Te kuulate, Vikerraadiot eetris on. Loodan, et pühapäeva hommik sujub kenasti. Meil siin igatahes sujub, sest teisiti oleks tegelikult raske ka olukorda ette kujutada, kui vestluskaaslaseks on Silver Sepp. Tere tulemast saatesse. Tere hommikust. Sa oled hommikuinimene, muidu praegu niimoodi muigab mõnusalt, aga millisesse gruppi sa kuulud, kas nende hulka, kes keeravad hommikul kella edasi, kui vaja, ärgatan ja sul on õhtul aegsasti jäetud puhver et oleks võimalik kella keerata nii et kuhugi jäi hilineks või vastupidi, et põlise maapoisina oled harjunud kukega koos ärkama ja kui valguskiired aknast sisse tulevad, siis läheb asjaks. Kunagi ma mäletan kõike põllu peal aeti, siis ikka püüdsid teist külge keerata praegu järjest rohkem püüad hommikusse ennast keerata niimoodi, et ikkagi praegu on õnneks meile kõigile selline õnnis aeg antud, et me saame peagu alati koiduga koos ärgata ja kui isegi ei saa, siis terve päev. Võib-olla vahest tundub, et on nagu hommik. Et ta tahaks olla hommikuinimene, aga tihtipeale on see, et kui hakkavad õhtul mitu esinemist on järjes järjestikused päevad, siis hommik kukub ära, et, et ütleme, et elukutse teeb hommikunautimise ebastabiilseks. Ma loodan, et kuulajad tundsid juba ära, kes jutusaate külaline seekord on. Kes ei tundnud, siis olgu igaks juhuks juurde öeldud, et Silver Sepp on truba tuurja ja mees, kes on jäänud teile televiisorist või mõnelt kontserdilt meelde eeskätt inimesena kes musitseerib pillidega, mida ta ise nimetab fantaasia pillideks ja mis tõesti on kõike muud kui kui tavalised need, mida me oleme harjunud muusikute süles või käes või kus iganes nägema. Jutusaadet juhib Sten Teppan, sa silver, mainisite põlluleajamist. Kas niisugune periood sinu elus on tõesti olnud? Hommikune ärkamine tähendas põlluleajamist, mida tegema sel juhul? Leinaja kartulite tore talu oli mul ikka see vist praegugi majapidamine on olemas, aga nagu enamus talumajapidamisi on, lehmad on ära saadetud ja need teised loomad ka. Ja see oli loomulikult õnnis aeg. Praegugi oma lapsi kasvatad, siis vaatad, et ai, näete, tulidki neist ikka linnalapsed, nüüd ma küll arvasin, et tahad enda ja sammu järgi kuidagi seada või siis sama mingisugust looduse ja maid taeva ja seda mahtu, et nad samamoodi tunnetaksid, aga, aga iga lapsepõlv on õnnelik lapsepõlv ja ega vahet ei ole, kas linnas või maal, aga mina olen väga õnnelik oma Treimani külas, Läti piiri ääres, mere lähedal. Kasvasin üles. Sa oled õppinud metsapoole põhikoolis, vabandust, ma ei tea, mis vältesse kohanime esiteks tuleb öelda selle õige välde metsa poole metsa poole, metsa poole või metsa poole metsa poole on parem. Kuigi, kuigi sellega Või võib-olla seepärast mängid seda lugu, et ma olen. Tead seda lugu, metsik mees on ja siis ma mängisin seda oma mingisugusel vallapeol või seal külapeol mängisin siis paar õpetajat. Nad tulid minu juurde, pärast ütlesid, et Silver nii tore, et sa meie koolis ka laulu kirjutasid. Selle refrääni salmanni, et metsik mees on teel teie elama metsa poole. Jaa, just vaata metsa poole saab kirjutada ju kahte moodi, eks kokku. Ja saab kirjutada ka lahku ehk metsa poole, millega me saame natukene teistsuguse tähenduse. Oled sa nõus, et teatud mõttes on Silver Sepp metsa poole kaldus, kui tuul puhub läänest ja mina mõtlen minule. Lähedust kui kui rääkida koolist, siis ja enne, kui rääkida metsik mees laulus, siis metsamees on metsa poole teel. Pigem ütleks võib-olla isegi, et olen nagu loomulikkuse poole kaldu või, või see on nagu mingisugune. Ideaalne on võib-olla vale vale sõna, aga selline loomuotsing on loomulik. Kas aga niimoodi, sa pole kunagi mõelnud, et sa oled metsa poole võrreldes Harju keskmisega rääkides muusikutest ja artistidest Eestis kui niisugune asi nagu Harju keskmine on olemas, oletame, et on siis suhtes sellega oled sa võid metsa poole, et nüüd teeme selle kolmanda tähendusega sisse ohohoo tähenduse. Nonii, ütlesid sina. Eesti keeles, tähendab see metsa, kellega sa siin, nii, me oleme viis minutit sisustanud. Aga see ei tähenda ilmtingimata ju midagi negatiivset. See võib tähendada erilisust, teistsugusust, millega kaasnevad omad positiivsed küljed, kas või muusikuna tegutsedes, eks. Konkurente, kes võistlevad sama tähelepanu eest. Ja et ega võistluseks seda ei saa pidada, aga see, mida ma olen otsinud ja kui ma Džässmuusikat läksingi õppima, et siis ühel hetkel saad aru, et sa ei ole võimalik, et sinust saab maailma kõige parim saksofonimängija sest hakatakse rääkima, et sa pead oma helikeele leidma ühe saksofoni peal. Ja kui noh, kui keegi harjutatud viis tundi päevas on see ikkagi kuskil kauge, kauge kõrgusega. Ma mäletan seda hetke, kui ma hakkasin kogu aeg vaikselt niimoodi omaenda hingele sobivat heli, otsime