Tere kuulama jutusaadet, mina olen Märt Treier ja tahan teile täna rääkida loo külast, kuhu esmapilgul läheb ainult üks tee kus esmapilgul on üsna vähe asju hästi ja kust vaatab vastu natuke lootusetu tunne. Esmapilgul lähem vaatlus toob esile juba vastandid kohe küla sissesõidul paremat kätt, äärmiselt hoolitsetud majapidamise ühes imelise õuealaga edasi vanade autode surnuaia ja siis hulga ilmetuid, nõukaaegseid, majakarpe, millest üks on akendeta pesuehtne tondiloss. Edasi jälle paar elumärki tegutsevast, isegi tuttavlikku nimega ettevõttest. Ja siis jälle nagu ei midagi. Edasi, lõpeb tee lihtsalt ära. Külast välja sõites möödub jälle kõik vastupidises järjekorras. Miskit värvilist, jääb sellest külast meelde veel väikese küla kohta kahtlaselt palju eri vanuses lapsi, kellel on alailma midagi koos teha, teevad nad seda siis ühe või teise loigu juures ja kui loike parasjagu pole, siis paterdad kusagil mujal. See küla on lehetu küla Harjumaal Nissi valla lõunaservas üsna vastu, Raplamaa serva. Nagu nimi ütleb, ei tohiks lehedki kasvada. Aga just siit algab see, mida lihtsalt tänavaid pidi ekstleja kohe ei näegi. Lehetus tegutseb külaselts, mille tunnusmärgil ilutseb kolm suurt lehte ja vähemalt üks neist oranžides lehtedest on tubli maanaine Elvi urgas. Viimati tegin lehetu küll asja mõne kuu eest ühele tüdrukule külastele jäänud silma muu jutuajamine turba kooli lastega kus rääkisime paljugi sellest, mis ajab noori inimesi tegema viletsaid valikuid, kust enam tagasiteed ei ole. Ja siis seisingi Päeval lehitu küla noorte ja vanade ees ei ole mul nende juttude rääkimisel sellist publikut veel olnud. Kaheksa aastasest kuuekümneseni välja, sekka mitu põhiklienti ka kella all pean silmas sügavalt pähe tõmmatud kapuutsiga käed rinnal ristil asutavaid mehepoegi. Pärast kohtumist sain muide teada, et üks neist noormeestest oli seesama tegelane, kelle telesaade pealtnägija alles selle aasta algul keskmesse võttis kui koolipoisi, kellega ei tulnud toime õpetajad, sotsiaaltöötajad, psühholoogidega, isegi kohus mitte ju ometi seal ta nüüd istus vabatahtlikult. Kas juhus? Ärgem olgem naiivsed, otsige vastuseid just külaseltsi, hinge ja noorte kooskäimiskoha perenaise Elvi käest, kellega tuleb hakatuseks Aga põgusaltki tuttavaks saada ja vaadata ühtlase üle lehetu küla käekäik. Võite arvata, et taaskord tuli Helvi taoliste tõeliselt ilus hingede ja heategijate mikrofoni ette meelitamiseks omajagu vaeva näha ja siis veel topelt pingutada, et tähtsad mõtted hakkaksid sundimatult voolama. Tervist Telvi Rõõm kohtuda. Kui ma teil seal lehetu külas käisin, siis öeldi mulle, et nüüd olete maailma lõpus, et siinsed inimesed ei tea ka täpselt kuus ja sealt edasi läheb, kui sealt üldse midagi läheb. Nii, seal ongi maailma lõpp, maailma lõpp. Maailma lõpul on tegelikult olnud kunagi ka hoopis teine nägu, siis oli ta justkui nagu maailma algus ja selleks väga hästi. Võimalike praegused Nad ei ole veel nii head, aga nad tahavad tagasi jõuda sinna, kust nad kunagi olid ja sinna mehka oma jutuga ka. Lõpuks jõuame teie Elvi nüüd tervet elu ka lehetu külas elanud ei ole. Ei ole, olete Lõuna-Eesti tüdruk ja Lõuna-Eestist millegipärast nõnda sattunud, et juba mõnigi minu külaline on just sealt pärit olnud, olgugi, et elu meenutada ka kaugele, kus ta siis pärit olete. Tegelikult olen ma pärit Mooste kandist ja niiviisi külast. No on seal inimesed hoopis teistsugused kui siin Harjumaa servas, kus te nüüd elate. Midagi rahulikumad ja aeglasemad ja seal lõunas, seal lõunas, pigem on jäänud mulje, et nemad on just sellised veidi emotsionaalsemad ja ütlevad raudtee välja, mis nemad asjast arvavad. Oleneb inimesest, kes mida ütleb ja aga teie, kui te peaksite enda kohta midagi ütlema, milline teie olete? Pigem vaoshoitud ja ei, ei, ei noh ei ütle enda kohta midagi eriti, ei kiida ennast nagu ja. Keegi teid on vihasenaga kunagi näinud itta, loomulikult see juhtub iga nädal, tundub teie kiirest reaktsioonist. Ei, ei harva. Teie abikaasa on pärit, kust? Harkust. Aga kukku saite te eile saime kokku. Seal oli huvi maaelu vastu. Tuleb nii välja, jah, teie õppisite midagi zootehnikat. Ja abikaasa õppis põllul majandusliku elektrifitseerimine. Väga loomulikult kokku, saite siis ja tahtsite oma leivad ühte kappi panna Est elasite kõigepealt Harkus mehe juures ja siis hakkasite tundma huvi selle vastu, et kuidas saaks olla omaette. Ei, ma ütlesin, me otsisime omale lihtsalt kodu, et me ei tahtnud nagu elada, selles suures paneelmajas, korteris tahtsid mõlemad, olime nagu oma maja inimesed, et et nagu oma kodu oli kõige tähtsam. Lehetu külla sattusite küll üsna juhuslikult. Juhuslikult alguses elasime me ikkagi paneelmajas, aga siis me leidsime selle talumaja ja ja siis lihtsalt läks asi edasi ja saime selle omale. Renoveerisime niipalju kui jõudsime ja