Tere Keelesaade pakub pühadeaegsel pühapäeval talvist hõngu. Kuulame eesti luuletajate värsse talvest ja jõuludest, Eesti raadiovaramust. Päikese jõulusalmiku on kokku pannud Piret Kriivan. Otsipsi. Lumi. Taevasilmas. Naeratus, kosk. Ei ole vaiksemat ilmas kui lumme langus. Ripub, kui uhatus pirnipuul. Põõsas on villaseid, Marju. Liugleb kui linn kaid väravas suul Sõõrutab sinki, et varjo veab üle olnud aiatee. Sala sõnause. Valges sõrmi, kägistab vee, sosistab Rõugutuse. Ei ole vaiksemat ilmas kui lumme koputus, route kui lumme uhked künnisel külmas uustulnuka huultel. Valu kristall. Mäletad ingsada alleed, seda üksikut lumist teed? Kuused olid kui suhkruga Lähed suhkru päial, sina näed. Kuused Latvedel kandsid, kuid lumi, linnud, painutit, puid, unen, nägid nad unest und? Langeden peksitiivuga loonud? Mäletad hing, seda alleed, seda üksikut lumist teed, kus me jooksime kinni käest lume, lennatan alla mäest, ühel ristil lumme, sa kiskusid minu endaga, mäletad, Veersime alla mäest võet kinni, kaelast ja käest. Hiljem leidsime metsa seest igalt poolt arma seest. Kuused olid kui suhkru pääd suhkruga ja see on sina, lähed. Nüüd olen Sinaatasin südamel sõnatapellinud. Mäletad, Ing, seda alleed. Sa, mida Menata teed? Ma ei hakata punub. Ja tühjavõitu nagu viljasalv on ka mu kujutlus, kus juba unud kesksuveküllus, laine laule, uha ja kõik mu ümber, kordab. Ükstapuha. Suurmeister loodus magab. Heldest käest ei toida enam keegi linnuparve. Pard härma nõelus astub üles mäest hall külma. Kubjas Üüroga tuulesarve ja pillub kahjurõõmsalt pilvevakas jää, kildusid ja klirisevat pakast. Kõik lootus kaob ja tuli kustub leel just vastu talve vihasemat, järsku. Kubu seljas käin ma tühjal teel ei kuskil kuskil elust ainsat märku. Külm paugu, vaid. Ja sammukee nihku. Seal variseb üks lume tähtma pihku. Ning laadis, kuidas liitub kantiacant võib igavesi Peikli lööke tunda. See väikehelbeke on kindel pant. Et meister valdab kuisketall vei undama. Tean, ma tean, mu ootab hinge inertsi vaid näeb kord suurt ja lunastavad märtsi. Metsist käib läbi, kui murru tuba klaasi Kylin härmatis oksisse terrasest surunud naelad. Tervitab ladvustmeid tähtede rõõmus stilin, tuiskavat külmaiad, tuul, nende helkivad sõelad, lendavad hobused, Rudinal, jookse regi, jäätunud jala, Sist kähedat, kostuvad juuksed, õhut, kõik hõbedast tähiga taevast segi, harguvad pähe meil kuu varjul lillakad, seoksed. Koopastel roheline läikiv jää, kuupaistel maastik sädeleb, kui suhkur tuules lumi, tolm keeb üles, tuh kurjad tähinna. Meil vajub üle pää ees, metsamüürid lumes põlvini. Kui hirv terved, kaome, näis tuulehellad. Kuid rinnus kumavad meil jõulukellad. Ja nende hääl käib taevafalphini. Tarvate sinised suled Veerlasid ümber ja eel sumeda silmised, tuled, satu ei avanenud veel. Hea oli mõtteta minna krae varjus küllakil, pea. Ei tea, milleks ma mõtleks ringi kõigest, mis taga või eesrahu on ümberringi. Vaikus mu enda sees. Taga on muret, nii mõnedki, aga kes ettegi teab teinekord juhuslik kõndki kurjasti eksi veab praegu, ent miski ei rusu. Astu muretu samm elada, sest see on usu toredast, toredam üksindus hetkest nii meeldud, otsekui poisipõnn teeksid praegu, mis keeldud mõeldes ongi see õnn. Õnn, milles keegi ei sega. Aikkuse otsatu viiv tee iseenesega, mitte kuhugi viiv, kõigest lahti ja lahus liikuvat, miski ei näi. Suudlevad endoteel. Ja alasti talvehommik tõuseb hangest ülesse. Tal taeva kahtled, juuksed, päikesepunane suu, lume lõdisesid keha varjus, sinised sääred. Need näha varbajõe ääres, kus seisavad härmas puud. Lumelaul. Mõni istub muremäel, mure, kindad käes, meie jälle