sellist, mis, millel on minule tähendus. Ja see, et ma neid pillid tegelikult enamus praegu pilli arsenali, mis ma, mida ma mängin, on pärit mu kodutalust jalgrattad või või mingid veetorud või paelad ja puu. Et see kindlasti aitas selle üles otsida nagu selle poole liikunud. Nendest nimetatud vahenditest või instrumentidest me saame veel pikemalt varsti rääkida. Aga veel sellele kodukohale tagasi mõeldes oli Treimani küla ja see on seal kusagil metsapoole küla juures. Järgmine sead, pisikesed kohad Läti piiri ääres ja mere ääres, nagu sa ütlesid, sest see on Pärnumaa. Kuidas on mõjutanud sind ühest küljest siis lähedus merele lapsena ja teisest küljest lähedus Lätile? Lapsena, et on nendel üldse mingit mõju sinu saatusele, elukäigule mõtlemisele arusaamisele. Läti pool näiteks mul on praegu selline tunne, mida me tahaksin sellisesse promole suunatud muusikamaailmas, mis selle vastureaktsiooniks ma ise tunnen, et tahaks võtta nagu järjest, et hakata neid nagu Eestis olete kõik kohad läbi käinud, et tahaks nagu selliste joont hakata lükkamine, mida Läti poole vaikset täita paar korda esinenud seal ja, ja mingid tuttavad hakkavad tekkima niimoodi, et tegelikult Läti lähedus on, see ongi sellega seotud, kuna mu, mu ema käis seal kui aiapidaja ja talupidaja, kes taimi müüma ja siis ma käisin kaasas lätlastele lilli lilletaimi müüma, meil on kindel koht, oli seal aina siis seal kahe poe ja bussijaama vastas seal üle tee siis isegi minu ema ema käis ka seal taimi müümas, et selline perekonna ütleme, ärikoht oli isegi meile Lätis olemas, nagu kõik teadsid ja tundsid ja väikses pärast ikka oskasin kümnene, läti keeles silma vaevata lugeda. Nüüd enam ei mäleta, hästi. Nii et see mingis mõttes on sinu jaoks hästi iseenesest mõistetav paik, mitte naaberriik miskit, mis on teisel pool piiri. Jah, eks ta on kohapärimuses ka mõnusalt niimoodi, et toonud räägivad, kuidas läti Kaagades ehk läti tüdrukutest ikka sai käidud ja kuidas ikka Lätib poistega kakeldud ja kooliajast mäletan, kui mingi klassiõhtu oli koolis siis pleti poisid või vahest käisid ümber maja umbes niimoodi. Et noh, see on viis kilomeetrite, need vahest ikka keegi luusib kuskil midagi. Minul otseselt kokkupõrked ei ole, aga lugusid on palju seal ringlemas. Aga see teine pool sinu lapsepõlvepaigast mere äärsus. Missugust rolli see mängib? See on huvitav. Kuus aastat tagasi mõõtsin ära, mitu sammu ikkagi minu kodust on meremereni, sammu, sammu meetritena tee oli 600 meetrit ja ma olen alati tundnud päris mereäärne poiss. Et noh, see pole see päris mereäärsed elavad nagu seal teispool teed ja meri ei paista aiale kaks liivaluidete vahel ja suur männimets. Et, et otseselt meil nagu kaluri teemat perekonnas ei ole. Et selles mõttes ta ei ole selliste läbipõimunud elatusallikas või midagi sellist, aga eks ta on see koht, kus ja iseseisvamaks saad, seda rohkem sa sealkandis luusid. Ja seda rohkem on need kõik need mereäärsed hooned, mis seal on läbi käidud ja mereäärsed tornid, et see, see maastik on kindlasti minusse tao vedanud. Kui kaugelt Pärnu sinu kodukohast on 60 kilti? Kui sa hakkasid muusikaga tegelema õppima pilli, siis seda tegid sa linnas ikkagi või. Tuli Rein Uusma, kes lõi Häädemeeste muusikakoolielu sisse ja metsapoolel oli selle filiaal ja väike puhkpilliorkester. Suur puhkpilliorkester oli Häädemeestele, siis oligi mulle, et selline ema ja vennaga mängisime mõlemad puhkpilliorkestris. Tema mängis trompetit, mine, Wen mängis baritoni, vend Meelis, Seppemanni Soomre. Ja see maa sool, mida Rein Uusma sinna külvas, et kindlasti selle vili olen ma ka. Ja samas hakkasime ka Treimani kultuurimees, Viljar Soomre onu keseks kultuurimäe pidama. Seal ka rokkbändi niimoodi tegema. Proovisime laulda, aga see ei tulnud välja, siis suunati trummide sektsiooni. Kes keda sinna puhkpilliproovi vedas, õigupoolest, kui ema kahe pojaga läheb, siis, siis see küsimus automaatselt. Eks ikka, kui ema juba mängis puhkpilliansamblites seal varem, et siis oli kuidagi loomulik, et samas ma mõlemad olnud ja kõik kaks onu üks on Ilmar Soomere on klaverihäälestaja Tallinnas, siis on Raimo Soomre, on Tõstamaal, on metsamees selline ja mõlemad mängivad virtuaalselt akordionit ja onu Viljar siis tema on rohkem klaveri peal ja laul laulmise peale ja siis talu ka, kus mu vanaisa vanaisa oli samamoodi selline, kes üks kultuurimaja asutajaid ja samas rahvatantsu koorilaulu tööõpetust sellised maaelu kultiveerimas kultuuriliselt. Nii et sinu puhul oleks ikkagi pigem imelik olnud, kui sa poleks muusikaradadele sattunud. Ja mida iganes, et kunagi ei tea, kus, kus, kus, mis, mis mõjud on aga aga see küll, et et on mingit kahtlust, et kui hakkasin Viljandi kultuuriakadeemiasse, suuname ennast juba üheteistkümnendas klassis