Laulud, mis selles saates kõlavad, on väga mitmel kombel Harald Uibo nimega seotud. Olgu siis tegemist juhatamise kaasa laulmise kui ka heliloominguga alguseks kõlabki tema enda laul viisi sõnade juhatamise poolest Eesti Õpetajate mees koorilt pealkirjaga on see kevadlaul. Te olete tegelenud väga paljude kooridega. Meil on tihtipeale probleeme selles, kas noored tulevad küllalt kergesti lahedasti ka koorimuusika juurde. Kas ei ole karta, et noorte osavalt väheneb? Paistab nii, et õppeasutus, kus on vanad koorimuusikatraditsioonid nagu TPI, Tartu riiklik ülikool, mõningal määral pedagoogiline instituut käib koorimuusikaharrastus päris edukalt edasi, et kui me suudame repertuaari rikastada niivõrd, mis haaraks mitte ainult seda keskmist põlvkonda vanemat põlvkonda vaided oma repertuaaripoliitikas, peaksime silmas ka noorsugu, Nende soove, nende püüdlusi, siis ma arvan, et me võime alati igal ajal nendega kontaktis olla. Näiteks kui me kanname ette niisugust kaasaegset helilooja teost, nagu on Veljo Tormise looming siis ma pean ütlema seda, et mitte ühtegi kihtkonda, see loomid ei jäta külmaks. Aga ma pean siinjuures ütlema. See muusika vajab erakordselt head ettekannet. Nii et minu arvates repertuaari valik on üks väga oluline lõik muusikas ja kuidas seda üks või teine nüüd teeb, see on tema isiklik maitse asi ja võib-olla tema intellektuaalne asiga. Aga paratamatult teist teed meil noortega kokkusaamiseks ei ole, kui ainult ikkagi kaasaegse muusika kaudu. Sellise muusika esitamine tõstab ka suuremad nõudmised esitajatele kas siis peavad koorijuhid neid lünkasid täitma, mis eelnevalt on jäänud? Mulle tundub niimoodi, et meil tänapäeval on ääretult palju vahendeid, mis inimesi arendavad ja abistavad kõigepealt raadio, teiseks televisioon. Kolmandaks kahtlematult koolis antakse, ma ei usu, et vähem kui kunagi varem anti neli, 50 aastat tagasi ja nii edasi ja nii edasi. Kuid kahtlematult koorijuhid peavad olema väga kursis maitseliste küsimustega. Muidugi võimega Karl August Hermanni tanda ette. Aga me peame selle andma kaasaegse soostikku. Ja on palju asju, mida lihtsalt koorijuhid on kohustatud tegema, sest et kui me kohtame näiteks harilikus isetegevuses inimesega, kes tuleb oma tööpingi tagant vaevalt et tema nüüd seal tööpingi taga olles leiab mahti süveneda ühes või teises küsimusse nii põhjalikult kui seda võib-olla oleks vaja, aga kuri juht loomulikult on suuteline seda nii muusikalise seisukohast üht kui teist probleemi isegi lahkama ja võib-olla selgitama temale. Nii et see on ääretult oluline. Kori Uibo. Kuidas koorijuht abistab lauljaid väga komplitseeritud neli keelt edasi andma? Ja siin võib olla raskem, just üldist mudelit on välja anda ja ma tean seda ka need, kes on ikkagi ajaga sammu pidanud. Need kasutavad väga paljud meetodeid, mida igaüks teeb omamoodi, nii see näib olevat. Veljo Tormis liulaskmise laule Eesti Õpetajate meeskoor No aga teie enda muusika tegemisel, need hakkasid ka küllalt varakult peale kus ja kuidas? Ja see on nii ammu, et seda enam ei mäletagi hästi noh, eks ta ikka põhiliselt kodus kõige pealt tulla Taali puudus, et Eesti abi muusika nautimiseks võib-olla osa saamiseks kõike tuli ise teha. Ja võib-olla selles suhtes tänapäev on kindlasti palju vaesem, sest see tegemise rõõm nagu paljudel jääb ära minu