See oli esimesel õhtul Nõukogude liidu meeste mäletšampinaadil Tallinnas. Turniiri saal Jaan Tombi nimelises kultuuripalees tühjenes pärast pingelist vooru kiiresti laval mängulaudade vahel vilksatas veel mõni üksik maletajatest. Aga lava ees saali ühes nurgas ootasid kannatlikult kolm Pioneerias poissi kaelarätid koolivormi kaelusest välja piilumas. Nad lihtsalt ootasid neid, kelle pingeline mäng malelaudadel oli hoidnud meeli pinevil viis tundi. Neid, keda varem tunti vaid nimede järgi ja keda nüüd on võimalik hästi-hästi lähedalt näha. Juske Pioneeriga oligi paljudele nõukogude suurmeistritest maletajatee alguseks. Maleringid pioneeride paledes andsid neile armastuse ja kiindumuse huvitava keerulise mängu vastu. Kuidas sai malet peaks näiteks Tallinna turniiril suurepäraselt mängiv left Polugevski. Sellest jutustas ta meie Mika. Ega ta esimese malekäigu tegi praegune suurmeister koduses ringis ja vanemad vennad juba oskasid malet mängida ja ka mina huvitasin, mis mängse male õieti ütles. Lehv lugebari. Isa mõistis poja soovi ja kord, kui 10 aastane Leff koolist koju tuli, ütles isa. Vaata padja all on sulle kingitus, usa. Mõtlesin kaua, mis see võiks olla, aga ikkagi välja ei mõistatanud gaasikus. Kui aga padja ärkergitasin ja selle all nägin malelauda, olin tohutult õnnelik. Sellest päevast on pärit ka minu esimene malekäik oma vennaga. Klassikaaslasega kohtusin oma esimeses partiis ja pärast seda olin juba kindlalt otsustanud minna pioneeride paleesse maleringi. See kõik juhtus Volga-äärses linnas Kuiboshevis, kus möödusid Kalezbolugejevski lapsepõlve ja noorusaastad. Males leidsid poisid endale toreda võistlusmängu kus sai 11 üle trumbata olla leidlikum, nupukam. Istun ja brilistada põsuvadisk. Kristofer šovitšitlus kooli Pasculgu noortele malehuvilistele on suurmeistri soovitus pasundada kõigepealt hästi õppida koolis sest kunagi ei tohi maleva liialdada. Et see tooks kahju teistele õppeainetele. Aega tuleb osata täpselt jaotada. Turniirisaal on igal mänguõhtul hästi vaikne, kuigi siin istub üle 500 emale sõbra kannatlikult ootusärevat. Mitmel õhtul silmasin ülal rõdu äärel terase silmapaariga heledapäist poissi käise varrukal rühma juhi kaks punast ripukest. Peagi saime tuttavaks, esialgu küll poolsosinal, sest kõrvalistujaid ei tohi jumala saalis segada. Alustasin küsimusest, kus väike malesõber õpib. 18.-st kaheksaklassilises koolis kuuendas B klassis ja sinu nimi on kalla Kullamäe. Õppinud olen seni hästi. Esimese Teisklasse lõpetasin kiituskirjaga sellel veerandil, nüüd oli kaks nälja. Kas sinu rühmas palju malemängijaid? No peamiselt kõik on poisid, kes mängivad vahelisi võistlusi, on üks kord olnud keskklassi kangem olemas on siis? Seal olid Ellarbla vaat ja lahti korpanaliga on sul ka oma lemmiksuurmeister. Ja ei ole vist raske aimata, kes Paul Keres. Kalju külastab malesaali tihti koos isaga ja kui õhtul koju jõutud, pannakse veel malendid üles ning algab omavaheline jõuproov. Aga pidage, omal ajal alustas ju täpselt samamoodi Paul Keres, kellele nüüd kõik meie maja sõbrad loomulikult kõige rohkem kaasa elavad. Keres õppis malekäigud isalt juba nelja-aastaselt. Läks veel paar aastat ja siis sellest meenutab meile Paul Keres juba ise. Ei, seal oli seal ja sõpradega päris sageli malelaual kohtumisi, eks ma siis ka väikse poisina seal suure huviga jälgisin neid asju ja no sel ajal ei olnud veel nii see Maleline mitte vahelesegamise eetika niivõrd selge praegu kui nägin head käikuses ikka, tahtsin ka kohe nii head nõu anda. Korra juhtuski nii, et juhuslikult