käisin, vaatasin ära, teadsin, et mujale pole vaja mõtet proovida, et ma olen seal kõik olemas. Ja inimesi ma teadsin ette, sinna. Aga nüüd on seesama metsa poole üks väga pisikene kool, kuhu võib-olla esimesse klassi paar-kolm last läheb, nagu ikka sarnastes pisikestes kohtades ka mu enda omas hoopis teises Eesti otsas. Aga sel ajal, kui sina käisid, ma eeldan, oli, oli lapsi veel piirkonnas päris palju ja, ja kuigi moodsaid tehnoloogilisi lahendusi oma vaba aja sisustamiseks ei olnud siis ma kaldun arvama aja täitmisega väga palju probleeme maa lastel tollal ikkagi ei olnud, kuidas sinu puhul? Jah, et kui ema oli ka üksiv, nagu vedas talu üleval, siis me olime vennaga sellised toetavad jõud ja vaba aeg tähendas töö tegemist? Jah, oli, oli kõike, oli ka pillitunde ja niisama olemist ja mööda küla lõputute rattasõitude korraldamist. Aga, ja mis, ja kui ma praegu vaatan oma lill linnas kasvavaid lapsi et siis praegu pole veel sellist oma oma kohta, et oma maja või oma sellist kindlat korterite tüürimehe niimoodi, et olev praegu oleme veel nagu kolinud ja liikunud. Et siis on näed, et kuidas et lapsel ei ole midagi teha otseselt või niimoodi, et sõbrad, ringid, värgid enne kui kõik see, mis linn pakub, aga selliste oma sidet selle praegu poissi muidugi teises klassis näiteks enne mis mis on veel selline, ei ole veel päris iseolemise aeglane, samas ostsin poisile, naabrimees pakkusid kuule, näevad, mul on, siin on need pinnu koorem, need suured linnud on ju tohutu hunnik oli mingi 10 eurot. Kas veeretan sulle, siis mõtlesin teenedega veereta veereta siis oligi, et linnud olid 10 ja siis ostsin siukse väikse hambaga käsisaepoisile, mis oli juba 15 eurot, kalla kallim kui need pinnad, aga, aga seda ta teab, et see on tema kohustus iga nädal saagida üx võrgu täis puid mis on isegi tema sõpradel eksootiline, kes tulevad talle külla midagi käega teha, ise ise saab teha nagu talupoeglikust mõjud. Pino lastele. Teel oma metsa poole üsna alguses, ent usaldab saatuse hooldesonde ereda valguse poole käivad ööda meest välja lasknud priiuse noole lasendust laadee ta, ta, ta said kõik, mis ta seen Koit taota. Meessoonte peale teda ei kiirusta leidma. Et sa ei suudle ennast ära, ei peida ääres paavstide aina suuremat numbrit. Praegu Meeta soovis kibedad naela kukub, talle lasi must lahti. Käiata Enda kõik ühte kasti ja Mustla. Kaeri metsik Me soont teel oma metsa poole üsna alguses, et usaldab saatuse hooldeleid suuga. Ka panga Roosi. Te kuulate vikerraadio jutusaadet, meie seekordne külaline on Silver Sepp. Mina olen Sten Teppan. Vähem muusika asjade juurde, Silver. Ma ei tea, kui põhjalikult sa kunagi pidasid vajalikuks, kas läbi kaaluda, mis sinust või kes sinust saama hakkab sest hakata liikuma rahvamuusika või pärimusmuusikaradadel ja, ja suunata pilk Viljandi kultuuriakadeemiasse. See kõik vabandust ei tõota justkui väga helget tulevikku või vähemalt, kui ma mõtlen ajas tagasi, siis ei olnud meil tohutuid folgipidusid ja asju, et siis ei tõotanud väga helget tulevikku. Millest sa mõtlesid oma valikuid tehes, et kas pill oli sinu jaoks niivõrd oluline kas inimeste ees esinemine oli sinu jaoks oluline midagi kolmandat või midagi neljandat. Kuidas rada just niimoodi sai valitud? Ja kui ma Viljandisse läksin, ega ma ei teadnud veel üldse, mis asi see folkfestival on, kuigi ta oli juba kuulutas, et suureks olid läinud, polnud kordagi kuulnud, et ma ei teadnud rahvamuusikast mitte midagi. Samamoodi ma läksin, džäss, õpime tegema, džässis ka ei teadnud suurt midagi. Et aga see, selle eksitus ei, pigem ikkagi see Chesseebee, Villu Veski, mu põhiõpetaja. Läksin saksofoni õppima, pool kolm aastat õppisin. Et see vaev ja see tööoskuse omandamine. Ta hakkab tööle mingi asjaga, uut uut keelt, täitsa nagu õppima. Et see oli tohutu äge, selline. Just äge selles mõttes, et oli nagu käre. Et noh, see tuleb selle peale, sa ei saa päris sellest jagu, aga sa püüad nagu omamoodi natuke seda lahendada, see näed, see seega sobib. Et ütleme, mingeid lahendusi just läbi selle, et sa puudutad inimese südant näiteks, on ju, või noh, selles mõttes, et püüad selliste noh, näiteks kõige suuremad minu lemmikud olid loomulikult aastas olid kord oli muusikatriaad, kus oli omaloomingu konkurss. Et see tundus kohe, et oh see minu jaoks nüüd, et temaga noh, sellega enda jaoks nagu tähtsündmus aastas, et proovisid nagu ehitada oma oma laulu oma mingisugust asja üles, mis hakkaks nagu kandma, siis sa ei oska arvata, et kas hakkab või ei hakka, onju, aga, aga just, et kogu aeg oled nagu, pole alla andnud, nagu ma juba kolmeteistaastaselt kirjutasin kitarri Bel kirjutasin laulu ja proovisin, aga ükski neist ei saanud nagunii heaks, et ma neid kuskil väljaspool lõkke lõket laulaksime