koduski oli sugune perekondlik musitseerimise võimalus olemas isa vendade venna ja õe näol. Ja see oligi see esimene algust, mis Aikas pimedal sügis õhtal teed, kui väljas sajab ja on muda ja kuskile midagi näha ei ole, ainult pidid siis oma aega kuidagimoodi meeldivalt mööda saata. Ja see algas laulmisega pilli mängimisega ja laulmisega koos. Viisipidajad olid kõik perekonnaliikmed. Nii koduselt, pillimehed ka, kõik perekonnaliikmed, need sealt ikka algusse peal, mis siis hiljem kahtlematult natukene laienes koolis käies ja, ja nii edasi ja nii edasi, juba niisugune lapsee kage, kus karjas käima tuli hakata, mis sa, seal see kuus tundi karjamaal ikka teed, metsas muudkui laulad, laulad ja laulad ja metsas oli ääretult tore lauda, seal on sulle kohe vastus olemas, iga puu, uju kajab vastu ja ääretult põnev on seda vaja kuulata. Ääretult põnev on siis häält ka kuulda niimoodi, sest et harilikult nii lageda taeva all me seda nii hästi kuule, aga just metsas. Seal Lõuna-Eesti kuppelmaastikus vist ongi hoopis kergem kajasid kuulata kui lagedal Põhja-Eesti rannikul või Põhja-Eesti paemaadel. Minu ümbrust küll loodus on rikastanud ohtrasti nii metsade kui kuplite ja igasuguste orgude ja ma pean ütlema, kahtlematult, see ümbruskond on soodustanud mitte ainult mind, vaid paljutki, teisi, kes seal on liikunud meeldivate muljete kogumisel ja võib-olla isegi muusikaarmastuse tekkimisele. Ma arvan, et eks need niisugused individuaalsed soovid ja need peavad olema ikka kuskilt kasti varakult sisse salvestatud ja need peavad siis paratamatult hakkama omale murdma teed nagu kevadine vesi, vaatamata tolleaegsele mentaliteedile, inimeste arusaamadele ja sellele piskule muusikalisele tegevusele ümbruskonnas. Eks need kõik tilk tilga haaval meisse kogunevad ja kui me siis midagi kuuleme ka paremat ja oleme paremad, siis me juba teame nagu eneses seletust anda ja seda hakata nagu teadlikumalt arendama, mis, mis meil. On olemas. Sest et kui meil ikka jalgu alla pole loonud, ega me siis jooksak ikka ei saa, ükskõik kuidas me seda ka tahaks. Nii on tegemist musikaalsuse, vaid muusikalise ars. Kui meil need omadused olemas, siis võib need arendada teataval määral. Ja nii edasi. Kui kaua te seal meie lõunamaal olid? Kuni noormehe eani 20. eluaastani viibisin tolles keskkonnas seal. Ja siis sõja algusega läks nagu teist rada mööda see kogu see muusikaline tegevus ja kogu minu elu kulg. Nii et siis tuli ka sõjapäeva must kanda. Ja tolleaegne, õigemini minuaegne põlvkond sellest nagu ei saanudki kõrvale jääda, sest see on ju kõige tugevam eluiga. 20.-st eluaastast algab ja paratamatult CD tuli jalgu alla võtta. Harald Uibo nimi ilmus avalikkuse ette kõigepealt Raw mühe kaudu. Ramm sündis Jaroslavlis. Teie olite gaasis rammiga juba. Jah, no nagu paljude inimeste elus väga suurt rolli mängib juhus. Võib-olla minugi sattumine Jaroslavli kunstiansamblites oli juhus ja sealt suurte juhuste rida edasi, kuni võib-olla tänaseni teiega jutuajamiseni, kui hakati formeerima eesti rahvuskorpust, siis tehti minule ettepanek kui, kes natukene olin tegelenud muusikaga, asuda riiklikes kunstiansamblites Jaroslavlis, see on ju kõigile teada, vaata et seal olid segakoor meeskoor. Seal olid tugevad koorijuhi Gustav Ernesaks, Jüri variste, Harri Kõrvits. Edasi. Kuid seda ei ole kellelegi