Te kuulate vikerraadio, eetris on jutusaade ja mul on täna hommikul siin erakordselt hea meel tervitada Birgit Sarrap bit. Rõõm kohtuda. Tere. Tere. On neljas advent. Mõni päev on minna ja käes nad ongi, sa tead küll, millest ma räägin, eks täpselt nii. Need on jõulud, mida Birgitte jõulud sulle praegu tähendavad, mida need sulle on aegade jooksul tähendanud? Sellel aastal on tegelikult isegi pikalt mõelnud selle üle, et mida, mida nad tegelikult mulle tähendavad ja ja muidugi ma mäletan jõule lapsest peale, see on olnud selline kõige tähtsam sündmus terve aasta jooksul. Terve aasta aega on õpitud laule harjutava õpitud viiulit, klaverit, esinetud kirikutes, et teha siis proove, et siis lõpuks siis detsembrikuus seal esineda, et see oli juba täiesti pisikesest peale. Minul niimoodi tee oli meil pere koos, vahetevahel käis ka jõuluvana külas, vahetevahel jättis ukse taha kingipakid, nii et see oli tõesti väga-väga suur sündmus minu jaoks lapsena ja, ja kuna mul vanematel õdedel on juba tükk aega ka väiksed lapsed olnud, siis, siis ühel hetkel, kui nemad, siis väiksed lapsed kasvasid peale, sai jälle oluliseks, praegu meil on siis täpselt sellel aastal selline periood, kus õelapsed on juba kasvanud natukene suuremaks. Minu laps on sellises eas, et ta väga ei taipa veel, mida need jõulud tähendavad ja ja tõesti vist esimest korda sellist. Ma kardan, et sellist lapsemeelsuse tunnet ma jõulude ajal äkki ei tunne, et ma natuke hakkasin kartma sellel aastal, sellepärast. Aga, aga õnneks ikkagi 24. detsembril. Me saame perega kokku, kuigi siin osad õed elavad juba teisel pool Eestit ja, ja see on keerulisem ja läheb aastatega aina keerulisemaks, siis siis ikkagi meie suur perekond saabub, kui me läheme kirikusse ja õhtul me kindlasti ikkagi ka laulame, võib-olla vähem kui lapsena. Ja ikkagi see on, on see aeg, kus minu jaoks on perekond. Ja teisest küljest, nagu sa rääkisid, siis ei ole sinu jaoks jõulude ajal nende eel nende järel esinemine, mitte midagi uut, et sa oled sisuliselt terve elu seda teinud. Nii et küllap pole selles mõttes erakordne sinu ringreis ka, Jüri Pootsmanniga, Te olete jällegi ratastel ja, ja, ja sellel hoiust täis ajal esinejate inimestele siin-seal. Esimene teie kontsertidest on juba 22. detsembril Jõgeval sinu juttu kuulates Birgit tuli mul meelde episood oma lapsepõlvest või kooliajast jõuludega seoses. Sa ütlesid, et alati oli midagi harjutada ja alati oli kusagil esineda. Meil põhikoolis oli niimoodi, et keegi eriti esineda ei tahtnud, jõulude ajal. Aga muusikaõpetajal oli ikkagi selline, ma ei tea, kohustus või missioonitunne, et kui toimub kooli jõulupidu ja keegi ei taha esineda, mis siis toimub üldse, eks. Ja siis otsiti üles need need vagurakesed, kes ei julgenud eriti vastu hakata või lihtsalt klaveri juurest minema jalutada. Ma olin üks nendest, kes pidi siis üks püksisäär, umbes saapad ja teine kuidagi seal väga ebamugavas olukorras mõned teise endasugusega publiku ees olema ja kogu selle hoobi vastu võtma. Kas sul niisugust tõrget kunagi ei olnud, et sina ootasid seda aega, mil saaks inimeste ette minna laulma? Ma mäletan, et ainukene tõrge, võib-olla see periood oli teismelise eas, kus kuidagi natukene ikkagi mõtled selle peale, mis teised sinust arvavad ja, ja oli kuidagi natukene võib-olla raskendatud seal lavale minek, aga, aga kuna ma olin tõesti lapsest peale juba niimoodi kasvatatud, et see oli kuidagi loomulik, et ma esinen ja mulle tõesti meeldis seda teha ja, ja mina tõesti, mitte kordagi ei läinud sinna isegi mitte hirmuga, vaid ikkagi ainult hea meelega jooma ikkagi laulsin ka enam-vähem normaalselt, et ma ei saanud kuidagi ka halba tagasisidet, et eks kui sa oled endas kindel ja, ja ikkagi oskad seda teha, mida sa teed, siis, siis sa ikkagi naudid seda ka Hiiumaa, sellepärast ikkagi lauljaga, praegu oleneb et see lihtsalt on asi, mis tuleb mul enam-vähem hästi välja. Ja enam-vähem hästi välja see muidugi tagasihoidlikult öeldud, sest vaatamata oma noorusele oled sa tegelikult Eestis vist lauljad tarina saavutanud enam-vähem kõik, mis siin saavutada annab ja saavutuste mõttes võiks justkui pensile minna juba. Kas sa mäletad Birgitte seda momenti või sündmust või, või aega oma elus, kui sa esimest korda teadlikult mõtlesid ja aru said? Et võib-olla sul tuleb see laulmine natukene paremini välja kui teistel, et äkki see võiks olla midagi niisugust, millele teadlikult mängida ja panustada tuleviku mõttes? No eks ma ikkagi tegelikult sellest sain ka juba lapsepõlves aru, et kui, kui ma laulan kooris ja mind pannakse koori ette solistina laulma, siis järelikult minus midagi justkui peab olema, et miks just mind valiti. Et eks pisikesest peale ikkagi on solistina ette astutud päris palju ja juba sai ka ju