Tõsi jah, kirjaniku looming, kõnelgu enda eest looja eraelu tundmine on kaasaja järelpõlvede jaoks kõrvalise tähtsusega. Võiks küsida Anna Haava luule, rääkimata proosapaladest kogumikus väikesed pildid Eestist peaaegu iga lehekülg on niigi küllastatud autobiograafilistes sugemetest. Milleks veel tungida luuletaja eraellu? Aga just see küllastatust tekitab ühe või teise luuletuse lõpuni mõistmiseks soovi teada saada, mis nimelt, kes nimelt millised asjaolud nimelt ajendasid selle luuletuse tekkimist. Muidugi ei teki see soov ainult anna haavat lugedes. Anna Haava armastuslüürika on täis kurgus kibedaid pisaraid, kaotusvalu on juba ammu üldiselt teada, et varajane surm riisus teadmata noorpõlve armastatu. Sellest teadmisest piisab lugejale. Kirjanduslooliselt pole huvituseta, et mees, kellele eesti luules on pühendatud kõige valulisem, kõige püsivamad kiindumust kuulutavad armulaulud oli haavaga ühel aastal sündinud Jaan Lellep. Vastastikune Armoli tekkinud 1882. 83. aasta paiku. Lellep õppis Tartu Ülikoolis sellal bioloogiat katsinas tama. Esimesel pastori kohal oli kavatsetud vajada noorte armastajate esimene kodu. Haigestus aga Jaan Lellep kopsutuberkuloosi. Ta sõitis Šveitsi end ravima, ent surm kosis ta endale. Allpool meenutab mõningaid vestlusi Anna haavaga tema kõrges eas. Luuletaja oli üsna jutukas lapsepõlve mälestusi jagades. Hilisemast elust kõneldes muutus ta keel Kidaseks. Kord. See oli vist 1009 54. aastal ilmunud juubelikogu ettevalmistamisel. Tekkis luuletajal tahtmine kommenteerida oma armastuslaule. Vestlus kaldus luuletuse, küll oli ilus mu õieke populaarsusele. See näis olevat laulikul siiski veel hell ja valus teema. Ta värisevad käed, otsisid laadikust mingit kirja, kuid peitsid selle pikemate sinna tagasi. Aastaid hiljem arvasin selle ära tundvat Anna Haava kirjavaraga tutvudes siis, kui laulja rind juba külmaks muutunud. Selle inimliku dokumendi avaldamine rahvakirjaniku 100. sünniaastal ei tohiks vist olla vastuolus pieteeditundega. Kiri kõlab nii, kõrgesti austatud neiu haava. Šveitsis viibides käisin gammanne dorfis oma kadunud kooli seltsilise ja sõbra kalmukünkal. Iseäranis elaval tuli seal meeletema viimane külaskäik minu pool, tema mõtted mõnesuguste elu küsimuste kohta ning tulevikuplaanid. Kui eluõhtu veel natukene enese pääle pikemalt oodata laseks, mis ta jutuajamises avaldas. Rändasid siis mõtted muidugi ka kodumaal, et teie poole ja tuli mulle tundmus, nagu täidaks ma puhkaja soovi, kui tema haual midagi mälestuse märki, nagu tervituseks teile ühes tooks. Hauale oli ilus kõrge tüvega roos istutatud. Esimene õitseaeg oli mööda närtsinud, õienupud olid hoolsalt ära lõiganud, port. Lopsakad lehed näitasid, et puu uueks sügiseseks õitsemiseks jõudu kogus. Et õit võtta ei saanud, siis murdsin ühe lehe selle roosi küljest ja saadan siin teile kätte. Mis sellel kuivanud lehekesel teile ütelda on? Seda mõistate teie ise palju, palju paremini kui mul võimalik seletada, oleks tema kortsudest Nendest kirjadest välja lugeda. Palju tervitustega Haakoppel Tartus 29. augustil 1906. Ümbrikul kõrgesti austatud neiu. Ümbrikus kirja vahel kuivanud roosioksake siis juba enam kui poole sajandi vanune. Heinrich Koppel, teenekas arstiteadlane, ühiskonnategelane ja hiljem Tartu ülikooli kauaaegne rektor. Talle lepi lapsepõlvesõber ja koolivend. Armastatu surma järel kaldus lauliku austus ja rohkemgi kaotatu sõbrale. Austus oli vastastikune, võimalik rohkem, aga ühepoolne, nagu teab põhjendada endise kopli õde Paula Koppeli, kellega mõne lastest vestlesin. Sellest poleks vaja kõnelda, kui siit ei avaneks, anna haava luuletuste inspiratsiooniallikad ja tagama märkigem kolme konkreetset pühendusluuletust. 