teada, et mina hoopis oma rühmas olin seal esimesed kunstilised katsed olid Kaasa kuuldemängus partisanid, seal oli vaja ühe noore partisaniosatäitjad ja millegipärast minu hääl ta on küllaltki kõrge, mulle omale ta üldsegi ei meeldi. Aga sinna kohta ta vist arvatavasti sobis kõige rohkem. Ja veel kuni pool aastat olin Mandramo rühmas aktiivne tegelane. Kui juba ilmus meele korjööks Gustav Ernesaks siis ühel päeval oli asi otsustatud kori kasuks ja nii ma siis sinna jäidki. Kuuldemäng, see meenutab meile kohe midagi raadioga seotud. No mis puutub raadiosse, siis juba hiljem, kui me olime tagasi saabunud Tallinnasse peale vabastamist ja oli asutatud juba riiklik akadeemiline meeskoor, tolleaegse nimetusega filharmoonia meeskoor, no nähtavasti oli meile noortele vähe veel sellest, mis me saime muusikalistest rahuldustesti õppimistest, rikuks meeskurise. Me lihtsalt asutasin oma ette entusiastid, ühe väikese ansambli, mis alguses sai nimeks Eesti raadiokvartett. Minu arvates niisuguse nimega. Seal olid esimene tenor Harald Uibo, teine tenor Georg Vetting, bariton oleerivalt jaansoo, Evald ja kas oli vist, kui ma ei eksi, Verner Gerretz hiljem need kooseist muidugi vahetasid. Ja minu tegevus lõppeski seal umbes 48. aastal siis kui ma hakkasin aktiivsemalt tegelema koorijuhtimisega sest tundus nagu koorijuhtimine ja kvartetis laulmine mulle nagu ei sobinud hästi, sest et kvartetis laulmine vajas juba stabiilsemat häält, aga koorijuhil teatavasti kõigile rühmadele hästi aktiivselt ette laulda. Minu arvates tenori kvaliteet tunduvalt kahanes ja kannatus selle all ja nagu ma loobusin sellest Harri kõrvitsa seatud talgulugu meeskvarteti esituses. Noored versioonid laule, vinni kaladele anda neile. Kappa mällu. Hakkasite koorijuhtimisega tegelema. Mis teid sellele rajale viis? Seal tegutses riiklikus meeskooris koorijuhina ka Jüri variste paralleelselt Gustav Ernesaksaga oli üks vene rahvalaul, mida Gustav Ernesaks ei olnud juhatanud ja päeval, mil oli vaja seda vene rahvalaulu siiski laulda. Varistati ei olnud kohal. Gustav Ernesaks tõmbas mind lihtsalt koorist välja, et ole hea, juhatas laul are madal, kuulata seda. Aga ma ei olnud ennem koori juhatanud. Ma olin sunnitud tegema seda, sest keskkond, käsk. No peale seda ta ütles mulle, et omme ilmad tundi ja hakkad koorijuhtimist õppima ja nii see siis edasi läks. Ma ennem õppisin muusikakoolis laulmist, õppisin edasigi veel laulmist, aga need siis hakkas nagu paralleelselt kooli juhtimisega tegelema ka. Kas koor, suhtlus, teie debüüt heatahtlikult? Ma arvan, et minul on seda raske vastata, aga tundub, et mul kontakti puudust kooriga ei olnud, vaatamata sellele, et ma sealt nii-öelda lauljad ridadest välja sirgusin. Aga mulle tundub ka see, et koorilauljad soosivad, suhtlesid minu õpingutesse. Jaa, soosivalt suhtusid minu koorijuhi tegevusse eni väljaspool riikliku akadeemilise meeskoori kui ka riikliku akadeemilise meeskooriga endaga. Kavad, mis seal said ette valmistatud ja see suur hulk kontserte, mis sai seal nii-öelda lauldud. Ma ei ütleks, et mul kunagi ei olnud meeldivat kontakti. Mulle tundus vähemalt küll nii võimalik, et ma ülehindan oma niisugust muljet, aga mul on see mulje jäänud. RAM laulab Tuudur vetiku ballaadi. Rammu on olnud ju suurepärane kasvulava väga paljudele meie