suusamäel labakindad käes. Lund oli vähe ja maa oli must. Siis mina võtsin tajude punase võltsin oma kullakese põskede punase tihase kurgu alt, võtsime kollase, võtsin meie suvedest päikese, kollase sinise sain mina silmapiirist otsatu kaugest metsapiirist sekkamine, segasin kanarbiku, lillat, tuttavate aken, õhtueha lillat. Sain sellest pehme pilvelaulu laia valge lumelaulu. Rõõmukübar peas meie jälle suusamäel, karvamütsid peas, maa, minul laulust valgeks sai minu aga kullakene. Rõõmsaks sai. Esimene numeratsioon, Läginde, teine Medeliks päike, kuusekenerinde tuleb, kolmest tuleb neljas algab lumesadu, pilvist hüppab, sabad, seljas, helbeid, mitut sadu. Tõlge kerget Lõmelemmed tahaks juba teha esimese Nõmmemmest suurte prisket keha. Maris Ruussaar jõuluõhtu, varsti käes on jõuluõhtu aastast kaunim, õhtuse verivorstid kaovad kõhtu, kaela panen pärlikee, ka jõuluvana tuleb siis tal kotis ker rohkesti. Kes virk, Sebacki saab aga laisk sallida. Kui ära läheb jõuluvana, siis kuuse külge panen kana. Las ta kõigub nii ja naa, kuni laps läheb magama. Varsti tudub kanaga ning jõle õhtu läbi saab. Kaverandwi jõululaulule mõeldes lendan taevas ja olen rõõmus, et üksi taevas, lendan väelast tähekeste juures, nõnda ilus lennelda. Ma olen väike jõulu ingel, kes elus pole lilli näinud kuid seest olen lennanud taevas ja piparkoogimajas käinud. On, meeldib vaadata küünlasära, ennast tunda rõõmsana ja seda rõõmu oledki küll keegi mulle seal keelata. Ave randviir, päkapikud, päkapikud, Salakesi sahistavad, kahistavad päkapikud kapinurgas omavahel nahistavad päkapikul kapinurgas oma asju ajada. Mõtlebki seal tasakesi, mida laps võiks vajada. Ainisterste mina kaisukaru ebagi. Mul oli üks suur soov seda, ütlen sulle vana kaisukaru, sa saad minust aru. Ma olin juba suurem ja lahkun sinu juurest veel jõuluvana ootel ning sinu peale loodan. Soovin autot ralli, kui sa oled veel mul kallis sooleks auta pagi suurt ust, koer, dogi, kanna edasi, mu soovid, ma teen sinuga siis sõitu pagi roolis. Tarmo Vilmer, Mägi Lapimaal. Paljud Lapimaal pole käinud ega seda mitte näinud, see on päkapikkude maa ning sinna lihtsalt ei saa. Igal päkapikul kõhu ümber v must, kui öö. Igal päkapikul omade väikesed päkapikud linna lähevad, käivad läbi iga maja teada, neil on vaja. Lähed, lapsed, pahurad või head. Meil on teada, iga lapsevead, suur päkapikk kinke tegema hakkas, kuid äkki palajast lõppes. Ta sõitis poodi, et osta paelaseda moodi päkapikk, raha andis paela rulli ära kandis. Kui ta koju jõudis, siis kuu juba taevavõlvil sõudis näärimine vära lapimaalt välja sõitis, sellega palju laste külastamiseks võttis. Kingikott oli tal täis. Aga kui näärimine igal pool ära käis ning juba kingiga tühjana näis, ta koju tõttab. Tee peal nägi ta palju maid. Näärid otsa, said uusaasta jälle käes ning liigub edasite täies väes. Ellen Niit, küünlalaul kui talvepime tahab tüüdata, siis paras aeg on küünlad süüdata. Neid ikka süüdatud on kuusepuule, kus helgib kard ja kumab klaasist kuule ja olgu iga küünlaleek kui väike. Ta hüüab siiski valjult. Päike. See toetab päikest, väsinud ja loidu. Ta küünlatulest loeb meie poolehoidu. Päikeses jõulusalmikus kuulsite Juhan Liivi, Marie Underi, Henrik Visnapuu, Heiti Talviku, Aleksander Suumanni, Paul-Eerik Rummo, Ellen Niidu ja eesti lasteluuletusi. Esitasid Sulev Luik, Viiu Härm, Eevald Hermaküla, Rein Malmsten, Andres Ots, Veiko Jürisson, Indrek Sammul, Aet Süvari ja Piret Kriivan. Muusikaliselt kaunistasid salmikud Tiit Peterson Arsis Eesti Raadio laululastesaateansambel ja ansambel trubad ja tuurid. Kõike kaunist jõuluajaks ja kauemakski.