Nüüd algava väikese kaheosalise saatesarjaga püüame me haarata haaramatut. Me püüame rääkida Prantsusmaa vaimsest atmosfäärist 20. sajandi teisel poolel ja siin on mind abistamas Marek Tamm, kes on õppejõud, kes on kirjastaja. Te olete ka vist Prantsusmaal doktorantuuris, on mul õigus? Täiesti õige ja ma isegi ka oma magistritöö kaitsesin Pariisis, nii et ma olen juba aastaid ka akadeemilisel tasandil Prantsusmaaga seotud. Mis ülikolmis teema. Tema käsitab keskaja kultuurilugu ja ülikool on üks Pariisis asuv sotsiaalteaduste ülikool, kolde jõudsid Ida asja sotsiaalüks vägagi hea ja väärikas ülikool. Mida siis tullakse lilledega õnnitlema? Ei julge lubada, aga noh, ehk aasta-kahe jooksul. Nonii me püüame rääkida siis Prantsusmaast, aga kõik hakkas ju tegelikult peale teisest maailmasõjast, kui me räägime 20. sajandi teises pooles, sellest me üle ja ümber ei saa. Ma olen ikka mõelnud, mõnikord oli see kümnekuine veider sõda, nagu seda nimetatakse ja on oluline, et see demoraliseeris prantsuse armeed Nad kaotasid võitlusvõime. Teisest küljest oleks ju loogiline eeldada, et nad tegid ettevalmistusi. Asi läks tegelikult vastupidi. Teine maailmasõda oli kahtlemata suur šokk prantslastele, sest oldi üsna veendunud oma sellises heas võitlusvõimes ja väga kindlad oma ja sõjalises varustuse sente. Teine maailmasõda kujunes testi selliseks veidraks sõjaks. Holdeageer. Nagu selle Prantsusmaal öeldakse ja prantslaste enesekindel põhines sellisel kurikuulsal Moschino liinil kaitseliinil, mis siis pidi Prantsusmaalt kaitsma kõigi välisvaenlaste eest ja selle ažinoliini siis kütiti oodati need vaenlast, keda ei tulnud ja siis ootamatult Hitler hoopis ründas läbi Belgia 40. aasta mais ja sisuliselt püüdiskavusele prantsuse armee koti. Kas sellist ohtu ei osatud ette näha, see oli tegelikult tagantjärele tarkusena. Milline tagantjärgi üsna jahmatav, aga tollal tõesti osatud, vähemalt seda ei peetud niivõrd reaalseks, et sellega reaalselt arvestada. Rootslased kaotasid sõja ja siis tekkis uus veider moodustis Vishi vabariik, no väike linn, selle järgi on seda riiki nimetatud. Miks sakslased ei vallutanud kogu Prantsusmaad, miks jäeti mingisugune veider moodustis üks kolmandik prantsuse? Tooriumist pärast seda, kui Prantsusmaal jah, võimu haaranud marssal kes maikuus 40 sõlmis sakslastega vaherahu, siis otsustati, et jäetakse Prantsusmaale selline illusoorne vabadus, et tegemist oleks justkui suveräänse riigiga. Täpsemalt öeldes, prantsus määrati kaheks, kaks kolmandikku, ütleme laias laastus põhjaosa, oli ametlik okupatsioonitsoon, kus ametlikult valitsesid sakslased ja siis nii-öelda lõuna vabatsoon kus siis tegustesse Vichy valitsus, mis siis sai oma nime selle uue valitsuse residentsi koha järgi Vichy linnakese järgi seisis justkui oli nagu prantslast käes, aga milleks seda vaja oli, niisugust mängu Hitler ja, ja Betaili vahel vaherahuleping, selline kahe partneri leping oli üldiselt hea, kui oleks selline teatav mannekeen riik või selline libariik. Kui see Vishi riik kadus, tähendab, Saksamaa okupeeris kogu Prantsusmaa siis selles olukorras noori vastupanu liikumine on teada, et ka kommunistid olid seal juhtivas rollis. Kas oli seal ka mingisuguseid hõõrumisi erinevate suundade vahel? Vastupanuliikumise ses mõttes keerulised lood, kui sõda läbi sai, siis ei muljet nagu kogu Prantsusmaa oli üks suur vastupanu liikumine. Tagantjärgi just nüüd viimastel aastatel