kuskilt mingisugust seltskonda ja sealgi väga harva pigem n omaette muusitseerimiseks jäi. No mis ma plaadi peal ka näiteks ainuke laul sellest perioodist on revolutsioon, mis oli esimene korralik laul, mis ma tundsin, et nüüd on see, see on sobilik mulle ja ma saan seda laulda, et see tegin näiteks diplomikontserdi avalooks selle lihtsalt, et ainult vokaal mitte midagi muud. Just otsisin seda sõna, ma olin käinud läbi džäss õpikuteliselt. Aretha Franklin, mingi rebulluutionid on seal ja, ja otsinud seda sõna, mis nagu noh, Oki harmoonia armooniaks ja see saade saateks onju. Aga just olin otsinud seda igalt Nende Riilbukkidest, mis on džäss, džässmuusika, piiblit, kas on palju laule niimoodi, aga kogu aeg otsese sõna ja seda täpselt, mis liiguks kuskile noh, puudutaks miskit. Et aga neid on nii vähe nagu, mis puudutasid et siis ma noh, oligi, et siit saad ühe jupi sealt ühe jopega kuidagi enda seest paneme kokku, mis selle on, mõjus nii endale kui ka teistele. Ma ei tea, kas ma magasin maha praegu või sa ei jõudnudki selleni, et miks sa otsustasid selle tee valida, et mis su peas, kas oligi see loomise moment, võimalus end läbi muusika kuidagi teostuda inimesteni jõuda, et see kannustas sind valikuid tegema? Ja ega mõju reaalreaalainetes tugev ja samas, mis ma ka keskkooli ajal päevast päeva tegin, oli mingisugune laulmine või, või muusikakoolis käima nad muidugi loo sellise ütleme, elava loomuga inimene ikka mõtleb, et kas ma olen äkki hoopis tantsu õppima või lähen hoopis teoloogiat õppima. Aga siis tundus ikka kõige loogilisem, et minna muusikat. Ja see, mis ma ennem rääkisin, ma arvan, et see ongi sihuke suuna otsimine, aga samas nagu väga teist varianti olnud, mis nagu ei olnud sellist survet peal ka kuskilt vanemate poolt, et sa pead midagi õppima, mis sulle kindla klotsi nagu lauale tooks. Kuidas sa tundsid end pisikesest maakohast linna tulles, no olgu, Viljandi ei ole nüüd midagi üle mõistuse suurt aga siiski, et töise sulle kaasa mingit laadi sisemisi konflikte või missugune see õhkkond koolis sind ees ootas ja linnas just nimelt. Kui oleks Tallinnasse tulnud, oleks kindlasti olnud mingisugune selline kandilisem olemine natukene, võib-olla lihtsalt see keskkond oleks nagu rohkem rohkem mõjunud, aga Viljandi on ikka nii niuke, ta on praegu suur külama, ise praegu just tundsin paar päeva tagasi, et kuidas Viljandi ja nüüd olen tartus, elan, et kuidas oli, Treimani oli küla ja Häädemeestel jalalev. Et kuidas Viljandi mingis mõttes küla, et selle nüüd käisin, käis sealt läbi, et näed lapsi tänaval ja tead, kes nende emad ja kes isad. Haldad nagu või hoomad, nagu seal seltskonna kuidagi võrgustikku ära nagu et, aga Tartu on selline, kus on mitu siukest pesa ütlemiseks, sest keskpunkt ja siis ta nagu hajub laiali, juba tegime nagu linnatunne, kõik teevad nagu linna nägu tegelikult noh, kas ta on linn? Päris on ja selles mõttes, et loomulikult palju inimesi, aga, aga tegelikult, et ta on täpselt piiri peal, nagu saad aru seal linna nägu tegemiseks, kui sa tuled nagu väljaspoolt, sa nagu näed läbi, et no ongi siin iga aastakümneid uskumisega usu õppimisega tegelenud, et me elame linnas ja me oleme suured tartlased. Et lihtsalt see küla alev Treimani, Häädemeeste, Viljandi, Tartu, et see paralleel nagu praegu kuidagi ärkas, ellumine tahaks mingi mõni mõni päev tagasi eest ja samamoodi Viljandisse tulla, siis ta oli nii nagu loodusega põimitud seal kuskil järve ääres elasin kuskil ja kool oli seal suhteliselt looduslikus keskkonnas ka. Sa oled õppinud klarnetit ja sa oled õppinud saksofoni ja teinud seda oma ala suure meistri käe all ja toimetad nüüd ise fantaasiapillidega. Miks? Tegelikult kui niimoodi natuke poolnaljaga öelda, siis oli ju niimoodi, et ma lõpetasin muusika või selle kultuuriakadeemia, õpetasin ära. Ja siis mõtlesin, et tegi magistri ka Norras väikse, mis oli tantsusuunaline, pigem sellist kaasaegset pärimust ühendav teema ja siis aga mingil hetkel mõtlesin, et hoiatan, praktiliselt päris elu nende pihta hakkavad, nüüd peaks pihta hakkama ja mõtlesin siis peaksid tööle minema, pihta siis olid küll mõned ansamblid, natukene seatavatrasime Roodoros ja Bombillase mõtted olid juba peas, isegi ma arvan, seal siis vahvati pärimusmuusika keskus ja läksin esimeseks helitehnikuks sinna. Viisin ennast kurssi eritehnikaga, olin pooleldi kursis, aga viisin selle teise poolega kurssi, arenesin seal, ütleme tohutult nagu mis ette pandi, uus tehnika, kõik pidi ära haldama ja see oli jube kasulik ja kohe rahvusvaheliselt muusikud nendega helipuldist lavaga suhtlemine ja ka laiem suhtlemine pärast, et see oli siuke tohutult hea periood, aga siis ma tundsin, et et vot nüüd ma teen tööd. Seda palgatööd. Ja see oli hea tunne, sest tiksus