Te kuulete nüüd teist osa lühisarjast, mille pealkiri on kallis, on Euroopas, seda stuudiokülaline on ka täna ajaloolane Marek Tamm. Kui me eelmises saates rääkisime väga suuresti eksistents alismis, Sartrist ja ka meest siis täna räägime järgnenud perioodist ja eriti sündmustest aastal 68. Marek Tamm. Vahetult pärast sõda on tegelikult ka kirjandusareenil selgelt domineerimiseksidentsialism, sest et kui me rääkisime, miks seltsimees kui filosoofiast siis väga kiiresti ta laienes praktiliselt kõikidesse kultuuri valdkondadesse mõnikord Moody meelevaldselt kui, kui teisel juhul ja kirjanduses ju saartel väga kiiresti kuulutas sellist uut, nii öelda angašeerinud kirjanduse ideaali. Ta kritiseeris neid kirjanikke, kes siis tegelesid kunstiga kunsti pärast, kes nagu ei hoolinud ühiskonna käekäigust ja püüdnud oma romaanidega oma tekstidega mõjutada ühiskonna käekäiku. Ja tema tema loosung oli jah, et õige kirjanik on see, kes kirjutab oma romaane. Ühiskonna muutmiseks on gaseeritud kirjanik ja, ja see angaseeritud kirjanduse mudel domineeris Prantsusmaal kuni 50 aastat alguseni. Kui tõesti Talle vastandudes tekkis uus liikumine, mis sai tuntuks nime uus romaan ja mis selgelt kuulutas just nimelt nagu tees angašeerinud kirjeldas sellist kiirendust mis on lihtsalt kirjandus, millel puudub igasugune poliitiline mõõde ja needsamad uued romaanikirjanikud keeldusid kõiksugustest, manifestidesse, petitsioonidest, igasugusest sekkumisest ühiskonnaellu ja, ja samuti ka vastanduti midagi ideoloogilised, vaid ka niimoodi romaani tehnilised, et võiks, on ikkagi laias laastus selline realistlik romaan muidugi väga selgete uuendustega, ent laias laastus ikkagi jutustav tekst siis siis uus romaan hakkas ju eksperimenteerima kirjandus- ja romani keelega. Uued romaanid on niimoodi hakitud, seal puudub selline tegelaste psühholoogia, mingisugune motivatsioon, kõik kuidagi tuleb ja läheb ja, ja rõhk on väga detailselt kirjeldustel ja nii edasi, et ta väga selgelt eristus sellest ehkistentsialistliku sõjajärgsest kirjandusest kuni selleni välja, et isegi olid tekstid, mis olid lahtistel lehtedel ja sa võisid siis neid lehti omavahel kombineerida. Ja, ja kuni selleni välja, et ilmus, oleme kus polnud kirjavahemärke, kus ei suurt ega väikest algustähte ja mis sõna otseses mõttes olid loetamatut. Siin on üks teine märksõna teadvuse vool. Kas need on omavahel tihedalt seotud? Teadvuse vool on üks uue romaani, selliseid kirjanduslikke võtteid, mille lätted on, on tegelikult ennekõike James Joyce'i loomingus, kes oli uue romaani üks suuri eeskujusid ja kus siis lihtsalt minategelase selline sisekõne ilmann erilise korrastamiseta ilma erilise ümbrik kirjutama, seda nagu paberile pandud ja mõneski mõttes teadvuse voolu. Ideed propageeris realistid ka, kes püüdsid kirjutatud nii, nagu kesi kirjutab, ehk nii nagu pea mõtleb, ilma vahetasin suurita. Ja samas, kui me vaatame seda uue romaani tehnikad ja kõik need teaduse poole, need mängimist, selle jutustusena struktuuriga, kirjavahemärkide, see kõike meenutab näiteks ka samal ajal esile tõusnud uut lainet kinokunstis. Samamoodi tekitas kinokunstis revolutsiooni uute jutustus tehnikate abiga ma uute montaaživõtete abiga, kus samamoodi tegevusena hakitud filmitud õla pealt liikuva kaameraga ja filmitud vabas õhus ja kõik sellised tol hetkel väga revolutsioonilised sammud sellises esteetilise kinotehnikas. Asi, millest me räägime, on 68. aasta rahutused. Seal