ja aastakümnetel nakatunud seda asja lähemalt analüüsima, leitud, et tegelikult ju ikkagi lõviosa elanikkonnast läks nii-öelda koostööle kolle operatsioonile ja jälle vastu pannud hulk ei olnudki nii suur ja väga palju oli selliseid viimase minuti vastupanu liikuvaid, et selge, et Saksamaa kaotab siis mind nii-öelda sa lähed sinna ja neid sakslasi klattima nimelt ja, ja see oli ju liitlaste poolt selline žest, et nad lasid ju prantslastel esimesena siseneda vabastatud Pariisi, et luua justkui illusioon. Prantslased ise vabastasid Prantsusmaa, täpsemalt Prantsusmaa pealinna, aga tegelikult muidugi oli see pigem selline sümboolne. Aga põhimõtteliselt oli seal muidugi nagelemist, eriti veel pärast teist maailmasõda, sest kas kommunistide liidriroll oli üksjagu ülehinnatud pärast sõda ja see oli kommunistliku partei väga kaval taktika, tehti endast selline märter, partei, kes siis justkui prantsuse vabastas oma liikmete vere hinnaga tapetute või mahalastavate partei täpselt sellise väljend, mis tollal oli liikvel ja mis aitas kommunistliku partei aastani sihukesed aasta küll, et väga olulisel positsioonil olla Prantsusmaa sisepoliitikas. Õpetaja läks kohtu alla, kui palju neid oligi, siis läksid kohtu alla. Ja see on ka väga prantslaslik nähtus, võiks öelda, et pärast teist maailmasõda viidi läbi selline suurpuhastus epressioon, mille käigus üle 7000 inimese mõisteti siis kas otse või tagaselja süüdi neis sadu lasti maha, kusjuures jällegi Prantsusmaa eripära, et päris palju ohvrite seas oli kultuuriinimesi rohkem kui näiteks majandus- või äriinimesi või, või juristide või muid, kelle reaalne panus korporatsioonile oli ehk isegi suurem kui kultuuriinimestele. Kuna kultuuriinimesed olid nagu esiplaanil kirjutasid artikleid, tekstid olid kättesaadavad siis nagu leiti, et nemad justkui nagu oleks kõige suuremad süüdlased. Kas olulisi kunsti kirjanduse filmiinimesi oli, kes olid sakslastega koostöös? Jah, päris mitmeid oli mõnigi kurikuulus nimi, näiteks asi jakk, kes oli kultuuriajakirjanik, filmiajaloolane, kes okupeeritud Pariisis oli ühe vägagi sellise jõhkra kole protsialisti koja lehe Schibatu peatoimetaja, kus ta siis seal veergudel kutsus üles seal kooli maha lööma, juuta välja viskama ja riigist ja muid selliseid samme tegema ja, ja pärast teist maailmasõda ta arreteeriti ja tema lille peti kohtuprotsess ja lõpuks otsustati maha lasta tema ümber oli jah, suur skandaal seoses sellega, et rida kultuuriinimesi, eesotsas seal Fonzomoviackieteistega apelleerisite talle amnestiat esid, saatsite koolile kirja armuandmiskirja ja kooli aktsepteerinud seda, nii et kokkuvõttes ta lasti maha ja ta muutunud selliseks sümboliks kui intellekti jumal, kes siis tema oma vaadete pärast ta maha lastud. Aga ütleme rohujuurte tasemel, kas naised, kes saksa ohvitseridega suhtlesid, kas neil aeti pea paljaks, kas neil oli mingisuguseid demonstratiivsed, alandusi? Nimelt need 7000 ohvrit, mida me nimetasime ohvrid, jutumärkides need olid need ametlikud hukka mõistetud, ent loomulikult rohujuure tasandil käis selline laiaulatuslikum, kättemaksuaktsioonide ahel ja, ja tõesti, prantsuse naised ükse kannatasid vähegi kahtlustati suhtluses saksa ohvitseridega, Saksa sõjaväelastega neid siis alandati ja rituaal oli just nimelt nende juht, pea paljaks ajamine. Kusjuures noh, nii mõnigi pidi tõestama meditsiiniliselt oma oma süütust sõna otseses mõttes. Olles küll juba enne