Üleeile juubelisünnipäeva pühitsenud luuletaja Heldur Karmo astus meie tunnustatud laululoojate hulka enam kui kahe aastakümne eest tulles käsikäes Uno Naissooga. Kui arvestame ka seda aega, millal mõlemad Tra künnile seadsid ja esimesi vagusid ajasid siis on koostöö Uno Naissooga kestnud tublisti üle veerand. Sajandi. Veelgi varem said aga paberile Heldur Karmo päris esimesed laulud. Järgnev jutulõng pole seotud juubelisünnipäeva külge, vaid kujutab endast lihtsalt ühel õhtutunnil kuuldavaks saanud mõttemõlgutusi olustiku laulu luulepooluse üle. Saatjaks vanaaegse käokella tikk-takk Karmo töölaua kõrval seinas. Vahel sekka ka mõni kukku, kui osutid pool- või täistunnile trehvasid. Jutt oli veerenud meie olustiku laulu sisulise külje arenemisele teemade ringi avardumisele ja ka sellele, et on püsivamaid teemasid, mis ikka ja jälle käsitlemist leiavad. Selle kohta ütles Heldur Karmo parajasti minevikku meenutades. Ja ainult, et need lahenduse vormid, need on muutunud aja jooksul, siis ta oli niisugune küllalt plakatlik öeldi otse välja, mis hinge peal oli, aga nüüd otsitakse niisugust kavalamad teed rohkem nagu südame kaudu peaks pähe jõudma. Viiekümnendatel aastatel oli rullplakat väga moes, see oli nii-öelda tirimine inimese mõistusele, tema ülesraputamine aga juba neljakümnendat aastat näiteks isegi suure isamaasõja ajal, üllataval kombel oli lüürika, tähendab, inimese poole pöörduti, nagu sa ütlesid südame kaudu, see oli vist 40.-te aastate lõpul, 50.-te aastate algul oli Turayovskiliks laul Cyriru ääreni või, või ema kiri või see oli ka Rahu laul, aga juba niisuse lüürilises plaanis. Meie oludes siis oli niisugune esimene nähtus Naissoo kuivõrd-kuivõrd selge taeva all mitte niisuguses marsirütmis lahendatud vaid tänapäeval muidugi on ju see asi täiesti iseenesestmõistetav, et igasugune rütm, igasugune stiil võib olla väga hea igasuguse temaatika edasiandmiseks, kui see on õigesti kokku sulatatud. Juures mis? Porvoo. Olustiku laulu areng on kogu nende aastate lõikes läinud üha suurema paindlikkuse poole üks liik seda olustikulist laulu sealse armastusele. See on muidugi läbi aegade läinud ja võib-olla kõige vähem sealjuures oma sisu ja temaatika poolest muutunud meil kahjuks. Võtame näiteks prantslased, praktiliselt ei ole üldse väga suurepärased tekstid ja nendelt sealt tuleb ka selle armasse temaatika juures väga huvitavaid leide, kas ei ole meil siis nagu tähelepanu sellele pööratud, on seda kogu aeg peetud nagu teisejärguliseks temaatikaks, et see oli, läheb ja eks armastus on igavene teema ja nähtavasti siis rahuldatakse sellega igavesti ühtemoodi lauldakse sellest. Ei ole et ära. Ei käi, käib Reina mõnusal Cervend. Siniseid silme ees, virvendab. Kes hätta jäid õhtul outsessekiga? Liig heledad kiharad, seened Eestis on, suvepikad on päeva pingutad. Kuule, nüüd on kaks. Kui me mõtleme meie tänapäevase eesti olustiku laulupeole, siis muidugi väga suur kaotus oli hoidi lahkumine. Kas sulle tundub, et on silmapiiril kedagi, kes võiks nagu tema kohta hakata täitma? Ei, minu arvates praegu ei paista. See võib võib-olla äkitselt tulla? Tegelikult ega Oit ise ta ei tulnud väga äkki tal oli ka niisugune suur periood ees ja siis lõpuks toimuse plahvatus. See muidugi ei tähenda, et see peaks igaühe juures niimoodi olema, võib ju tekkida mingisugune särav anne mis otsekohe plahvatab ja kui sealjuures on veel see Õppimise tahe ja see hariduslik põhi mis omal ajal sinu generatsiooni heliloojatel