muusikutele, kes on läinud ka hiljem muudele aladele ja ma ei teagi, kas on väljendatav see, mis selles kooris siis nii erilist on, miks ta nii soodsat mõju avaldab? Ma arvan, et niisugune muusikamees nagu Gustav Ernesaks ma julgen arvata, et siin sajandi mees kõigepealt tema isiklik nisugune, muusikasse suhtumine räägitu endaste ära andmine ja see tohutu nõudlikkus nii teiste vastu kui enda vastu. Ja tohutul soov näha ikka järglasi enda järel käimas, näha, järglasi teiste järel käimas, sest et ega elu tühja kohta ei salli ja ta on üks vähestest meestest, kes seda hästi varakult on märganud et koht tühjaks jääda ei tohi ja ma arvan, et niisugune järjekindel nimetame seda pealekäimist noortele tema poolt vist teistes kohtades ei olegi ma kuuluda. Ja vaat niisugune heasoovlik järjekindlus kahtlematult on ääretult suurt mõju avaldanud kõigile nendele noortele ja võib-olla isegi keskealistele inimestele, kes on soovinud midagi õppida. Selleks on küll tema andnud väga palju võimalusi. Ja võib-olla siin veel on hääldus suureks määrajaks, see tema isiklik sugune suur emotsionaalne potentsiaal sealjuures emotsionaalsus, mis on raamistatud intellektuaalsusega ja kahtlematult see mõju on niivõrd nakatab, et seda nagu minu arvates ei olegi mõeldud siin õigesti väljendada, aga seda on näha selles tohutus produktsioonist, mida sealt kollektiivist on välja saadetud nii lauljatel kui, kui koorijuhtide näol. Gustav Ernesaks viie satas, esitab TPI akadeemiline meeskond. Gustav Ernesaksa käe all tegite taga konservatooriumi läbile? Jah? Isegi muusikakoolis alustasin Gustav Ernesaksa juures, aga seal kuidagi see asi vahetused, Gustav Ernesaks viidi õppejõuks konservatooriumi juurde edasi ja siis ma pidin Artur Vahteri juures lõpetaja muusikakooliaegsele Gustav Ernesaksa juures edasi. Nüüd te olete ise pedagoog küllalt pikka aega juba, mida suudab pedagoog anda õpilasele ja kui palju õpilase enda individuaalsus kaasa mängib. Hilisemas tulemuses? Temast saab esimene eeldus, muidugi peab õpilasel olema küllaldane musikaalsus parim, kui tal oleks rohkesti seda musikaalsust. Ja teine on nagu igas elulõigus, ainult töö ja töö. Ma olen lubanud õpilastel ennast jäljendada, niikaua kui tema teeb minuga võrdselt, tähendab ta suudab mind järele teha. Kui ma näen, et temas on juba eeldusi minust paremini teha, siis ma ütlen, et lõpeta minu järeletegemine nüüd minna oma rada mööda edasi. Sest et minu arvates mudeliga asjaajamine on üks kõige vaesem Jasem tagasitõmbamine. Nii et paratamatult meie lõigus peab olema igal interpreedi liga dirigendile oma nägu. Minu sooviks on olnud õpilane kaasa haaranud ta niisama kaasa haarata üliõpilane sellesse tegevusse kui koorilauljad, koorilaulu tegevus, laululisse tegevus, et tema sellest õppimisest saab elamus, et talle meeldiks see, et tal tekib niisugune mööda pääsmatu vajadus. Vaat siis ta teeb juba is administreerimiseks muidugi mingit tulemust ei saa. Me võime saada alla keskpärased diplomi omaja taga, nendest nii-öelda meie muusika edasi viia ei tule, kui me jälgime jalgpallivõistlust. Seal on ju teinekord 100000 pealtvaatajat ja me näeme lihtsalt ühe lihtsa palli veeretamise pärast. Inimesed lähevad nii hasarti, et me teame neid radikaid ja teame nüüd rõõme, mis on seotud. Minu arvates on ääretult kerge siis ükskõik millist