oli midagi ootamatut. Lääne-Euroopa ajalugu ei tunne ei varem ega hiljem midagi niisugust. Prantsuse üliõpilased hakkasid mässama, aga see tulises lõkkese säde süttinud mitte päris Sorbonnismite Pariisis, vaid Pariisi eeslinnas, milles oli küsimus? Tõsi, ta on, et juba 68. aasta varakevadel hakkas toimuma rahutusi Pariisi äärelinna ülikoolidest, need olid ülikoolid, mis olid hiljuti asutatud ülikooliharidusreformi käigus eesmärgiga kuidagigi leevendada seda tohutut üliõpilaste pealetungi, mis prantsuse ülikooli tabas. Need ülikoolid olid sellised nii-öelda eksperimentaalülikoolid enamasti väga kiiresti klopsitud, sellised barakilaadsed hooned ja see mäss ju puhkes väga mitmete tegurite toimel. Kõigepealt seesama tohutu ülerahvastatus, et kusagil kuue seitsme aastaga kuuekümnete aastate alguses üliõpilaste hulk kahekordistus kusagil 200000. sai sai 400000 ja samal ajal kui tiniusti laias laastus samaks, nii õppejõudude hulk kui ka kui ka ruumide hulk ja nii edasi. Ja see muidugi tekitas sellise situatsiooni, kus tudengid hakkasid mässama, polnud rahul oma oma õpitingimustega. Ja muidugi oli ka aeg selline, kus õhus oli revolutsiooni ideed, kus moes oli vasakpoolsus, moes oli Kuuba, moes oli hiina moosi olid igasugused revolutsioonilised mõtlejad, Trotski, Che Guevara ja teised ja loomulikult ju üliõpilasrahutused haarasid kogu Euroopat ja Ameerikat ja Prantsusmaa oli lihtsalt üks ahelat, oli selles üliõpilasrahutustes ja Nateerist ja vassennist ja teistest Pariisi äärelinnadesse. Revolutsiooni tuli madi lõõmale puhuti. Ja maikuuks 68 jõudis revolutsiooniline tõesti Pariisi. Pärast seda, kui mai alguses olid riigivõimud otsustanud sulgeda solvunny vältimaks olukorda, kus siis kas orbonis tudengid mässama hakkavad ja siis sa laine kaldus siis Harrinadest Pariisi kesklinna ja ja tulemuseks oli see vallutati. Kas need äärelinna tudengid tundsid, et nad on teisejärgulised tudengitest see haridus ei ole kvaliteetne, see diplomi nimi ei kõla nii uhkelt. Kas sellist psühholoogilist momenti? See oli kindlasti üks, üks argument jah, ainult mitte isegi peamine, aga lihtsalt kuidagi sinna kontsentreerus selline üliõpilaste hulk, kellega suudad hästi hakkama saada, samas, kui nad seal kesklinna ülikoolides olid nagu rohkem kuidagimoodi raamidesse surutud ja seal kuidagi see elu hakkas väga kiiresti põlvitsema. Aga nagu öeldud, siis kiiresti paiskus nende müüride vahelt välja. Nonii hakati autosid põletama, barrikaade ehitama, aknaid sisse loopima, nii see asi vist alguses väljanägija. Täpselt esialgu oli tegemist jah, klassikalist üliõpilasrahutustega, kus siis jah, sillutist võeti üles ja kaeti igasuguste loosungitega. Mai kuni kaheksanda aasta sündmused olid loosungite tippaeg, kus tõesti sadu, loosungid koostati, kirjutada sageli väga vaimukad stiilis, et kujutlusvõime võimule ja nii edasi. Ent mis oli selle kuni kaheksanda aasta revolutsiooni, nagu edu pant oli see, et väga kiiresti suudeti endaga kaasa haarata töölisklass, sinikraed ja mõne nädala jooksul streikis praktiliselt pool Prantsusmaad. Ja, ja see oli juba tõsine signaal riigile, et midagi tuleb ette võtta, ainult üliõpilaste rahutused oleks ehk suudetud maha suruda, et olukorras, kus nendega liitusid töölised, seadis tõesti riigivõimu päris suurte dilemmade, et meenutame näiteks Sharadi kool, tollane president oli ju päris segaduses, hirmunud põgenes helikopteriga Saksamaale ja oli oht tõesti, kus riigivõim