nüüd me oleme seal elanud. See maja isegi on tähelepanu, väärne, vähemalt nime poolest välja otsad talu. Üks minu eelmine külaline elas üle soo talus. Aga vähe sellest, et mõlemad on nüüd eesti romaanivarast kõigile hästi tuntud abikaasa nimi veel jaan ka takkapihta. Väljaotssõjal teda ei ole keegi niimoodi otse tänasest siis on natukene teistmoodi asjad. Teie olete siis välja otselvi? Vaevalt Eiki, niimoodi on kutsutud kunagi. Talu inimestega võib isegi mingisugust paralleeli tõmmata, kui vaadata, mis nendega juhtunud on, Siberi poole läksid nende teed. Läksid välja. Ja teie sõite maja, mis sisuliselt kukkus kaela ehk praktilised, kelle hakkasite seda siis uuesti üles ehitama, seda me tegime ja nüüd hakata otsast peale, sest ajad on teised, ajad on teised ja tahaks muuta neid juba. Kui teie sinna külla sattusite, siis oli võib-olla lehetu loos käsil vaat et kõige paremad ajad sovhoos sama hästi, kui õitses ja seda ta oli. No missugune see lehetud ülavälja nägi, siis? Ilus majad olid uhked, jahi inimesi oli palju ja ja kõik oli niisugune, toimis, kõik toimis, kõik töötasid. Vaatamata sellele, et teed ei läinud sealt külast teisele poole välja ja vaatamata sellele kõike oli, see oli lausa nõnda eeskujulikult koos, et need, kes töökultuuriga hakkama ei saanud, need vaated saadeti külast välja ja María, kuhu nad saadeti, ehene saadeti välja, siis oli nii palju, kes välja saadeti, nii ei olnud, aga ikka mõned olid. Ja miks saadeti siis, millised inimesed saadeti ja mille pärast ikkagi aunal vaatasid pudeli põhja välja. Ja kui korduvalt seda tegid, siis oli sõit ja siis oli veidi vähem. Kui me kokku saime sealsamas lehetu külase sõitsime autos rongijaama poole, siis ütlesite, et nüüd on seisvat vastupidine saadetakse siis teile kõik, kes on mujal vaadanud, siis nähtavasti liiga palju pudelipõhja. Nojah, need on, need on niuksed, sotsiaalset abi vajavad pered, kes tulevad siis nagu meie külla nagu kuna meil on ikkagi suured korterid ja nad mahutavad palju. Jaa, jaa. Meil on hästi palju lapsi, hästi palju lapsi, nii et on selline ütlemine, et lähetus on rohkem lapsi kui inimesi. Niimoodi öeldakse, et on palju seal, kellel on kaheksa, kellel on seitse, viis last peres ja. Millega seda siis seletad, et just teie külla nii palju lastega peresid sattus, ju siis on hea küla laste jaoks. Räägime nii, nagu asjad on. Need inimesed, kes teil seal elavad, on üsna sageli väga selgete sotsiaalsete muredega. On küll jah, seda nad on, et nad vajavad väga palju vallapoolset abi ja, ja siis kuna meie külaseltsil on võimalik neid aidata, siis oleme ise ka sealt neid aidanud ja ja abi saame, me saagu valgusest väga palju nii riideabi, kui vahest saame leiva-saia näol seda abi ja, ja siis me oleme püüdnud neid aidata. Ütlesite mulle, et kui autole jälle bensiiniraha tekib, siis sõidategi Raplasse ja tooterani riided kui nähtavasti siia saia-leivaga. Järgmine nädal ongi sõit Raplasse talveriiete järele. Te toote need riided kohale, panete seal puude peale üles ja siis inimesed lihtsalt tulevad, võtavad kaasa, mis neile meeldib. Just nii nad teevadki, sest meie saame ju sealt ka tasuta abi. Meie ei maksa selles sinna mitte midagi, nemad annavad ka lihtsalt ära ja, ja meie anname siis samamoodi edasi. See on turbainimesed ja Nissi inimesed käivad ja et meil nagu seda ei ole, et nüüd ei tohi tulla sa turbast või nüüd sa ei tohi tulla nišist. Et olla, kes tahavad, nad siis juba teavad seda teie maja, kui tasuta riiete maja jagame, näeme. Vodka Facebookis üleval, et jagamisele Nissi lehe peale ja turbolehe peale ja et noh, teisipäeval ja neljapäeval, siis, kui meie maja on avatud nendest teatud kellaaegadel ja siis nad tulevad ja ja kes tahab, see saab. Võib-olla ei tahakski või peakski seda küsima, aga kas olete vahel näinud neid samu riideid kuskil müügil? Ei kahjuks ei ole või õnneks ei ole, võib niimoodi öelda. Et ei, ei ole, ei ole. Kui nüüd teie ei leiaks seda bensiiniraha ei, sõidaksin Raplasse, siis, siis seda maja vist niimodi tuntakse. Ma ei usu, ma arvan, ikka tuntakse vahest, ja meie küla inimesed teavad seda, sest meil on palju üritusi seal ja nii lastele kui külainimestele ja. Aga kui pidada silmas seda, et kui teie oma energiat sinna ei suunaks, siis oleks lood võib-olla natukene teistmoodi. Öeldakse, et asendamatuid inimesi ei ole olemas. Välja otse Elvina teid vist ei tunta külas, eks ole. Kellena teid tuntakse lihtsalt Helvi, olete Kelvi hea, Elvi. Üheksakümnendatel aastatel läks selle küla käekäik natukene käest ära. Kadus sovhoos, te olite isegi selles komisjonis, mis maareformi läbi viis, ealin pähe. Te olite siis paha inimene ikka ka. Nojah, aga kadus ära see hea sovhoos kus oli kõigil tööd. Nutetakse seda tänase päevani tagant. No mõned ikka mõned ikka, kes on nagu jäänud nende hammasrataste vahele ja kes arvavad, et