leidsin isale hea käigu ja siis vastane pahandas väga vahelesegamise pärast. Lõi nupud kokku, ütles, et segatakse siis ta ei mängi enam edasi. Et see oli nii-öelda esimene hea käik, siis mu elus. Paul Keres mäletab veel põlvpükstes poisina tema klassikaaslane ja sõber tänapäevani. Riikliku plaanikomisjoni osakonna juhataja ja vabariikliku tenniseföderatsiooni esimees Jüri Rebane. Seitsme-kaheksa-aastaselt me olime juba sõbrad. Kui nüüd meenutada mõningat kildu noorusest, siis võiks meelde tuletada, et Paulil oli koolis õpetajatega küllalt raskusi. Nimelt kippusid õpetajad temal tunnis ära võtma maleülesannete lahendamise pabereid. Aga ta siiski ei jätnud seda ja nii kui oskas, ikka jälle vabal ajal kiindus males, aga kuidas üldse koolitee, tal läks väga hästi, ta oli andekas nii nagu tema Ventki Harald Keres, akadeemik ja temal kooli ülesanne natuke peale palju aega küll ei kulunud, nii et võisime vabalt oma noorusevad spordile pühenduda ja palju suvitajaid üritusi läbi viia. Ükskord tõmbasime üle kõrvalise pargi tee Pärnus, seal, kus me õppisime nööri ja hakkasime puulabidatega praeguse mõiste järgi väike tennist mängima. Seal tolleaegne linnapea vaatas ka Pealt muigas ja küsis, et kas poisid siis mujal polegi kohta mängida. Aga ma ei osanud selle peale midagi vastata, aga ega nähtavasti ei olnud ka. Aga kas Kerese maletaja kuulses oli juba Pärnus kani päris väikesena levinud? Ta tuli põlvpükstest, tuli Pärnu meistriks, oli tema esimene kuulus tulemus ja koolis oli ta muidugi ammu juba väga hea mängija nimega. Paul Keres, seal on sellest ajast meeles üks võit, mis vist küll iial ei unune. Poisikesepõlves esimene suur võit mulle oli võidupunkt tolleaegse meistripikenduse vastu. Kui ta käis Pärnus simultaani andmas, mängis ainult kaheksal laual ja siis mul õnnestus teda võita, see oli muidugi sel korral suurtulemust. Keres oli siis 12 aastane, laadas Mickenas, rahvuselt leedulane, kes tol ajal elas Eestis ja oli jõudnud võita ka juba Eesti meistri nimetuse. Oli edaspidi Kerese maleteel meie suurmeistrile pikka aega treeneriks. Palju ja tihti arutati ühiselt partiisid. Vahel kulus ka unetuid öid katkestusseisude analüüsimiseks. Paul Keres ja laadas Micennas olid üheskoos korraga kaks õpilast. Jaga kaks õpetajat ning selline ühistöö viis Pauli rahvusvaheliseks suurmeistriks. Laadase, kes Tallinna turniiril oma 56 eluaastaga on vanim osavõtja Nõukogude Liidu teenelise meistersportlaseks. Palume nüüd veelapi Jüri Rebase. Kuidas suhtus Paul Keres oma talendi juures üldse malesse ja selle paljude lõksude konksude uurimisse, mida ühesõnaga nimetatakse teooriaks ja üldse enese täiendamisse? Väga tõsiselt ma mäletan, et ta päevadega tuppa ja võiksid, oli kuude kaupa, uuris maleraamatuid, mängis väga palju kirimalet ja tal oli mõnikord oli ka haige, haigusaeg uuris kogu aeg neid maleraamatuid kui öelda, et temal oli kiindumus juba väga väikesest ja väga tugev. Ta oli ka ikka nagu noored alati iga spordiga valmis, lase lööma. Mängisime koos jalgpalli, hiljem võrk ja korvpalli. Ja peab ütlema, et mul on ka üks kurb kogemus temaga. Me olime paralleelklassides, hiljem tema oli reaalklassis. Humanitaarid õppisin ja viimases keskkooli klassis meil oli alati kibe võitlus. Ja kohtusime võrkpallis esikoha pärast ja nii kurb kui see ei ole. Reali poistele tulime fotode ja sealjuures mitte väikesed teened olid just Paulil, kellel erakordselt hästi kõik löögid ja Anitamised hästi välja tulid. Peagi pärast seda sai Pärnu poisi Paul Kerese nimi tuntuks juba üle kogu Eesti. Kui mängu