1898. aastal suri Heinrich kopli naine. Anna Haava neljaosaline luuletus. Las õitseda, liiliad haual, jagab lähedase inimese leina ja kutsub kaotusvalust jagu saama. Las õitseda, liiliad haual puhkab seal nooruse õnn. Su Isamaa kaunise, kallis, nüüd sinu armastus on. Sind sütitab sadada saatus ja nii edasi. Rohkem tuntud diskreetne lootuse loobumist aluline ühest vaiksest pühast hiiest. See kannab sulgudes alapealkirja eelaimdus seitsmeteistkümnendal detsembril 1907. Anna Haava 90. juubeli eel koos autoriga luulevalimikku käsikirja läbi vaadates poetasin oma toimetaja läbematuses küsimuse, et mida see alapealkiri tähendab ja kas ei võiks selguse huvides ära jääda. Lauliku sõnapust reageerimisest tajusin kohemaid, et olin tahtmatult pasatanud mingeid vermeid ja viisin jutu mujale. Alles aastate järel sain teada, et armastusluuletuse alapealkiri märgitseb pärast elukaaslase lootust elu lõpuni üksikuks jäänud Henrik Kopli sünnipäeva. Sain tagantjärele tarkuses teada sedagi, et tol samal kohtumisel käsikirja juures olin sedasama pühenduse adressaadi-ga seoses puudutanud veelgi valusamalt. Lauliku hingekeeli. Anna Haava soovis, et luulevalimikku võetakse täiendavalt 1000 943. aastal kirjutatud luuletus pühendusega HK-le 80.-ks sünnipäevaks. Kuidas nimelt, ei mäleta, aga loodan, et mitte väga pakitult. Sain autorinõusse luuletust välja jätma tundus mulle kujunduslikult nõrgana. See võis luuletajale küll kibe olla. Võib-olla leppis ta teadmisega, et juubelikogumiku järel hingus ilmuvat siiski kuivaid, sina mõistab mind, kõik selgub veel jumala päikese käes. Nii kannatab üks nõnda ka teine nõnda nagu sinagi ja palju tervitab sind kõik need kõnelevad lauliku ilmselt sellest sammast kiindumusest, mis aastakümneid kestis haua ääreni ulatus ja mis aga vist vastamata jäi. Anna Haava elu oli täis muret palujamiletsustega võitlemist. Alati oli ta aldis teistegi vajavadele Eritleja tutvuskonnas, mis oli küll väga kitsas. Mis südamesse sules, nõnda nii teekaaslased tegid. Muret muutusid luuletusteks. Paula koppel, kes haavat 1000 906.-st aastast saadik tundis, jutustas luuletuste, mis nad sinuga teinud ja valge lill. Tekkeloo. Üks elas luuletaja Balzaci perekonna korteris kaasürilisena hiljem maailmakuulsuse saavutanud perepoeg naispiltilusa ning kunsti andelise Saaremaa tüdruku ämm koos tütardega, teinud aga verivaese minia elu põrguks. Noorik närbunud, närbunud ja surnud 28 aastaselt isikusse. Nimetatud luuletused on siis selle tragöödia tunnistajaks järelpõlve kellelegi. Luuletaja biograafiate järgi on üldiselt teada, miks Anna Haava oma enam kui 70 aasta kestnud loodud luuletustes ja proosa palades korduvalt ikka ja jälle pöörb kodu armastuse ja kodutuse needuse juurde. Käesoleva aasta veel olin koos arvuka