kukub. No see on niisugune lugu, mis nõuab natukene rohkem tähelepanu. See vapper julge kindral, kes oli Prantsusmaa üles tõstnud natside vastu, põgenes oma riigist. Ma ei tea, see häbiplekk jäi talle elu lõpuni. See oli, see on piinlik lugu jah, lesta muidugi Vaikest parema meelega sellist, kellega pikalt räägitud, ta muidugi hiljem seletanud, ta läks nüüd aru pidama Saksamaal ühe oma kindraliga ja nii edasi, et tegelikult oli tõesti kaotas pea, sest et ega ta ei olnud ju sugugi nagu harjunud sellega, et keegi julgeb nagu temale niimoodi vastu hakata. Kooli ikkagi poliitiline arusaam oli küll kaunis selline manarhistlik tema sellele riigi hea isa ja, ja keda siis alamad lihtsalt kuulevad ja korraga niimoodi seista siuksed tõsiasja ees, et kõik alamad nendele vastu hakanud muidugi tema pähe päriselt ei mahtunud. Oli ju huvitav, see käib väga kiiresti noorsotsialistide poliitik ja fashomideaa tegi avalduse, et tema nõus võimu üle võtma kandideerima presidendiks. Et see muidugi oma kordele jah, tõelise siukse ohulambi põlema, et kas nüüd tõesti kooli parempoolne valitsus kukub ja võimule tulevad sotsialistide revolutsioon sünnib. Kuidas see laine taandus? Lained esiteks, pärast seda, kui valitsus oli läinud läbirääkimistele, siis nende töölistega oli teinud mitmeid olulisi järeleandmisi seal tööpäeva pikkuses ja palga suuruses ja muud sellised. Tasapisi õnnestus valitsusel töölisametiühingud, et nagu tasalülitada ja samas ka kooli õnneks siiski kogus ennast päris kiiresti, tuli tagasi, esines väga jõulise ja, ja veenva teleesinemisega esines väga veenva kõnega televiisoris, kutsus üles oma toetaja tänavatele tulema ja tõsi ta on, et siis pärast seda kõnet tuhanded prantslased, kes kooli toetasid, tulid ka Maifesteerima. Tasapisi see jah, see see kuidagi suudeti murda see revolutsiooni selline lainehari ja tasapisi siis olukord Prantsusmaal normaliseerub. Kas see keskmine tudeng pidin tundma, et nad on alla jäänud, need on petetud, see oli mõttetu või toimus nende Ruska mingeid muutusi? Tegelikult tagantjärgi vaadates muidugi olid tagajärjed päris suured muutus, kogu selline vain, atmosfäär, muutus, suhtumine üliõpilastesse, muutus suhtumine üldse sellisesse our Suku ja see atmosfäär, vaimne atmosfäär Prantsusmaal, nagu võiks öelda demonkratiseerus. Kuidas ei olnud nii, et õppejõud oli kuningas ja, ja õpilane oli selline väike alamvaid, need suhteliselt nagu võrdsustusid ja kaotati ära vähemalt osaliselt need suured siuksed, eks katedraal, loengud, sellised, kus lektor siis professor kõrgest puldist siis dikteerib suuri tõdesid üliõpilastele, kelle ainus eesmärk ruttu pähe õppida jugo sees süsteem nagu, nagu reformiti, samuti tehti juurde uusi ülikoole remonditi ja nii edasi, aga, aga mis sa, muidugi selle May tähtsus sellises üldises vaimses plaanis on, on see tõesti, et et korraga nagu võimul uus põlvkond ja kes tundis, et, et tõesti, et neid hinnatakse, nad on tähtsad. Ja see 68. aasta põlvkond on Prantsusmaa siia maanigi ilmet andmas tegelikult et juba etableerunud. Ent see teatav selline revolutsioonipisik on sees ja tõesti, Prantsusmaa 22. poolajalugu nagu ei ole võimalik mõista 68. aasta sündmustest mööda vaadates kuldsed kuuekümnendad, kuldsed kuuekümnendad. Ameerika-vastasus oli sealt teada, kui palju levis hipiliikumine Prantsusmaal sel ajal televis ikka ta leidisimeväike seitsmekümnendatel ja rohkem niimoodi jällegi ütleme, tudengite hulgas ja mitte nagu niimoodi