tugevus kasvas, siis ka muidugi tulemused või nõuded nii-öelda kasvasid. Ja järgmiseks suuremaks võiduks võiks lugeda siis võitu Eesti esivõistlustel 1900 35. aastal ütlema, et see võit saabus mulle nii päris kingitusena parajasti eest täitus 19. sünnipäev ja just sel päeval õnnestus ka viimane partii järelmatšis võitav Wiedemanni vastu ning saavutada tiitel. Tallinna Tsempionaadi noorim osavõtja on just praegu 19 aastane Luganski masinaehituse instituudi kolmanda kursuse üliõpilane Gennadi Kuzmin. Malemängu tunneb Gennadi juba päris koolipingist alates viiendas klassis astus ta Luganski pioneeride palee maleringi 1960. aastal saicennaadist esimese järgu maletaja. Kolm aastat hiljem meistersportlane. Ega see kergelt tulnud Lugandsco on umbes Tallinna suurune linn suures kivise basseinis Donbassis ja põhiline spordiala, nagu Gennadi ise ütles, on seal jalgpall Polnud siis mingi imega. Gennadi veetis suure osa vabast ajast palliväljakul. Ka seal polnud edutu. Jalgpallis on kenaadikus miin, teise järgusportlane. Tihti sai mängitud ka lauatennist, võrkpalli. Aga lõpuks tõmbas male rohkem. Ruudulise laua taga saab kaua mõtelda pead murda, kuid kõige rohkem tõmbab mind see loogilisus, millest male üldse koosneb, tunnistab Gennadi. Tuleb ju igas partiis teha ligikaudu 40 käiku, mis kõik peavad omavahel olema tugevalt seotud. Iga käiguga tuleb seisu malelaual edasi arendada. Ma leian, et see aitab palju kaasa elus ja seepärast valisin kõikide sportest, lõpetas Gennadi meie jutuajamise. Male. Nõukogude Liidu tšempion 1963. aastal Leonid Stein on sündinud ja kasvanud Karpaatide kuumas päikeses. Palju rännanud ringi mägedes uidanud metsade üksinduses, kiiretes, mägijõgedes, forell ja taga ajanud. Ja võib-olla tema maletaja talent olekski avastamata jäänud. Kui mitte. Koolis oli juba hoovis, kui Leonid Stein käis viiendas klassis, korraldati maladžentenaat. Joonia, nagu sõbrad teda kutsusid, käike küll juba tundis. Vahel oli omaealistega ka jõudu proovitud malelaual, aga erilist edu polnud Leonia saavutanud. Ja siis ühtäkki temast sai koolitšempion. Mõni päev hiljem tuli Lvovi pioneeride palee maleringi juhataja meister Sokolovski juurde tumedapäine elavaloomuline poisike aastat 11 12 vana ja palus luba kamale ringi liikmeks astuda. Kõik algas pärast seda, nagu ikka partiide mängimisest. Teooria õppimisest. Kuni ühel heal päeval oli Leonid Stein juba palee tugevaim maletaja. Mäletan veel seda aega omateada häid partiisid, kandsin siis pidevalt taskus väikestele paberi lipakatele kirjutatud malesistreid. Esimene käik, Eduard kaks, Eduard neli. Ratsu Georg kaheksa, Friedrich kuus ja nii edasi. Muutsin tihti tõelisteks male partideks mängulaual. Need partiid jäid pikkadele täiesti pähe ja eksitse male kiindumus tuli. Nii rääkis Leonid Stein. Mõned arvavad, et male on vaikne ja rahulik mäng ja kipuvad vaidlema, et sellistel elava loomulistele nagu näiteks Leonid Stein see ei sobigi. Kuid kuulakem vaid hetkeks järgmist intervjuud. Kas ei tundu, et me oleme nende kohta oleks siin liigselt nagu palju kära kiiret läbisegi rääkimist, edasi-tagasi jooksmist. Aga Ridame väikese saladuse. Viktor Kortšloiga vestlesime maletajate puhketoas, mis on otse mängulava kõrval ja mis iga päev pärast vooru täitub paugupealt kõigi Tsempionaadist osavõtjatega. Ja siin laotakse nüüd kiirtempos välja kõik need kired, ideed, plaanid, mis viie mängutunni jooksul jäid vaid maletajate mõtetesse mida ei jõutud ja ka ei juletud ellu viia. Malelaual. Partii variante puistatakse siin kümnete, isegi sadade kaupa. Aga