Algab kirjandussaade tõlkes leitud saatejuht on Peeter Helme. Võimalik, et uus sajand ongi juba alanud. Sügis on peaaegu kätte jõudnud, Engel hardil on seljas nagu Saksamaal alati, kui ta Alasti pik, hele puuviljane hõlst ja rooma sandaalia meenutavad punutud jalavarjud mitte loomanahast valmistatud. Tema paletti ümbritsevad lahtised juuksed, mis ulatuvad rinnakuni käevangus, on tal pajuvitstest korv, õunte ja Pamplettidega. Lapsed reisijate seas, kardavad teda. Alguses peidavad Entamboris teise ja kolmanda klassi vagunite vahele jälgivad teda, kuid hakkavad siis tema üle naerma. Üks julgem laps viskab teda vorstitükiga, kuid ei saa pihta. Engel hart loeb hajameelselt pomisedas sõiduplaanist provintsilinnade lapsepõlvest tuttavaid nimesid ning suunab siis pilgu taas otse enda ette. Mööda libisevad Baierimaastikule. Täna mingi püha. Kõik jaamad, millest rong läbi kiirustab, on mustvalge punaste lipukeste rõõmsalt kaunistatud nende vahel lehvimas tema kodumaa vähem sõjakas helesinine. Engel Harti poliitika ei huvita suured muutused, mis Saksa keisririiki nendel kuudel vapustama jätavad täiesti külmaks. Ta on ühiskonnast ning selle kapriiside eest ja poliitilistest moevooludest selleks juba piisavalt kaugenenud. Mitte tema pole elukauge, vaid maailm on jäänud talle kaugeks. Tere, mina olen Peeter Helme ja algab kirjandussaade tõlkes leitud. Lugesin äsja ette ühe katkendi Christian Krahti romaanist impeerium, mille on eesti keelde tõlkinud Kristel kaljunud, kes ongi minu tänane külaline. Tere, Kristel. Tere. Siit katkendist sai juba tegelikult aru, et tegu on ühe raamatu, aga mis viib meid ajas mõnevõrra tagasi veidi rohkem kui 100 aasta tagusesse aega ja viib ka ruumis meid esialgu mitte väga kaugele. Siin katkendis toimus tegevus alles Baierimaal. Ja Christian Kracht on üks selline väga veider omanäoline autor, kes on siis kirjutanudki raamatu mille tegevus viib meid siis ühte väga kummalisse aega ja kohta. Võib-olla sa natuke äkki räägid sellest raamatust sissejuhatavalt? Kreetne raamat viib siis eesti lugeja kõigepealt Saksamaal ja siis Saksamaa kolooniates, mida saksa keisririigil natuke üllatavalt ka mõni oli lõunamerele praeguse Sis paapua Uus-Guinea aladele ja tegelikult sinna see tegevus jääb, aga kuna peategelane on sakslane, siis ta jääb seotuks Saksamaaga ja, ja kuna autor on šveitslane, mis tähendab siis saksakeelsest kultuuriruumist siis ajalugu läbi selle perspektiivi on ju raamatu tegelik teema. Jah, vist oluline on ka ära mainida, et nii see peategelane Engel hard kui ka peaaegu kõik nimeliselt nimetatud kõrvaltegelased on ajaloolised isikud siin raamatus. Jah, noh, mõni on, ajalugu kaalub ja mõni on kaalutud kergeks, mõni raskeks selles mõttes, et mõnest ei tea ja mõnest. Me teame, aga kui otsima hakata, tegelikult leiab ka kõik suht tähtsusetud tegelased üles. Kui tegelikult olemas olnud. Ja seda raamatut ise tänavu sügisel saksa keeles lugedes, siis ma üsna ruttu taipasin, et need tegelased on ju kõik ajaloolised kujud, aga, aga veel läks mõni hetk ja ma saingi aru, et ei ole mõtet kõiki neid hakata internetis taga ajama, et kes nad olid ja mis nad tegid, sest paljud esinevad ikkagi tõesti episoodiliste kujudena. Jah, ei noh, see on, see on ka, ma arvan, autoril selles mõttes taotluslik, et no nende kuulsate tegelaste tähtsus ei ole alati selles, mida nad on teinud või mida nad tegema hakkavad, vaid lihtsalt kirjanik kasutab neid ära võib-olla ka natuke oma erudeeritust näidata. No see on Krahtile meeldinud ju kõigist normaanidest alates ja ja tegelikult on see minu meelest üks väga selline isegi ootamatu valik, kui ma kuulsin, et just impeerium on esimene Christian Krafti raamat, mis eesti keelde tõlgitakse. Ma saan muidugi aru, et tema iseenesest ju seni suhteliselt väikesest romaani valikustel on ilmunud neli romaani, on väga raske midagi välja valida, sest nad kõik on igaüks omal moel äärmiselt veidrad. Ütleme nii, et noh, see raamat konkreetselt oli minu valik ja mul on väga hea meel, et kirjastus hea lugu seda pidas siis piisavalt heaks, et seda, seda kaaluda, selle väljaandmist ja nüüd