väiksena käidud laulu karussellis ja seal täitsa häid kohti koju toodud ja oma maakonnas. Mina olen siis Kohilas pärit tüdruk, siis seal ikka lauluvõistlustel tuli ka esimene koht üsna kergesti tavaliselt kätte. Et eks see ongi, et kui juba pisikesest peale sind kuidagi tunnustatakse ja, ja sa näed, et inimestele meeldib see, mida sa teed, siis sa saad sellest kuidagi innustust juurde. Aga selline teadlik teadlik valik, et ma vist ikkagi valin laulmise, sellepärast et ma mängisin ka viiulit palju ja, ja käisin tantsimas ja, ja tegelikult selliseid hobisid oli ju veel peale laulmise. Aga gümnaasiumis ma taipasin selle ära, kui ma käisin teatriklassis vanalinna hariduskolleegiumis ja ma nägin seda. Täielik teatrile pühendumine ei ole ikkagi minu jaoks, et mulle väga meeldib see ja ma kindlasti tahaksin kunagi kuskil tükis kaasa teha. Kuid, kuid laulmine on ikkagi ikkagi see, mis on südamelähedasem. Kui me küsime nii et, et kui see poleks laulmine, siis, siis mis see võiks olla, millega sa tegeleksid praegu? Ma mõtlesin seal gümnaasiumi ajal, et mina küll ei tea, mis asja ma teen, kui ma lõpetan kooli, et kuhu ma, kuhu ma tahaksin edasi minna ja mida õppida, et ma teadsin, et mulle ju meeldib laulmine, aga aga teadsin, et läbi lüüa ja lauljana on väga keeruline. Mul oli endal peas mõtted, et ma võtan võib-olla peale keskkooli aja maha ja lihtsalt teen tööd, näiteks ettekandja täna või ma näiteks olingi keskkooli ajal. Viru keskuses müüsin CD-plaate ja põhikooli ajal töötasin hoopis oma isa mööblifirmas, nii et selliseid erinevaid nipet-näpet asju ma ikkagi olen. Olen teinud küll. Mööblifirmas, mida panid diivanitele katet peale või lid höövlipingi taga? Ei, ma puurisin ja toksisin tüübleid ja liivi siin kokku, nii et enamasti tegime laudu ja toole. Nii et kui kodus midagi katki läheb, tänapäeval siis on enam-vähem mett võimalik kujutada, kelle käes on. Mario no päris mitte, siis ma ikkagi tavaliselt helistan isale ja ei saa, tuleb parandada, seda teeb seda paremini lihtsalt kui mina. Sa mainisid ennist, et võimaliku lauljatee peale mõeldes hirmutas sind mõte sellest, kui raske on läbi lüüa. Tihti räägitakse sellest, et Eestis tegelikult tähelepanu saavutamiseks ei ole vaja väga palju pingutada. Aga et, et nüüd olles selle tee läbi käinud Birgitta ja siis, siis kas sa jääd enda juurde, et, et läbi murda, tegelikult on ikkagi keeruline. No minul käis muidugi lihtsamalt kui kui, kui võib-olla kellelgi teisel sellepärast et Ma läksin telesaatesse, ehk siis ma olin kohe televiisori vahendusel inimese silme ees, kas ma meeldin talle või ei meeldi, ta sai seal ära otsustada. Õnneks läks nii, et ma meeldisin neile ja tänu sellele ma selle saatega võitsin ja, ja sealt juba edasi, tegelikult oli ju kõik juba väga lihtne. Aga samas nüüd, kus on läinud üle kaheksa aasta mööda, siis siis ongi väga lihtne on ju pildile pääseda ja tulla ja midagi teha. Aga, aga siin pildil ka nagu olla ja, ja, ja tõestada ennast ja ja kuidagi ise ka areneda selle juures ja, ja teha muusikat, mis sulle endale meeldib, seda ka veel siis inimesteni viia ja müüa ja sellest ära elada, et see kõik tegelikult ikkagi on väga raske. Seega Koorits tulles. Vikerraadio eetris on jutusaade, just seda te praegu kuulate, seekordne külaline jõulude eel on Birgit Sarrap, papp, mina olen Sten Teppan Birgitte, meenutades veel kooliskäimise aegu, siis kas sa olid pigem humanitaari poole kalduv? Või armastasid sa aineid mille väljaütlemine valmistab mulle ilmselgelt raskusi, me ka füüsika ja keemia ja muu, sest kõik need toovad meelde koolis aegumist, täna tunduvad naljakad, põnevad, aga, aga siis, kui neid reaalselt taluda tuli siis ei olnud nii lõbus, kuidas sulle. Jah, eks peab, ikka ütlesime tõesti, et ka minu jaoks oli füüsika ja keemia ja matemaatika ikkagi selliseid hirmuäratavad nimetused ja ja ma ei olnud, ei olnud väga andekas nendes erialades, aga aga ma olin ka ikkagi üsna selline laisk tütarlaps ka, et, et ma arvan, et nupu oleks mul tegelikult jätkunud, kui ma oleksin rohkem võib-olla pingutanud ja ja rohkem tahtnud õppida, et, et ma tean, et mulle väga meeldis kirjandus ja ikka muusikatund ja ja seal oli veel geograafia, näiteks meeldis ka, kuigi oleks võinud veel rohkem meeldida, et praegu ma ikkagi pean võtma gloobuse kätte ja ja ikkagi kohtade erinevate maailmakohtade kohta uurima, enne kui ma sinna lähen. Aga, aga jah, ma arvan, et et teks ikkagi igal inimesel on anne milleski olla, olla parem kui teises aines, kuid, kuid ma arvan, et kui piisavalt püüda, siis ikkagi keskkooli ajal, see materjal on ikkagi selline, et iga laps, iga õpilane on võimeline ikkagi kõikides nendes ainetes olema hea, miks muidu on neid viielisi, kes ongi kõikides nendes ainetes hea, aga ma arvan, et ma