arvele tiksud raha ja sai korterilaenu võtta ja sellised asjad, maised asjad, aga mingil hetkel hakkas mõnusalt nagu tulema seda, et sa. Mulle meeldis, et see töö surus minna kokku niimoodi ja siis hakkab sihuke vastu vastupunnimisele liigutus hakkab ka sellele sisemine sihuke, et hakkad rohkem muusikat tegema, hakkad rohkem välja, noh, proovid nagu väljundeid leida rohkem nagu neid niite välja ajada ja samas töö oli piisavalt nagu väike ütleme sellise noh, paraja mõõduga, et seal kõrval jõudsin teha ühe muusikali, näiteks mis oli siuke performans põhiliselt alternatiivmuusikal Jaandatest mingisugune sihuke pila natukene Jaan Tätte teema üle mis viis pärast temaga kohtumiseni ja koos projekti tegemiseni. Aga, ja sinna kõrvale veel mingisuguseid projekte nagu tekkis ja siis oligi mingil hetkel ma ei jõuagi tööl käia, et lõpetan töö ära ja, ja samas oli ka, kohtusin Kristiinaga oma abikaasaga. Kristiina Ehin aga, kes oli vabakutseline, ütles, et andis viimase üldse julgust tõuke selleks, et hakata ise ka vabakutseliseks. Jaan Tätte teemaline pila, milles see seisnes või kuidas sa käis sõbra sünnipäevaks, tegime sellise muusikali ühe kaasaegse tantsijaga Triin Reemanniga. Kellega ma mõtlesin, me teeme tuua muusikali, teeks nagu päriselt mõttes, mis teema valima ja see oli üks, ütleme, püüan formuleerida seda ka kui üks minu loomingu. Nagu alustalasid selles mõttes, et sa mul oli palju salvestusi, salvestuse juppe ja siis me kuulasime neid ülevalt kunagi kedagi kellelegi polnud kunagi neid lasknud, neid salvestisi otseselt ja siuksed, noh tead mida, teistel ei lase selline must must materjale puhaseni lasin talle need üle ja esimene, kellele julgesin lasta ja siis kuulas mingit mingit, mõtlesime, et teeme mingi siukse Broadway pila aga siis kuulas mingit juppi, kus mul maid tapeti tundnud ja lihtsalt raadiost kuuldud tema muusikat kuulnud, siis tuli mingisugused radiri Riviera lind, laulab, oks saab rediiri radi kasvama, helgelt tulevikku, näed. Oh kuule nii, tee 100 häält edasi ja siis me teeme Tättest muusikale, siis oligi triinus, sai date naine Margit ja ja siis oligi, kuidas süzee oli, et kuidas Jaan vaikusesse kinni jäi. Selline, et see on selline pikk, aga, aga alguses jah, me tegime sõbrale selle siis Triinu tädi on Anne Reemann, kes on linnateatri statudki tundis. Ja siis. Ühel hetkel nad läksid, siis käisid linnateatriga külas veel, kui datel, nagu iga suvi, siis kuidagi nad Triinuga suhtlesid, et, et võtavad meid nagu kingituseks kaasa pilamuusikali, siis temast endast on ja kuidas tuleb, lestakala on käes ja ma tulen homme oli selle muusikali nimi. Ja siis Jaan oli šokk šokeeritud, midagi sellist nagu, et et aga alguses mõtlesime, kes tuleb nagu negatiivne või positiivne, see on, aga tuli ülipositiivne varsti helistas mulle, et kuule, kas sa saad mulle ansambliga, kui panna, et mul polnud selle vastu midagi ja see osutus toredaks sõpruseks, mida me siiamaani peale nii ansambliga viidetega. Hea elu on ikka toredaid üllatusi ja juhtumisi ja juhuseid täis nagu, nagu sinu kirjeldatud näide praegu meile jälle meelde tuletab. Aga nende fantaasiapillide juurde silver tagasi, miks fantaasiapillid, et kas see on sinu jaoks katse või püüd olla teistsugune või huvitav või avaneb sul nende instrumentidega kuidagi avaram heliruumi loomise võimalus kui klassikaliste pillidega nagu kitarr, klaver või mida iganes, et sul peab olema ju ikkagi mingit tõuget, sa üks asi katsetad, aga et sa jäädki nende juurde ja et sellest saab, nagu öeldakse, sinu kaubamärk. Tagasi minnes selle küsimuse juurde, et kuidas see maapoisiks oleks nagu mõjus näiteks linna minnes enne et üks asi, mida ma olen nagu tundnud, mida sa mulle andnud on andnud mingis mõttes nagu haavamatuse. Et sa saad alati ennast. Ja nüüd paralleeli rea temaksid, nüüd need pillid, et kui sa mängid kitarri, sa oled. Kui sa lähed püüad mingisuguse virtuoosse poole, näiteks enne, siis sa oled mingis mõttes haavatavam. Kui sa võtad, on ju naela ja puu, teete tüntinki ja paned selle paned luupima näiteks masinasse ja sinna peale ehitad järgmisi asju. Et sa oled nagu sa oled nagunii oma helide maailmas oma väljamõeldud maailmas, et et sa oled nagu haavamatu selles mõttes, et noh, loomulikult mõnele meeldib, mõnele meeldis nende küsimus, aga et see, see pole küll põhjus, võib olla, miks ma need fantaasiapille mänginud, aga lihtsalt, et oma maailma loomine ja oma muusika tunnetamine, see, et mul oligi tegelikult näiteks peale diplomikontserti reaalselt oligi see, et ma laulsin ära ja läks hästi diplomikontsert ja peale seda mõtlesin, et oh nüüd ma teen selle asja ära, et selle ebameeldiva asja, mida ma olen edasi lükanud pikalt, et lähen ostan seal kitarri ära, siis läksingi ostsingi üle tee nailonkeelse