nüüd on ta siis eesti keeles olemas, aga Ma olen lugenud nendest neljast Roomast maraanist, siis kokku praegu kaks ja pool ja impeerium on, on midagi erilist, teised on lihtsalt romaanid. Impeerium on eriline minu jaoks, et pärast seda, kui ma luge Yana lugesin nüüd geenmani maailmamõõtmist, siis vahepeal midagi mind samavõrd erutanud ei ole kui impeerium. Ja seda ma ütlen praegu lugejana. Et no kui julgeks öelda, siis ma arvan, et ajalukku läheb Krahtikagi sellega, kuigi nüüd see samale faaserland kuidas eesti keelde tõlkida kiudude maa inglise keeles teatudki tõlkimata. Paljudes artiklites oligi ta faaser landina. Tema on ju neil praegu keskkooli lõpumaterjal Kirjanduses. Aga noh, ma ei tea, kas ta on samavõrd põnev. Samovar tööline Kraft on siis ka autor, kes vaatamata muidugi oma noorele eale ta saab 29. detsembril 49 aastaseks. No ütleme siis nii, et kui ta 1995 faaserlandiga kirjandusse tuli, oli ta suhteliselt noor autor, et vaatamata oma suhteliselt siiski noorele eale on ta omamoodi selliseks institutsiooniks muutunud ja ja tema raamatute puhul vist pea sama oluline kui need raamatud ise on ka see, kuidas ta neid välja käinud on, mida ta selle juurde kommentaariks öelnud on, kuidas neid on turustatud? Jah, et tal on selline maine, ta on diiva Ta on kuulus võib-olla olemata kuulus selles mõttes, et, et tema kuulsus ei põhinebki ainult kirjandusel väljumist sellel, et ta nagu nad väidetavalt näiteks poolion ju olevat pärast lahingut, kui kõik olid surnud, esimesena teatanud, et mina võitsin ja seetõttu siis läks ajalukku kui võitja. Mul on tunne, et nendega maalidega natukene samamoodi, et kuna ta esimesena kirjutab, et need on parimad siis hakatakse seda kaaluma. Impeeriumi valiti ju parimate, ma ei tea, ma. Pean vabandama, et ma ei tea, mis nimekiri see oli 10 parima tõlkeromaani hulka inglise keeles ja kas on siis nüüd Ta lõikas, ma eeldan. Aga noh, see info, et romaan on parim inglise keeles tuli ka välja juba ammu enne seda. Nii et jah, mulle jäi tunne, et ta müüb, enne kui on, mida müüa. Samas impeerium muidugi tõesti on üsna tähelepanu väärne raamat ja kui see Saksamaal 2012. aastal ilmus, siis ilmus selle kohta kohe väga palju väga erinevat kriitikat ja ma vaatasin, et Christian Krahti võrreldi selle raamatu põhjal seliniga öeldi, et ta on oma põlvkonna, see linn. Seejuures ei peetud seda tingimata positiivselt silmas, vaid rõhuti sellele, et see linn oli selline antise miitia kibestunud, kibestunud tõbras. On natukene juba seda ka. Ja näiteks kõlas ka seisukoht. Impeerium on raamat, mis ise on läbi imbunud rassistlikust maailmavaatest ja demonstreerib seda, kuidas totalitaarsed ja demokraatiavaenulikud ideed suudavad igapäevadiskursuses jõuda. Samal ajal ma pean kohe ütlema, et selle seisukoha lasid paljud teised kriitikutele kohe põhja, ütlesid, et niimoodi saab krohvitud, kui vaadata ainult keegi, kes naljast aru ei saa. No see konkreetne sorry, võiks isegi öelda, see oli konflikt, niukene, tavapärane konflikt kirjaniku ja konkreetse kriitiku vahel, kusjuures ma kipun kriitikule siin isegi õigust andma, tal oli ka võimalus hiljem siis võta sõna selle kohta, mis ta ütles ja jah, selle konkreetse kriitikaga arvamus oli, et ta nagu sa välja ütlesid. Et ta tegelikult sõnastas seda teisiti, ta sõnastas, et sealt raamatust on äratuntav või läbinähtav autor selline mõtteviis jaid, et seda raamatut võib niimoodi, ta ütles vastu, pidas raamatut, et tegelikult ei või niimoodi tõlgendada ja seda see raamat ei ole sellistest materjalidest läbi imbunud. Aga et seda raamatut võiks näha kui parempoolsele mõttele teed tegevat või seda toetavat teost, aga ta ütles, et tema isiklik arvamus põhineb siin võib-olla Krahti hoopis mõnedel teistel üllitistel kirjavahetusel teatud tõesti provokatiivse teisikutega, kus ta on tundnud vaimustust teatud ürituste ja teatud mõtteviiside suhtes. Ja sellega ta ei tahtnud kuidagi öelda, et see konkreetne raamat oleks parem pool ehk ma arvan, et see raamat ei ole ka seda, vastupidi, ta on väga kriitiline. Aga autol on jah, seal ise käitunud natuke nagu paha poiss. Ja selles