peavooluliikumisena, ent endale oli olemas ja siiamaani näemeldis romaane, mis Prantsusmaal ilmuvad ja mis nagu igatsevad taga neid seitsmekümnendad aastad, kus siis käidi moodi plaažidel rokk-kontserditel ja, ja ei, ei nagu mõeldud mingisugusele preehitamisele ja mingisugusele maksude maksmisele, vaid lihtsalt nauditi elu. Prantsusmaa oli muidugi ikkagi marginaalsed võrreldes näiteks Ameerikaga või mõnede teiste riikidega. Meie suhe NATOga ja suhe Ameerikaga astuti välja sellest NATO sõjalisest plokist täiesti Natoga muidugi suhted ei saanud katkestada, see on selge. Kuidas olid need jõujooned, ütleme siis, sel ajal nende koolilõpuperioodil. Tegelikult seda asja saab mõista just nimelt vaadates alulist traditsiooni, et selline ameerikavastasus leebem agressiivsem on Prantsusmaale omane tõesti juba Ameerikas sünnist saati välja arvata, siis meditsiinihetk, kus juba Ameerikat innukalt toetati Lafayette eesotsas. Ent pärast seda väga pikka aega valitsenud Prantsusmaa selliseid anti Ameerika Likud meeleolud ja kooliajal isegi Nad tulid jälle pinnale. Selle taga on ka muidugi see, et Prantsusmaa siiamaani tegelikult ei ole leppinud. Ühesõnaga, et ei ole enam maailma juhtiv riik, kelle ümber pöörleb ja tops Ameerika on selle rolli endale. Nii et see on selline konkurents ja koolikäitumine, kes isenesest ju sai Ameerika presidentidega päris hästi läbi. Kennedy oli tema selline suur imetleja kooli käitumine riski tingitud soovist Prantsusmaa sellist positsiooni kaitsta säilitada, et Prantsusmaa ei ole mingisugune Ameerika sõjalise liidu mingisugune väike mutrike. Vaata ise, suveräänne riik otsustab oma valikuid ja nad ei oska kooli ajal mõneti ootamatu lähenemine Nõukogude liidule seletada puht sellega, et kuidagi tasakaalustada Ameerika ülivõime. Kas teil endal on isiklikke kogemusi või tähelepanekuid nüüd, kui te Prantsusmaal käite Ameerika-vastastest meeleoludest ja iga iga iga kord, kui me seal käime, ikka ikka ikka näen inimesi, kes on täiesti veendunud Ameerika-vastased ja kelle jaoks on Ameerika juba toob esile sellise emotsionaalse loengu. Ja, ja seal on, ma ütlen, tõesti ajalooline koorem on niivõrd suur, et just aasta tagasi ilmus Prantsusmaal üks väga paks malakana ja mis oli nagu Ameerika-vastasuse genealoogia Prantsusmaal, kus siis pidi nagu välja tuua, et need kõik need ameerika vastuse lättide ja seda ajalugu. Ja tõesti need, need klišeed, need väited korduvalt aastakümnest aastakümnesse, ega see varieerub kaunis vähe, see argumentatsioon, mis kõik Ameerika juures on halb ja paha. Ja muidugi, eks seal oma iva sees ei saa üldsegi seda eitada. Ent kohati tundub, et see Ameerika vastus on ka selline kinnismõttelisus ja ennekõike seotud sellega, et ei suudeta aktsepteerida tõsiasjaga, et Prantsusmaa ei ole enam juhtiv riik. Ja keel ei ole see maailmakeel täpselt. Me rääkisime uuest romaanist ja teadvusevoolust, nüüd tahaks natukene rääkida sellest skulptuuri elust, mida me ju nii paradoksaalne kui see ka ei ole, aga me väga konkreetselt ei tea. No mis oli suur pööre Prantsusmaa kultuurielus ja ütleme siis vaimuelus üldisemalt. Kuuekümnendatel aastatel oli see, et nagu tõugati troonilt Sekstitsialisme, mis oli ju pärast sõda selgelt domineeriv vool Prantsusmaal ja selle asemele astus nüüd uus, selline rool, esialgu hoopis teaduslik meetod nimega Systruktoralisme struktoralismis tõesti kassas välja teadusliku meetodina, tema juured ulatuvad sandi algusesse, seal