kõigil oli olemas konservatooriumi haridus. See on ikkagi ka üks niisugune alus, mille peale saab hakata ehitama. Luuletustes neis iga hetk kannagus surematule. Ööd on avasilmi unistatud. Kustuvasse teenevad. KUS leegiks kuumenevad igatsust on palju luuletustes helisevaid. Miks elus? Kuidas sulle tundub, kui vaadata teksti poolelt luule poolelt meie laulu tulevikusuundi, kas viimane lauluvõistlus lubas teha mingisuguseid järeldusi ja kas oli seal laule, mis sulle kui tekstide loojale millegi poolest jäid nagu meelde? Ma ei ütleks, et seal oleks mingeid tippusid olnud? Ma ei oska isegi praegu öelda, võib-olla tõesti mõned testid olid suurepärased. Siia ja miks nad ei pidanud, olemegi seal oli Betti Alver isegi esindatud. Aga tekst ja muusika peaksid mingisuguse sünteesi moodustama. Muusika peaks välja tooma tekstile väärtused, kui neid on. Kui niisuguseid päris eredaid momente muusikas ei olnud, siis siis kadus tihtipeale ka see tekst. Mul on mõned tuttavad, kes ütlevad, et nemad ei kuula ega kuule, aga tõenäoliselt rohkem ei kuula üldse teksti laulude ajal. Ja ütlevad, et nad teavad sadu viise, aga ei tea, millest nendes lauludes kõnelda ja seda seda küll. Ma olen alati olnud sellel arvamusel, et muusika on primaarne ja tekst on sekundaarne. Aga neid inimesi mõeldes, kas nad on saanud kõike meid laule kuulates, mulle tundub, et siiski ükskõik kui primaarne või sekundaarne üks või teine asi võib olla, aga koos nad on primaarsed. Seda küll jah, aga tegemist on ju muusikaga. Ja tekst on niisugune abivahend mingisuguse mõtte konketiseerimisel. Mina selles muusikas on tahetud väljendada prioriteedi küsimuse, võime niimoodi tõesti vähendada, aga väga paljud ka muusika loojad ütlevad, et neile siiski kogu inspiratsioon tuleb tekstist. Ma ei kujuta ette, kuidas oleks võimalik kirjutada ooperit ilma Libretata ja siis minna pärast kellelegi luuletaja juurde ja öelda, et vaat, ma olen siin nüüd Oper olemas, et ta leiab mees, tee sellele näiteks mingisugused aariad ja duetid ammu ja see on väga, kas on niimoodi tehtud ka maailmas, ma ei usu, et on tehtud, aga see on väga huvitav idee ja sest oluga seda jo sünnid lauluga laul ja hiljem tekst juurde, kusjuures see ei pea sugugi halb tulemus olema, sest laulus on alati mingisugune meeleolu, mida on võimalik tekstiga tabada ja edasi anda. Kas pole õnnelik? Kui verd Lõplikult. Peitu panna talveuks. Kas. PP sitiive oli. Mind pahandas märjaks. Aga kuna seal pilvede kõrgusel tulla nagu ja Kas. On vinge külm. Ja hanged. Puitunud need. Autod. Ja ma ma leidmise rõõm. Kui nüüd vaadata, et on siin tehtud ju tekste ka klassikute töödele näiteks oli mõni aeg tagasi väga populaarne Mozarti 40 sümfoonia alguses mängitada instrumentaarselt niisuguses kaasaegses kastmes siis tehti sellele veel tekst ka lisaks ja Tšaikovski klaverikontsert Tšaikovski viies sümfoonia. Teine klavereid. Tekstidele. No mida sina ootaks meie laulu lähemalt tulevikult? No raske on midagi konkreetselt oodata. Ja muidugi see, et see temaatika ikka laiemaks ja laiemaks läheks. See on vist ka niisugune suund, mis ees ootab, sellepärast et lõpmatuseni ju ühe ja sama ringi sees nagu pöörelda kõik see, mis on olnud, see jääb nagu alles, aga ikka sealt. Tere, Pealt haaratakse nagu midagi juurde valmis luuletuste kasutamises ongi võib-olla kõige suurem takistus selles, et nad on loodud nii-ütelda klassikalise luule meetrumi värsimõõdu järgi ja selles on raske tuua muusikalist vaheldust. Selles