraldi ja teatri näitlejad või vähemalt need inimesed, kes arvasid, et nad teatri estraadinäitlejad vaid ka need inimesed, kes otsisid filmides. Ja on kirjeldatud, et seal börsil võis näha eriskummalisi inimtüüpe. Filmides võis ju minna vaja igasuguseid huvid, tuttavaid, väliselt huvitavaid inimesi. Et seal oli ka laps, siis seal oli hiiglassi, seal oli Lilliput, et seal oli inimesi, kellel oli kaasas manitresseeritud. Ja lisaks sellel Basretra pissil oli ka eraldi kino osakond ja sellel genoosakonnal näiteks olid oma agendid turgudel kodutute. Teades jällegi, kui mõne filmi jaoks oli vaja mingeid erilisi tüüpe, inimtüüp kasvõi kuskile massistseeni siis sealt need inimesi palgata ja inimesed olid muidugi hea meelega ja tänaselgi päeval teame, et leidub neid inimesi, kes on juba kuidagi pool professionaalselt teenimas endale natukene lisa, osaledes filmide massistseenides, nii et see oli tol ajal ka üks valdkond või üks niisugune võimalus endale natukene lisa teenida. Rahvas olevat kogunenud sinna börsil kuskil kahe paiku päeval, kunstnikud magavad ju kaua, tõotavad hilja õhtul siis sügisest kuni kevadeni aleva toimunud alati iga kord nisukesed, väga tulised vaidlused Šveits sariga. Ja mis siis põhjendas selle vaidluse, mis põhjust on kliendil või inimesel, kas tahab siseneda šveitsariga šveid, seal millegipärast teda sisse ei lase ja tol ajal üks peamine vaidlusteema olid, kalossid noorematele Me lähetele, võib-olla nad ei räägi midagi, mis asi see on, aga enamus meist kindlasti teavad, kuidas kalossid välja nägid, milleks neid kasutati. Ja kuidagi on see ese see astunud nõukogude ajaga, aga tegelikult, kui vaadata, siis Venemaal on nad juba üldiselt kasutusel kuskil 19. sajandi keskpaigast siis natuke hääldatakse seda teisiti, tal pigem Loša kui nüüd natukene pehmemalt, kuidas meie oleme harjunud. Ja eriti hinnas olid Peterburi tehase mis nõukogude ajal kandis nime Graste triogonnik toodang. Aga kui nüüd vaadata seda aega, mis meid huvitab seda stalinliku aega, siis vähemalt kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel olid kalossid garderoobi kindel atribuut. Neid kandsid nii mehed kui naised-lapsed puhurit kingadel, saabastel viltidel. Ja küsimus olnud ainult mitte selles, et need kummist valmistatud jalavarjud kaitsesid niiskuse ja märja eest nad andsid ka sooja, nii et see oli ka üks väga oluline asi. Ja võeti Jonad maha sisenedes just nimelt mingisse siseruumi. Nüüd tekib küsimus, kui me nüüd kujutame ette kasvõi sedasama põrssi seal uksetagust või mingit muud asutust ja ukse taga kümned kümned kalossid. Alati kui on mõned dokumentaalkaadrid, mis näitavad inimesi sisenemas islamimaailma pühakoja uksest sisse, siis ka tekib niisugune küsimus nähes sadu sadu jalanõusid, mis tuleb ukse taha jätta, tead, kuidas nad pärast seal ära tunda. Aga jalanõud on erinevad, kalossid on väga sarnased ja tavavali sellene kinnitati niisugune väikene metalltäheke nomissaid, kas siis kuidagi neid eristada. Kusjuures huvitav on, vähemalt 30.-te alguses polnud kalossid kaugeltki mitte odavad, nii et sa ei olnud mitte odav jalanõu. Ja nende keskmine hind kõikus kuskil 15 rubla kandis ja kui sa juba öeldud, et töölise keskmine palk oli 120 rubla siis on kuskil seitse-kaheksa protsenti kuupalgast, nii et ei olegi väga odav. Ja jällegi nii mõneski mälestuses, kui inimene meenutab oma noorusaega, mis langeb nendele aastatele, 20. lõpp, 30.