Tere, mina siin, ma pole sulle veel rääkinudki Joonateni sünnipäevast. Selle klassivenna tähendab. Kõige vingem oli Joonatan ise ja see, kus ta elas, tead, kus 16. korrusel praktiliselt pilvelõhkujat. Joonatan ütles, et nende maja otsas on helikopterite hädamaandumislennuväli. Vaatasin iga 15 minuti tagant aknast alla, igaks juhuks. Sealt oli meri näha, siis tornid ja noh, üldse kõik. Ja mulle tundus, et ma nägin hästi pisikesena oma hoovi männipuid ka peaaegu kuigi Joonatan elab meist umbes 10 kilomeetri kaugusel. Tahaks ka nii kõrgel elada. Aga mina pean ikka oma puumajas oma teisel korrusel passima. Vanaisa poleks elu sees nõus, et me läheksime pilvelõhkujat elama. Õnneks Jonatanile vähemalt meeldisid mu kingitused, ma viisin kaks kingitust, alguli ema polnud nõus, et miks kaks, miks vaks, miks kaks miks ei voi kriks kingitus ei meeldi, siis meeldib teine. Ja teie saatsite mulle ka hästi häid mõtteid. Ja ühe kirja ma sain isegi Soomest aitäh kõikidele lastele, kes kirjutasid. Ise ma mõtlesin mingi 13 päeva järjest, mida valida, see lõpuks valisin talle Sooma entsüklopeedia ja jalgpalliisa aitas mul jalgpalli osta. Ma tahtsin korralikku, päris spordijalgpalli. Muidugi, kui ma poleks omaenda rahakassast raha juurde võtnud, siis isa rahast oleks kaks kingitust välja tulnud. Palli jaoks oli ju sularaha tarvis ja meie minu isal on iga päev sularahakriis, selles mõttes pole temast mingit kasu. Sünnipäeval me mängisime seal igasuguseid mänge ja tegime viktoriini ka. Tead, mis seal kõige imelikum oli? Üks sünnipäeva külaline albaanlane. Kuigi ta oli tegelikult Jonathani sugulane, saad aru, sugulane võib ka täitsa vabalt jaapanlane olla siin täitsa normaalne. Tead, kuidas see juhtus? Jonathani sugulane läks Jaapanisse ülikooli õppima ja siis ta leidis sealt ühe pruudi, kes oli päris jaapanlane, siis nad abiellusid ja siis neil tuli laps. Ja nüüd see Jonathani sugulane, see boss ongi iseenesest täiesti jaapanlane. Kuigi ta on pooleestlane ka, noh, igal juhul ta on terve elu Jaapanis elanud, ta käib seal isegi koolis ja ta oskab neid hieroglüüf. Oota, ma mõtlen, ei olnud vist Eero ja, ja no igal juhul, need on need jaapani tähed nagu mustrid, hästi ilusad mustrid, tead ju küll need ja sünnipäeva kaart, mis poiste seal peal olid ka need mustrid. Jube imelik kyll, kui su enda võla näen, jaapanlane ise oled eestlane, aga sugulane pole. Ja see poiss ise oli päris naljaka näoga. Ta oskas eesti keelt natukene vigadega, ütles ainult hästi lühikesi lauseid, näiteks ta ütles See on ju valesti. Aga kui isa tuli pärast talle järele, sest temaga ta rääkis küll hästi pikka juttu, miga kiiresti. Mina ei saanud mitte midagi aru. Jaapani keel on ikka täiega naljakas. Joonatan teab ka jaapani sõnu. Sa ütlesid mulle ka nyyd. Aga noh, mul ei jäänud eriti hästi meelde. Joonatan teab, kuidas on jaapani keeles tere ja siis armastan sind selliseid asju. Kui sul on sugulane jaapanlane, siis sa pead oskama selle. Aga selle poisi nime ma ei mäletagi. Oligi imelik nimi. Mina pole kuskil välismaal käinud ainult Soomes tahaks ka mingi pool inglane pool rootslane olla, üldse austraallane, siis ma saaks ka näiteks natuke aega olla Eestis ja siis natukene Austraalias, mõnusa läheks, saaks seal Austraalias koolis käia. Jõulude ajal saaks päevitada ja kõike teha, mis ise tahad. Nüüd ma pean igavesti selles tavalises koolis käima, üldse pole huvitav? Joonatan muidugi näiteks Jaapanis käinud selle sama poisi juures. Ta oli ikka veab täiega sisse minu naabripoiss, Ott huvitun käinud vist Rootsis ja Alpides ja siis seal Karmel seegis seal noh, see tead küll, see, mis kogu aeg reklaamitakse Egiptuses, no mina pole mitte kuskil käinud? Muidugi, Sofi pole isegi Soomes käinud. Eliis Liis on vist ainult Lätis klassiekskursioonil käinud, aga Soome ja Läti polegi isegi päris õigeid välismaad, kõik on seal käinud ja igaüks teab, mis seal on, pole üldse nii, et sa käid tänaval ja kogu aeg Brow igal poole on hästi palju põnevaid asju. Näiteks krokodill, Austraalia sujuvad krokodillid igal pool jões täiesti vabalt ringi. Kui ma suureks saan, siis ma hakkan kogu aeg ümber maailmareise tegema. Tead, mis veel, ma võitsin sünnipäevaviktoriinil kolmanda koha ja auhinnaks olid jaapani söögipulgad. Ma teadsin küll enned, jaapanlased söövad teistmoodi neid sushit ja neid teisi asju, aga mul endal polnud neid jaapani söögipulki mulle neid kaasas. Kahju, et ma ei saa sulle näidata, need on, need on sellised puust, hästi libedad ja mingid mustrid on ka peal. Ma arvan, et need ongi needsamad hieroglüüfid. Kuidas nendega siis siia saab? Proovin, mul on siin laua peal kausis kaeraküpsist. Ei saa, mis ta mulle veel meeldisid, need pulgad täiesti mõttetud. Ma annan parem mardile. Vuh. Mart on igasuguste pulkade ja kaigaste fänn. Ainult ta võib näiteks sinna torgata nendega. Siis me talle ka niidikingi sisse siis nendega üldse tee. Mitte midagi pole teinud ega teha. Ükskord ma nägin telekast, filmib seal laadseid üldse nii pulgad olid ühes ja samas käes. Nii ma isaks yldse. Ausalt öeldes mulle tundub, et need jaapanlased on ikka natuke imelikud, mis mõttega nad söövad pulkadega kui tegelikult lusikas on ju palju laiem ja sinna peale saab jube hästi toitu panna. Kuidas nad üldse suppi söövad? Kuule, äkki teie olete Jaapanis käinud? Kui te olete, siis kirjutage mulle, eks, kuidas jaapanlased saavad pulkadega suppi süüa? Jaapani poissidel Jonathani sünnipäeval oskas küll kahvliga süüa. Ma ise nägin, kuidas ta sõi kartulisalatit ja viinerit, ta lõikas noaga. Appi, mis kell on, ma pean trenni minema. Olgu, homseni. Mina ootab sinu kirju aadressil mina r punkt ee või mina lood vikerraadio Gonsiori 21, Tallinn, 15. Null 20. Mina lood, kirjutab Eeva kov, esitab Külli Teetamm, toimetab Tiina Vilu, helirežissöör maris Tom.