et oleks võinud võib-olla olla, aga, aga jah, see sõna mitte ei, ei, kindlasti kohe mitte. Mis juhtub inimestega, kui neil kaob nagu tuju ja motivatsioon ära? Ma ei teagi, ma ei oskagi öelda, mida nad ei leia end üles, võib-olla siis on see pudelipõhju üsna kiiresti tulema, just. Ja seda on meie külas. Seda võib-olla, et on üle Eesti igal pool. Ega ma ei tea. Aga meil on ka. Lehetu küla asub ju tegelikult Harjumaal, sealt on küll kiviga visata, nii Läänemaale kui Raplamaale, aga võiks ju mõelda, et Tallinna lähedal, aga tegelikult on tallinn päris kaugele sinna saadan tülikas küla. Inimesed arutasid välja, et 200 eurot peaks siis olema raha, et iga kuu käia tööl ja seda raha paljudel ette näidata ei ole. Ei kahjuks ei ole, on nii, et peaks olema, ma ei tea, kui palju, et, et noh, ühesõnaga see sõidurahaks jätkuks ja ja sa tahad ju linnas süüa ka või, ja siis elamiseks on ka veel raha. Et seda kahjuks ei jätku, ei hakka, et selleks peab väga hea töökoht olema, väga hea haridus olema ja aga seda kõikidel ei ole. Kas tahtmine saab ka kannatada aastatega? Eks ikka inimene mandub ja. Lastega suhtlemine tuleb teil hästi välja ja töötutega saatega kenasti läbi, aga kuidas selle tööealise seltskonnaga suhtlemisega, kuidas neile jõudu anda? Olen vist leidnud veel seda nuppu üles. See on kõige keerulisem nupp. Tundub küll, et see on kõige keerulisem nupp, ime tuleb töölt, kui ta tuleb ka kaugelt töölt ta väsinud, ta loksub seal bussis, siis tal on kodus oma probleemid, lasteaiaprobleemid ja siis ta on õhtuks nii väsinud, et ta lihtsalt ei jõuagi. Lihtsalt ei jõua enam midagi kuhugi tulla. Nädalavahetusel jah, võib-olla, et siis aga siis on ka Igalühel omad tegemised ja olemised ja nagu öeldakse, elu tahab elamist. Kas teie kodu eesotsas välja otse Jaaniga on see koht, kust ei taga? Toetatakse ikka ikke oma pere toetab mind väga üks kilomeeter lehetu keskusest seal omadega olete kas hommikul tööle minna on puhas rõõm või nii ja naa. Oleneb päevast. Vahepeal on ja vahepeal mõtled, et ups nagu ei. Lastega suhtlemise juurde tegelikult sillutas tee teie enda lapselaps, kes täna on 16 aastat vana, järelikult sündis ta veidi enne uut aastatuhandet systet hakkasitegi tegelikult nägema seda, mis, mis toimub seal külas. Kuidas need lapsed on, seal elavad, missugused need pered on ja kõik muu. Temaga. Tegeledes aina rohkem näha, mis ringid kusagil on ja ma vedasin teda väga paljudesse ringidesse ja kooli ja nagu läbi selle, siis ma sain nagu nägin nende laste tegevusi ja nägin, kus noh, väljaspool tehakse ja mis meil lehetus ei ole ja ja nagu see innustas, tegema. Siis tuligi sealt see initsiatiiv, et tahaks midagi ära teha. Just ja pakuti võimalust, et tule ja hakka tegema, et otsiti inimesi uusi nagu uut verd ja siis saingi sinna milline see maja kõigepealt välja nägi. Maja oli juba selleks ajaks, kui mina läksin, siis ta oli juba renoveeritud, kuigi palju ja tehtud. Muidugi suur puudus on meie majal see, et meil ei ole korralikku kütet, meil on kaks soojuspumpa, üks on ühes saalis, teine teises saalis, aknad viletsad, lasevad tuult läbi ja, ja talvel on ikkagi parajalt külm küll seal, et lapsed on olnud meil jopedes lausa ja kindad käes, aga nad ei kipu ära sealt, on tahavad olla seal, nii et neile meeldib seal olla. Aga kui on mingid üritused, siis me lihtsalt oleme neid pumpade võimsust tõstnud ja katsunud trumbid soojaks saada. Kas lapsed on võtnud need kindad käes ka siis, kui on vaja mõni töö jupera tehasel midagi korrastada tõesti tubades remonti teha pisut? Ja suuremad lapsed tegid noortekeskuse, remontisid ära ja värvisid ja, ja kirjutasid oma nimed seina peale, nii et see on täis ajalugu olemas. Ja muidugi meil on igakevadised, koristustalgud, teeme ära raames, kus lapsed aitavad siis nagu majaümbruse riisuda ja, ja siis teeme volbrinõidade tralli, pärast seda siis teeme, küpsetame šašlõki ja, ja pidutseme ja teeme võistlusi ja niisuguseid nagu üritus on, õhtupoole. No täna te olete jõudnud seisu, kus tegelikult ei tule väga muretseda, sellepärast et mida me siis nüüd nende noortega teeme, sest nende endi seas on nii palju heledaid ajusid, kes ise pakuvad teile programmi välja mahuta ainult ära. Kas nii on, on tõesti, meil on hästi-hästi tegusad lapsed, vabalavad karaoket tantsuõhtud, mis teil veel seal kõik toimub? No meil on, sügisel on Pipi pannkoogipäev, siis on meil jaanipäev, vastlapäev, emadepäeva isadepäeval, siis on meil mardipäev kadripäev sõnaga ürituse jätkub, et kuus tuleb kuskil mingi paar üritust kindlasti rohkem mitte. Ja koolivahe aegadel oleme ikka püüdnud nagu selliseid rohkem üritusi teha ja kutsuda omale sinna külla näiteks mänguveski käis meil alles külas ja et ikka püüame Mina sattusin sinna külla tänu sellele, et üks tütarlaps, kes siis on vist ka väga suurest perest, lihtsalt ei jätnud