kirjanike rühmaga palal kunagise haavakivi talu asemel. Kuigi lauliku sünnitaluhoonete tunnistajaks on nüüd ainult veel rohtunud alusmüürid, suutis juba üksnes ümbruse haruldaselt idülliline maastik sõnatult seletada. Miks siin oli lauliku püham koda, miks tal süda tahab seisma jääda? Hannes valus mälestades vaikselt lihtsat eesti talu. Ja aina sageneb kodutuse paluline kinnismotiiv. Selles polnud ilmselt ainult Klein haavakivi pärast, mis lauliku omastelt petise kombel Anastati mitega üksnes meelekibedus, et vaesuse piits, tunnustatud luuletajat kuni 75. eluaastani kihutas ja ühest kaasüürilise nurgast aina ühest armetust katusekambrist tuultega vast teise. Selles oli ehk eelkõige üksilduse ahistust, naise unistuste hääbumist. Siinsete mähkmete kirja panijal tekkis vajadus Hanna haava korteri uksele koputada. Kolmel korral. Olen kasutanud siis juba rauga ikka jõudnud lauliku külalislahkust kokku ehk kümmekond tundi. Katsunud kasutada mõnda neist käikudest. 1939. aasta sügisel haava 75. juubeli eel ronisin Tartu veetorni lähedal ühe auväärse eaga puulobudikud kitsast magisevast peaaegu püstloodis tagatrepist üles. Ületasin pikka tuulest tuba pööningu, kuni jõudsin selle hämarast taga tipust, luuletaja madala ukse ette. Tarbevisiidiks oli haava eelnõus olemas. Ta kirjutas vastuseks palvele, et ajakirjanike juubeli eel sisse ei lase. Kuid mulle, et kui lasteajakirja esindajale deberandi mu käigu sihiks oligi paluda kaastööd ajakirjale meie noorus, mida siis toimetasin? Kuid kuulsa luuletaja peavarju kehtus hämmastas mind ülimalt. Kohe tuli meelde masendav luuletus, kuid puhus mu katusekambri tuul. Alles aastate pärast sain teada, et selle luuletuse inspiratsiooni jäiseks läteks oli siiski hoopis teine katusekamber, mis asus silmakliiniku vastas Mihkel Kampmanni majas. Perenaine ise tekitas teist laadi Hamastuse. Olin kujutlenud Gustavamas aastatekoormale alla pandud vanainimest tuppa, kutsujaks oli aga hõbepäine väga sirge rühiga noorusliku silmavaatega daam. Riietus oli mu kujutletust küll märksa tagasi. Soidlikum aastaid näinud. Paulo Koppel jutustas hiljem haava enesetunde pidevast häiritusest ja alaväärsus kompleksi tekkimisest sellegi tõttu et krooniline kehvus sundis teda oma kantaks riietust aina ümber tegema, värvima paikkama. Sel kohtumisel oli haava väga jutukas. See oli kõlava hääleline, mõtlik, kuidagi sissepoole vaatava pilguga kõnelus. Märgin siia mõned mõtteavaldused oma tolleaegse reportaaži järgi, mis on ehk usaldatavam, kui mälu veerand sajandi pärast. Külmunud noortel oleks past mõndagi ütelda. Aga mida ma kunagi pole suutnud seal kirjutamine tellimise peale? Kirjutan ainult siis, kui tunded ja mõtted ise vägisi välja kipuvad. Ütle saada. Aga kui ma ta trükis avaldamata käsikirjadest midagi kasutada tahtvat, siis sellega oli luuletaja hea meelega nõus. Sain sirvida umbes poolesajast luuletusest koosneva kogu käsikirja. Olge lahke, valige ise valisimegi, mõned, millest kast, kasutasin. Siis toodi kummutilaekast välja mahukas mapp. Sellest kõneldes tekkis lauliku tooni autori uhkust ja valmiva töörõõmu ärevust. Ta kirjutavad memuaare. Mitte nii paks pakk käsikirja on juba valmis, aga ta olevat jõudnud alles Laanemäe manni. Seal Naukri