pea paljaks aetud Aga siis on hämmastav, et aastal 1943 ilmus kaks väga olulist eksistents realismi tähtteost Sartrik diaga meelt. Kas need mehed olid vabaduses, mis oli nende seisund siis? Nad ei olnud vabadusest. Ta tegutses tegelikult ju selles okupeeritud tsoonis Pariisis ka müü, oli kaunis aktiivne põrandaalune võitleja saartel veidike vähem, ent tõsi ta on, et ega okupeeritud tsoon ja üldse see okupatsiooniaeg ei olnud nii ahistatuda, nii räige tsensuuri all, kui me võib-olla tagantjärgi ette kujutame. Saartel on kunagi öelnud üsna niimoodi paradoksaalset, et mul ei ole olnud kunagi nii vaba kui okupeeritud Pariisis. Et mõeldes selle all ennekõike seda, et ta oli nagu vaimset vaba, et tal polnud igasuguseid kohustusi, ta töötas nagu iseendale ja, ja kirjutas ka muidugi rikkis endale tõesti 43 ilmus teatri suur filosoofiline traktaat olemine ja eimiski ja esimesed ka müü romaanid ja see sisi lülite ente tol hetkel ka müües. Artur oli tõesti parimad sõbrad, nadolid hiljuti kohtunud, nad olid vastastikku teenilise raamatuid arvustanud ja mõlemaid tol ajal oli haaranud selline teatripisik. Nad olid väga aktiivselt tegevate Pariisi teatrielus. Aga müüja, riba Alžeerias alustanud teatritegemist ja kirjutanud ja seal teatrit juhtinud. Täiesti õige seal muide ka veel kompartei liige vist mõned aastad täpselt niimoodi. Ja, ja, ja ega tol hetkel ju ju see kommunistliku partei liige olla jäänudki nagu häbiasi, nagu me just ennemalt. Me mõtlesime rääkida ja see Sartri ka müü vaateid, need olid ju selline tõeline uus puhang Pariisis. Sextentsialism oli võlusõna ja kuni viienda aastate lõpuni iga endast lugupidav inimene pidasime tekstil solistiks, oli teema, millest räägiti, Medemaati arutati, see oli jah selline päevateema ja väga moeteema ja Sartrali heideti ette korduvalt, et ta rikub ära noorsugu oma oma teostega ja eriti pärast sõda, kui nagu heideti talle ette ta küllap sellist pessimismi ja sellist käegalöömist ja muud sellist, samal ajal kui oli vaja riik üles ehitada selleks optimismi vaimus, mis seal muidugi päris täpne, sest kui mõelda, mis on ekstritsialismi iva, siis on ta ennekõike filosoofia, mis ütleb, et inimene on see, kelleks ta ainult teeb teksti entsialisme kutsub üles inimesi võtma nii-öelda oma eksistentsi eest vastutuse enda peale. Aga süüdistused on tihti deta pessimistlikke loo mõtte suhtes ja siis, kui elul on mõte, siis kas siis mõttel on mõte ja nii edasi ja ühesõnaga neid süüdistusi on ka väga erinevaid olnud. Ja kuidas te veel natukene iseloomustaksite seda mõttelaadi. Esmalt muidugi tegemistena teistliku tekstil sealismiga nagu Saartlaseda isa Fisheeris ja, ja see oli üks argument oli tõesti ka see, et elul pole universaalset mõtet, mõte tuleb ise ellu anda, et ei ole olemas kusagil taevas on mujal kellegi peas välja mõeldud mõtet, mida siis inimene oma eluga realiseerib, et inimene sünnib siia ilma tühja lehena, et hakkab oma elu olles üles ehitama, sellele mõtet andma. Ja seda mõtet ei ole. Siis on nagu oled ise süüdi ta sotsialism nagu asetab kogu raskuse ja kogu elu mured inimese peale, et pole olemas võimalust mitte kellelegi teisele delegeerida. Kui sa ise midagi ei tee, siis siis oled ise süüdi ja oled oma elu ära raisanud. Öeldakse, et need mehed on kirjanduse tähendab siis noh, ütleme siis loomingu läbi põiminud filosoofiaga ja et see ei olegi puhas filosoofia seal noh, mingisugune iga mehe filosoofia Noh, ta nii