jonni, kirjutas ja kirjutas, et on vaja sedasama filmi, mida kunagi käisime aitamas turbakoolis. Ja mis on siis mõeldud neile noortele, kes võib-olla väga hästi ei adu, mida pidutsemine võib kaasa tuua, ta nii kaua lunis, kuni see käik sai teoks. Ma kujutan ette, et sellist visadust näeb ka suhteliselt harva. Ei, ta ongi ju isa tüdruk, ta ongi selline, et kui ta midagi tahab, saab, siis ta ta käibki sulle nii kaua pinda, kui sa lõpuks teedki seda, mida tema nagu on välja mõelnud ja minu arust on see hästi tubli. Ja tema kajastab meie üritusi ka niimoodi, et Facebooki lehel ta kirjutab väikse jutukese ja ja siis me oleme neid ka valla nagu lehes kajastanud. Et meie oma ajakirjanik võiks öelda sellise partneriga väga mõnus koos tegutseda. On küll, on küll. Inimese süda asub kenasti keset inimkeha. Lehetu küla südant tuleb aga otsida küla servast. Jällegi põhjus meenutada vana tarkust. Välimuse põhjal ei tohi teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Mida saabki sisu teadmata küla südame kohta öelda lihtsalt ühe välimuselt hallija madala maja järgi. See maja, kuhu ma sattusin, oli üks päris kummaline maja. Natuke meenutus nagu vana ajapoodi, kus oli madal katus ja ja madalad toad. Mõni tuba oli korda tehtud, teine natukene vähem, mõni oli laoruumi eest, aga tegelikult on see seltsimaja. Jah, see on seltsimaja, see oli enne sovhoosi lasteaed, kus oli siis kaks rühma väiksemate laste oma suuremate oma ja, ja siis, kui see maja, no ühesõnaga sai nagu külaseltsi rahva kätte, kes hakkasid seal tegema, siis sai seal ehitatud ja, ja siis oli ka veel selline aega alguses, kus naised tõid endale need riidekraami kokku ja siis nad müüsid neid riideid ja, ja riiet müügist saadud rahaga, siis nad renoveerisite seda maja. Ja noh, väga paljud lausa peredega tulid sinna ja aitasid ja et üldse nii kaugele jõuda, kui praegu on. Et eeltöö on väga suur olnud ees. Et aga teha on palju veel. Teie küla seltsis saab üsna pea 20 aastat, mida see selts on tähendanud selle küla jaoks? Palju, see on koht, kus rahvas saab koos käia, käivad ühesõnaga noh, kui niimoodi öelda, siis imikust, kuni raugani saavad inimesed koos olla ja teeme palju ühisüritusi lastele, täiskasvanutele. Meil on küla külapäevad, niisugused jaanipäev ja vastlapäev ja. Jaa, jaa, tuleb meil kohe suur küla juubel, 775. Praegu paneme seda kava kõike kokku, tuleb tõenäoliselt projekti raames kirjutada, sest et noh see on üsnagi kulukas. Et. Kui palju inimesed ise on valmis panustama selleks, et tuleks üks vahva vastlapäev võib-olla natukene, võib-olla natuke osalemisega ja niukse niukse määral nagu midagi toredat toimub siis kuidas nende inimeste kokkusaamine üldse käib? Ma kujutan ette, tahab, vaatasid inimesi on ka väga palju. Ja igal pool on selliseid kindlasti, et on ükskõik, seisab kulmude peal või kuidagi ja muidu oled põneva, kõik ei tule. Ja siin on olnud ennemgi sellised organiseerid ürituse ja ja üritusel on need, kes organiseerisid. Nii et on ka selliseid Seda juhtub ikka veel pärast kõike seda teatama inimesi. Teate, kuidas neile läheneda ikka ei tule välja ikka ei tule, ei lähe. Vahelikke, mõned tulevad. Tulevad. Ega te ometi taha jätta muljet, et organiseeritud üritusi selleks, et ainult organisaatorid saaksid kohal olla? Ei, ei, kohe kindlasti mitte, meil on ikka põhiosa on ikka lapsed, põhiosa on ikka lapsed ja nende vanemad just on niimoodi, et need lapsed, kes meil tegutsevad või esinevad või mida teevad siis nende, nende perede emad-isad, vanaemal noh, tulevad nagu meelsamini välja. Et nagu kuidagi laste kaudu tullakse rohkem. Just lastele panustasid tagi lastele panustanud ja teisipäeval kell neli teetide oma kambriukse lahti. Sain teie jutust tennist aru, et sama hästi kui väikest viisi saba on seal ukse taga selleks hetkeks juba selleks ajaks näevi tuli lõpuks ometi. Kus sa nii kaua olid, mida need lapsed seal siis teevad, mida nad ootavad? Vahest lihtsalt lobisevad, räägivad oma päevasündmustest, käivad internetis, vaatavad ajakirju, kuna meil on seal raamatuid, siis nad loevad neid raamatuid siis on lauamängud, mängivad neid. Ja vahest niisama möllavad ka. Ja siis on tõesti mõneaastases põngerjas kuni suure poisina välja ja on seda on küll jah. Pisikene, kes ei oska õieti kõndida, anname kohal. Ja kui kell saab seitse, selsamal teisipäeval, siis lähevad uksed kinni ja see ei meeldi lastele, mitte. Ei ega nad ei taha eriti ära minna paluvate tole veel. No ja siis te oletegi, ei ole. Panete ukse kinni ja kõik ikka nad peavad aru saama tulla nende eluga kodus. Aga laste õppimised, seda nad seal ka teevad või võtate enda peal aeg-ajalt selle vastutused, näed, lapsed ei jõudnud ära õppida. Ei, nad ikka õpivad ära või siis ütlevad, mina lähen ära, et mul on palju õppida ja, ja et tulen, ma jõuan veel tagasi tulla, enne kui sa selle ukse kinni