-te algus, seda on ju tänapäeval väga kummastav lugeda, milles ta unistas, kui ta oli väikene poisikene, väikene tüdruk, et saaks endale uued kalossid. Kui tänapäeva lapsed piirduksid oma unistustes kalossidega, siis meie vanemad saaksime väga palju raha koida, aga unistused on tänapäeval natukene teised nutitelefonid ja nii edasi. Ja populaarsed on nad ka neljakümnendatel aastatel. Ning kui 1947. lõpetati Nõukogude maal kaardi süsteem tööstuskaupadele siis suhteliselt vähetuntud on fakt, et suuremad plused pidid kuu aja jooksul fikseerima inimeste ostu ower. Noh, selleks et reguleerida plaanimajandus, mida siis meil on vaja rohkem hakata tootma. Nüüd saavad inimesed vabalt küsida või vähemalt vabalt toota vabalt unistada kaupadest. Ja tuleb välja, et kokkuvõttena nüüd sellest küsitlusest kuu aega kestnud küsitlusest et kõige rohkem nõutud kaup olid just nimelt needsamad kalossid. Ei kao nad kuskile, ka viiekümnendatel aastatel tulevad uued mudelid. Ja ühe näitena 55. aastal ajaleht Lenin kratskaja Brauda teatab rõõmustavam uudis lugejatele. Ta on alustatud uutega losside tootmist. Ja mille poolest need siis erinevad varasemast, mis on see progress, mis on saavutatud, et nad on eriti õhukese tallaga ja eriti õhukesest kummist. Ja see k on näidud ebamugav kanda või vähemalt väga mugav muretseda vot selle kliima jaoks, mis on ju muutlik. Ja kui nüüd on kuiv, aga oodata on vihma, siis daamid millegipärast mainitakse seal just daame saavad neid kanda taskus või oma kotis ja vot, kui nüüd hakkab sadama, siis võtate sealt välja ja panete peale. Niisugune niisugune võimalus. Ja muuseas üks põhjus, miks need tol ajal kanti, oli ka see, et jalanõud, jalanõud, kingad, saapad ja nii edasi oli ikkagi väga suurt defitsiit. Kalasside tootmisega ei olnud nii palju probleeme ja kandes neid kingade peal muidugi see aitas kingi säilitada ja nende tarbimisiga pikendada, nii et see on ka üks seletus. Nii et veel ka kuuekümnendatel sõjale enam Stalini aeg, aga no lihtsalt, et selle teemaga Karal päikega lõpetada on kirjanduses nisukesi kurtmisi. Kes meie kuulates mäletab, tulid moodi terava ninaga tagada, et kuidas nüüd nendel kingadel tosse kanda, niisugune tohutu probleem ja üritatakse isegi alustada, oli 60.-te algus, ma ei tea, kas plaanidest jõutiga kaugemale, aga vähemalt tee oli hakata tootma daamidele kalosse targetel tikk-kontsadel ma ei tea, kuidaspidi küll välja nägema. Kas siis ka loss oli võimalik tõmmata tikk-kontsadega kinga peale, võib-olla ilmselt muu loogika siin nagu ei tööta. Ja no seda me muidugi teame, kes on Venemaal käinud ja kas või viimasel ajal Venemaal käinud, kuivõrd moes on tikk-kontsad vene daamidel. Ja seal on veel üks huvitav seaduspärasusele, mida kaugemale suurlinnadest. Mida halvem on tänavate seisund, seda rohkem taolisi jalanõusid võib ka näha. Ja tulles nüüd tagasi selle vaidluse juurde, Šveits sariga 26. aastal kahekümnendatel aastatel, kuigi see konkreetne mälestus on 26.-st aastast mille üle nad siis vaidlevad. Šveits nõuab neilt klientidelt kalosside ära andmist, roobi, aga garderoobis nende hoidmine maksab viis kopikat, mis mõne artisti jaoks, kes on olnud juba pikalt tööta võib-olla ka päris suur summa või niisugune mõttetu raha investeering, millega ta kuidagi nõus ei tahtnud alla ja vot sellepärast olevat see igapäevane vaidlus seal ukse taga mis neid puudutab ja seda me teame, et 20.-te aastate alguses nõukogude maal on ju väga suurt puudus. Ja ainuüksi Moskva börsil 20.-te veel keskpaigas oli registreeritud töötutena 8000 artisti. See on antud juhul artistid ilma muusikuteta, nii et kui me paneksime sinna juurde veel neid inimesi, kes mängisid pille siis tuleb mitu 1000 juurde ja olukord on nii kriitiline, et mõned suured ja me praegu Moskva juurde Moskva teatrit lubasid töötutel muusikutel seal anda kontsertpäevadel, kui teatrilava on vaba näitena ütleme pühapäeval, kui etendusi ei toimu Moskvas kooli kaks kestrit, mis olid moodustatud töötutest muusikutest ja need siis hästi väikese tasu eest andsid seal pühapäevi kontserte. Muidugi veel üks võimalus tööd otsida oli igale poole, nagu tänasel