mõttes, et autor ei ole ise selles osas seisukohta võtnud, tema on lihtsalt provotseeriv ja teised tehku sellega, mis nad tahavad, siis aga ei, et et Eestis tuleb sõlmida teise raamat, ei ole kindlasti parempoolne, toeta parempoolset mõtteviisi. Pigem täpselt vastupidi. Samas ei saa kindel olla, et autor iseenesest no võib-olla ei naeruvääristada seda poliitkorrektsust ja ja sellist moodsat osalusdemokraatlikku mõtteviisi. No ma olen ühes teleintervjuus näinud, kus Kraft rääkis sellest, et ühtäkki hakkas teda väga huvitama Argentiina ja Suurbritannia vaheline tüli Falklandi saarte pärast ja ta leidis, et ta peab oma panuse andma selle lahendamisse ja ta ütles, et tema asub kindlalt Argentiina poolele. Et igasugune dialoog on võimatu ja siin on vaja sõjalist lahendust. No just et kuna ta selliseid asju välja ütleb ja seetõttu jääbki väga küsitavaks tõlgendused kuidagi kuskil meilivahetuses näete ka Lõuna-Ameerikas mingisugused vanad natsid midagi kummalist, sai seal kokku ja tema siis kirjavahetuses avaldas äärmist vaimustust, aga see vaimustus võib-olla ka puhtalt selle vastu, et see, mis sündis, oli ikkagi väga jabur ja kõik, mis on jabur, kuulub tema ampluaa. No millalgi ta vist kas ta käis ise ka Kilimanjaro otsase ja avaldas mingisuguse kirjutised, kus ta rääkis, et ta oli seal kohtunud mingite vaimolenditega, kes on tulnukad ja juhivad? Siis on selline show. Me oleme nüüd rääkinud sellistest aspektidest, tema juures, aga räägiks veel kirjandusest, et tema puhul on tõesti sedasama võrdlusliiniga ei olnud üheselt negatiivne, selle puhul toodi ikkagi välja Krahti suur stiilimeisterlikkus. Nii et ma küsin selle küsimuse, mida ma olen nii paljudelt tõlkijat siin saates küsinud, et kuidas teda tõlkida. Raske, aga ma teadsin seda, sest see oli mu valik, eks ole, aga aga see on nagu selles mõttes saksakeelse kirjanduse musternäidis, et lausa võib vabalt olla lehekülje pikkune ja lähtudes siis keele ise pärasusest on need verbid seal hoopis teistsuguste kohtade peal, kui nad eesti keeles on. Ja Kraht püüab saavutada, et romaani keel oleks selline pseudokahekümne sajandi alguse keel. Noh, ega ühtegi kirjanik ei saanud hakata kirjutama 100 aasta vanuses keeles, aga ta, ta püüab keelt teha natuke raskepäraseks, kasutada võimalikult palju võõrsõnu, mis sel hetkel võib-olla olid levinumad ja moes. Me ei saa samamoodi kasutada võõrsõnu eesti keeles, noh nagu me teame, et originaal võib olla. On aga tõlkes ei saa sama samu stiilivõtteid sageli kasutada. Sest siis mulle öeldakse lihtsalt, et ma olen halvasti tõlkinud. Aga noh, see oleks raskuste poole, aga tegelikult ma tahaks rõhutada, et lõppkokkuvõttes võlus mind ju ikkagi see, see keel oma iluga, oma sügavusega, oma rikkusega. Me kesisusega ja see oli ju see, miks ma tahtsin seda tõlkida, miks ma tahtsin teda edasi anda mitte sellepärast, et oht on raske, ma tahan ütelda, tõlkida noh, miks mitte, võiks ju ka hea argument olla, aga ei, see ei olnud see mõte, vaid mulle meeldis see keel, mulle meeldisid sihuke uperpallide tunne keset neid lauseid, kui sa neid lugesid. Vahel tõesti tuli ka mitu korda lugeda, enne kui, kui lugejana ammu enne tõlkimist üldse vahepeal läks meelest ära, et see lause midagi pidi ütlema kukerpall, kukerpall, kukerpall, kukerpall, aga, aga oot, ma pidin aru saama sellest, et tuli nagu algusesse tagasi minema, see oli võlu, see mulle meeldis, see oli üks neid põhjuseid, miks ma teda tahtsin tõlkida. Aia paras pähkel oli. Mulle tuli seda impeeriumi lugeda kahe üsna juba esimestel lehekülgedel pähe see küsimus, et et mida ma nüüd õigupoolest loen, et kas, kas ma loen keelt või ma loen lugu, kahtan leidnud ühe iseenesest ühe unustatud naljaka loo ühest saksa nutistist, kes otsustab rajada siis kookossööjate Kokovoorid, koloonia? Ikka väga jabur, päriselt aset leidnud, aga samal ajal seal on see keeleline külg minu meelest vaat et olulisem, et kuidas sulle endale tundus, et võin, need asjad on lihtsalt niimoodi ilusas harmoonias, et ta on leidnud ühe vana ja veidra rooja andnud selle edasi, siis mõnevõrra vanas veidras keeles. Ega see lugu ju ilma