kitarri. Aga just et minu jaoks kitarrimängus on nii palju klišeed selles mõttes kris kitarri saada, ütles ja kõigest sellest kris seest üle olla, sa pead olema kuidagi avatud millegile enamale. Ja siis samas ma tundsin, et, et lugu jutustada, et saada sõnad nagu ritta panna ja, ja selle vahendiks nagu tuba tuuridel juba pikalt on olnud, on kitarr, tõmbad kasvõi paari keelt ja sa saad juba hakata oma lugu jutustama. Ma tundsin, et ma olen seda vaheosa vaja, et ma saaksin oma loo jutustamise nagu käima. Ja siis sealt edasi oli see loomulik kulgete. Kui ma vabakutseliseks hakkasin, et siis ma mul oli ka tegelikult et olid need pesukausid näiteks enne mida ma mängisin Rootrossi, olin terver, euroopanime läbi reisinud, nendega juba maal tunnetasin, et, et midagi siit on veel, et mul oli puu sees olid naelad, aga need kuidagi saanud võimendada seda on ju, et ma vabakutseliseks hakkasin, siis ma võtsin kaustikume salli oma peast, võtsin need mõtted, mida ma pole ära teinud, et otsisin seal mikri, mis ma teadsin, et ma liimin sinna puu külge, siis otsisin seal luupery, hakkasin nagu järjest arendama, et ma teadsin, et see suund ja esimene kasvulava, mul oli ka tegelikult koolikontserdid, kus ma tegin mitusada koolikontserti testi kontserdi alt. Lihtsalt, et kolm kontserti päevas kuni viis kontserti päevas. Tuled kohale, paned omal naelad, ühendad ära lupperit ja kütad, nagu selle sellise energiajuhtimiskool oli see minu jaoks väga hea eest, et sa saad aru, mis toimib ja mis ei toimi. Ja siis jällegi alguses oli kaks kätt aga siis tuli mingil hetkel tuliga tehnika juurde luper tuli üks jalg juurden ja sai lindistada masinasse oma asjad ja nagu käsi juurde tekitada läbi tehnika kasutamise. Ja praegu ma tunnen ka, et praegu on see ammendanud nagu see faas, et ma praegu tegelen kuue uue materjali uue, sellise kontseptsioonide juhendamisega. Kas see tähendab, et fantaasiapillid nii hästi kui see ka ei kõlaks piirab rohkem või vähem sinu tegutsemisruumi ja väljendusvõimalusi muusikas kui needsamad klassikalised instrumendid, et kumba pidi see käib, kas sul on võimalik nagu ägedamalt ja rohkem teha kui tavaliste pillidega või ikkagi see lagi tuleb rutem vastu? Samas, ma ei ole selline produktiivne, palju looja, kui kolminud ansambel on ja, ja kui neil on pillid instrumentaariumi paigas, trumm, basskitarr, pikid trumbarpiidi käima on ja ja siis noh, ei lähe kaua, kui juba see kitarr leiab mingisuguse rifi sinna basseine kuidagi nagu kooskõlas koosmängus, inimesi on ka rohkem on ju leitakse selline tee sellele heliheliliikumisele. Aga kui üksinda teha ja kui noh, sellise aeglase tempoga nagu mina teen leian mingisuguse lause, leiab mingisuguse rifi, mis nagu hakkab hästi kordama kas või ainult sõnas, et vahest külma näiteks otsin harmooniat kitarri peal. Tihtipeale tähendab ühe laulu tegemine tähendab ka uue pilli välja mõtlemist. Et see võtab lihtsalt palju aega. Ja, ja ta ei ole niimoodi, et noh, ongi, et kui tahad mitu plaati näiteks iga kahe aasta plaadi väljend ansambel teeb, on ja siis ta on. Eks kirjutab laulu, mitu kirjutavad sõnu. Köörli stringsiga olema natuke koos, midagi ühe laulu tegime sellele Supilinna salaselts filmile. Kristiina tegi sõnad, mina tegin muusika koos Curly Stringsi. Esitasime, et kui, kui lihtne oli viia ühte lugu sinna proovi, et nii mandoliin hakkab, sealtpeale, onju pass noh, kõik teavad, kuidas enam-vähem see võiks kõlada ja see kvaliteetne, täiuslik, ütleme selles mõttes täiuslik, et seal on kõrged keskmised madala Tanja harmooniat. Et aga, aga alati nagu sinna suunda minnes on segasuund mingisugusele klišee rajale natukene, et sa oled natukene etteaimatav, tavam, kui sul on mingi instrumentaalkoosseis on ette antud, onju ja siis sa oled nagu mingis mõttes annab selle vabadused radiks rohkem produktiivsem olla rohkem loomingut, teha mingisugusele vabadused täielikule sellisele vabateemale võtab ele vähemaks. Sinu viimaste aastate pillipargis on olnud mis jutustki läbi jooksnud veega Ausid, jalgratas, solgitorud on veel mainimata või midagi taolist, eks need pikad. Ma nägin sind sügisel televiisoris mängimas ka tühja gaasiballooni peal, et mis see kõige värskemalt sinu arsenali jõudnud ese või asi kodust on, mille sa oled rakendanud siis muusika tegemisse? Praeguses ajas, kus on sellist Euroopa sanktsiooni ja siis sellega läks hästi kokku. Ma sain aru, et need gaasiballoonid, mida praegu inimeste kodudest maal ja kui veel mõnel on alles nurgas. Meil on ka kodus, kas tuleb veel vanast süsteemist tuleb kaassellisest suurest punasest balloonist nõukaaegne nõuka aeg-ajalt propaaniballoonid, aine korjatakse ära, need on mingid väiksemad nagu peab kasutama. Et siis mõtlesingi. Paljudel inimestel on küsimus, et kas teha