päevalt otsingutel saadetakse kirju igale poole, aga tol ajal ainult artistide puhul oli siis erinevus lisati sinna mingi pilt, kus artist oli, jäädvustab võib-olla kõige efektsermas poosis või mingis kosteemised siis võita tööandja südame. Kuid tavaliselt vastused olid ikka sellised, et kahjuks on kogu programm juba täidetud, nii et kahekümnendatel on see väga tõsine probleem. Artiste päästis nagu rääkisime, olid needsamad õllesaalid ja näiteks seisonaa 1927 oli Moskvas 150 valdavalt õllesaali, aga mõned olid ka sööklad, kus oli spetsiaalne esinemislava. Ja kokku anti seal ligikaudu 1000 diis 100 etendust ja mõnes kohas neid etendusi muidugi kaks-kolm korda siis õhtu jooksul arusaadav, et pidi olema rohkem kui üks. Ja vot see oli üks võimalus artistidelt teenida natukene lisa. Aga kui ka seal ei olnud võimalik endale leida mingisugust tööotsa, siis esinemine tänavatel aga teame ja nõukogude ajal ju ka hilisemal perioodil mingisuguseid tänavamuusikuid ju ei olnud. Sellepärast et valitsus kord ja esinemine tänavatel keelatakse nõukogude maal ära 26. aastal, nii et alates 26.-st aastast enam mitte mingisuguseid artiste tänavatel olla ei tohtinud. Mõnda aega veel see õllesaalide luba kestis ja seda püütakse ka kuidagi põhjendada. Tol ajal ilmub nisuke ajakiri nagu Noovias riidsel uus vaataja. Ja seal oli üks pikk lugu, mis manitses artiste või vähemalt lohutas artist ikkagi Õllesaalides esinemine. On oluline, et see ei ole vähem tähtis kui esinemine teatris. Nii et ärge kurvastage. Ja jätkatakse enam-vähem selles vaimus, et mis siis publik lärmab ja toob rätt, kui number on aga hea siis nad kindlasti jäävad vait. Ja mis nüüd on oluline, et hiljem on nad juba nende jututeemad on juba teistel teemadel, nii et sellest artiklist järeldub pärast enne disama lärmavad ja joovad, aga siis hakkavad vestlema kõrgematel kunstiga seotud teemadel. Nii et nagu oleks missioon teatrisse tuleb juba ettevalmistatud, publikatsioonid pole kõik nii oluline, kõik on selge, kunst on nad juba vallutanud, aga õllesaalides teie emissioon on ikka hoopis olulisem. Muidugi võimalus väga kaua ei kesta. Ja natuke vaatasin ka seda repertuaari, millega tuli siis nende külastajate tähelepanu võita. Kart kunstis seal muidugi eriti juttu ei ole. Ja ega tähelepanu ja muuga ka ei võida, kui mingid, et efektidega on üks kirjeldus, kuidas artist laulab armastusest ja seda laulu saadavad kõikvõimalikud efektid, no näiteks, kui tal on nisukesed sõnad, et tema südaonnid purustatud siis abiline kuskilt viskab siis eesriide tagant lavale klaasikillud, niisugune Missis illustreerib seda purunenud süda, no kui nad killud lendavad suure kolinaga, siis tõesti võib-olla saal hetkeks jääb ka vait. Aga 20.-te lõpus oli ka küllaltki palju skandaalseid lugusi, mis iseloomustavad taolisi esinemisi. Mõned näited, üks 28.-st aastast linna enam ei mäleta, see oli kuskil lõuna Venemaal. Ja see skandaal seostub ühe Kontheransjeega inimesega, kes teavitab neid numbreid, mis kohe tulevad. Ja pärast iga numbrit järjekordset numbrit olevat tulnud lavale ja teatanud publikule, et ainult veel oodake. Põhiline number tuleb kontserti lõpus ja ma teile garanteerin, et köik tõusete püsti ja aplodeerib üks number ja teine number ja kolmas number ja ikka taoline hoiatus. Nüüd on siis kogu programm lõppenud ja arusaadavalt, kõik jäävad oma kohtadele, jäävad nüüd ootama seda supernumbrit. Kui, siis nad peaksid kõik tõusma hakkama, eriliselt aplodeerima ja ei tule midagi, ei tule midagi, ei tule midagi. Ja inimesed hakkavad pärast nihelemist nüüd juba tõusma ja valmistuvad lahkuma, kui lavale tuleb Kontherants sama mees, kes lubas neile midagi erilist, istub klaveri taha ja esitab tol ajal kehtiva hümni internatsionaali, mille puhul loomulikult kõik pidid tõusma. Suure skandaaliga GG aplodeerib, aga nisukesed asjad olid veel kahekümnendatel buss, võimalikud, möödub paar aastat, muidugi oleks Conference sõitnud kuskile väga kaugele ja mitte oma raha eest, nii et see oli 20.