keeleta ei kannaks selles mõttes, et sellest loost on ju teisedki kirjutanud ja, ja lõppkokkuvõttes draama läks see lugu tänu Krahtile, eks ole, nii et lugu lugu ilma muuta ei kannaks. Ma tean, et kui ma lugesin, siis esimesed 20 lehekülge, ma lugesin ainult keelt. Aga siis hakkas lugu, pääses lugu nagu mõjule on. Nii et ei, ma ei üteldakse, lugu on tähtsusetu lisaks noh ma olen seda ka teises kontekstis, ühesõnaga minu jaoks on raamatu puhul tähtis huumor ja just selline tegelikult see absurdne huumor seal meeldib, et ma seda komponenti tahaks rõhutamata jätta, et üks asi on see, see lugu, teine asi on see omapärane agaaga, sügav keelekasutus ja kolmandaks see, et see huumoriprisma on, on selle autori puhul taas kord niivõrd domineeriv läbi absurdi. Ja ma arvan, et see on see kolmnurk, mis paneb selle raamatu särama. Ja ma olen sinuga nõus, aga ma arvan, et ta viskab siin ka mõningaid selliseid saksa lugeja jaoks ebamugavaid küsimusi õhku, mis eesti lugejale sellisena ei kõla, noh laias laastus selle raamatu üks suur küsimus näib olevat, et aga mis siis ajalugu oleks läinud teisiti? Raamat algab ja selle tõdemusega, et elatakse, rajas, kui tundub, et 20.-st sajandist saab saksa sajand. Aga nagu me tagantjärele teame, on see päris nii ei läinud. Nii et siit minu küsimus, et mida siis ilma nende selliste pinget pakkuvate probleemideta see raamat eesti lugejale ütlema peaks või öelda? Miks ei saa, draamas urgitseb nüüd ainult minevikus ja noh, siis eelkõige sakslaste minevikus ja identiteedis. Raamat pakub. No väga pingelise ja kurvalt Peab tõdema täna aktuaalsem küsimus, et kui see oleks olnud pool aastat tagasi. Raamat esitab ka selle küsimusega, mis, et kõik need mustrid on korduvad. Kuna peategelane Engel, Hart on kõigi oma veidruste juures, olgu peale no tiist olgu peale habemik, olgu peale veegan ja siis edasi fruktivooria edasi. Ta on ikkagi sõbralikke sümpaatne inimene ja ta on alguses väga häiritud seal, kui, kui, kui keegi rassi või või või kuuluvuse põhjal inimeste üle otsustab. Aga mis juhtub raamatu käigus, et lõpuks lõpuks ta läheb täiesti peassegi ja, ja avaldab ise siis siis muuhulgas antisemitism arvamust ja ja mõtleb inimeste söömisest ja nii edasi, nii edasi. Aga Engel Hart on ainult üks liin, et seal on teisipäeval leelsed liine, ajaloolisi liine ja kõik need küsimus ei ole selles, mis juhtus minevikus. Küsimus on selles, et, et need, need mustrid inimese käitumises inimese mõtlemises on ju korduvalt ja see on nii kerge juhtuma. Olgu siis ajaloo jaburuse harjal või juhuste kokkulangevuse tõttu. Ja see selles küsimuses ma ei hakkaks. Mis on juhtunud Eesti avaliku diskursuse viimastel kuudel, eks ole? Ma ütleks, et väga aktuaalne Ma olen sinuga nõus, minule tundub, et kui vaadata Krahti varasemaid teoseid, ma juba enne ütlesin, et nad kõik on igaüks väga veidrad neis kõigis on alati mingi aktuaalsus sees, et sedasama kaasa elanud, mille pealkiri on tõesti vist üsna lootusetu tõlkida, sest et see mängib juga kõlaefektina vihje sellele raamatule Faderlen, mis räägib sellest, milline oleks maailm, kui sakslased oleksid teise maailmasõja võitnud. See raamat ju on, nagu sa ütlesid ise koolikohustuslikust Kirjanduses seda peetakse saksa popkultuuri või popkirjanduse võtmeteoseks ja siis ka Krahti teised teosed 2001 ilmunud 1979, mis räägib siis Iraani revolutsioonist. On ju ka selline üks teos, mis räägib ühest väga huvitavast ja olulisest keerulisest asjast katsutada lääne lugeja jaoks lahti seletada ja vastama kõige veidram raamat, mida samas on ka vist kõige stiili meisterlik omaks peetud, on 2008. aastal ilmunud Hirsainime tunnež ainult Shatel. Ma olen siin päikesepaistes ja varjus. Mis räägib Šveitsi sotsialistlikust. No see pakkus mulle seda täna ma lugesin tõepoolest läbi ja siis ma mõtlesin, et jah, et seal on need eesti lugejale sellel raamatul on selles mõttes hästi palju pakkuda, sest meie olime see nõukogude vabariik ja mitte Šveitsi taas alternatiivajalugu, eks ole ju. Aga mind ei köitnud see raamat kirjanduslikult absoluutselt, aga see süžee raam on äärmiselt köitev, sest ta pakub välja