sellest grill või midagi, aga ma mõtlesin, et ikkagi ei miskit muud kui Pill. Hakkasin sinna selliseid kõlaplaate sisse saagima ja see on, ütleme nagu protsessis on see asi veel ja töös. Et olen seda mänginud ja saates telesaatest, nii salvestas selle esimese pilli tegemist ka, kui ma lihtsalt võtsin selle esimese ja ballooni ja tegin esimesed lõiked, esimesed katsetused. Kui kellelgi on huvi, saab järelevaatamisest kindlasti täpselt näha, kuidas ühte gaasiballooni pilli teha. Aga, ja et sinna harmooniaid õiget laulu veel leida, mar veel tegelikult otsin. Ja, ja mul on kogud koguneda balloone hunniku. No sa oled saanud päris palju reisida ka viimastel aastatel hotell ja mõeldes olukorrale, mis terrorismi tõttu on päris ärevaks läinud ja sinu pillipargile taas kord, kuhu kuuluvad naelapillid ja üpris ohtliku välimusega instrumendid, tegelikult siis ilmselt tuleb seal lennujaamades üha sagedamini ja sagedamini selgitustööd teha, et mis mees sa oled ja mis kola sa endaga kaasas vead. Kui eelmine detsember sain antilinnas Prantsusmaal käidud, siis praegu enam Prantsusmaal ei tahaks minna mitte terrorismiohu pärast, vaid vaid sellepärast, et siis juba mul öeldi, et kuulge, kui kuidas teil on ühest kotist ühessegi kohvrist turritavad välja mingisugune puujurakas, mis seal küll kinni kaetud, mingi mingid naelad võib-olla sealt on tunda, seal küljes oleval jalgratas oli seotud sinna külge, sa käisid kõik laiali võtta, pidin kõik eraldi pakkidena saatma, see kulukulu tegi suuremaks ja praegu oleks päris hull varanson. Prantsusmaale sellega minna mõnda riiki, jälle lähed? Air Balticuga, umbes läti poisid küsivad seal naeravana kummanike tühi, jah, väga hea. Lase peale. Pole olla. Üks tsitaat ootab meeldetuletamist ja see tuleb ajast, kui sa osalesid telesaates kaks takti ette, ehk olid nõks üle 20 aasta vana. Sa rääkisid Silver siis niimoodi, et jälle üks huvitav sõnapaar nagu metsa poole, et mida saab vaadata nii kokkukirjutatuna kui lahku kirjutatuna oli rahvamuusik, mida saab öelda siis ka kahte moodi, kas rahvamuusik koos või rahvamuusik. Lahkukirjutatuna sa ütlesid, et sina oled see rahvamuusika, mis kokku kirjutati, kirjutatakse, mitte rahvamuusik lahku oled sa endiselt seda meelt ja, ja, ja milles sa näed erinevust nende kahe vahel? Kui ma olen siin raadios, praegu räägin juttu ja samas ma ühtegi laulu ei laula, ei, ei oma laule ka pärimusliku, siis, siis võiks ju ikkagi mõelda, et see on ju nagu lahtugi lahku kirjutatud, et sa oled rahva ette toodud muusik. Aga seal võib olla artikli sealt pärimusmuusika sõna, mis tegelikult on selline kõige praeguse populaarsem sõna just mis. Ma arvan, et võib-olla seal ei huvita niisugust juttu, ajasin seal. See oli veel minu meelest ühele kohalikule ajalehele, seal ikkagi sündmus maakonna tasemel, et nende poiss nii hästi kaks takti ette saates esines siis juba vaatamata väga noorele eale ajasid sa mõtestatud juttu nendel teemadel, et Salit paistis juba siis ikka üsna selgeks endale mõelnud, mis ja kuidas saab 22 või kolmeaastaselt, millal soli? Oma sõnu sööma ei hakka, aga ma arvan, et see oli enne seda perioodi, kui ma läksin magistratuuri, kus ma sain terminid tegelikult niimoodi lõplikult selgeks, aga noh, pigem seal on vist see rahvamuusika nagu pärimusmuusikaga seotult midagi. Aga samas ma ju ei laulnud seal kaks tõkete pärimusmuusikat näiteks aga noh, mind ikkagi peetakse ikkagi Viljandi mingisugune koolkond, nii, ma ei tea, mis teie peas toimub siin Tallinnas. Kuidas teda lahterdati neid asju, aga, et pärimusmuusikaga nagu sidet. Või isegi öeldakse, et pärimusmuusikaga, aga seda ma kindlasti otseselt ei ole, näiteks, et kui, kui mu plaadi peal see debüütalbum ei ole ühtegi pärimuslaulu otseselt ainult mõni viide võib-olla sõnaliselt, aga samas nagu amino Lividelt kontserditelt, et järjest ma olen nagu mingisuguseid paralleele toonud ja, ja pigem ma näen ka ennast, et ma Mul on tohutult nagu pakub pinget kogu see pärimus, niinimetatud rahvamuusika teema, aga ta pakub nagu mingisugusel sellisel süvajuuretasandil nagu pinget, et mulle tohutult meeldib laulda ja teha. Aga samas, mis ma nagu tahan, kasutada on see, et ma teen enda autorimuusikat ja siis lihtsalt nagu kirest mingisuguse meie identiteedi vastu või oma identiteedi vastu selle identiteedi vastu, mida ma olen tundnud. Et ma olen pärimusmuusikat näiteks saanud, et siis ma kasutan seda muidugi kõige lihtsam näide parimas eesti vana pärimuse ja kaasaja suhtes on ju selline regilaul on ja mille rudiment me võime ka näha, kas või suurel rokk-kontserdil, kus öeldakse, et, Et seal on neli nooti ja kolm sammu edasi. Ei, no lihtsalt, et mulle meeldib nagu pärimusmuusikaosadega mängida ja samas jõuda näiteks ka kasvõi mingisuguse räppi ja regi nagu