elulõiku elulõigust osa võtta. Kui me teeme selle Hazardi ja siukse emotsionaalse laenguga, siis meil ei ole ükski lõik rask. Siinjuures muidugi ei tohi unustada intellektuaalselt. Mulle ääretult meeldisid õpetaja Gustav Ernesaksa tunnitsid, et ta tegi tunde võib-olla suurema niisuguse enese äraandmisega veel kui koori proovil kooriproovid ja nagu teinekord oskas juba ennast tagasi hoida. Võib-olla tundis, et võib-olla ei ole nii palju tarvis, et las nemad ka teevad, aga tunnis mitte kunagi. Ja nähtavasti see joon mulle on sobinud. Ja mulle tundub, et niisugused samasugust joonedama olen nagu püüdnud siiani toimida. Spirituaal Swing Low TPI akadeemiline meeskoor Koorijuht peab eelkõige leidma kontakti oma kollektiiviga oma instrumendiga, selles mõttes peab koorijuht ilmselt olema väga seltskondlik inimene. Kergesti kontakteeru, kõigiga. On üks olulisi omadusi, see, kuid. Ma arvan, et veel olulisem on ikkagi koorijuhi emotsionaalne ratsionaalne, viimane asja lahendus, sest kujutage ette, inimene annab Sindis tundi ja õhtul tema tuleb siia Tallinnasse lauluproovile. Siit ta läheb ära, me ei tea, mis, kel tema koju saab. Või võtame inimene Otepäält võivasse linnast, tema tuleb siia sõidab umbes viis, kuus tundi. Sillal ta proovil ka, ega ta kohe minema siit ei saa tasa pommikuks kuskil koju. Ma arvan, et koorijuhtum kohustatud teadma seda, mis pärast tema siiski siia tuleb nii kaugele osa saama sellest tegevust mitte kontserdist, vaid harjutusest. Kontsert on pidulik sündmus, kus on õhtu täidetud elamuslike laengutega aga proov on raske ja võib-olla teinekord tüütabki tegevus arvates koorijuhi rahuldava koorijuhi. Esimene nõue temale peaks olema see, et mitte iialgi muutuda tüütavaks. Mitte kunagi ei tohi muuta seda isetegevusliku kooriproovi raskeks, ebameeldivaks aja möödasaatmiseks. Muidugi see oleneb sellest koorijuhist isikust, kuidas tema seda kõike tööd, oma emotsionaalset laengut, oma huumorimeelt, mis on nii vajalik, nii vajalik. Ma veel kord kordan seda, kuidas ta seda jaotab, meestekooris on see isemoodi, naistekooris on see isemoodi. Kodus on see isemoodi ja võib-olla siin meiega, Rae vestluses on see isemoodi. Aga need on komponendid ja see on niivõrd minu arvates niisugune komplitseeritud psühholoogiline tegevus mille juures just ei, mitte ühegi mudeliga läbi ei saa. Ja kui me ütleme Juhanile, et tee niimoodi, siis Juhan saab ainult Juhani moodi teha. Ja Joosep võitleja ainult Joosepi moodi, kui nad hakkavad kedagi jäljendama, siis nad kindlasti jäävad oma tegevusega jänni natuke. Nii et kahjuks ma ei oska siin teile õiget vastust anda, kuid mulle tundub, et isiku omapära ja niisugune ääretu kaasahaarav tegevus emotsionaalne laanelaeng suurem, kui üldse olla võib, siis on niisugune kooskäimise tegevus õigustatud. Siis mees oma tööpingi taha läheb rahuldusega sisse, kooliõpetaja oma raske ülesande juurde läheb hea meelega, sest tal ei ole siis olnud raske see 15 tundi teekonnal olla või 10 tundi või või kolm tundi või ja uneta ei ole tal siis rask. Ja veel üks moment on siin selle kasuks, kui me kontserdil rahuldume elamusliku küljega, mis on, peab olema seaduspärane, ilma selleta ei ole mõtet kontserdi pea siis kui on seal ka järgneb pidu seal kõik tore, kui on ärasõit, on ka veel tore Need, kes sõidavad ühises bussis, see meeleolu