olin natukene laisk lihtsalt jah, sinu hinded olid. Minu hinded olid kuni üheksanda klassini ainult neljad ja viied, enamasti viied, aga juba gümnaasiumis tulid mõningad kolmed juurde ka. Täpselt näiteks, nagu sa ütlesid, matemaatika ja keemia oli see, milles oli mul raskusi, nii et üksikud kolmed olid juures. Kuidas õpetajatega läbi said, kas sa olid ikkagi tüdrukud, enamasti on ju korralikud ja tublid, et sulle need hinded anti andeks või, või tuli sul nende pärast kakelda või põhjustas konflikte või? Ma olin ikkagi üsna selline tagasihoidlik, minu arvates oleks võinud rohkem õpetajatega suhelda ja, ja, ja rohkem abi küsida, nii et, et ma tegin oma asjad kuidagi alati ära, et, et mul ei olnud, mul ei tekkinud probleeme, et ma oleks pidanud rääkima, et, et kuidas ma nüüd selle kahe ära parandama ja kuidas me selle veerandi hinde mulle kokku saame, et nii kaugele see asi ei läinud. Kuid kuid ma pigem olin jah selline selline tagasihoidlik, et kuidagi tegin, tegin oma asjad ära, aga oleks võinud teha nii, et kõik ikkagi paremini Kas hea laulmine, edukas esinemine mingis mõttes ja võib-olla mõnedel võistlustel ka kooli eest väljas olemine kompenseeriks kuidagi andisse sulle teistsuguse staatuse ja tuli sulle kasuks muudes ainetes, ütleme siis nii. No eks ta ikka natukene tuli, et ma mäletan, et ma käisin kuni seitsmenda klassini olin täitsa Kohila tüdruk, alates kaheksandast ma tulin siis Tallinnasse kooli ja Kohila koolis oli küll ikka see, et kõik õpetajad ikkagi ju teadsid mind, et see on see laululinnukene Birgit ja ja et nüüd tal on vaja minna laulma ja ma käisin Tallinnas lasteekraani muusika laulmas, siis vahel me olime ka reiside peal ära ja ja ma puudusin tänu sellele päris palju ja eks ikka tuldi tänu sellele vastu ja, ja ma mäletan, et ma olin ka mingile peale, kui ma Kohila koolis käisin ka spordis täitsa hea, et ma käisin maakondlikel spordivõistlustel, et siis sai ka ikka koolist puudutud ja, ja ikkagi isegi kui sa puudusid, olid ikkagi tubli, sest et sa esindasid oma kooli, nii et kindlasti tulid ikkagi sellised asjad väga kasuks, mida sa ka väljaspool kooli siis tegid, aga aga mis ikkagi koolile teateid? Sa mainisid välismaal käimist, kui palju sulle tegelikult noorena mujale asja oli ja, ja olid need sinu jaoks erilised hetked, need sõidud, igaüks ei pääse kohe varakult kaugele. Kindlasti ma olen oma vanematele väga-väga tänulik, et et nad panid mind laulma lasteekraani muusikastuudiosse, kus meil olid suurepärased dirigendid ja ja, ja suurepärane väikeste mudilaste koosseis ja, ja tõesti, kui ma seal lastekooris laulsin, siis me käisime reisimas väga palju. Me käisime Ameerikas. Me käisime Kanadas. Me käisime Euroopas mitmetes kohtades, Norra, Saksamaa, Ungari et neid, neid kohti oli väga mitmeid, kus me käisime ja, ja need olid väga tähendusrikkad, reisid minu jaoks, et kindlasti avardas juba väikese lapse silmaringi. Ja, ja me käisime konkurssidel. Me panime ennast proovile. Tegelikult oli päris raske ka vahepeal, et, et me olime küll väikesed lapsed, aga Medica piitsutati niimoodi tagant, et vahepeal tuli ikka nutt kurku ja oli täitsa raske. Et eks selline töö ikkagi töö tegemine, ma arvan, tuli juba väikesest peale. Mulle sisse ja ma olen nagu sellega harjunud, et sa pead pingutama, et et midagi saavutada ja midagi hästi teha. Aga samas kuidagi harjusid sellega ära, et ümberringi on palju toetavaid inimesi ja ma ei pea nagu tegema midagi üksinda. Et praegu ma tunnen ka kõike, mida ma nagu elus teen, siis ma ei ole kordagi pidanud ennast tundma üksinda ja kuidagi keegi annab tõuke või keegi kuidagi aitab ja ja kuidagi niimoodi nagu justkui läbi läbi lillede on kuidagi kõik see läinud mingil määral nagu väga lihtsalt, et, et ma tean, et sellest ainult ei piisa, et keegi ütleb ja sina teed, et muidugi muidugi ma olen pidanud ise mõtlema, ise vaeva nägema ja ise otsustama, aga, aga kuidagi kuidagi tunnetan seda kogu aeg, et keegi on alati toeks, keegi aitab. Kui sa satud praegusel ajal esinema kooli, mõnikord ikka tuleb ette äike, mis pilt seal avaneb, kas on see aeg, mil sa ise sealt lahkusid, liiga lühikene, et muutused oleks suured. Või on aeg ikkagi niisugune praegu, et, et ka sina märkad juba olulisi erinevusi võrreldes ajaga, mil sa ise koolipingis istusid? Ma ei saa öelda, et ma erinevusi üldse ei näe, et eks põhiline on ikkagi see tehnika areng, mida, mida sa tõesti juba näed kontserti andes, et et sa ei suuda päris kõikide nende laste pilke enam püüda, sellepärast et kellelegi on ikka näiteks nutitelefon kaasas ja, ja ta vahepeal vaatab seda, aga aga, aga õnneks on kuidagi vähemalt nendes olukordades, kui mina olen koolides käinud, ikkagi tähelepanu olnud üsna üsna hea ja märgatav ja, ja ma ei saa öelda, et see erinevus