sellise raami, et et Lenini teinud revolutsiooni Venemaal vaid Lenin tegi revolutsiooni Šveitsis ja revolutsiooni tagajärjel sõda ei lõppenudki, niisiis on läinud 100 aastat mööda ja, ja maailmasõda kestab ikka veel kõige rohkem kannatab selle all Šveits. Ja siis neid saja-aastase sõjajärgseid olusid noogude Šveitsis kirjeldatakse selles romaanis ja need on ikka noh ja absurd kuubis, seal ei anna muud sõna kasutada. Aga mind ei köitnud see ülesehitus, mind köidab see lugu meeletult ja selles mõttes tõesti vaimustav, aga mõnda läbi lugenud, siis ma mõtlesin. Ei, ma ei viitsiks teda tõlkida. Et noh, aga noh, samas eks ole, inimesed on erinevad, et ma ei tohiks enda järgi hinnata, sest see, see alternatiiv pakub, et mis võib juhtuda ja tulevikuvisioon karm, väga karm. Ja võiks ikkagi olla nii-öelda ühiskondliku hoiatus sellele, et ei tasunud rõõmustada kunagi selle üle, kui kuskil on võimalus relvastatud konfliktiks ja saadame sõdurid jälle sinna ja Tralla ei Et vaatamata sellele, et kaht on selline mees, kes on Põhja-Korea kohta öelnud, et see on üks suurkunstietendus, mida ta naudinguga jälgib vaatamata sellele, ilmselt on ta ikkagi kuidagi humanist või. Ma arvan küll, sellepärast et kui ta tahaks seda niukseid Laurioossena näidata, siis ta ju ei kirjutaks raamatut, mis tegelikult on absoluutne kriitika sõjale, eks ole, üks teema nimetamata, mis, mis kindlasti on impeeriumis ja noh, mis, millega sa father land tegeleb, on, on tarbimine. Tarbimiskultuur tarbimis, tuuri kriitika, et enne oli küsimus, et et et mida nüüd ta ütleb Eesti Eesti lugejale aastatel 2015, et ma arvan, et see tarbimiskultuurikriitika on väga oluline osa sellest, muuhulgas seda enam, et on nii kaunis paberis nii kaunilt pakendatuna, et lihtsalt ei, ei heideta ette, tarbige vähem või teeme mingi mittetarbimist päeva vaid on niimoodi sotiivsel sinna kauni kirjanduse sisse kirjutatud. See tuleb selline impeeriumis tõesti väga hästi välja ja ka paaris sellega, mis sa enne ütlesid, et kõik mustrid korduvad, et kus siin tuuakse vastandus sellisest indust realiseerunud Saksamaast, kus siis peategelane alguses on kus oli ju ka enne esimest maailmasõda ikkagi meeletu tarbimisühiskond ja katse minna loodusesse ja leida ennast uuesti ja, ja, ja samas tuleb ka välja, kui naiivne katse olla saabki ainult. Jah, sellepärast, et see diskursus on Eestis vägagi olemas. Pähe kargab kohe Tätte laule mõnda ilusasse kohta Tallinna mina linnasena ei taha muidugi nõustuda, mu meelest linnas ka ilus, aga see on ju Eestis väga olemas, et maal on ilus, rohelisuses on ilus ja linnas oleks nagu kõik inimesed läbi põlenud ja kõik oleks väga mõttetu. Ja noh, ja see on see ühiskond, mis sundis Engel Harti oma lahe vajal siis välja rändama. Ja see mõte on meil siin Eestis vägagi olemas, praegu. Nii et selline omalaadne vabaduseiha? Jah, ja aga see lubaki meil ju mängida muusikaks, emma nummineni, kes on siis soome muusik, kes on päris palju teinud Rootsi ja ka saksakeelset muusikat ja sinu valikul mängimises Emma nummineni lugu ihvil Fray sain, ehk siis ma tahan vaba olla. Räietvas struktuur. Invil, ABBA Wen. VII-VII Def preesis isite pikantse. Untsu Liiben. Hunt vinnis. Aristoteles Forlann DVD-R, mis. On verel leidudest. Windeeerrekvaat sumba FBl. Teeb. Tere, tere, kiiksist teel stes kavad. Will erk keerum. Jätkub kirjandussaadet tõlkes leitud, mina olen Peeter Helme, kuulasime äsja Emma nummineni lugu nihvil, disain. Ja minu külaliseks on täna saksa kirjanduse tõlkija Kristel kaljunud. Rääkisime saate esimeses pooles Christian Krahtist ja tema eesti keelde tõlgitud romaanist impeerium, aga Kristjan, sa oled tõlkinud ju ka Daniel keel, mõni võib isegi öelda, et sa oled selles mõttes Tanja keelmanni maaletooja, et sina oled tõlkinud tema maailmamõõtmise kuulsuse ja mina ja Gaminski. Ja kõik need raamatud, eelkõige maailma mõõtmine on ju Eestis ka ikka väga hea vastukaja osaliseks saanud, maailma mõõtmistan kohe mitu korda välja antud. Ma usun, et see on raamat, mis on enam-vähem kõikidele kirjandussõpradele tuttav. Ja ma pean kohe siin ka ütlema, et ma olen lugenud kuulsust