ja naa, selles mõttes on õige saartel väga noorena juba leidis, et ta tahab olla ühtaegu kuulus ja andekas kirjanik Jaak kuulusi andekas filosoof ja seda ta ka oma elu jooksul realiseeris seda plaani. Ja tõsi ta on, et Saartriga mõlemat paralleelselt võiks öelda, nagu edendasid kahte karjääri filosoofikarjääri, kirjanikukarjääri ja nende nende looming on tihedalt läbi põimunud sageli müües artri romaanid on justkui nende filosoofia illustratsioonid ja veidike ka vastupidi. Nii et seda etteheidet on tõesti nagu, nagu hägustasid filosoofia žanripiire. Ent samas muidugi see ka tagasi filosoofia suure populaarsuse. No aga me ilukirjanduslik looming on suhteliselt vähemahukas ja ta on eesti keeles esindatud, nii et selles mõttes me oleme päris rõõmsad ja see tutvustus toimus juba suhteliselt vara, kuidas saartega? Võiks öelda, ka saarte tutvustamine algas päris vara, kui ma õieti mäletan, siis juba enne teist maailmasõda jõudis Johannes Semper tõlkinud ühe tema novelli Loomingu veergudele. Entne tõsiselt pärast sõda ju ka müüdoodi eesti keelde juba kuuendat aastat alguses ja pakuti isegi Nõukogude Liidu kontekstis ja ka müüdi oli kahtlemata väga suur mõju ka Eesti NSV vaimsele kliimale. Ent Saartriga, jah, raskem. Sartre jõudis esimest korda Eesti keelde 65. aastal, kui mu mälu mind ei peta. Ja see oli tema autobiograafiline. Mina olen omaenda lapsepõlvest pealkirjaga sõnad ja see ilmus ennekõike tagantjärgi tarkuses tundub mulle nii ennekõike seoses tema visiidiga Eestisse 1964. aastal, et see oli nagu tema selline Eesti visiidi järelkaja. Nüüd peab rääkima nende kahe mehe noorusest lapsepõlves Sartre oli haritud perekonnas, kus oli palju raamatuid tagantjärele anda, oma vanaisa harjutanud ja kritiseerinud. Teie seletate ära, mispärast, aga ka müügarid natukene teised lood, tema oli Alžeeriast pärit, nagu me juba rääkisime tari vaesest perekonnast, ema oli kirjaoskamatu. Ja nüüd ema oli niisugune malbe kõrvaltvaataja, nagu ma olen aru saanud, aga seda vaesust, mis seal Alžeerias valitses, nende kvartalis on kamee potiseerinud, mis pärast. Sartre kasvas üles sellises jõukusest ta ja heaolus jõudeelus. Ta õppis väga varakult lugema ja kasutas ära maa, siis vanemate ja vanavanemate rikkaliku raamatukogu sai parima Pariisi hariduse läbis kõik eliitkoolide liit, ülikoolid samal ajal kui ka müü, nagu oli öeldud, eks ole, kasvas üles kirjaoskamatus perekonnas see, et ta üldse ülikooli pääses, ime tema kooliõpetaja, isiklik initsiatiiv ja ta tegelikult jäi elu lõpuni Pariisi intellektuaalide siis veidike nagu võõraks. Ja ta ise ütles seda. Tunnen ennast kodus, et kui tal õnnestub sõitjale Alžeeriasse nagu vabaneb, et ta leiab üles selle, selle päikese ja selle vaesuse ja selle soojuse, milles ta priisis puudust tunneb. Siiski, kuidas te seda vaesus patiseeris? Jah, nad kõigepealt ta räägime sellest kõige võib-olla veenvamalt ja poeetilisemalt oma oma postuumselt ilmunud raamatus esimene inimene ja ta leiab, et vaesus ei ole midagi häbiväärset, vaesus on just nimelt vabadus ja, ja see vaesus ja sellega muidugi tihedalt seotud selle seeria selline Vahemere kliima, meri, päike, kõik need elemendid kokku moodustavad tema jaoks sihukse ideaalse elukeskkonna. Mõneski mõttes on muidugi ka mulle tagantjärgi selline potiseerimine. Ta olles juba niimoodi elus hästi hakkama saanud ja Pariisis tundus see lapsepõlve maa kuidagi rohkem paradiisi, nagu ta olla tundus