miks me kõik seda sidusime? Victor kordsnoiga? Väga, lihtsalt ema peab noore maletaja arengus kõige tähtsamaks tööd enda kallal õppimist oma partiide vigadest, nende läbiarutamist, vaidlust partiide üle. Ise alustas praegune kolmekordne Nõukogude Liidu meister Viktor Kortšnoi 1944. aastal Leningradis jällegi pioneeride palees. Nelja aasta pärast oli ta juba Nõukogude Liidu noortemeister või õigemini jagas seda tiitlit 1948. aastal Tallinnas toimunud turniiril koos meie Ivo Neiga kes arvab, et siit edasi läheb nagu iseenesest eksib rängalt, ütles Viktor Kaljužnõi. 11 aastat tagasi mängisin ma esmakordselt Nõukogude Liidu maladžempenaadil ja jäin eelviimaseks. Hakkasin siis lihtsalt oma partiisid uurima. Leidsin hulganisti vigu ja mõne kuu pärast Leningradi meistrivõistlustel kogusin juba 17 punkti 19-st võimalikust ning siis tundsin ja sain aru, mida tähendab maletaja töö enda kallal. Kursnoi alustas väga raskel ajal. Leningrad 1944. Seda aega blokaadirõngast vabastatud kangelaslinnas mäletab kindlasti ka teine, põline Leningrad lane Mark Taimanov. Mardaimonovoli Leningradi pioneeride palee maleringi kasvandik juba enne suurt isamaasõda. Pärast seda, kui Leningradis lõi pulbitsev uus elu kutsuti Marqaimonovit tihti esinema pioneeride paleesse küll loengute maleõhtute simultaani tega ühelt selliselt simultaani, millest võtsid osa pioneeride palee tookordsed. Paremad maletajad ongi Taimaanovile meelde jäänud. Viktor koshnoi. Korsnoi oli üks nendest, kes võitis simultaani andjat. Taimanovi enda tee malelaua taha on omapärane. Juba seitsmeaastaselt oskas mart mängida klaverit ja tema tulevikku ennustati ette klaverikunstnikuna. Ja nagu kuulete, ei eksitud. Selles klaveri tuues esitavad šopääni Rondot mark Taimanov koos oma abikaasaga. Mõlema vanema muusikaarmastus on üle kandunud ka nende pojale, kes õpib praegu Leningradi konservatooriumi esimesel kursusel ja on esimese järgu maletaja. Aga kuidas on siis ikkagi Mark Taimanovi maletaja dialgusega? Üheteistkümne aastane Mark õppis Leningradi konservatooriumi juures asuvasse muusikakoolis ja ükskord paluti ta mängima lastefilmi Beethoveni kontsert, pioneeri Viiude tugeva musikaalse andega mark õppi spetsiaalselt filmi jaoks äraga viiulimäng. Pärast filmi ekraanile jõudmist hakati kõiki osatäitjaid kutsuma paljudele kohtumistele paljudesse koolidesse. Kui avati Leningradi pioneeride palee 1937. aastal oli selle avamisel ka Marta Emalav. Väikese poisi ees avanesid kõik need võimalused, jalad, millega sai pioneeride palees tegeleda. Kunst, teadus, sport. Ka mark tahtis väga siia. Algul ei osanudki nagu valida, aga et malekäigud olid selged ja maleklubis palju omaealisi teadmishimulisi poisse otsustasin kindlalt male kasuks. Sinna tõmbas ikkagi kõige rohkem. Tol ajal oli Leningradi pioneeride palee Maleringi juhatajaks pärastine maailmameister Mihhail bot vinnik, kellelt Mark Taimanov sai oma esimese maleõpetuse ning siis edasi juba käsikäes muusikajamale. Aega see võtab aga ilma mõisa, kui annan kaua kontserte kipub peale maleisu. Ja teiselt poolt, kui pikad maleturniirid väsitavad, on suurepäraseks vahelduseks klaverikontserdid. Need olid mõned episoodid praeguste male suurmeistrite lapsepõlveaastatest nende tööarmastusest eesmärkideni jõudmisel. Kui meie oma kolme noort sõpra ikka veel mängu lava ees suurmeistreid ootamas, näeme nagu saate alguses siis saame neist aru. Maletajate suur populaarsus on saavutatud ju tänu pikaajalisele tööle ja sügavale armastusele oma lemmikala vastu. Ning seda tuleb hinnata ja sellest õppida.