näiteks ka saksa keeles ja seda saksa keeles lugesin, siis mõtlesin, et seda tõlki küll keegi eesti keelt. Sa said sellega suurepäraselt hakkama. Tänan jah, kelmanni tõlgiks iga kell veel selles mõttes, et see tahtmata lahti kuidagi alla tõmmata, impeerium mulle väga-väga-väga meeldib ja meeldis teda tõlkide meeldis lugeda ja mul on hea meel teda käes hoida. Aga, aga teiste autode osas mul ei olnud isu tõlkida Keilmanni osas ma olen püüdnud, noh, üks asi on nüüd need kolm tükki on eesti keeles välja tulnud. Raamatuid veel ja, ja see teema kõige uuem raamat eff, mis tuli välja siis, millal ta tuligi aasta tagasi umbes või natuke rohkem. Et iga kell tõlgiks, et ta on tema tõlkimine on alati nauding, et ta meeldib mulle. Kusjuures kui sa enne saate algust ütlesid, et huvitav, mida Krahtlik ilm on, ise sellest arvaksid, kui me neid ühes saates koos käsitleme, siis seda ma ei tea muidugi, aga nende vahel on üks huvitav paralleel küll, et mõlemad on ju nii-öelda tuntud saksa kirjanikud, aga kumbki neist ei ole sakslane, Krahtunud, šveitslane ja keel, mõnen ju. Tegelikult taustal võib-olla annab see neile mõlemale nagu sellise sisemise julguse valmiduse käsitleda neid teemasid, mis, mis saksas ikkagi on väga keerulised, alati sakslased räägivad identiteedist, siis neil läheb alati keeruliseks endale ja, ja haritud inimesed kipuvad positiivses mõttes äärmusse minema ja ja vähem haritud, peavad lihtsalt suu kinni, sest et neid nad on juba koolis õppinud selle peale mitte mõtlema selle pärast mitte rääkima. Ka nemad võivad väljas part, no Kraht selles mõttes julgelt ja temal lihtsalt šveitslane ja Šveits oli ju lõppeks neutraalne sõna, mille üle võiks vaielda, eks ole. Ja keelmannil on veel parem positsioon, et tema on ju poole austerlane ja pool Saksa juut. Nii et noh, ta võib nagu omaenda seisukohast veelgi julgemalt lajatada, kui ta soovib, eks ole. Aga kui tema maailma mõõtmine Saksamaal ilmus, siis ju saksa meedia juubeldas, et lõpuks ometi on ilmunud üks romaan, kus esiteks liialda, salongikõlbulikud suudetakse, keda Saksa ajaloost ja saksa identiteedist ja teiseks, kus saksa kirjanik kirjutab nii et teiste maade tõlkijad tahavad telkide. Tükk aega kippus saksa kirjandus kuidagi kui maailmakirjandusest natukene vaeslapse osas olema, mis puudutab sellist noh, heas mõttes jutukirjandust, klassikuid tõlgiti ja loeti aga peale Günter Grass nagu iga vägagi välismaal, keegi ei viitsinud neid pärastsõjaaegseid raskepäraseid saksa autoreid lugeda. Ma arvan muidugi ma ei ole ju ise kirjandusteadlane ega saksa filoloogid, selles mõttes mul puudub nüüd niivõrd ammendav üle ülevaadet nüüd julgelt midagi väita, aga ma arvan, et et tegelikult on neid toredaid raamatuid saksa kirjanduses alati ilmunud, et küsimus on, millist, millist kaalu neile antakse ja mida ka väljapoole pakutakse ja mis jõuab, mis jõuab sinna sinna Sootlistidele sellistesse kohtadesse ja noh, ma arvan, et asi ei ole niivõrd selles, kas selliseid raamatuid oli ilmunud vaid selles, et ta kelman oli oma kergema kergem, aga nojah, kergemaks kergema sügava kirjandusega üle pika aja salongikõlblik. Et see, see on vast pigem see aspekt Ja kindlasti ta oli noh, võib öelda ka õigel ajal õiges kohas ja tuli välja sellise asjaga, mille järele parasjagu oli tellimus, et noh, mida ma ka korduvalt olen öelnud, et midagi ei ole teha ka kirjanduse valitsevad moed ja mõni mõni kirjanik Tabab biitilist absurdsete äärmiselt trenditeadlik, et geen mõnesajast ehk kehtib tõesti, et kui ta ka ei oleks pärast seda raamatut enam kunagi midagi kirjutanud, siis me räägiksime. Tahtsin täna ikka veel. Aga ta on kirjutanud ja kirjutavad väga eriilmelisi teoseid, et kui võtta näiteks seesama kuulsus, siis mind rabasse jaamatuma heas mõttes jaburuses alustuseks kuidas ta suutis väga erinevate häältega rääkida, rääkida justkui väga erinevatest asjadest, aga mingis mõttes ikkagi sellistest julgen väita igaühte puudutavatest asjadesse lihtsalt, sest igapäevaelu meid ümbritseva maailma asjadest. Ja teha seda tõesti tohutult naerutaval moel. Jah ja no just Eesti keeles olen mitmeid juba