Ferdinand Süüri teatrisse ja mujale sai populaarseks just ütleme siin aastate lõpust on seotud näiteks antropoloog Claude levist Hossi nimega ennekõike ja see meetod, mis siis seab eesmärgiks mingeid nähtusi nii-öelda osadeks võtta, paljastada sele struktuur, näidata, kuidas need mingid asjade tähendused tekivad, kuidas mingi struktuur toimib, olgu see näiteks mingi perestruktuur või mingisugune hoopis mingi müüdi struktuur või kuni selleni välja, et analüüsiti moestruktuur ja muid moerõivaste struktuure, nii et sellisele teaduslik meetod, mis aga kasvas kaunis kiiresti laiemaks selliseks seda mõttevooluks või ideoloogiaks ja kaugeks keskne tees on see, et, et inimene ei ole nagu sõltumatu suurus. See on pigem selline oma ühiskonna ja seal ühiskondlike struktuuride ja kõikvõimalike struktuuride majandusliku mentaalsete muude struktuuride produkt. Et see Sartre idee, et inimene on see, kelleks ta ise teeb, on risti vastupidine strukturismi arusaamade struktoralisti järgi inimene, see, kelleks ta teevad struktuurid, seda võib öelda, et see on ka marksismi mõttelaadile küllaltki lähedane, lähedane ja ja see marksistlik komponent selles struktoralismi saali oli kaunis oluline. Kuigi mitte, ütleme siis esmamäärav. Ja see struktoralism tõesti tõi pinnale terve uue plejaadi suuri mõtlejaid, kes domineerisid siis seal, Prantsusmaa vaimumaastikul, kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel ja osadel Nonii näiteks nimetatud antropoloog loole vist hoos või näiteks filosoof Michel Fuko või kirjandusteadlane, Holan, part või psühhoanalüütik Jacques laga ja terve rida teisi tuntud mõtlejaid, kes siis väga selgelt eristasid lastest, Sartlerlikust, ekstentsialismist ja ja seal võib olla selline üldine suundumus, aga kitsamalt vaadates valdkondade sees, siis muidugi jääb 70.-tesse aastatesse ka sellele suuravangardismi laine, millest veidike juba ilmnes saadikut tuv uus romaan, uus kinokunst, kuid ka näiteks uusrealism kunstis installatsiooni kunste õige näiteks uus kirjanduskriitika, mida Juhan Part edendas, või näiteks ka uusajalooteadus Prantsusmaal, mis ka püüdis ajalugu ümber kirjutada, tuua ajaloovaatlusobjektiks mitte niivõrd suuri minevikku, kangelasi või suuri poliitilisi sündmusi, pigem sihukse pikki protsesse struktuure, majanduslikku sotsiaalset struktuur ja kõike seda nii et selline uute lainete periood, mis siis nagu kulmineerus seitsmendal aastatel yksugustesse romaanides, kus polnud kirjavahemärke või kunstiteostest, mis oli kokku pandud mingisugustest kempsupaberi rullidest, piltlikult öeldes nii et seitsmekümnendad on selline avangardismi. Kuid aeg Prantsusmaal. Kui me rääkisime eksistentsiaal rismist, siis me rääkinud absurditeatrist seal on, no ma ei tea, kas siis kolm nimetaks siis nimetama, eks ole, daamofioneeskuja Beckett ja ja kui suur nende mõju oli, siis nüüd sellel teisel perioodil? Seesama absurditeater, mida nimetati julmus teatriks ja ja uueks teatriks, on tegelikult üks osalejatest, samastavangardismi puhangust, mille juured ulatuvad 50.-tesse aastatesse, kui kui Becketti, Janeisco ja ja teised oma esimeste tekstidega esimeste näidetega välja tulid. Ja, ja seesama laine kestis ka tõesti seitsmenda aastate lõpuni välja. Sinna lisandus José nii üks Tõi promotud autoreid, kelle tükin Eestiski mängitud. Ja selles mõttes tõesti, see on selline üks üks oluline komponent selles avangordismi laines kui esimeses saates oli kaks nime üle teiste. Marek Tamm, keda te sellest teisest perioodist tõstaksite postamendile? On tõsi, et selles teises perioodis ehk siis ütleme, 60.