ikkagi nii suur oleks, et 10 aastat on küll tegelikult ju möödas. Aga, aga see erinevus ei ole nii suur, et ikkagi väikesed lapsed on kõige tublimad kuulajad, teismelised on ikka kõige keerukamad ja ja peaks ütlema, et gümnasistid on juba täiesti selliseid, kellega saab juttu rääkida ja ja, ja, ja areng on olnud suurem, et seda külma isegi tegelikult ütleks, et tundub, et ikkagi lapsed kasvavad suuremaks kiiremini et keskkooli õpilastega sa saad ikkagi arutada juba asju täitsa täitsa hästi. Et nutikamad, nädal pikemad? Jah, on küll, jah? Jah, selleni praegu jõudsid küll lihtsalt läbi läbirääkimise. Kas sul meenub koolipõlvest kokkupuuteid populaarsete eesti lauljatega, ma mõtlen, sattus neid teile kooli esinema või sattusid sa mõnele kontserdile väga varases eas, mis on jätnud sulle endale mingi jälje ja mälestuse, mis seal on tänaseni alles. Ei ole eriti, ma arvan, et, et kui ma Kohila koolis käisin, siis siis väga palju seal võib-olla just vähemalt popp poplauljad väga ei käinud, et klassikalist muusikat ikka juba juba pisikesest peale toodi koolidesse ja, ja ma tean, et siiamaani tuuakse ja see on, see on väga, väga tore ja tore, et seda üritatakse teha kuidagi uuenduslikult, et lapsed seda suudaksid ja oskaksid kuulata. Aga, aga jah, kuidagi ma arvan, et poplauljaid oli sellel ajal ka võib-olla kuidagi vähem, äkki ja, ja lihtsalt teadsin nendest kuidagi vähem, aga, aga eks ikka Maarja-Liis Ilus ja Koit Toome ja Tanel Padar olid sellised sellised konkreetsed iidolid, kes olid sellised noh, kümmekond aastat, et minust vanemad ja ja kelle moodi ma väga tahtsin olla, et juba vanem generatsioon oli, oli minu jaoks juba selline emalik või isalik. Aga, aga tänu sellele, et ma laulsin lasteekraani muusikastuudio lastekooris, siis, siis oli kontserte, kus, kus ma mäletan, et sai lauldud koos Maarja-Liis Ilusa ja Hanna-Liina võsaga näiteks. Mis oli väga tähtis hetk ja Ivo Linnaga sai kunagi, seda ma mäletan ja Ivo Linnaga, ma sain isegi kunagi Väikse tüdrukuna Estonia kontserdisaalis laulda duetti nukitsamehe laulu niimoodi, et mul olid täitsa kolli riided seljas ja ma arvan, et ma olin umbes kümneaastane ja sain temaga koos laulda, et see oli ka ikka niisugune väga vägev hetk. Kuhu ma oma küsimusega sihin, on see, et tunnetad sa ise täna noortega kohtudes, et avaliku elu tegelasena ja populaarse lauljatari na jälgitakse sind natukene teistmoodi ühest küljest. Ja teisest küljest, et sa võid ise sattuda kellelegi eeskujuks mõnele tulevasele superstardi võitjale, kes näiteks 10 aasta pärast ütleb, et oi, ma mäletan, kuidas Birgit käis meie koolis, tegi seda, rääkis nii ja laulis hästi, et tunnetad sa seda, tajud sa seda nendel kohtumisel, kohtumistel noortega või seal on hoopis muudetud. Ja ikka tunnetan või ma isegi ei pea tunnetama, sest et seda on tuldud mulle ikkagi ka ütlema, et tõesti meile väga meeldis see, mis sa seal saates kunagi tegid. Näiteks ka viimases selle hooaja supertelesaates oli üks finalist, kes, kes täitsa tegi saatelõigu sellest, et ta oli väikene tüdruk kui, kui ta sai minuga siis esimesel jõulutuuril laulda, ehk siis ta oli ka selles kooris, kes, kes siis mind saatis ja et tema jaoks ma olin suur iidol ja nüüd ta oli seal sama koha peal, siis tegelikult aastaid hiljem ja laulis siis finalistide hulgas seal superstaari saates aga aga väikseid väikseid tegelasi ja lapsi on tulnud seda ikkagi ütlema, et neile väga meeldib, mis ma teen ja neile meeldib ka minu laule laulda ja et eks see siis selle järgi ikkagi näed seda. Et see kuidagi puudutab neid ja peab ikkagi ettevaatlik olema sellega, mis sa, mis sa teed, et, et selles suhtes. Ma loodan, et ikkagi lapsed ei võta seda kuidagi väga tõsiselt, et nad ikkagi võib-olla kuulavad minu laule ja neile meeldib, kuidas ma laulan ja laval olen, aga aga ka loodetavasti nad ikkagi peavad oma eeskujudeks ikkagi oma vanemaid või kuidagi tähtsamaid inimesi, kellelt siis ikkagi õppida selliseid eluväärtusi, et et eks artistid on ikkagi kõik erinevad ja eksmuusiku elu on ka teatud mõttes ju ka raske ja, ja igasuguseid asju juhtub, et et ma loodan jah, et lapsed ei võta seda kuidagi väga tõsiselt, et ma nüüd üritan kõike teha samamoodi nagu näiteks Birgit ja käia samamoodi riides, et loodan, et ikka iga inimene leiab selle oma tee ja, ja sellise oma stiili ja, ja oma omaga laulmise stiili, oma muusikastiili, et et kindlasti on hea, kui iidolid on ja kelleltki on midagi õppida, aga loodetavasti on see ikka enamustel positiivne. Mis sõnadega sa oma suhet vanematega kirjeldaksid just ütleme teismelise east, mida peetakse üldiselt keerulisemaks kui, kui muid perioode. No mina ikkagi olin üsna raske teismeline tütarlaps, ikkagi paugutasin uksi ja, ja nõudsin emalt-isalt raha, et mul on vaja nüüd