paljudega rääkinud sellest, et mis nüüd, mis meeldis ja mis meeldis rohkem ja ja mulle meeldivad mõlemad väga, aga noh, kui nüüd ilmtingimata peaks pingeritta panema, siis maailma mõõtmine oli muidugi mu lemmik. Aga väga palju sõpru, tuttavaid ja muidu inimesi, kes on arvamust avaldanud, on öelnud ka, et et nad lugesid kuulsust Parema meelega, et mis mind alguses üllatas. Võib-olla ma olen liiga ise selle maailma muutmise sees, aga selle romaaniga kergus, kirkus heas mõttes, kes paneb inimesi seda nautima ja noh, kuna ta on nagu niimoodi lühilugudeks kokku pandud siis ei ole ka inimestel tunnet, et noh, kui nüüd inimene on terve päeva tööl olnud, jõulueelsel ajal ma saan, ma arvan, et igaüks saab eriti sellest aru, et võib-olla järgmine õhtu ei mäleta, kuhu romaan pooleli jäi, aga seal on vähemalt vähemalt et nagu, nagu autor on pannud lugeja eest punkti, mis võib-olla sellel kiirustavale lugejale teeb vahel selle asja lihtsamaks. Aga ma ei tauni seda siin absoluutselt nauditav, igati. Heas mõttes kerge on ju ka kelmanni, mina jaga minski, mis vaatamata seal kergusele, minu meelest reostub küll selliste suurepäraste kunstiromaanide hol, et kuhu ma näiteks nimetaksin veel kurt vana koti sinihabeme tuleb ka pähe just oma nii-öelda kerguse mõttes ja mina jaga minski oli ka üks selline mingis mõttes kelmiromaan mingis mõttes kunstiromaan, mingis mõttes ka küsimus eneseleidmisest tänapäeva kunsti ja kirjastamise ärist. Ka üks suurepärane teos Kuulsusest ja läbikukkumisest nagu kelmannil ikka, eks ole, ja see uus omaneff, ma ei tea, kas sa oled lugenud ta, ta on päris noh, päris paks peab ütlema. Ja see võib olla üks põhjus, miks ta siis Eestis ka võib-olla kirjastajat a priori ei tõmba, sest ta näeb ikka tõesti kopsakas välja. Aga seal on tal needsamad teemad, tulevad taas siis vaikselt kelmused ja oma elu ülesehitamine kelmuste peale ja see, mis teeb kellestki kuulsa ja mis teeb kellestki kui ja ja noh, ja siis need illusiooni trikid, mis on päris ja mis ei ole pärise, kus kes seda orkistreerib, meie elu. Kas me otsustame seda ise või kuskilt, seda juhatatakse ja ilmse tähtsuse tähtsusetus, kõik need teemad on seal taas sinna sisse kirjutatud. Ja Germany puhul ju lisaks nendele põnevatele teemadele, mille peale võib-olla iga inimene aeg-ajalt mõtleb, on, tahtis juba, keel on ju ka väga keeletundlik kirjanik. Ja ilus eelkõige sõna, mida peab ütlema, ilus. Teda on, teda on ilus lugeda. Ja kohe selle efiga olid tõesti niimoodi, et kui ta välja tuli, siis ma mõtlesin, et alati kedagi puhul, kellel on see suur šedööver kirjutatud iga uue romaaniga on ju hirm, et ega ta nüüd jälle seekord ibastanud ja nüüd, et see romaan äkki ei kõlba kuhugi ja ma siis võtsin ka niisuguse värinaga selle paksu raamatu kätte, aga ta köitis mind sedavõrd, ma arvan, et see oli siis jah, aasta tagasi, kui ma teda lugesin, et ma tõesti kõndisin mööda tänavat ja mul oli raamat käes, ma ei pannud teda aeg-ajalt ikka vaatasin, sain pool lauset jälle loetud, et et ja, ja see lausete ilu oli selline, et mäletan, et istusin Münchenis metroos ja lugesin ja ma täiesti sinna lause spiraali sisse minnes unustasin ära, kus ma olen, vaatad üles, kus ma olen praegu, et sedavõrd ma läksin sinna sisse sellesse. No kuidas seda tõlkida välja kuulsuse puhul mainisin, et saksa keeles lugedes tundus mulle, et selle tõlkimine võib küll lootus, et olema, eelkõige pean silmas just seda seal arvutimehest slängi. Selline saksa arvutimehe släng, et kuidas eesti keelde panna, sellega öeldud, see õnnestus väga hästi usutavalt. See arvutimehe slängikoht oli täpselt selline, mida ma võtsin kohe nagu, nagu väljakutsed, et siin on meil subkultuur, meil on oma keel ja siis ma võtsin endale ette foorumitma, surfasin, lugesin, ma vaatasin, mul on, väikevend on ise itimees, vestlesin temaga, et teha seal vahet, kui paha on troll ja ja muud sellised asjad, et saada nende vahedest aru, et see oli nauding, tegelikult. Et jah, seda mõtlesin konkreetselt, nii, tutvume subkultuuriga. Projekt projektis ma ütleks selle selle tõlkimise kohta. Keelmann on ka selline kirjanikke, küll paistab