-te seitsme ndatel aastatel hiljemgi ei ole nagu selliseid selgeid liidreid nagu tõesti Sartre ja ka müüa mõni teine oli, oli pärast sõda, mõned nimed võib-olla nimetas kindlasti ajastu, selline üks juhtfiguur on Claude levist hoos, kes ühest küljest oligi lihtsalt antropoloog, teadlane, kes uuris, eks ole, nii-öelda primitiivseid, kultuure uurisime mitte ja kõiki muid asju, mis nagu esmapilgul ei tundu selliseid üldrahvuslikult huvitavad. Ent tema teostele tõesti tohutu mõju ja kõige muidugi mõjukamale tema raamat nukker troopika, mis ilmus 955 ja mis ka eesti keeles loetav, mis on ju tegelikult justkui nagu reisikiri Lõuna-Ameerikas ja mujal et mille, mille vaated olid väga uued omas ajas ja pealekauba oli see raamat väga hästi kirjutatud. Aga lisaks levist Hossile needsamad filosoof Michel Fuku kindlasti mõjukas mõtleja või näiteks sama kirjandusteoreetik teadlane Roland Mark. Ja ka veidike uuemad mõtlejad, nagu näiteks Jacques Derrida või sotsioloog Pierre voodi öö. Need nimed Eestis ringlevad ja ma arvan, nad võõrad ei ole, aga kirjanduses, puhtas ilukirjanduses kirjelduses muidugi jah, see pilt on ju vägagi kirev, et teatav selline plahvatuslik kirjanduse laienemine näiteks mõned lautoritesse, kes tõusevad esile seitsme ndatel aastatel näiteks Mihheil tonie ka Eestis hästi tuntud ja muideks ka inimene, kes su Eestit külastas kohe meie iseseisvuse hakul või näiteks needsamad uue romaani autorit Alar Kotkas riie või Mihhail Pido ja teised, kes siiamaani viljakad ja jätkavad oma loomingut või näiteks ka otsapidi uue romaaniga seotud, kuid ka samas iseseisev autor, Margareti rass, kellest kaarida romaan eesti keeles ilmunud sealhulgas tema kuulsaim raamat, armuke. Nii et see nimekiri on tegelikult päris pikk ja, ja õnneks päris mitmed autorid aga eesti keeles olemas. Ent tõsi ta on, et, et see uus romaane ühest küljest küll pälvis palju tähelepanu kuid samas nagu uuritas lugejaid prantsuse kirjandusest, sest tõesti need Uuermooni autorid, ega nad ei ole kõige lihtsam lugemine ei paku esteetilist naudingut esimesel hetkel täpselt ja ei paku ka sellist jutustamise naudingut, vaid sa rohkem hindad seda sellist konstruktsiooni ja seda ideed ja vähem võib seda, seda story't, mida rea lugejad enamasti otsivad raamatust. Te liigute Prantsusmaal, kas te olete märganud midagi niisugust, mida Eestis üldse ei teata, mis on seal? No oluline, mis võiks olla näiteks teile ootamatuna, kuigi teil on võib-olla raske midagi ootamatult seal leida. Mis on Prantsusmaal väga nagu silmatorkav, kui sinna esmapilgul minna, siis on see väga suur tähtsus, vähemalt sellisel avalikus ruumis, mida omavad seal nii-öelda intellektuaalid või haritlased. Et kui Eestis on vähe selliseid mõtlejaid, kelle sõna maksab või kelle mõtted häälettilažeerivad siis Prantsusmaale need sadu. Ja, ja see on ajalooline traditsioon, intellektuaal mis on ju tegelikult prantsuse mõiste, on transühiskonnas tähtis ja nagu lugeda prantsuse ajalehti, näiteks sisesele eesti lugejale kaunis harjumatu, et seal on päris terved leheküljed pühendatud nagu intellektuaalide ja seisukohavõttudele. Et kui meie ajalehtede, need nende tunne kirjutavad peamiselt poliitikud ja ajakirjanikud, siis Prantsusmaal kirjutavad peamiselt haritlased, intellektuaalid, teadlased, kirjanikud, kunstnikud ja teised. Mõiste