jälle uusi riideid või, või lihtsalt taskuraha, et ma olin selline päris hea manipulaator, mulle tundub, et mul oli selline hea ettekääne ka, et mul on need kontsert tulemas ja nüüd on mul vaja näiteks uusi riideid, et tütarlapse jaoks kuidagi ikka on need iluasjad ju selles selles ajas kõige olulisemad. See, mis sulle meenub uste paugutamisega seoses või seal või muid põhjuseid Kindlasti muid põhjuseid veel olla, aga ka lihtsalt üleüldiselt ma ikkagi olin ikkagi üsna selline trotsi täis mingil mingil määral selline trotsi täis tütarlaps ja mul oli kõrval ka noorem õde, kes on poolteist aastat minust noorem, nii et me kuidagi selle aja elasime koos läbi, nii et meil oli ikkagi kaks sellist korralikku puberteedi eas tütarlast kodus, nii et vanematele ikkagi võis olla päris päris raske. Aga õnneks läks üsna kiiresti mööda, et selline 17 18 eluaasta oli tõesti selline aeg, kus ma ikkagi juba mõtlesin oma tuleviku peale ja, ja sain nagu väga ruttu iseseisvaks. Et, et ma loodan, et see aeg ei olnud väga pikk ja ma ikkagi olen ka vanematega tagantjärgi rääkinud, et te olite väga tublid, et ära selle aja kannatasite ja mu vanemad olid hästi sellised rahulikud ja ja kuidagi hoidvad ikkagi, et selliseks suureks kismaks kunagi ei läinud, et kuna mul on ka kaks vanemat õde, kes siis olid selle aja ju natukene varem juba üle elanud, siis mu vanemad olid juba ikkagi minu puberteedi heaks juba ära koolitatud ja ja kuidagi olid hästi mõistlikud, et et eks see aeg tuleb ikkagi kõikidel vanematel läbi elada ja, ja ma loodan, et et kuna tänapäeval lapsed kuidagi kasvavad rutem, siis äkki sa läheb siis rutem mööda ka. Ma ei väida, et kõik lapsed kiusavad, mina seda kunagi tegin. Elasin ennast paar aastat noorema õe peale välja, kas sa oled kunagi tahtnud kedagi kiusata? Ma väga suurt tungi ei mäleta õnneks. Aga eks muidugi oli noorem õde ikkagi see ka, kes, kes sai kogu selle häda kaela et ikka teda taheti. Me tahtsime oma sõbrannadega teda kuidagi mängust välja lükata ja ja ma usun, et ma kindlasti kiusasin oma väikest õde, aga ma loodan, et mitte väga palju. Ja kedagi teist kiusamas ma ennast ei mäleta, et ma pigem püüdsin olla selline tütarlaps, kes ikka kaitseks neid, keda kiusatakse, et neid olukordi ma ikka kuidagi mäletan rohkem, aga eks ikkagi selliste kambavaimuga kaasa minemist, kus ma mitte midagi ei öelnud ja lihtsalt ei, ei, ei julgenud välja astuda neid hetki. Kindlasti oli ka. Need on vastikud, on ju pärast vilja nastikud torgivad kuidagi ja, ja noh, piinlik on isegi vähe öelda, et ma olen ka mõelnud nendele vanadele aegadele tagasi, et kuidas niimoodi sai, et. Eks see hirm on ikkagi vist see, et sa kardad, et äkigi äkki satud sina sellesse olukorda peale seda, et kui sa selle kiusaja kaitsesse välja astud, et siis võib-olla oled sa siis pärast kahekesi temaga pundis ja, ja sealt kuidagi välja astuda on juba väga raske. Et ikkagi väga-väga julged ja, ja väga-väga endas kindlad peavad olema need, need noored ja need lapsed, kes kes välja astuvad, aga, aga ma loodan, et ikkagi on neid noori. Kui sa sattusid jamadesse, siis oli nende lahendamine ja klaarimine vanematega väga keeruline ja piinarikas. Ei, mul oli paar intsidenti, kus kus ma ikkagi olin, olin väga paha tüdruk, et need tuli ikkagi seal puberteedi eas läbi elada, aga, aga mu vanemad kuidagi ikkagi minu arvates olid väga mõistlikud. Et tol ajal ka ikka pandi mind kuidagi koduaresti, aga ma ei mäleta, et ma oleksin seal ikkagi väga kaua pidanud püsima, et et kuna mul oli piisavalt palju hobisid ikkagi ka puberteedi eas, ma ei jätnud neid, mu vanemad ei lubanud mul muusikakoolist ära tulla ja kuigi mul oli vahepeal selleks täitsa suur tahtmine, et miks ma seda viiulit mängima kaasas tassima, seda koolis, et ma mäletan, et see tundus mingil hetkel mulle kuidagi ebameeldiva nõme, et ma ei saa lihtsalt peale kooli minna tšillima, vaid ma pean tassima seda viiulit ja minema seda harjutama, et, et see oli selline mingi periood, mis mind väga-väga häiris, et ma ei tahtnud jumala eest paista kuidagi nuhikuna tänu sellele. Aga õnneks. Õnneks kuidagi see läks ikkagi kergelt mööda ja, ja vanemad ikkagi utsitas takka ja, ja mul oli piisavalt palju hobisid, et mul ei olnud nagu nii palju aega, et, et pahandustega tegeleda. Et, et kindlasti sellepärast on erinevad huvialaringid ikkagi väga olulised lasteaiaks, et et nad ei satuks pahandustesse, et nad leiaksid kuidagi selle, mis neid rohkem köidaks, kui see pahandustesse sattumine. Kui sina räägid väga paha tüdruk olemisest, siis see tundub mulle midagi niisugust, mis ei ole võimalik. See on nii ebausutav. Kas sa oled nõus mõne lausega täpsustama, mismoodi said sina paha tüdruk olla? Mida sa? Kuidagi ei lähe üldse jõuluajaga kokku ja ja mina, kes, kes