teisiku viienda eluaastani. Õhinas hakkas ta käsikirjast siit ja sealt ette lugema, et ühiselt välja valida mulle sobivat katkendit. Olen 25 aasta eest pole lugemise kohta oma reportaažid kirjutanud. Hakkan alles nüüd õigesti mõistma Anna Haava loomingu tõelist ilu. Olin siis praegusest küll palju vähenõudlikum, kuid pean tunnistama pattu, et selles mu lauses oli tubli annus siis juba teadliku juubelikohast õilsat valet. Ettelugemine ise selle tundeküllus ja hardus kiskus tõesti kaasa. Eriti haaravad olid aga autori kommenteerivad, laiendavad vahejutustused lapsepõlvest kirjutatud teksti vahele. Pettumus kibelusega, mõtlesin, miks ometi kirjapandu pole nii Helav nii pildirikas, nii värvikas kui luuletaja suuline seletus. Õpib lugema siiski valisime välja ja see ilmus. Ma ei tea, kas peale selle katkendi ongi midagi sellest paksust käsikirjast tüki mustani jõudnud. Tean, et autor selle kallal surmani töötas, ometi varasest lapsepõlvest kaugemale jõudmata. On ka, et käsikiri mitmes kirjastuses teinud, jäik autoril tagasi rännanud viimastel aastatel seda käsikirja tervikuna lugenud ja ikka paraku veendumusele jõudnud, et see jääb kunstiliselt kaugele maha autori küpsus ja teosest väikesed pildid Eestist ega paku ka tunnetuslikult sellega võrreldes midagi uut. See nukker fakt ei pruugi kuidagi riivata meie austust lauliku suhtes. Haava on neid kirjanikke, kelle kunstiliste õnnestumiste tase alati oli kõikuv. Ka polnud enesekriitikat tugevam külg. Pealegi asus ta memuaaride kallale alles siis, kui kirjaniku loominguliste võimete kõrgseis oli juba ammu seljataha jäänud. Kui ka tulemused alati ei õnnestunud, on igal juhul imetletav haavad, töökus ning viljakus haruldaselt kõrges eas. Ent pöörduge tagasi mu esimese külastuse juurde. Katusekambri nii jutustas, et tung sõnu pärssidesse seada ärganud juba varajases lapse eas. Haava Kimil oli põlvest põlve kombeks väheseid jõudehetki kaunistada laulmisega viiulimänguga luuletustega juttude ühislugemisega perekonnaringis. See äratas lapsest tahtega ise ilu luua. Üksi jäädas lauluta oma laule omal viisil. Pikema teeni improviseeritud kolme aastane mann reheahjus, kuhu laps tuppa tunginud talvekülma eest istuma pandi. Edasised luulekatsed leidsid paiga muidugi häälikus jutustas ana, mida sel ajal peaaegu iga tütarlaps kirjutas. Ja nii edasi, noh neid teate juba, isegi kui olete mu luuletuskogusid lugenud. Mu luuletustes pole kunstliku välja mõeldist. Kui tunnen, et enam ei saa vaikida, siis kirjutan, kuni suudan, soni kirjutan, kui aga midagi hingest otsib väljapääsu. Üksikasjadesse tungimata rääkis luuletaja, et tal on tulnud kogu elu jooksul taluda palju majanduslikke raskusi haigusi, hingelisi kriise. Nendest olevat ta üle saanud, nagu ta ütles mõnikord kas või jonni pärast. Söön peamiselt taimetoite armsaim roog on leige mesi, millele vett peale hüppan. Olen talulaps juba varakult kõiki kehalisi töid teinud. Seda teen ka praegu ise raiun puid, pesen põrandaid, teen kõik, mis ette juhtub. Selle jutu juures mõtlesin kõneleja eale järsule trepile ja kaevule kaugel tagahoovis. Kui muud teha ei ole, teen Toomemäel pikki jalutuskäike, on mul oma igapäevased võimlemisharjutused. Elan väga üksilaselt. Eluvõitlus on olnud