essee. Jah, ja seesama kirjutamine mitte mingi konkreetse sihiga midagi kaitsta, vaid lihtsalt oma mõtteid vahetada ja mis oli Mihhail demontennie eesmärk. Oma esseed kirjutas see traditsioon väga elujõuline Prantsusmaal ja, ja selles mõttes tõesti vähemalt eemaltvaatajana tundub, et kultuuriinimestel on Prantsusmaal märksa nagu selgem positsioon ja suurem tähtsus, kui neil on seda näiteks Eestisse kuigi samas kui öeldakse, et need intellektuaalide jutt justkui avaldatakse, palju neist räägitakse palju, aga reaalselt otsuste tegemisel nagu neid nii palju arvestatagi. Et seal rohkem selline ilus mäng, kuigi ma arvan ikkagi, kui need kaalites järjest trükitakse, ju neil on siis ka mingi reaalne mõju. Ja mis on veel Prantsusmaal, võib olla oluline ja mis jällegi Eestis vaadates kohe silma torkab nagu laulu suur tähtsus, seda eriti 500 seitsmekümnendatel, aga siiamaani et ka näiteks lauljat peetakse sellisteks intellektuaalideks või, või kuidagi, et nad on kuskil kultuuris osa ja, ja laulutraditsioon, mis on ju teadagi Prantsusmaal ju pikk ja kuulsusrikas jätkuvalt ikkagi oluline ja kui vaadata prantsuse televisiooni lugeda ajalehti, siis jällegi torkab silma, et, et seal nii nii mõnedki lauljad täitsa iidolid, keda õieti ei tunnegi. No, ja võib-olla see on sellepärast ka, et tekstid on tähtsad, teksti on tähtsad täpselt ja mida veel, mis torkab silma rääkida, eks tekstidest kirjandusest siis seal ju Prantsusmaal tohutult populaarne, tohutult tähtis koomiksid ja, ja meie jaoks komisjon, selline nii-öelda lastekirjanduse žanreid ja seda, seda ju praktiliselt raamatupoodidest ei leia, siis Prantsusmaal on koomiksid ilmut tuhandeid. On sadu kirjastusi, kes tegelevad ainult koomiksite väljaandmisega ja näiteks ma olen käinud mõnel prantsuse raamatumessil koomiksikirjanikuna seal tuntumad ja populaarsemad kui suured nobelistid, mis siis inimesed ei viitsi lugeda tekstini. Vot raske öelda, mina olen ka alati imestanud, et kuidas nagunii, et seda vaadata, professorida teadlased ja akadeemikud, kõik laevad, koomiksid ja siis mingist sõnumi, milles asi. Need on muidugi väga erinevaid ja nad leiavad, et, et see väga põnev žanr, mis pakub palju võimalusi ja et see ei ole sugugi nii lihtne, naiivne, et see, vastupidi, see on selline teksti ja pildi koosmõju ja ja seal on palju tähendusi ja näiteks mõned koomiksid ja kui näiteks Asterix või vitanud ta klassikud neid tsiteeritakse, noh, söögi alla söögi peale ja kui see ei ole lugenud Asterix, siis sul on väga raske prantsuse kultuuris hakkama saada, sest et see on umbes nii nagu meie Lutsu kevade või selline selline kultuuritekste mis on suhtluseks vajalik. Kui lühidalt veel nimetada näiteks teatrikunstis, on mul mulje, et siin on oluline osa, on riigiteatritel, riik on pannud õla alla ja need on siis kuidagi nagu riigi ülalpidamisel, need olulised diaatrid ka väljaspool Pariisi. Aga nüüd veel, kuidas võideldakse massikultuuriga? Me teame seda Ameerika vaenulikust ameerikavastasust, anglosaksi kultuuri pealetung on niikuinii suur. Seal on ikka mingisugust piirangut ka vist mingid protsendid peavad olema televisioonis ja, ja mis on teie tähelepanekud? Prantsusmaa kindlasti üks Euroopa riike, kes Bieberi väga teadlikku kultuuripoliitikat isegi võib öelda, et kultuur on üks prantsuse nii sise- kui välispoliitika, väga tähtis komponent ka just need välispoliitikat, kui näiteks vaatame kogu maailmas igas maanurgas leiduva prantsuse kultuuriinstituute