ongi, ma ikkagi ma tunnen, et ma ikkagi olen, ma olen tubli naisterahvas ja ja ma, ma ei nagu ei tee enam pättust ja, ja siis tol ajal ka ma kindlasti tahtnud seda pahaga teha, vaid ikkagi tahad pigem kuuluda kuskile kampa, siis eks see midagi muud ikka ei olnud, kui, kui see oli ikkagi alaealisena alkoholi tarbimine. Ja minu arvates, kui ma praegu vaatan neid tütarlapsi, kes alkoholi tarbivad, siis siis mõtled õudusega, et miks seda oli vaja teha, aga eks see kuidagi on ikkagi vaja vistes üle elada ja ma tean, et on, on ka neid noori, kes, kes ei satu nendesse kampadesse. Aga mina vist ikkagi olin nagu piisavalt selline krutskeid täis ja piisavalt ikkagi. Ütle Birgitte, sa oled ikkagi olulisel hetkel oma karjääri ja laulmise natukene pidanud tagaplaanile lükkama, see ei pruugi olla alati lihtne otsus, mida teha. Mõned lükkavad seda edasi ja edasi. Sinul niisugust asja ei olnud, et, et kas see on kõik kuidagi kulgenud plaani järgi või, või omavoolu. Ma olen selline suur unistaja tüüp, küll ma mäletan, et ma ikka konkreetsetest asjadest unistasin, et muidugi moonus unistasin sellest, et ma tahaksin saada lauljaks, aga aga samas kuidagi, et see, mis tööd ma teen, kuidagi seda ikkagi käis mul elu jooksul väiksena päris vähe ikkagi läbi, aga ma teadsin seda, et ma kindlasti tahan saada vähemalt kaks last. Ma mõtlesin selle peale, et minu esimene laps võiks sündida siis, kui ma olen 25 aastane ja ma kindlasti tahaksin kunagi abielluda ja olla ilusas valges kleidis, no sellised tüüpilised tütarlapse unistused. Ja, ja nüüd ma tõesti jah. Ma olen 27 ja peab ütlema, et need unistused kohe-kohe varsti on juba täitunud. Et, et see läks päris ruttu ja, ja esimese lapse ma saingi 25 aastaselt, nii nagu ma unistasin. Ma abiellusin küll natukene hiljem, võib-olla kui ma unistasin, et ma kõigepealt arvasin, et ma kõigepealt abiellun ja siis saan lapse eaga korralik tüdruk ja nagu korralik tüdruk, aga see läks natukene natukene aia taha, aga aga samas ma arvan, et, et ei ole, ei ole kunagi vajaga liigselt planeerida ja ja, ja ma arvan, et õiged otsused kuidagi kujunevad, kujunevad ka läbi läbi aastate. Kuid jah, ma, ma ise ka tagantjärgi mõtlen, et see kõik on kuidagi väga ruttu juhtunud. Et enne praeguse abikaasaga kohtumist me oleme olnud ju ainult viis aastat, tegelikult koos olin ma ka pikas suhtes, kellega ma ka täiesti mõtlesin, et ma võiksin kunagi pere luua ja abielluda, aga see kuidagi ikkagi ei viinud selleni, aga võib olla ka ei viinud, sellepärast et ma olen ikkagi väga noor ka muidugi, aga, aga ma arvan, et kui sa ikkagi leiad selle õige inimese enda kõrvale, siis siis need kahtlused kuidagi kaovad ära ja, ja muidugi minu ameti juures on, on kuidagi võib-olla natukene keerulisem seda otsust vastu võtta, et, et kas tõesti nüüd siis pühendudki aja oma lastele ja ja mis mu karjäärist saab. Ma ei teagi ja ega ma praegu tegelikult ei teagi ja ütlen ausalt, et iga päev korra käib see hirm ikkagi läbi. Et kas nüüd oli see õige otsus ja, ja vaatad neid teisi artiste, kellel ei ole lapsi, vaatad laval ja, ja vahel imetled ja mõtled, et tahaks ka ikka nii ja naa, aga aga samas siis lähed koju ja näed oma rõõmsameelset last ja ja kuidagi see kuidagi see tunne läheb mööda, et ma ei ole selline selline ema või naisterahvas, kes, kes suudaks oma elu ainult perele pühenduda, et, et sellest ma olen aru saanud, ma arvasin, et ma võib-olla isegi olen kuidagi veel lapsemeelsem ja veel veel suurem selline kodukana. Aga, aga nüüd nüüd ma nüüd ma näen, et ma tegelikult ikkagi ei ole, et mul peavad olema kuidagi tasakaalus see, et ma saaksin teha oma muusikat ja samas ma saaksin olla oma perega, ma saaksin olla oma sõpradega, et mul oleks ka piisavalt vaba aega ja nautida kuidagi vahel ka seda glamuuri ja kõik, et mul peab kuidagi kõike seda tasakaalus olema. Ja õnneks on mul ümberringi inimesed, kes kes aitavad mind, et ma saaksin piisavalt hästi ennast tunda, siis igal pool siis nii laval kui, kui emana ja, ja tänu nendele inimestele ma siis saan olla see, kes ma olen. Sime on sinu ja sinu abikaasa, Indreku esimene laps on natukene üle kahe aasta vanalisteks mis tema jaoks praegu kõige tähtsamad asjad maailmas on. Peale vanemate. No kõige tähtsamad asjad on jah, eks ikkagi perekond, ma isegi peakski ütlema, et et, et ainult ema ja isa ei ole tema jaoks tähtsad, vaid tema jaoks on ka väga tähtsad tema vanavanemad, tema tädid ja tema lapsehoidjatädi Tiiu, nii et tal on kuidagi selliseid nagu mina kogu aeg räägin siin, et mul on ümberringi nii palju toredaid inimesi, siis temal on kuidagi ka niimoodi. Et ta ei ole selline väga emme ja issi-tüüpi laps, vaid tal on ka teised tegelased hästi lähedased ja väga tähtsad. Kuid kõige olulisemad on tema jaoks ikkagi autod ja rongid