paned, et on ka selliseid olukordasid, mis ta muidu teeksid, kui nad töö juures ei tohiks. Eks nad siis küla peal Jelgukside mängiksid, sõidaksid, ratastega või mängiksid noh, iga ja iga maja juures on omad liivakastid ja mänguplatsid, kus nad saaksid mängida ja. Üks poiss nimega Artur sai hiljaaegu tuntuks Pealtnägija saates ja nagu keskendus sellele, et ükski instants ei saanud temaga õigupoolest hakkama ei saanud, kool ei saanud, vald ei saanud keegi, perekond ka mitte. Seesama Artur oli kohal siis, kui minagi seal käisin ja ja ühte filmi vaatasime koos ja natukene juttu rääkisime. Elvi poiss käib nüüd koolis käib. See on väikest visime. On mis oleks pidi juhtuma? Ta pidi lihtsalt nähtavasti ennast leidma. Ja võib-olla tal võttis aega, selleni ennast leiaks. Sest meie külaseltsi solidaar Ma tõesti tore poiss, ei saa midagi öelda, ta tuli alati kohale. Ja siis, kui ta need pärast pikka aega kooli läks uuesti, siis ta tuli ja kirjutas näitlikult oma nime sinna, et tema, Artur on ka nüüd meie nime kirjaski olemas. Operatiivselt Artur ilma ühegi veata ei muidugi, et tema käib ka neid koolis mida sellised Arturi sugused tegelased tegelikult vajavad. Eks nad vajavad mingisugust lähenemist, et noh, igas igas lapses on midagi head, see pole kuskile kadunud, lihtsalt tuleb üles leida temaga suhelda ja mitte ära ajada ja ja on meie üritustel ja nendel koosviibimistel, mis tal on no päris heaks eeskujuks, et kui midagi teeme, siis ta pigem tuleb ja aitab ja õpetab teisi. Ja, ja täiesti normaalne inimene mu normaalne lapsed, pole tal häda midagi. Sain teie kirjeldusest aru, et Tartus on väga hea süda, on tõsiselt hästi oskab joonistada. Õpetad teistele ka veel ja ta võtab osa näiteks noh, kui on mingisugused toimetamised või peamised, siis ta oskab väga hästi teisi õpetada. Nii et see tuleb tal nii loomulikult kuidagi välja ja ta No ilmselt on tema elus olnud vajaka nendest inimestest, kellele tõesti siis kuidagipidi toetuda, et kes siis vähemalt usaldaks või nagu isegi ütlesite, ei ajaks vähemalt ära. Jah, seda küll, et mina olen pere olukorda täpselt ei tea ja ma ei ole seda tahtnudki teada, ausalt öelda. Et mee, mis, mis meie külasid siis, Meie hoones toimub ja meie ruumides toimub, seal on meie probleemid ja tegemised ja olemised ja ja mis seal kodus on me isakodu elu elada. Selleks on vanemad ema, isa, kes iganes. Siis vaatajal on parem ka, kui ei teagi, mis seal toimub. Jah, võib olla küll tõesti. Et noh, kõike seda, kõike seda ja muret ja valu on üsnagi raske endal ka kanda. Selleks, et saada kellelegi usaldusisikuks või vähemalt inimeseks, kes ära ei aja on ilmselt aega mingisuguseid võimeid ja mingisugust isiksuse olemise laadi, et olete endast selle ära tundnud? No üldiselt mulle meeldib. Lastega tegeleda, mulle meeldib vaadata nende silmadesse, kuidas need säravad, kui midagi head oled teinud ja need kallistused, mis nende poolt tuleb, vaevalt et see on see, mis viib edasi seda asja ja innustab edasi tegutsema ja olema ja nende heaks midagi. Et mulle on öeldud ka, et, et Lähen lehetu lapsed ära hellitanud, aga ma mõtlen, et ma peangi neid hellitama. Nende turba ja Nissi, nendel on seal koolides ringid ja, ja kultuurimajades, aga meie lastel on, see käimine on suhteliselt raske. Nii et ringid on ikka õhtusel ajal, et, et ei tule ju need koolibussid ei saa, neid aegasid paika. Ja siis ongi niimoodi ei kusagil on see lehetu küla keskus, kus nad siis käivad ja tunnevad ennast hästi. Ja sedagi peab, mõni hellitamiseks. Ikka mulle meeldib hellitada. No käed kallistuseks ilmselt tulevad ikka aeg-ajalt, kui midagi ilusat teed, siis tahaks isegi vahetevahel kellelegi hästi öelda tänuks, aga on ka teine pool, kuidas panna keegi tööle, näiteks panna üks seal koolis käima, mida selleks tuleb teha? No ma ei tea. Küllap oskate? Ma ei tea, tuleb leida see hea osas üles, lihtsalt tuleb iga iga nurga alt vaadata, kus see hea on ja lihtsalt see õige nupp. Julgustamine üldiselt küll jah. Mis on siis päeva parim hetk kui midagi head korda saadud. Ja mis on hea? Kui ta tunned, et kohe tunne, et südamest, et täna läks see asi korda või või tänama. Ma suutsin midagi edasi anda või midagi head teha või et siis tunned, et oled midagi head. Teinud kas need lapsekesel käivad, kes on üsna eri vanusest ja võimalik, et ka väga erinevatest perekondadest. Kas nad hoiavad ka ühtteist? Ikka meie küla lapsed hoiavad väga kokku. Me oleme käinud kusagil väljas kaugematel üritustel, siis on seda näha kohe, kuidas meie küla lapsed hoiavad omaette ja, ja noh nagu kaitsevad kõiki ja et väga ühtne nende seltskond, Suuroja väiksemate suurenegi ja just nii see on. Mida suurt olete te võtnud koos? Oh, neid on üritusi, me oleme ikka käinud siin seiklus kides ja ja ennem käidud matkamas siin ja külarahvaga ja et üsnagi palju on neid üritusi tehtud, kodud