kõva, aga armub olema, kunagi palunud. Tunnen, et pean olema iseendale ustav, mis ka ei juhtuks. Mu palve peale tõi laulik lauale kimbu fotosid. Otsin varem publitseerima portreed. See on mulle kõige kallim pilt, see on esimene foto minust, ütles Anna Haava kui olin välja valinud pildi, mis kujutas siledalt üle pea kammitud juustega avala pilgulist tõsiseilmelist noorukest neidu 19 aastast Annarosaalijat kes vahetult selle pildi tekkimise eel olid tehtav show'le lõputunnistusele välja võidelnud oma tõelise perekonnanime haavakivi peale sunnid saksiku Essonstayni asemel. 13. aasta pärast tekkis mul jälle tarvidus laulikud tülitada. Vahepeal olid olnud suured ühiskondlikud murrangut. Enne neid, luuletaja 75. juubeli järel oli Tartu linnavalitsus osaliseltki punastanud ühiskonna auvõlarahvalauliku ees. Anna haavale anti 1009 39. aastal kolmetoaline korter Koidula tänava ühe kena uue maja alumisel korrusel. See jäigi tema viimaseks elupaigaks. Peaaegu pool sajandit elas Tartus sealt kordagi kestvalt lahkumata. Ainult 1944. aasta sügis sundis ta sõjapakku sisseregistreerimisel stamppaberite hulgast säilinud okupatsiooniaegsel personaalaus. Faisel näitab etc laulik. Kaheksandal septembril 1944 oli juba Põltsamaal. 24.-st novembrist 1944 kuni 18. maini 45 viibis Anna Haava Põltsamaa linna haiglas. Sellekohasele Endale on märgitud diagnoos veresoonte Lobjastus kõrge vere rõhumine. Pärast haiglat pöörlus haava tagasi Tartusse Koidula tänavale. Veebruaris 1945 teatas Eesti NSV sotsiaalkindlustuse rahvakomissariaat anna haavale et talle on määratud vabariikliku tähtsusega personaalpension eluaegselt. Sellele lisaks maksti riigi poolt kulud korteri kütte ja valgustuse eest ja palgati hiljem mitmeks lastaks meditsiinilise haridusega põetaja, koduabiline. Fašistliku okupatsiooni ajal koostas Haava luuletuskogu täheks põlev põlvedele. See jäi avaldamata käsikirja nimeks konna autor, kasutanud 1939. aastaga dateeritud luuletuse pealkirja. Jaanuaris 1009 45 pöörlas riiklik kirjastuse, ilukirjandus ja kunst sel ajal veel haiglas viibiva kirjaniku poole sooviga kirjastada Anna Haava luuletuste valikkogu. Nagu kirjastuse tolleaegne peatoimetaja August Jakobsoni jutustas, ei nõustunud autor valikkogu kirjastamisega temapoolseks tingimuseks olnud, et kirjastatakse üheskoos kõik varem trükis ilmunud ja käsikirjades olevat luuletused. Kirjutades oli jaga arvamusele jõutud, et selle tingimuse täitmine kahjustaks lugejate silmis nii autori kui ka kirjastuse reputatsiooni sest autori kirjavara sisaldas eriti vanemast peast rohkestega sääraseid luuletusi, mis laulikule endale mõistetavalt kallid olid. Kuid mis polnud kunsti teostaks kristalliseerunud. Niisiis valitud luuletus, ei soovinud autor kogutud luuletusi. Kirjastus ja lugejad jäidki mitme aasta kestnud haavast ilma. 40.-te aastate lõpp ja 50.