ja küpsised. Ja siis Toomase rong, mis on tema siis lemmik multifilm, mida ta vähemalt korra päevas peab vaatama. Nii et sellised ikkagi tõelised poiste asjad. Kas tema juba mingil moel teadvustab, et, et varsti on peres konkurent või? Jah, tundub, et ta ikkagi juba vaikselt saab aru, et seal kõhus ta ütleb, et jah, et seal emme kõhus on väike tita ja ja sellest justkui nagu saab, saab aru, sest ta teab, millised on väikesed titad. Aga ma arvan, et natukene läheb ikkagi veel aega, et ta vist päriselt aru saaksid. Arvatavasti saate sellest aru ikkagi alles siis, kui see väike tita päriselt siit kõhust välja tuleb ja ta ongi päris tegelane. Ja oh seda elu, siis võin ma sulle niimodi ürituseks öelda. Ja eks see, eks see paistab, võtame, võtame rahulikult. Sa oled saanud paar aastat ema kogemust koguda. Kas sa juba praegu tead, mille arvel sa oled? Nutikam kavalam, paremini? Või teistsugune ema? Tulevikus? Ei tea vist mulle kuidagi, tundub, et et nagu ma olen rääkinud, siis kuidagi elu on kuidagi kulgenud ja läinud niimoodi, nagu ta on läinud, siis samamoodi on ka see emarolliks olemine, et et ma kuidagi muidugi ma näen, et laps õpetab mind tegelikult palju rohkem kui mina teda ja, ja kuidagi selle järgi, kuidas tema on ja tegutseb ka, tegutsen mina. Et ma arvan, et jah, äkki ma olengi seda õppinud. Et see, milline on laps, selle järgi sa tegutsed, et, et ma ei tea, milline minu järgmine laps on võib-olla hoopis teistsuguse iseloomuga ja käitub hoopis teistmoodi ja ma arvan, et tänu sellele käitun ka mina teistmoodi. Et ma kuidagi võtan seda kõike nagu lapse pealt ja, ja teen kõik. Lähtuvalt sellest, kuidas mulle tundub, et talle on hea ja mis teda nagu õnnelikuks ja rõõmsaks teeb. Et raamatute järgi ma ei ole kunagi tegutsenud ja, ja ma ei oskaks tegutseda ja ma olen kuidagi selline kuidagi võib-olla piisavalt ka hajameelne ja, ja selline. Jah, isegi isegi ei oska seletada, et ma olen nagu emana võib-olla kuidagi teistsugune, kui, kui, kui võib-olla inimesele artistina, et, et ma olen selline kuidagi vist rahulikum ja sujuvalt läheb kõik, et, et väga suur muretseja nagu ka ei ole. Et meil on kuidagi peres, on jah, see meespool on nagu selline suurem, muretse mina vist. Et jah. Mida on hea kuulda, see jätab tunde, et sul on Indrekuga ja Simoniga selles mõttes hästi läinud, et et mingit väga kriitilisi hetki läbi pole pidanud elama ja laps on olnud terve või ütleme noh, need unetud ööd ja see kõik tuleb mingil hetkel lihtsalt läbi elada. Ja peab ütlema küll, et jah, mul on lihtsalt kuidagi väga-väga vedanud sellega, jah, et kõik on läinud väga ilusti. Et ma ei ole pidanud tundma väga selliseid suuri raskusi lapse kasvatamise juures ja ja see on kuidagi tulnudki. Loomulikult jah, laps on olnud terve ja, ja kõik need beebivaevused, Sa läksid ka väga kergesti mööda, nii et eks see, võib-olla tänu sellele ma suudan olla nii rahulik, et vaatame, kui me aasta aia pärast siin räägib, et mis siis toimub. Kas tema tulevik on lasteaed või mis temast enne kooli saab, tead sa juba? Ja Simeooni tulevik ikkagi on lasteaed küll mingil hetkel, et praegu on tal suurem lapsehoidja, kelle juures ta käib ja, ja ka ka paari teise lapsega koos mängida saab. Nii et täitsa lastega ta ikkagi kokku puutub, et ei ole ainult vanaemad ja ema ja isa ja, ja erinevad muusikud, keda ta kogu aeg näeb, vaid, vaid ikkagi saab ka omaealistega mängida, kuid kindlasti tulevikus hakkab ta seda rohkem tegema. Lapseootus on põnev aeg, muuhulgas saab nimevariante mõelda ja leiutada ja nende üle arutleda, et, et on see sinu jaoks praegu aktuaalne, on see ammu lahenduse saanud juba või. Ei ole veel, et kuidagi, eks see esimene esimene lapseootus on kuidagi erilisem ja, ja uudne ja kõik on selline väga põnev, siis siis tõesti see teine, teine rasedus kuidagi on kulgenud väga rahulikult ja, ja ega väga ei olegi veel mõtlema hakanud, et, et mis saab ja, ja ka tõesti tõesti nimede peale pole absoluutselt veel kordagi mõelnud, et natukene aega ikkagi veel. Ma ei teagi, kas sa oled välja öelnud ka, et tead, sa ise, poiss või tüdruk. Ma tegelikult ise tean, aga ma vist veel välja ei ütle, äkki. Äkki on veel põnev? Jõuludeks muidugi oleks võinud. Siis inimesed teevad tulla sinu Jüri kontserdile ja võtta kaasa kas roosasid või siniseid kingitusi. Ja, ja tegelikult tänapäeval sobivad ju. Ma arvan, et see värv ei olegi nii oluline, et sobivad lastele mõlemad värvid, me oleme ikkagi ju tolerantne rahvas, ma loodan. Ma eeldan, teil on muusikat täisperekond, Indrek on ju ka muusikaliselt minu teada väga kõrgelt haritud ja mängib väga professionaalselt pillide koos musitseerinud ansambli Swingers. Kas see ongi, ütleme niimoodi perekondlikuks väljenduseks muusikas ainus võimalus viis ja sellest piisab või