vähemalt vastu ei ole olnud? Ei, ei ole olnud meil viimane. Me üritus nüüd oli laste organiseeritud see halloween, nemad tahtsite ööseks, jäävad sinna külakeskusesse, ööbivad ja vaatavad õudukaid ja siis tuli Gurjev ütlusele, et mul on oma elu ei öelnud, aga ta ei öelnud. Lubasime ikka Leiljad, mõtlesime nende käest siis vanemate käest nõusolek, vaata, tegime sellised paberid ja et panime telefoninumbrid ja vanemate allkirjad, et noh, kui juhtub mõne lapsega, ta hakkab kartma või tahab koju, et siis me saame ema järgi kutsuda või isa ja aga ei läinud keegi ära, kõik olid kohapeal ja väga tore. Mõne ema ja isaga vestlust mõne lapse pärast ikka mäletate. Ei ole olnudki selliseid probleeme, et mingisuguse vanem, aga pigem on ikka nad niisugused toredad, et oi kui tubli mu laps oli, kui tore, et ta siin käib ja sellised on küll jah, et pigem noh, et nagu ta oli eraklik, et noh, et väga hea, et ta nüüd siin käis, hakkasede kodus käitub ka paremini ja noh, sellised on küll jah. Teil on ka teistsuguseid lapsi, need on siis need, kes kannavad nime töötud ja keda te siis kantseldate seal lehetu ja turbaümbruses, kui see teie väiksesse külakeskusesse sõitsin, siis istus ka tagaistmel kaks meest, keda ma esiotsa ei näinudki, aga kui üks neist köhatas, ütles, et kas te olete sees, ma ütlesin, jah, ma olen see, aga miks te ei näe seda prouat, kes siin tegelikult teie heaks kõige rohkem teeb, siis nemad ütlesid, et vot see on üks hea inimene küll seal nüüd jälle üks väike kordaminek. Ja, ja et meil on nagu issi valla ja töötukassa nüüd sai organiseeritud, tehti selline projekt, kus siis ajalised töötud käivad valla valla kiriku maas praegu koos ja, ja siis me teeme nagu heakorratöid, et oleme Nissi vallamaja ümbruse ära riisunud, siis turba kooli, siis nüüd lähme edasi kultuurimaja juurde ja, ja niimoodi me toimetame, niikaua kui ilm väljas lubab. Teeme nagu heakorratöid, aga siis pärast eksis, mis, mis tõid meile veel pakutakse teha? Kordan, üldiselt karm, kui sa nüüd kohale ei tule, siis ei tee siis sotsiaaltoetused lähevad, mis te arvate, kas see on nüüd siis kindlam, viis talle see reha ja luud kätte suruda või on mingisugune väikene maasikas veel, mis paneb nad seda võib-olla ehk isegi natuke rõõmuga tegema. Ka eile meil oligi just sellest juttu, Me olime turba koolimaja juures ja tuli sellest juttu, siis nad ütlesid, et, et noh, et see raha tegelikult ei motiveeri inimest sinna tööle tulema. Et aga kuna meil on nii tore seltskond me rääkida nii paljudest põnevatest asjadest, et, et see neid nagu pigem motiveerib see neid rohkem, nad tulevad kodunt välja, nad nagu inimeste sisse noh, juurde ja saavad rääkida oma muredest ja probleemidest ja ja noh, see on nagu see, mis neid rohkem sinna toob. Mured ongi siis neemis ühendavad venelased ei jõutud siis samasugused. Samasugused töötutega tegelemine ei tähenda ainult lehtede riisumist. Arvutiõpet isegi õpetatakse neile ja õpetatakse, kuidas nad suhtuvad sellesse. Kuidas keegi, kes on huvitatud näiteks seal on, on selliseid inimesi, kes pole eladeski, arvutit, lagu näppinud ega midagi ja ka kaasaja ta loeb lehti seal ja ja tahab õppida, aga noh, suur suur viga on endal muidugi see, et neil endil ei ole kodus arvutit, et see kaks, kaks päeva, mis nad seal õpivad, et noh, paljudel meelde jääb, et seda peaks edasi arendama, aga kui ei ole arvutit, siis läheb. See väga raskeks ja võib-olla olete ise ka vahel veeretanud peas seda mõtet, et küll on ju vaesus paljude hädade põhjusega kui neile inimestele anda raha, kas tegelikult asjad lähevad paremaks? Ma ei usu seda. Sõda nii kiiresti vastuseta noh, inimene ja nii kiiresti muutuda. Ma ei usu seda, kui ta, kui ta on juba seal reelt maha astunud, et väga raske on tagasi saada, raha ei vii kedagi kusagile kusagile. Korduvalt veendunud, juba olen jah, et raha ei vii kedagi kuskile. Mäe tippu olete näinud, neid lotovõidulugusid ka ikka näinud ja koletu külas. Ja meil on ka inimesi, kes on võitnud, tegelikult on täitsa olemas. On mõnigi neist arukaid otsuseid teinud, see pere küll on jah. Aga mis siis aitaks, kui raha ei aita? Inimene peab endast leidma üle jõu, et edasi minna ja tahtmise paremat elu elada. Tasapisi. Aga endast saab ikka ise jõudu leida või aitab mõni inimene kaasa. Osuta sellesse, et siin on mingisugune võti. Pigem ikka inimene ise peab leidma selle võtme enda sees. Kui ta üldse lüüa, siis lihtsalt ei leia, siis ta lihtsalt ei leiagi. Siis ta lihtsalt nii mugav, et ta ei viitsigi midagi teha, sellelt paremaks muuta midagi, siis on natukene raske nagu kaasa tunda või nii? Jah, see tava, tekib, ükskõiksus võib-olla, ja neid inimesi on ka tegelikult, kelle suhtes, et ta tuleb ja räägib sulle, et oi, mul on nii halb ja ma ei saa nii palju hakkama ja siis ta jääbki selline tunne, et teda peabki kogu aeg aitama, talle peabki