tolle lapsepõlve ajahetkel tegelikult ente Alžeeria motiivid siis oma vaesusest sama päikese on tõesti Kamyy loomingul sellised korduvmotiivid. Nüüd alžeerlast vabadusvõitlus, vabadusiha. Kas see tema nägi selles probleemi, kuidas tema seda vaatas? See oli ka minu jaoks tõesti suur probleem, kui puhkasid, siis Alžeerias rohtused, kui Alžeeria hakkas nõudma iseseisvust juba pärast teist maailmasõda siis ka müü oli korraga nagu kahe tooli vahel, et ühest küljest ta sai täiesti aru suure humoristina, et, et Alžeeria iseseisvus on nagu möödapääsmatu, et iga inimesele igal rahval on õigus määramisel, ent teisest küljest oli ta ise ju Alžeeria prantslaste järeltulija. Meenutame, et Alžeeria kui siis koloniaalriik seda riiki nagu juhtis selline prantsuse liite khatiga vaesunud eliit, nii-öelda mustajalgsed, nagu need prantsuse keeles kutsuti, mis pärast mustemaks täpselt ei teagi, pianuaarsemist jahida ja ja ka müü, teadis, et, et Alžeeria iseseisvusandmine tähendab seda, et kõik sealsed prantslased peavad tagasi kolima Prantsusmaal emamaale ja neid oli kokku üle miljoni ja sealhulgas ka tema enda perekond, tema enda ema. Ja nii et korraga nagu pidi kaitsma Mu ema oma oma sellist perekonda, oma lähikondsed ja samas kaitsma süürlasi. Ja tema kuulus fraas, mille ta poetas Nobeli preemia kätteandmistseremoonia järgsel pressikonverentsil kuidagi käest küsiti, et mis on teie seisukohta küsimuses? Ta vastased, ma muidugi toetan vabadust enne väiketootjad oma ema. Ja seda muidugi liidritele palju ette, et ta sellises oma egoistlik huve seadis sellise rahva enesemääramisõiguse. No ja need miljon prantslast, see on arusaadav, aga oli ka alžeerlast, kes olid teinud koostööd garanisaatoritega, nende loba. Ütlege veelgi raskem, nad pidid minema võõrale maale, seal tõesti, kogu selle Alžeeria iseseisvusprotsessi käigus ohverdati terved, terved suuri hulki inimesi, kes olid näiteks ju teises maailmasõjas sõdinud prantslaste poolel ja kes üldsegi olid ju nagu meie kadakasakslased kindel, selles mõttes nagu hakanud assimineeruma selle prantsuse kõrgkihiga. Ja ega seeria konfliktid ju need siiamaani pidevat ja, ja, ja see ka niimoodi peaaegu pool sajandit hiljem. See, see tüli oli lõpuni maha rahunenud. Me teame, et ka öösorri 40 kuueaastaselt oli autoõnnetus aastal 60 natukene arusaamatu, põhjendamata autoõnnetus sirgel teel järsku sõidab auto vastu puud ja siis leiti tema asjade hulgas üks poolik käsikiri pealkirjaga esimene inimene mis laadis. Kiri oli, see on vaieldamatult kõige nagu isiklikum romaan ja isegi kuna tegemist on just nimelt käsikirja isegi mustandiga, kohati siis aeg-ajalt ju see peategelase nime asemel lipsab sisse enda nimi. Et selgelt näitab, et see peategelane on tema ise. Ja see on siis ongi romaan tema juurtest, tema lätetes, tema perest, teatavatest, isa otsingutest, isa suri tal juba ju esimeses maailmasõjas, müü oli alaealine ja, ja see on väga selline nostalgiline romaan, mis räägib kaotatud lapsepõlvemaadest ja kindlasti ikka müüks kõige liigutavamad poeetilisemalt teksti, mis kahjuks teiste lõpetamata, et kui lugeda neid kabumissa romaanis säilinud, siis, siis see tekst, mis on meie ees, mis on ka eesti keeles loetav on vaevalt kolmandik üldmahust. Ja üldse selle väljaandmise Kaljo probleeme seisis tükk aega perekonna käes ja lõpuks ikka siis teatud piinade ja kõhkluste järele see välja anti. Ja tõesti selle teksti lõpp on ju, seal on ainult