kasutades nii-öelda potentsiaali kodus sina lauljana, Indrek pillimehena, te, te kuidagi rakendate seda ka, et kontrabass niisama toanurgas tolmu ei koguks ja muud pillid. Ei peab ütlema küll, et kontrabass pigem kogub ikka tolmu, isegi mitte meil kodus, vaid et see on, see paikneb enamasti üldse stuudios. Nii et mina, mina seda pilli kodus üldse ei näe ja näen seda tõesti ainult laval, siis kui me lava jagame. No see on nii suur nagu kummut toas oleksime palju muutunud, natukene ohtlik ka, et laps kuidagi võib-olla teeks katki selle või, või vastupidi, lendab lapsele peale veel ohtlikum. Meil tegelikult ikkagi eesmärgid selles suhtes on paigas, et me tahaksime küll hakata koos muusikat kirjutama ja looma. Et kui praegu me teeme ainult koos bändi, siis juba ma arvan, umbes kaks aastakest. Me oleme küll mõelnud, et niimoodi see ainult jääda ei saa ja ja, ja, ja et meil meil on nagu väga sarnane muusikastiil ja ma kujutan ette, et me võiksime koos luua sellist muusikat, mis meile mõlemale väga-väga meeldib, aga sinna on vaja natukene aega ja natukene õppimist meie mõlema poolt, et ma usun, et kunagi kunagise ikkagi juhtub, et, et me leiame kuidagi selle aja ja tahtmise ja inspiratsiooni, et nagu koos ka luua luua midagi päris oma muusikat. Te lähete jõulukontsertreisile, mis koosneb neljast esinemisest Jüri pootsmaniga alguses sai seda mainitud. Aga lõpetuseks sama teema juurde tagasi Jõgeva-Tallinn Rapla. Tartu on need kohad, kus Teid saab näha esinemas. Miks just Jüri? Kuidas sa tunned ennast laval tegelasega, kes on suurele pildile tekkinud üsna hiljuti? Ega me temast liiga palju ju veel ei tea, et sa oled, ma ei tea, kas võtnud riski või, või pole siin riskiga midagi pistmist. Tema lauljatee alguses olla siis mingis mõttes tugevam või vähemalt kogenum pool. Jah, ma pean ütlema küll, et see on tegelikult esimest korda nii. Ma olen seitse aastat jõulukontserte andnud ja väga erinevate dueti partneritega ja esimest korda on tõesti minu kõrval kuidagi tõesti laulja, kes on minust palju värskem ja uuem tulija. Ja, ja aga see retk praegu ja see, see otsus tuli üsna lihtsalt sellepärast et me andsime ka mõned kontserdid suvel koos ja suvel oli mul võib-olla natukene selline hirm, võib olla suurem ja, ja mõtlesin, et noh, eks mul natukene peatud siukseid enda hirmud, et äkki ma olen tema kõrval juba sihuke vanamammi ja ja pigem just selline värske noormees tuleb ja keegi mind seal üldse kuulata ei taha, et et niisugused, et ei tahtnud sellist liiga mingit emaliku emaliku kuidagi tunnet tunda. Aga õnneks suvel tuttavaks ikkagi juba saime, siis ma sain tegemist kuidagi me klapime väga hästi, meil on kuidagi huumorisoon on ikkagi sarnane ja, ja temaga ja koos meie muusikutega, kes meil laval on. Ma kuidagi ise tunnen ennast ka. Võtame niisugune paar aastat maha nagu nooremana ja värske vana ja kuidagi suudan, suudan nagu tõesti sellise Kuue nooruslikuma nooruslikuma Touchi nagu endasse ka üles leida. Et seda jõulukava tehes ka oli, oli nagu väga värskendav kuulda kellegi teise selliseid jõulumälestusi ja ideid, et, et igal aastal on seda hästi hea kuulda, sest et mina olen ju aastaid. Võib-olla ongi, olen kinni oma nendes mingites traditsioonides ja lugudes siis Jüri kuidagi teised värskete värsket verd nagu juurde ja me saime kokku sellise hästi, samas nagu ilusa põneva, kohati lõbusa kava. Et, et ma arvan, et meiega koos tuleb selline üsnagi selline rõõmus ja rõõmsameelne ja mõnus mõnus jõuluõhtu. Muidugi ei jää laulmatega pühalikud lood, sest me ikkagi oleme kirikutes, välja arvatud Jõgeval. Minu arvates Jüri on selle poole aastaga näidanud, et on tohutult andekas juba suvel ma nägin seda, kuidas ta iga kontserdiga arenes ja, ja nüüd mul ei ole küll mitte mingisugust muret temaga koos lavale minna ja ja seda enam, et tal tuli ju tegelikult ka miniplaat juba välja, ta on, tal on juba salvestamise kogemus ja ja, ja nüüd, kevadel tuleb ka Eesti laul, kus ta väga väga Laheda vägeva laulu ju seda laulu hakkab esitama ja seda lugu ta esitab ka meil akustilises võtmes ka jõulutuuril, nii et kõik, kes tahavad seda ilusat lugu ka seal kuulata, siis tulge kontserdile ja. Oli väga meeldiv seda aega Birgit pühapäeva ennelõunal sinuga raadio stuudios veeta, ma loodan, et jõulud ja aasta lõpp saab sulle ning sinu perekonnale olema erakordselt tore aeg. Kuulates sind ja seda, kuidas sul läinud on, siis ma millegipärast ei kahtle, et see kõik niimoodi ka on ja, ja pealegi uus aasta algab kohe ju suurte ootustega, nii et ole tubli. Naudi ja kohtume tulevikus. Aitäh ja ma soovin ka kõigile tõesti väga-väga kauneid ja, ja just rahulikke jõule. Jutusaate külaline oli Birgit Sarrap. Tänan, kuulajaid küsis seekord Sten Teppan, kohtume varsti jälle. Kõike head. Ja. Need.