endal tulevat väga mänglevalt välja see registrite vahetamine ka eriraamatutes ju maailma mõõtmine ka sellises väljapeetud keeles ja kuulsus on väga erinevas keeles. Ja see mina jaga minski enne sellises Aga lobedas. Ma arvan, et võib-olla, kui nüüd siin niimoodi tohib paralleele tõmmata, sest mina ega minski on võib-olla tema noh, kõige tavapärasema stiilis selline intellektuaalne, aga mitte üle pingutama, aga loomulikult tema laused on alati, neid tuleb ikka kruttida, kui neid tõlkida. Aga noh, selles mõttes, et nii kuulsus kui kui maailma mõõtmine kalduvad kõrvale tavapärasest ampluaa aastaga, aga mis ma muidu olen lugenud, et see jääb sinna nagu mina jaga minski oleks võib-olla kõige tüüpilisem raamat. Aga jah, ei, kindlasti ei tähenda seda, et see on keeleliselt viletsam kuidagi. Mida tähendab kruttida? Et iga lause on nagu, nagu niuke omaette elukas, et sa vaatad talle peale ja siis sa hakkad teda keerama keerama ja teda ei saa lihtsalt niimoodi alguses hakata peale ja hoia ongi nagu tõlgitud. Et nato Nad nad päris niimoodi ei taha minna. Kuidagi selline tunne Aga kas see tähendab, et teda on siis keeruline tõlkida või, või see tähendab lihtsalt, et temasse tuleb kuidagi suhtuda teisiti, kui ma ei tea, kui Krahti näiteks? Ei, selles mõttes teisiti, et noh, ma ei ütleks, et keeruline, aga seal on oma spetsiifika ja, ja kõikjal on ta pigem ütleks, et nauding tõlkida. Aga kui ta oleks liiga lihtne, siis ta ei oleks, naudin nii, et just nauding selles positiivses mõttes. Tom, mida teha? Kas seal on praegu ka midagi pooleli või ma saan aru, impeerium on just praegu valmis saanud ja võib-olla sa ei taha üldse mõeldagi mingite tulevaste töödena. Ma tahaks, aga jõulud tuleb üle elada. Et selles mõttes ei ole praegu midagi poolel, et see projekt sai äsja lõpetatud ja siis tuli tuli oma leivatöösse süveneda ja ei ole, ei ole veel. Viimati keegi rääkis sellest lasteraamatust, aga seal on ka natuke selles mõttes eriline projekt, et seal on vastupidi häda selles, et see keel ei ole väga põnev. Aga see raamat Soomes on müünud Kuuganne jõululasteraamat kolm trükki. Nii et seal oleks jälle seal oleks mingi muu väljakutse selles asjas, et kui tahta, aga noh, see nüüd tõesti ainult selline idee pojakenegi, mille keegi mulle andis, aga noh, ma tean, et lastekirjandust hinnata ja see ei ole ju päris kirjandus ja nii edasi ja nii edasi, aga ma ise nii ei võtad, ma võtan seal täpselt samamoodi põnevusega ja lapsed on selles mõttes veel vähem tänuväärsed lugejad, et nemad ei hindasin tõlki omapära kuidagi seal, mina arvan, lapse jaoks peab olema lihtsalt hea emakeelne raamat, mis jälle tõlkijate paneb hoopis omamoodi väljakutsed. Nii et noh, et see raamat, mille keel ei ole hea, aga mis on sisuliselt kontseptsiooniliselt põnev tähendab täiesti omad Bondid. Et seal oli seal võimalusse keel ilusaks teha ja siis eks ole, nii et ma ei tea. Vahel jah, tõlkija peab vist autoreid ka aitama, et ilukirjanduse puhul üldiselt kehtib see vähem, aga siinsamas saates Maarja Kangro rääkis sellest, kuidas ta oli siis filosoftioritša Kambeni puhul vigu parandanud. Kui ansambel oli üritanud peenid saksakeelseid tsitaate sisse tuua, aga oli neid vigastada. Ja no vot, mis toob keel ma niimoodi, et keegi maaliline siin-seal niimoodi meelega tehtud vigu või tähendab, ega keegi lõpuni meelega sellepärast et ta ju enam ka meilidele ei vasta, aga kui tal sealsamas nüüd ma ei saa öelda, kas oli kuulsuse suvi, oli see mina jaga Minskis, kus tal itaaliakeelse päevalehe pealkiri oli vigane, aga kuna tal on jälle selliseid tuvastatavalt teadlikke vigu, siis meie ei julgenud seda parandama hakata. Iga. Aga ma tänan sind selle vestluse eest ja Sa mainisid lõppu veel ühe muusikapala ja selleks on siis maks, Raave jaold, nain, maks, ravi on siis saksa svingi muusik kes on osaliselt ise kirjutanud siis sellist 20.-te 30.-te stiilis muusikatega osaliselt esitab siis vanade meistrite loomingut ja see on üks väga suurepärane lugu temalt. Suur tänu, Kristo kaljunud selle vestluse eest. Mina olen Peeter Helme ja sellega lõpeb järjekordne tõlkes leitud kuulmiseni.