mingid fragmendid ja lauseid ja, ja mingid niuksed. Katked ja tagantjärgi täiesti üllatav, et siis need poliitilistel põhjustel ei julgetud, seda võiks öelda, julgetud välja anda, kuivõrd needsamad ka müügiseisukohavõttudes eile küsimustes olid tekitanud üksjagu meelepaha ja leiti, et seda romaani suudeta nagu päris adekvaatselt vastu võtta. Eriti kui nad räägib Alžeeriast ja oodata siis aega, kui, nagu situatsioon vaid ikka rahunenud ja suudetakse neutraalsemalt vaadetele läheneda. Me rääkisime, et ikka need kaks kõne all olnud meest olid omavahel sõbrad, mõttekaaslased, aga siin tekib ka mõningaid probleeme. Olla eksistentsiaalrist ka müüsid, aitas, oli nii? Jah. No see, eks need sellist sõna, mis läks vägagi Eesti loosungiks ja üsna kiiresti, nii ka müügi kui ka tegelikult Saartra, distantseeruda sellest mõlemad mõlemad, nad said aru, et tegemist on siukse moesõnaga ja normaalne refleks, ütleme nii. Aga tõesti ka muidu on korduvalt väljendanud seda, et, et talle ei meeldi see arusaam, kui teda nimetatakse eksistents solistiks, et ta ei ole seda. Aga endised sõbrad läksid ühel konkreetsel aastal, see oli vist 51, läksid tülli. Mis oli selle põhjus, kas oli raamat pealkirjaga mässab inimene? See oli raamat, pealegi vastav inimene ja see konflikt ja seega pole niivõrd intellektuaalne, pigem ikkagi poliitiline. Ja küsimus oli selles, kuidas suhtuda nõukogude liitu ja kuidas suhtuda näiteks konkreetsemalt väidetes nõukogude liidus leidub koonduslaagrid ja nõukogude režiim ei olegi nagu selline, nii õilis ja hea, nagu ta võis Pariisist vaadates tunduda, nii et see oli siis ka näide, see oli siis ka väide, kes siis noh, hakkasime teravamalt kritiseerima Nõukogude Liidu poliitikate laiemalt totalitarismi ja mässab, inimene on ju tagantjärgi loetuna, see raamat on eesti keeles olemas tagantjärgi loetuna vägagi teravmeelne analüüs, totalitaarsed režiimid ja sealhulgas ka Nõukogude Liidust ja sardesse pahandas Sartrali just selles faasis, kus ta nagu lähenes kommunistlikule parteile ja nõukogude liidule. See, see kulmineerus aastate esimesel poolel Nõukogude Liidu huvi. Ja, ja tõesti, kui see raamat ilmus, siis Sartreaa kerile daam, moderne moodsad ajad avaldas väga kriitilise retsensiooni raamatu kohta ja mis omakorda ka muid solvaska müüv, kirjutas vastu pika kaitsekirja, saavad samas ajakirjas, millele omakorda Sarter väga teravalt vastas ja, ja see on nagu niimoodi märkis nende suhete lõppu, kuigi tüli hakkas juba vaikselt idanema pisut varem või mida võib Sartri kaitseks öelda, on see, et kui kamis suri siis ta kirjutas väga pika ja väga sooja ja väga-väga emotsionaalse neuroloogi, kus ta nagu kokkuvõttes leidis, et seal ikkagi väike tüli, ent kokkuvõttes nad ikkagi olid suured sõbrad. Nonii kammi oli surnud ja siis tuli üks väike, niisugune kultuurilooline võiks siis öelda maitia ootamatus saartel koos oma abikaasa seltsilise partneri Simon Debovaariga tuli ootamatult Eestis. Seda oli muidugi pikem reis mööda nõukogude liitu, nii et, et see Tallinn ei olnud tema mingisugune põhieesmärk, aga aga taris suur Nõukogude Liidu sõber, ta käis nõukogude liidus palju teda võeti siin uhkelt, vastupeod olid võimsad, rikkusid tema tervist, nii et ta sattus isegi haiglasse. Ja neid ringsõite ja külastusi oli korduvalt, see ei olnud esimene ega viimane Wizzeereis. Saartel tõesti, viiendate aastate algusest peale hakkas lähenema Nõukogude liidule kommunistlikule