kogu aeg midagi andma, et vot ma ei saa hakkama, sa pead mulle andma, ei pea andma, võin anda. Tavaliselt kannan ka. No kui seal stangede peale on väga palju riideid rippumas, mis on siis näiteks värskelt toodud, küllap selline info levib ka üsna kiiresti, aitate ju kaasa ka. Juhtub sedagi, et mõni tuleb ja võtab sealt 100 ürpi kohe kaenlasse ja läheda. Ei noh, on muidugi inimesed käivad ja võtavad ikka mõtlevad ikka väga palju riideid kaasa, nii et öelda, et nad ei võtaks. Võib-olla küll, et ei, ei ole telekeeranud midagi. Et igaüks teab, ise palju võtab. Ja kui ta kasutab need ära, no siis on väga hea, kui perel on abi sellest, siis miks mitte? Märkasin vist peaaegu väikest pisarat silmanurgas, kui rääkisite, saagu valgusfondist, et see on tõesti väga palju aidanud. Jaa, on küll, ma olen nendele väga tänulik ja ja need inimesed, kes seal need on, väga suure südamega inimesed, nad teevad oma tööd ikka täie hingega ikka. Nendel on, et nad on tegelikult ju Rapla Raplamaakesksed nagu rohkem, et need meie lehetu külaseltsi oma oma tiiva alla võtsin seal nende poolt muidugi väga-väga suur. Aga teisest küljest, kui muudkui anda ja anda, siis tegelikult ei paranda ju suurt midagi. Aga kui neil on abi vaja? Pühendumust ära tunda ei tohiks olla kuigi raske aga kui lihtne pühendumist ära tunda, siis kui isegi argipäeval ümbritsevad sind vaid pühendunud inimesed, kes ongi oma elu mõtte leidnud teiste aitamises. Ja muidugi oli Elvist kuulnud ka Siiri Sisask, saagu valgus fondi eestvedaja. Nüüd ma pean sulle ütlema seda, et et ka silmapaistvaim siin on väga palju ja, ja Elvi on üks neist ja selles mõttes on ta on ta tõesti väga-väga tore ja suure südamega inimene tolles ise juba vanemas eas, eks ole. Ja elades maapiirkonnas ja võib olla jah, ka nähes ja tajudes tegelikult ju ja võib-olla ühiskondade kontraste, eks ole, selle heas mis oli enne, millised võimalused olid enne, kuidas enne noorsugu, kuidas need, mis nüüd maal toimub, kuidas nüüd elatakse, millised on seal võimalused endale eneseteostuseks ja nii edasi. Et ta on ikkagi inimene, kes on võtnud väga palju enda õlgadele võib-olla rohkem, kui tavainimene seda teeb oma kõikide murede keskel? No ta on ka muidugi lehetu seltsimaja esinaine. Ja ta võib-olla näebki natuke suurema ringiga kõiki neid peresid ja lapsi, kes tema juures käivad. Kuulsin su healt kolleegilt, et tal on sisuliselt kogu lehetu küla inimeste andmebaas sedavõrd selgelt ta teab ka, mis number saabas kellelegi jalga läheb. See on elementaarne Nad, kõik teavad, sotsiaaltöötajad ka teavad. Et aga, et ta käib nii kaugelt nagu ta käib meile sinna Raplasse ja ta tuleb iga kuu ja ta on helistanud ette, mis kellelgi nüüd seal tema kandis puudu on mida on sellele perekonnale vaja, mida on sellele lapsele vaja, seal on jäänud vanemat töötuks, seal on midagi jälle juhtunud lastega võib-olla on tõesti, kes oma hinge peale võtnud ja, ja, ja ta teeb koostööd kõigi ja ta on väga hea koostöövõimeline amet ning selles mõttes, et ta on ikkagi seltsimaja esinaine, eks ta kogub need inimesed enda ümber sinna seltsimajja ja siis ta jagab seda abi, mis ta siis meie juurest viid. Ja see on ju kõik temale veel lisatöö, eks ole, õlgadele see ei ole niimoodi, et tema nagu peakski seda tegema. See on tema enda võetud niisugune hinge tegevus, südameasi. Kindlasti käib iga inimesega kaasas mingisugune oma aura, kui tema sinna tuppa tuleb, mis tunne temaga kaasa tulla. Mis tunne temaga kaasa tuleb, olen temaga nüüd vähem kohtunud, kui kõik meie teised tööd, tead, et mina, mina olen teda niimoodi üks kolm-neli korda meie juures näinud ja siis ta alati tuleb minu juurde. Ja tema suhtub minusse ikka nõu kui lauljasse. Et Siiri, kuidas sul läheb ja on küll nüüd kontserte ka tulemas ja nii, aga aga seda ma pean küll ütlema, et, et noh jutte olen ma temaga ka rääkinud, eriti algusaegadel, kui, kui ma veel ise rohkem seal kõikide meie praeguste ametnike tööd ise tegin, et siis siis sellest ajast ma lihtsalt mäletan, et tõesti ta on põhjalik põhjalik ta, ta ta teab, millest ta räägib ja see tegelikult, kuidas tema oleks võimeline veel neid inimesi seal aitama, see on tegelikult märksa suurem kui see, mis ta suudab ära teha. Sest koht on selline, nagu seal on. Ja, ja ütleme nüüd sellist saagu valgusmudelit nüüd sinna lehetu külla viia, mis oleks tema ideaal. See tähendaks mitte ainult nagu koos nüüd korra abi anda või või lihtsalt käia, nüüd koguda kokku see materjal igapäevaselt, kas või, aga see tähendaks igapäevast tegevust nende lastega ja nende peredega, et seda lihtsalt ei saa seal leheta külas läbi viia, sellepärast et ikka tulevad mingid piirid, eks ole mingid majanduslikud piirid ja iga asi võtab oma raha, eks. Aga praegu nii palju, kui mina tean, ta koostöös on kirikuga ja ka ja ka võib-olla ka vallaga, et, et viib meilt need