-te lõpus. Veel üks näide, 20.-te lõpust oli üks päris huvitav estraaditeater. Hiljem loomulikult suleti ja selle teatri nimi oli sinised, pluusid, eks sinised pluusid. Töölisteater tinglikult sinikraed, nii et siit need sinised pluusid tol ajal juba töölised kandsid valdavalt siniseid, jopesid vahemärkusena. Ja nemad siis esinesid ühe niisukese kuplega, mis on meile väga tuntud, hilisemast ajast peab ta ette kandma muidugi vene keeles, aga ma arvan, et meie kuulajad saavad sellest aru, saab või on natuke ka tõlkida. Braudjanjetis vesti, vesti, jõhvisestyagniad, praod, ei, need on siis kaks peamist ajalehte. Üks tõlkes on siis tõde Pravda ja teine on Izvestija uudised ja lugu on siis selline, et uudistes pole tõde ja tões Pole uudiseid. No midagi enam-vähem sellist. Tuleb välja, et see ei ole kaugeltki mitte hilisema aja nali, vaid juba 20.-test aastatest ja nemad esitasid seda siis variandis Braavdia vesti, no if-is vestja nooga braavo tõi, tähendab, haudas selles tões on palju uudiseid ja ka uudistes on paljud tõtt, aga kaugeltki mitte kõik, jälle skandaal, pahandus ja nii edasi. 30.-te algusest on muidugi juba koguses sfäär allutatud kontrollile. Õllesaalides esinemised keelustatakse sellega pärast, et see repertuaar ja need naljad võivad olla väga piiripealsed ja ka tunduvalt piirid, pealsemad kui need näited, mis meil olid. Ja keelatakse estraadi, Sis artistidele, esinemine taolistes kohtades alates 15. märtsil, 30. aastal ja orkestrite esinemine, nii et isegi orkestrid keelatakse ära esimesest maist, nii et 30 on see verstapostajalehtedes kriitika taolise žanri ja taolist üldse valikut Ta aadressil. Need ei vasta, proletariaadi kunstikaanonitele on ja see on peamine. Ta ei tee veel üks valdkond, millele kogu kriitiliselt juhitakse tähelepanu. Et ei olda riides nii nagu vaja. Ja näiteks, mis puudutab sedasama siniseid pluuse, siis nende kohta kirjutatakse Jahk pluusid on neil küll sinised ja väliselt haarsed, aga vaadake, mis seal pluus all on, et seal ei ole muidugi mitte midagi, mis oleks omane tõelisele Tarlasele. Samal ajal algab ka rünnak kergele muusikale või sellele muusikale, mida me tavaliselt nimetame kergeks tantsudele. Erilise löögi alla satub Foxtrot pole halvemad tantsu kui see ja seda võib illustreerida ka ühe. Niisuguse näitena. Toimub üks järjekordne kohtuprotsess, kus mitu aastat laagreid saavat Ühes söökla töötajad ja põhi, süüdistus, mis neile esitatakse. Jällegi tuleb võib-olla meie varasemad tõstsaadetest meelde. Tol ajal ju väga tähelepanelikult hakatakse uuesti inimeste päritolu ja nüüd kujutame ette, järsku avastataks sealse õpilast, võtavad mõned inimesed, kes on varjanud oma kodanliku päritolu ja kuskil öelnud, et nad on sellest perekonnast, aga tegelikult annab kodanlikust perekonnast. Kuid see süüdistus omad veel ka teist osa ja see kõlab järgmiselt. Mida nad siis olid oma sööklas teinud? Nad olid seal tundanud Foxtrotliku kodanliku tüüpi atmosfääri, nii et iseenesesse sõna Foxtrot juba määratles, milliste inimestega on tegemist, millist atmosfääri nad silla kujundasid. Nii et me näeme, et ka selles valdkonnas, mis on kuidagi intuid diis sealt nagu ka tsirkus, meil oli vaba ka see valdkond, see valdkond, mida me nagu ei peagi võib-olla nii väga oluliseks ja kus ei oleks vaja midagi eriti kontrollida see alates siis repertuaarist ja lõpetades kõikide muude detailideni, allutatakse kolmekümnendad aastate alguses täielikule kontrollile. Ja selle teadmisega võikski täna lõpetada, et järgmine kord minna siit juba edasi.