-te algus polnud tuntud põhjustel eesti kirjandusklassika publitseerimiseks põrmugi soodus aeg. 1952. aastal tuli selles Aga murrang. Eesti riiklik Kirjastus hakkas ette valmistama Kreutzwaldi, Koidula, Bornhöhe, Vilde, Tammsaare särgava Lutsu valitud teoste sarju. Ka Anna Haavateosed olid selles plaanis. Mul kirjastuse esindajana tuli sõita autoriga läbirääkimisi pidama. Ukse avaja naistoonasest umbusklikum, ta tundus olevat vahepeal palju väiksemaks tajunud, kokku kuivanud. Mu võõrustaja oli aga ometi ka juba 88 aastane. Vestluse kestel vabandust, aeg-ajalt puhkas veidi voodis. Pikutadeski jätkus kõnelus ja see liikus peamiselt jälle luuletaja lapsepõlvemail Parieeruselt juba varem kuuldud ja loetud motiivid ema, isa, haavakivikambrit ja õu. Rääkisin kirjastuse soovist välja anda suurvalimik vestluskaaslasel luuletusi. Miks valimik muutus huulte valvsaks? Olin kimbatuses. Toimetajana ja konsultandina on mul tulnud anda hinnanguid väga paljude luuletajate ja luulega, katsetajate töökohta. Alati on see piinarikas protsess, sest pole olemas mõõdupuud, mis määraks sõnaselgelt kirjapandu kunsti, kütuse taseme. Enda jaoks valmib hinnang küll, aga kuidas seda edasi anda autorile. Ja kas mu hinnang pole liiga subjektiivne? Enamik autoreid on üpris enesekindlalt igasse oma reasse armunud, kergesti solvuvad. See on need tugevus ja ühtaegu nõrkus. Kõnesoleval juhul võisin sisimas toetada kirjastustes aastate jooksul kujunenud kollektiivsele hinnangule mida ka ise jagasin. Aga kuidas ikkagi ütelda meie luuleauväärses eas olevale auväärsele vanaemale, et kõik ta luuletused pole küllalt õnnestunud ega vasta kaasaja lugeda nõukogudele? Mul ei jätkunud mehisust ütelda. Keerutasin, et vaadake, kõigepealt poleks vaja üht noorsooväljaannet. Mina pole kirjutanud ühtki rida, mida laste kätte võiks anda, kostis kauge vastus. Õige, liigagi õige, teadsin seda küll. Kohmasensiivset kogutud teostega läheks kaua aega. Valikkogu kirjastus toimuks kiiremini. Sahkasin siis honorar rist. Et sellega saaks siis kiiremini selleks natukeseks, mis mul tarvis aitab, paljukest küll. Lubasin luuletaja seisukoha kirjastusele teatavaks teha ja asutasin minema. Saatas, lausus Pärn tõemeeli ja kibedalt. Jah, ei jäta söötma kiusamist haua tagant. Olin varem juba palju kuulnud lauliku Karl Eduard Söödi pihkamise kompleksist. See oli klatšihimuliste keskel laialdaseks kõneaineks juba pool sajandit. Ka minu eelmisel järgmisel külastusel, lausus haava mõned sapised sõnad söödiaadlasel. Muidu nii leebe heasüdamliku lauliku viha oli kestev ja kompromissitu. Ja nüüd pidas ta juba hauas puhkavad sööti kogutud luuletuste ilmumise takistajaks. Niinimetatud seltskonnas kujunes omal ajal välja laialdane arvamus, et söötan kunagi millegagi väga rängalt solvanud haaba, neitsi au sööta, eitanud seda kategooriliselt. Veel vanuigiöelnud ta kirjandusteadlase Rudolf Põldmäe järelpärimise peale et midagi säärast kunagi pole olnud. Küll aga solvanud ta haava enesetunnet 1906. aastal sellega, et ta ei võtnud oma kirjastamisele luuletuskogu lained, mille ilmumist sellel haige luuletaja väga vajanud. Sellele viitavad ka mõned teised kaasaegset, kellelt konflikti põhjuste kohta olen selgust pärinud. Võib aga siis säärane vahejuhtum aastakümneks südamepõhjani solvata. Inimhinge keerdkäigud on tihti käsitamatud. Võib-olla anti mõnes kohvilauas sellele peaaegu et ärilisele kokku põrkele klatši fantaasiaga riboolne varjund, mida lööbist lugupidav joviaalne veendunud vanapoiss sööd ehk mõnikord dementeerimate kätis mis ka põhjuseks oli. Üks laulik vihkas teist jäägitult hauani. Seegi oli juba suurt draama, kui