asju ära ka suurel määral ka oma kulul. Teeb ta seda kõike. Nii on niipea kui bensiiniraha tekib, Nibiru tuleb täpselt ja see on ju väga tore ja selliseid inimesi on meil Eestis rohkem teadsa Märt. Ja, ja seal on veel eriti ilus. Sest, et sest ainult niimoodi üksteisest hoolimisega me saamegi seda ühiskonda paremini. Mida on lastele võimalik anda sellist, mis tõesti neid väga siiralt aitab neil ka mingisuguseid asju vaja. No vahest on kindlasti isegi kasvõi see, et ma tulen ja ja too meile sealt koolivihikuid, pastapliiatseid. Meil käis politsei, andsime, kinkisime neile helkureid, nad olid kõik nii õnnelikud selle üle, lihtsalt pisiasjad on need, mis teevad. Kas mõnel lapsel on jäänult kooli pärast vihika ostmata, vanematel pole kuhugi kiiret. Ei, seda ei ole, kõikidel on olemas, nad saavad, muidugi, meil on seal sügisel oli ikka koolikotid ühesõnaga saagu alguses tõime koolikotte ja siis nad võtsidki omale koolikotid seal, ma usun, et nendel kõikidel olemas need. Aga noh, kas oli ilus või ilusam see meiepoolne sealt ta võttis selleni, et ega me keelata ka ei saanud, ütles ta, võttis tal vaja. Lehetu küla on nüüd siis tunnistatud vääriliseks nominendiks, võistelda Harjumaal aasta teo auhinnale. Küla nagu tegu. Just, väga suur tunnustus. Mida siis märgati, mis te ise arvate, kuidas see ahel käis, et teie sinna auväärsesse nimistusse saite? No tõenäoliselt see, et me midagi teeme, pakume oma inimestele tegevusi ja üritusi ja järelikult märgati meid ja ja meil on väga hea meel selle üle tõsiselt, kohe. Patsutuse tuna. Nii tähtis on. On see viib edasi, viib edasi. Ja kui nüüd ei saa seda tunnustust tingimata, siis ei juhtu ka midagi? Ei, ei, sellepärast ei juhtu küll mitte midagi. Meie elame edasi. Kujutate ette, et, et randuta veel mõnes teises sadamas, kui oma väljaotsa talus. Ei, ei, ei, ma ei taha sellele üldse mõeldagi, ma usun, et see väljaotsa ikka minu oma ja ma olen nii palju selleks panustanud ja seal on iga asi oma kätega tehtud ja. Selle ümber rõnga tosin hektarit maad, mis seal maa peal kasvab momendil välja renditud. Näete ise ka plaani veel põllumeheks hakata. Olete ometi zootehnikuks õppinud loomad? Ei, kindlasti mitte enam, mitte enam. Võivad lapsed või lapselapsed kunagi ehk teil on poeg, on tütar, mõni neist tunneb ka talupidamise vastu huvi või ei? Ei nendest, küll nemad, nendel on omad kodud olemas ja omad elamised olemas, et võib-olla lapselapsed, kuna ehk. Ma usun, et see nii ka vanaema, vanaisa unistus. Seesama lapselaps, sama tubli tüdruk, kelle kõrvalt õppisite siis lehetu küla noorsugu tundma on tänaseks juba kuueteistkümneaastane neiu ja saatis pidevalt kõnesid, üks teleteatri roll, eks juba hästi läks. Läks keel. Ja nüüd siis tahetakse voodi alla. Nojah, tundlik saade, kus tema üles astus, kandis nime suletud uste taga. Teie olete näinud ilmselt neid lugusid ka päriselus, mida tema seal mängis. Õnneks meie lehetu külas nii kurioossemad ei ole, et õnneks on meil lapsed ikka targemad, natukene ja rohkem haritud ja, ja ju siis nendel vanematel jääb ikka nende lasteaiaks natuke rohkem aega, et nad oskavad ikka seletada mikrouunis muna ei keedeta. No teie käest ei ole seda isegi vist nagu päris paslik küsida, aga nii on täiesti kohatu küsida, et kas te tahate kuhugi jõuda televist iga päev tegelikult kohal. Jah, olen küll, jah, olen, polegi nagu kuhugi jõuda. Noh, võib-olla, et inimesel on mingid ambitsioonid veel kuhugi kõrgemale, aga mina, ma arvan, et ma olen praeguse oma tegemistega sellega rahul. Nii et mul on abilisi palju kõrval, meil on palju toetajaid kõrval. Et ütlevad kõike hea sõnaga ja, ja miks mitte. Ja küll on hea tunne minna teisipäeval, kui enne kella neljani juba saba ukse taga on täiesti tore, nii heli, kui me sõitsime teie autoga rongijaama poole, sel päeval, kui olin teie külas käinud, siis ütlesite te jutu lõpuks veel ühe fakti. Siis tegelikult otsustaski ära, miks ma selle saate just teiega tegin. Mis te arvate, milline see oli? Egotjate. Ütlesite mulle, et teie töötasu on umbes 100 eurot. Ja majaperenaine testi saab 100 eurot kuus. See on sama hästi kui midagi. On. See vist peaks olema kõige elavam kinnitus, et raha pärast ja seda tööd ei tee. Ei, kindlasti mitte. Toime, ikka tulete kenasti ja mul on kõrvalabikaasa, kes mind toetab, aga muidu oleks vist väga raske? Jah, oleks küll. Ei vaidle. Aitäh, Elvi, selle vestlusest. Sel korral läks nõnda, et lehetu külal jäi harjuma. Aasta teo auhind ikkagi napimata on üsna vähetõenäoline Telvi elus ja suhtumises sellest nüüd midagi muutub. Ta lihtsalt ei oska teisiti, kui teha seda, mida ta teeb. Peaasi, et minu lugu ikka ilusasti kõlama jääb. Liiga kurvaks ei lähe panielvi urgas veel enne saate lõplikku valmimist mulle südamele tegin, mis suutsin siis ka nõnda. Mina olen Märt Treier, aitäh kuulamast ja järgmise korrani.