prantsuskultuurikeskusi kõik need alluvad välisministeeriumile, esindajad Prantsusvälispoliitikat, et see on üks Prantsusmaa eripära ja ka sisepoliitilised tõesti, Prantsusmaa üks väheseid riike, kus riiklikult reglementeeritud näiteks kui palju Ameerika filmi kinodes näidata kuidas näiteks see piletiraha, mis läheb Ameerika filmide vaatamisele, kuidas sellest mingi protsent iga aasta eraldatakse otse prantsuse filmide valmistamiseks nii-öelda toetada oma filmikunsti nende rahade arvelt, et mis siis laikuvad Ameerika filmivaatamisest ja nii edasi ja nii edasi ja samas ka keelepoliitikat väga teadlikult püütakse võidelda ainult anglitsismid, aga kuidas riiklikult töötatakse välja näiteks arvutialane termin ja et mitte tekitada olukorda, kus siis võetakse automaatselt üleseks Ameerika väljendit nagu Eesti, selle taga. Aga tavaline selles mõttes riiklik poliitika on seal jõuline, väga, väga selline ulatuslik. Mis muidugi ei tähenda, et seal oleks väga palju nii-öelda riiklikke institutsioone nagu näiteks Eestis, et tegelikult teatrite puhul riik toetab neid niukseid, riiklikke teatreid koos siukse püsitrupiga, neid on üksikuid ikkagi, seal on ikkagi rohkemalt siuksed riiklike toetustega projektiteatrid, aga sellised nagu Eestis me oleme harjunud teatrihoone püsitrupiga, mille maksab kinni riik, sellist on Prantsusmaal väga vähe. Kas see, et riik sekkub ja toetab prantsusekeelses kultuuri, kas see tekitab võib-olla mõnikord õigeid või jääb mulje, et sellel on tulemusi? Eks ta muidugi tekitab müügide kriitikat, te olite eriti välismaal näiteks on teinud, kui te seal käite, aga minule mulle väga raske kritiseerida, sest ma olen isegi selle kultuuripoliitika kasu liiklejaid selles mõttes, et tõesti minu õpingud on olnud jaamast finantseeritud prantsusriigi poolt prantsuse riik kaunis lahkelt jagab iga aastaga Eestis ja kogu maailmas stipendiumeid ja näiteks me vaatame eesti keeles viimastel aastatel ilmunud prantsuse raamatuid, nii ilukirjandust kui ka mitteilukirjandus, siis lõviosa neist on ilmunud prantsuse riigi toetusega transrikiga aasta jällegi eraldab vägagi suuri summasid üle maailma toetada prantsuse autorite tõlkimist. Kas teile tundub, et eestlased tunnevad Prantsusmaad küllaldaselt või võiks hüppe olla suurem, kui me võrdleme vene ajaga? Arvan, et ei tunne hästi, et selles mõttes, et väga paradoksaalne situatsioon, et eestlased ju suhtuvad Prantsusmaasse vägagi soojalt positiivsete Prantsusmaal ikkagi selline riik, kuhu tahetakse minna ja Pariis toob silme ette igasuguseid turgutavaid pilte muuse kantidest ja pikast saiast ja, ja Piafist ja kõigest muust. Ent tõsi ta on, et see pilt on kaunis nagu aegunud, et see Pariisi pilt, mida mina nimetan ka Pariisi müüdiks ju pärineb ikkagi sajandi algusest ja sellest raskusad Tuglas, Semper, isegi Gustav suits käis ja ja kus tõesti elu oli teistsugune, nüüd 20 sajandi lõpu Kanesime sajandi alguses, Pariis on ikkagi päris teistsugune koht ja Prantsusmaa laiemalt ja selles mõttes mulle tundub, et ühest küljest Prantsusmaa justkui teatakse ja tuntakse, teisest küljest tegelikult ei tunta, ei teata, nii et mina loodan küll, et tead, lähiaastad just nimelt nüüd siin Euroopa liidus jõuab Eestisse ka rohkem nagu need tegeliku informatsioone elust Prantsusmaal. Marek Tamm, ma soovin teile edu selle töö tegemisel. Te olete ka üks neid, kes seda tööd teeb. Aitäh stuudiosse tulemast, mina olen saate toimetaja Martin Viirand.