nad mõnes luulekogumikus kaasaegsed nati olid kõrvuti asetati. Inimlik, kurb ja inimlik. Mu järgmine visiit Tartu-Koidula tänavale oli palju harmoonilisem. Kirjastuse peatoimetaja Feliks Kauba saavutus vahepeal haavad, nõusolek kui kogu kirjastamiseks. Oskar Kruus koostas mahuka voliniku. Trükivalmis seatud käsikiri saadeti varakult luuletajale kontrollimiseks ja mõni aeg hiljem 1954. aasta juulis läksin kogumikku toimetajana autori otsust kuulma. Istusin ta voodi ette ja kuulasin jälle kord mõttematku sünnikodusse. Katkendlike murdva häälelise käsikirja lugemiseks ta silmadel jõudu polevat jätkunud, aga ta on lasknud selle sõna-sõnalt põetajal endale ette lugeda. Luuletaja ütles, et kirjastuse koostaja ja toimetajatööga kõigiti rahul on. Tal oli teksti osas ainult kaks soovi. Et juurde võetakse pühendusluuletus, millest eelpool rääkisin. Jätk kõik värsid kogumikuks algaksid suure tähega. Nagu see minu ajal kombeks oli. Tulevase raamatu kunstiline kujundus meeldis talle väga, olin nimelt kunstnik Purre joonised kaasa võtnud. Kas minul luuletuse keegi tahab? Kahtles luuletaja. Ütlesin, et kirjastus kavatseb kogu trükkida 9000 eksemplari. Anna Haava ei uskunud oma kõrvu ja palus öeldut korrata. Hüüatas siis. See on ju rohkem kui kõik endine kokku. Nagu mäletame, oli see suur nagu piisaka lugejate nõudmise kuumal kivil. Paraku pole 10 viimase aasta jooksul ilmunud selle juubele kogu teist tükki või koostatud uut ulatuslikku valimikku. 22000. eksemplaris täidab ainult väikese ilu välja anda funktsioone. See ei pretendeeri luuletaja loomingut laiemale tutvustamisele, vaid tahab koostaja arvamust mööda andma kujutluse haava luuletippudest. See on nii, mida väiksemaks valik teha, seda suuremaks luuletaja muutub. 90. sünnipäevapidustused olevat haavat sügavalt liigutanud. Kirjanike kollektiivi poolt kingitud raadio abil. Arenda raadiot endale ei soovinud, jälgis ta tähelepanelikult juubeliaktust Estonia kontserdisaalist Wabariigi elaniku aunimetus. Kutsunud esile küsimuse, olen ma selle ära teeninud. 1000 957. aasta jaanuaris. Mõni kuu enne lauliku lahkumist andis Nõukogude Liidu ülemnõukogu presiidium anna teenete tähistamiseks ordeni austuse, märk. 1000 956. aastal viibisin Soome kultuuritegelaste delegatsiooni teejuhina Tartus. Delegatsiooni kuulunud daamid, leeni, ploompuu, vestorinen, evaniini vaara. Irja harmas avaldasid argliku soovi Anna Haava külastamiseks. Põetaja kaudu said nad haigevoodis oleva lauliku küllakutse. Lühiajaliselt visiidil tagasi tulles olid külalised pisarateni liigutatud lasta kirjaniku elujõust nii kõrges eas. Kauaks 100 jõudu paraku siiski enam ei piisanud. Järgmisel varakevadel Paukva pakasega märtsipäeval nägin viimast korda anna haavat. Ta puhkas ülikooli aulas loorberite ja vilkuvat küünalde vahel. Minu ülesandeks oli ütelda saatesõnad ta viimsele teekonnale asumisel. On hea, et Kodavere kandi pala rahvas 100.-ks sünnipäevaks lauliku kalli lapsepõlvekoduaseme haagivil kaunistab graniit, Lahmuga tähistab. On hea, et tartlased laulikud muldse koduümbruse väärikamasse kortlase jäävad. Kodutluse tundes pika eluaja valulevad laulikule endale ei tähenda see küll enam midagi. Aga seda on vaja meile. Seda on vaja. Täheks tuleb põlvedele.