mõttes on need kulud, mis on tekkinud võib-olla ennem muusika ja pärast tekst, seal on muusika absoluutselt vaba oma rütmilise nii-ütelda väljenduse poolest pärast, see on juba sinu asi, kuidas sa sinna teksti alla paned, see pole enam helilooja asi, vahest helilooja ütleb minule ka, et tee nüüd üks tekst. Ja ära hoia kinni sellest kindlast rütmis ühe ühiku pikkusest, sest ridadest ole täiesti vaba. Aga see ei tähenda siiski seda, et absoluutselt igasuguse vormi saaks üle parda heita. Olustikulaulus. Me räägime, meloodia peab olema meeldejääv, aga see eeldab seda, et meloodia oleks rütmiliselt väga konkreetne rütm, on üks tugipunkt, mis aitab meloodiat meelde jääb ja, ja teine asi on see, et peab jällegi see meloodia korduma tagasi tulema, et ta meelde saaks. Hea, ja seda laulu ajalises kulgemise protsessis peab olema meenutuse momente. Kui sa peaksid meie Eesti laululoomingust võtma välja ühe laulu või ka mitu ja võib-olla siis Ja võib-olla ka teise rahvusvahelisest või, või üldse väljaspool meie piire ühe laulu. Mis sulle tundub selle tekstis peituva sõnumi poolest kõige tähendusrikkam ja võib-olla sulle kõige rohkem mitte, ma ei mõtle praegu muusikaliselt kõige rohkem nagu südamesse läinud laulu. Jah, üks välja valida, see jääb väheseks eesti lauludest. Arvi, siia vana meloodia ja. Ma isegi ei tea, kes selle teksti autor on, aga see on, mis selle kraanilaul tuuleveskid. Tahaks ka Eesudes kuskil ta jõuab linnade vaiksesse. Ta kaugeneb protslikese rinnale mis lähevad temasse usku vees Tavaria narval ja sammal botuulistele. Vedela. Sa oled tõlkinud ka teiste nõukogude autorite põhiliselt vene autorite loomingut. Missugune sulle nii kui tõlkijale on pakkunud kõige suuremat rahuldust, ma ei tahakski konkretiseerida. Aga autoritest on muidugi tore olnud tõlkida jõhtušenkot Jäärustestutskit, see ei ole kerge ja seal jääb väga palju edasi andmata sest see ei ole mitte tõlkida neid kui luuletajaid, dialuule tõlge, vaid need on juba juba laulud, neil on oma konkreetne viis ja panna siis sinna viisi alla need testid, arvestades kõike seda, kus on pikk lood kuhu on vaja pikka vokaali, kuhu on vaja kolmandavältelist sõna ja, ja, ja kus ei tohi olla iidsest. Asi läheb liiga kõrgele. Laulja ei laule välja ja niisugust asja muidugi vaesust. Sina kui tõlkija, sa oled sunnitud võib-olla kohati 50 protsenti võimalustest nurka viskama ja just sellepärast, et sai tõlgi luuletust, vaid sa tõlgid laulu. Kõrgilt mis lendavad, kui kuuli mööda? On hetkel see on, hetkel on hetkel. Liigahel. Just säklon. Kuid mõnikord ei suuda mõista. Kus algushetk, kus viimne hetk seal oota. Kas ilme pilk võib kanda suur dire? Jäljetuna ükski hetk ei iial. Kella ususega võtta hävida. Keldo taga hulisus lelu Nii tilluke artne ka vihmani. Ja oodatud slaide. Sa muidugi ei ole oma tekstide üle arvestust mingisugust pidanud arvestus segi. Umbkaudu ütleme 3000, nii et aastas tuleks umbes 120 ja 100 120. 3000 laulu teksti suur osa neist saanud viisi meie nimekate heliloojate sulest kõlanud kõigile tuntud häältega. Kui mitu korda on nende tekstide valmimise aegu kukkunud Kellakägu Karmo töölaua kõrval, kui mitu korda on pendel joonistanud oma poolkaari? Lakkamatu sõnade otsimine sõnade taga on aga mõte, mis koputab kuulaja südamele, palub sisselaskmist omaks võtma mist. Pühendame meile jäänud minutid Heldur Karmo tekstidele loodud lauludele. Neid kõlas eile, kõlab täna ja homme meie ümber ja üha uusi ja uusi tõuseb vanade kõrvale lendu.