parteile ja teda hakati ametlikult siis ka kutsuma oma silmaga seda imet vaatama tulla. Kui ma õieti mäletan, siis esimest korda jõudis ta Nõukogude Liidu 1009 53. See oli tõesti riis, mis lõppes haiglas, võiks öelda alkoholi ülejoomise tõttu. Ent pärast seda need reisid jätkusid ja kuuekümnete aastate alguses jõudis ta siin nõukogude liidus käia, kui ma õieti mäletan, üheksa korda praktiliselt iga aasta isegi mitu korda, mitu kuud riista, muide, Nõukogude Liitu jõudis külastada enamik Nõukogude vabariike käis ka näiteks Leedus, Gruusias ja mujal. Ja teistekümne neljandal aastal jõudis ka Eestisse, kusjuures tõenäoliselt selle mõtte pani talle pähe aegagi mugi Shangatala juba juba enne teist maailmasõda Eestis töödeldud Branskile elektor kesist toona pärast teist maailmasõda elas Moskvas. No teie nüüd Marek Tamm isikliku või niimoodi oma inimliku oletuse põhjal, kas ta laskis ennast siis tõesti nendel reisidel nii põhjalikult lolliks teha või, või mängistaga Mängu see on keeruline küsimus, jah, ma olen isegi selle üle pikalt mõelduda, lugenud mitmed tema seisukohti nagu tagantjärgi, kus ta siis püüab seletada oma reisi ja tagantjärgi ta muidugi ütleb, et et miks ta käis, nõukogude liidus käis ta ennekõike selleks, et toetama siinsed nagu dissident ja vastumõtlejaid. Mis muidugi mulle tundub kaunis selline enese õigustuslik. Aga ta ütles ka, et ta leidis, et ainult kaks või kolm noh, see on õige ja, ja, ja samuti ei saa alahinnata majanduslikku aspekti, sest et Saartrid trükiti siin miljoniliste spiraažides üle Nõukogude Liidu ja ta käis siin kui kuninga kass selles mõttes, et oled maksjatele siin kohapeal kätte ja ta loopis ta raha vasakule, paremale piltlikult öeldes ja kolmandast aspektides ja ka alahinnata nii-öelda kuidas ma ütlen, emotsionaalne, vaid ta sai siin päris häid kontakte mõningate naisterahvastega ja isegi ühele ta pühendas oma raamatu sõnad venelanna või nii, et Need argumente oli vist mitu ja, aga, aga kindlasti oli ta ikkagi poliitiliselt kaunis nii-öelda kanapime. Et ega ta ikka päris täpselt neid neid panuseid ei osanud hinnata. Ent ent samas Kui kavatses hakata NSV Liit mustama nii nagu seda tegi režiid enne teist maailmasõda, et see oli ka selles mõttes teade kokkuleppe mõnes mõttes nagu ärastminegi. Külalislahkuse kuri tarvidust ei tule. Vaata aga samas, eks ole, tõesti, Sartre kindlasti andis mitmeid impulsse ja see oli omamoodi selline värske sõõm Lääne-Euroopa õhku ja, ja kui ta ka Eestis käis, siis need intervjuud, mis ta sinna andis, nende juttu, mida disin, rääkis, olid noh, suhteliselt vabameelsed. Et, et see on kahe otsaga asi jah, et pärast saartelt õigupoolest ei olegi siin Eestis käinud dist sellise Suurus järge prantsuse intellektuaalne Ta tuli Tallinnasse, sest et see oli ainus võimalus pealinna pidi tulema liiduvabariigi pealinna, aga siiski kohalikud kirjanikud tegid talle autosõiduga Tartusse ja siis valiti välja ainuõige saatja, Johannes Semper, haritud prantsuse keelt kultuuri tundev mees. Ja võis ka kindel olla, et teise pudeli juurest ei hakanud rääkima, et, et see kõik on jama, siin jääb olema okupeeritud ja sellele mehele võis kindel olla. Tõesti just nimelt energia Tallinnasse siis võõrustasid Sartute Debovaari perekond tsentrid ja saartel on tõesti väga rahul, leidsid, et vara, intelligentne paaria ja ent Tartus oli huvitav, et Tartus oli tema giidiks hoopistükkis ott ojamaa noor siis selline