revi rege järgi või räpi regivärss, et nende kokku panuni kuskilt maalt muretus California rannast mõjutusi saanud, selline ütleme natukene munadeta natukene, võib-olla selline identne teeditu Global et mingi inglise keelne muusika. Et omalt poolt ma lihtsalt tahan sinna. Võib-olla ma flirdin sellesama muusikaga, aga ma tahan sinna panna nagu mingisugust identiteeti sisse, mis, mida meil on nagu ülepea tegelikult see on Eestis olemas. Aga just leida see õige vorm, et seda sinna sisse leida, neid ühenduskohti. Sa pillasid enne, et praegused lahendused hakkavad sinu jaoks kuidagi ammenduma, et kas sa tahad ja suudad, oskad meile ka kirjeldada, kuhu suunas edasi liigud. Lõikuspeol näiteks ja nüüd ka üle Heli festival oli, siin oli minu jaoks väga selline tähenduslik, et kui ma lõikuspeol kutsusin külalisesineja sisse ja külalisesinejaks oli üks naine, kellele käärid panin kääride külge mikrofoni ütleme niimoodi trikiks, mängisin ühte lugu naela pilliga siis ta lõikes mul nagu perfomance ja muusika käiguslikes nulli peale. Mind ja minu juuksed. Ja, ja siis kuidas sealt paar nädalat edasi oli üle Heli festival Aivar tantsu korraldatud, mis rääkis sellisest maailma loomise teemat mingis mõttes seal ma hakkasin seda maailma nagu looma. Praegu ma olengi sellises pool loovas meeleolus kogu aeg või püüan vähemalt selleks aega võtta niimoodi, et et ma ei temaks ennast kuskil vanade asjadega, ei tegeleks nendega liiga palju. Et lihtsalt, et uus, uus maailm saaks tekkida. No ütleme nii, et sellest on aastaid, mil sind viimati nii lühikeste juustega nähti, kui sa koju läksid, siis mis abikaasa ütles selle peale, ma kujutan ette, see oli tema jaoks ka mõnevõrra ootamatu, et et neid siller sepa tuntud kiharaid enam ette näidata ei ole, et need on kuhugi maha jäänud. Tore ütlemine on eestlastel, et vaata, kui ära ei tunta tänava peal või kuskil, et keegi tunne ära, siis ütleb, et oh, kuule, sa saad rikkaks, sa oled kuulnud, seda oleme kuulnud, sest mul praegu ongi, põhisissetulek on selle pealt et inimesed ei tunne ära mind ja siis raha tuleb ise. Iseenesest tuleb raha siis. Sinu elus Silver on olnud vähemalt kaks väga tähelepanu väärset naist, Kätlin Jaago ja Kristiina Ehin. Ütle mulle, mida sa naiste või elukaaslaste puhul ma ei tea, kas nad omavahel võrreldavad on üldse oluliseks pead või, või mis sinu jaoks on nagu tähtis või läheb korda. Et just need inimesed on sinu kõrvale sattunud. Teeradade raad, kattumine siis niimoodi kuidagi teeradade kõrvuti looklemine või, või eluetapid ka näiteks, et kui Kätliniga kohtusime kultuuriakadeemia ajal ja siis olime pikalt koos, et siis oli ka nagu see rada on, et mingil hetkel perisuundades vaatasime nii, aga ka näiteks Kristiinaga ka, et kellega me ennem juba mainisin, et kuidas, võib-olla tema oli viimaseks nagu inspiratsiooniks, et hakata vabakutseliseks jällegi nagu selline paralleelrada nagu, sest neid võib väga kerge on neid koos ka käia. Et sa võid üksinda käia, neid aga, aga, aga palju toredam on neid koos käia. Et lihtsalt on sellised eluperioodid, mis mida saab loomulikult ka kasvatada nagu rohkem kõrvuti olema või. Kõrvalt vaadates jääb mulje, et mõlemad olete, kuidas öelda Kristiinaga helendavad olevused, nagu Vahur Kersna ütleb, on ju, kes teil kodus argimuredega tegeleb, kui on vaja arved maksta ja hoolitseda selle eest, et saad aru, elu veereks on ja mitte ei oleks ainult oma isiklikus ruumis seoses loominguga, et kas teil mõlemal on ikka see pool olemas? Ka või me mõlemad asutasime oma ühingud, et mina tegin Osaühingu. Kristiin asutas uduühingu OÜ ja OÜ on meil kõrvuti tegutsevad teise inimese uduga toimetulek, et see on jällegi elukestev õpe tegelikult, et võib-olla me räägi sama hästi, võin rääkida sama udu, mis minu hilinemine näiteks kuskil kuskile jälle või siis kaaslase udu näiteks, millega toime tulla. Ma tänan sind vestluse eest. Soovin sulle Silver head ja et ega see uus aasta kaugel pole. Küllap sa oled varsti meie ees ühel viisil või teisel jälle tagasi. Suur tänu aitäh inimestel kuulamast, kes ei pannud teise jaama peale ja tänan kutsumast. Jutusaate külaline oli Silver Sepp, Trabadoria fantaasia, muusik või fantaasiapillide mängija. Aitäh kuulajatele. Kohtume jälle. Küsija oli Sten Teppan. Ma tean üht meest üle suur kelle lugu, majutus, ta. Ta tahtis minna üle kolmema, mille taga ta vabaks. Ta astus õue pimedal ööl, kui aeg oli küpseks saanud. Jalad murul, süda rin. Nii ka hinges on revolutsioon, lase südamel rääkida. Üles taastuda murede mäest, kui tuul on veel vastu ka, pole lihtne. Kui liialt mõelda, Ta sihti ju unusta. Kulla pagasi värbraat, ainust laega kuuluta. Üle ootuste teadma, seda lihtsalt seisata. Ükskord pea Taarka, ma. Dalai siis laulu ta leidis ta kolba, ta oli üheksa.