prantsuse huviline, kes oli, oli vist üksjagu nagu pessimistlikumad, isegi kriitilisem ja toredam hõredam kui lugeda tagantjärgi Mondo Buduaari mälestusi nende Tartu reisis, siis, siis ta annab nii mõnegi sarkastilise märkuse ott ojamaa aadressil, et kuidagi väga tõre ja selline selline pessimistlik tüüp. Aga teisest küljest, võib-olla väga tore, kui ei kogu aeg ei surutab järje mingisuguseid teemasid, sest et nõukogude süsteemis oli ju kohati termos saatesse saatori, sinu kontrolli ja, ja sinu jälgija ja päras kirjutas aruandeid need siis. See oli võib-olla päris mõnus. Nojah, sellega Simon Debovaar ironiseerid, kuidas nõukogude liidus sind alati nii-öelda saadetakse kellegi poolt, et sõltumata sellest, kas sa tahad või ei taha, aga see oli jah, selline reegel, et sellest ei saa nagu üle ümber ja isegi kui nad seal kusagil Lõuna-Eesti kuppelmaastiku vahel jaanitulel käivad, siis, siis ikkagi oli alati keegi niimoodi sabas käis ja ja see oli suhteliselt kentsakas, tundus neile vähemalt. Nonii, need reisid said mööda, vaimustus Nõukogude liidus sai ka üle ja siis tekkisid uued sümpaatiad. Kuuba riik hakkas järsku meeldima. Mis asjaoludel? See on tõsi, et terve põlvkond prantsuse intellektuaal ja kes siis pärast sõda leidsid, et selline ideaalne riigikorda Nõukogude Liit ja provotseerisid oma erinevaid soove unelmaid just Nõukogude liidule, siis kui hakkas ju enam läbi tilkuma infot siinsete inimõiguste rikkumist ja kõige muu kohta, siis vaikset pöörati pilgud Kuubale ja, ja loodeti seal leida sellist maist paradiisi seal võrdlemisi inimlik, et kui sa elad dialu ühiskonnas, kodanlikus ühiskonnas kuidas sellega siis ikka mõtled, et kusagile nagu parem ja Jaagus eriti kaugele nad ei saa kontrollida, kas seal on hea või ei ole. Ja pärast jah, Kuuba revolutsiooni siis oli prantsuse intellektuaalide seas väga populaarne olla Kuuba toetaja ja Kuuba nagu justkui nagu langes. Niimoodi ära leitigi ikka päris asjad nii ilusad ei ole, kui, kui tundus, et siis uueks imetlusobjektiks hiina õpetust ei võetud, siis õpetus õieti kaunis pinnapealselt ja ütleme niimoodi teoreetiliselt, et, et ega see ikka keegi oma mugavatest olmetingimustest loobunud, kuigi kuulutati sellist kommunismi, varade ühtsust ja, ja nii edasi, aga see oli selline mõnus teoreetiline meelisklemine, millel ei olnud nagu reaalset tagajärgi, nagu eraelule. Kuidas suhtuti 56. aasta Ungari sündmustesse? 56 oli, oli mõneski mõttes murrangu aastaga Prantsusmaa intellektuaalide suhet deskommunistliku parteiga sest et esiteks 56 ju lisaks Ungari sündmustele, mille tegeleti väga teravalt saartega, mõistis nad hukka. Lisaks sellele 50. aastal oli see kuulus ligidal Shofi Kongressi nii-öelda paljastus kõne, kus ta siis paljastest, Stalini kuritegusid ja see ettekanne, mis oli salajane, trükiti vraki eest ära ka Prantsusmaa ajalehes Le muunda. Kõik seda lugesid ja 50. aastal terve plejaad prantsuse kultuurilemise lahkus kommunistlikust parteist just nimelt pärast Ungari sündmuse pärast Sofi kõnet ja paljud on meenutanud, et see oli selline šoki aasta korraga kaks su käest nagu tagasilööki. Ja, ja see mõneski mõttes pani alus jah, sellele eemaldamisele nii kommunistidest kui Nõukogude Liidust. Kuuldud saates kõneles Marek Tamm, kordame seda saadet järgmisel reedel algusega kell üks öösel ja selle saate jätk on meil kavas täpselt nädala pärast. See oli siis maailmapildisaade, mille toimetaja Martin piiranud.