rõkkab edasi. Aga vaat see mees, kes peab silti minema või Viljandisse minemise, läheb kuskil Tartu maanteel Viljandi maantee otsas maha ja hakkab ootama juhuslikku sõidukit või bussi, et kuidas tema Viljandit edasi saab. Ja vaat koorijuht peab siiski neid asju kõiki teadma ja tunnetama. Et kui see Viljandi mees tuli Tallinnasse proovile, siis ei tohi see proov olla mitte sugugi lahjem kui Kimul, võib-olla selleks tuju ei ole, täna, täna olen ma võib-olla haige. Ei tunne ennast hästi, aga sellele kaugele mehele, kes Raplas tuleb ja Sindist sellele ei loe, midagi, mitte midagi ei loe. Nii et minu arvates on see üks ka raske, kuid väga meeldiv elulõik. Ja annaks keegi võimalusi veel paremini teha. Küll teeks siis. Köln, Mississippi esitab Eesti Õpetajate meeskoor. Teie näide vihjas ka teie praegusele koorile, kui jutt oli Viljandi mehest või Paide mehest siis teie õpetajate meeskoor vist on ka nii ülevabariigiline. Jah, ta hõlmab väga laiu, tervet territooriumi, muidugi vähem on neid, kes väga kaugelt tuleb Nozonda koolidele, Turun Otepäält on üks laulja veel siis on Sindist Viljandist kahjuks nüüd viimasel ajal ei ole Toristun välja. No me loeme oma meesteks siin kohalikeks nagu Rapla ja Kuusalu ja Kehra ja need on veel lähedal, need kohalikud mehed. Jah, vanasti räägiti, kuidas jalgsi mindi laulupeole mitmekümne kilomeetri tagant või sõideti hobustega kohale. Need ei olegi ainult kauge minevikunäitajad, vaid ka tänapäev või tuua samasuguseid paralleele. Ja kui me nüüd kohe laskume tagasi, see on täpselt nii, nagu tol ajal oli, ainult vahe on selles, et siis sõideti hobusega, käidi jala, nüüd tullakse bussiga. Aga see soov on ikka, peab nendel olema hästi suur. Ja ta muidugi ei tuleks, kui ta siin ei saaks rahuldust. Kindlasti tuleks ta leiaks selle rahulduse kuskil mujal, palju lähemal ja palju lihtsamate vahenditega. Kergem on muidugi, on ju ka kohalikumaid koore jojo. No paljud on ongi olevat, kohalikus on aga juhtivad jõud ikkagi kohalikes koorides ja nad on korrektsed, nad käivad sealgi veel abistamas või põhilised ikkagi meie juures. Tahavad nagu veeta sellel õhtul. Ramm on andnud teile nähtavasti suurema huvi meeskooride vastavalt, sest kui vaadata teie tegevust koorijuhina, siis te olete tippis meeskoori juhatanud, seal küll segakoor oli ka kõrval. Ja pedagoogilises instituudis oli ka meeskoor ja nüüd õpetajate meeskoor. Võib-olla meestel on omad laulud, meestel on omad, naljameestel on omad ütlemised. Ja naistel on omad. Ma olen juhatanud ka segakoore mitmeid kuid millegipärast mulle tundub, et meeste laul ei ole mind külmaks mitte kunagi jätnud, kui ma ise selles süüdi ei ole olnud. Ma ei taha öelda, naiste koor oleks jätnud, kuid miski mind seob meeskooriga, võin arvata, et ikkagi riikliku meeskoori niisugune pikaajaline sissesüstimine? Ei, ma pean ütlema, kuskil ega kunagi ei ole nii haruldast pianissimat kuulnud üheltki korilt, kui ikka mees koolid ja see kontrassusse Piano pianistimeelse porte portissima, need on need kaks mehe eelitusse, mehe Rauskamine minu arvates need on ületamatud ja nähtavasti see jõud on mulle nii ääretult vastuvõetav ja mulle meeldib nendega töötada. Mulle lihtsalt meeldib ja mõnedki küsinud, aga no et võiks ju nagu kergemat tööd teha ja ei, aga mida suurem raskem töö, seda see väärtuse hindonjuga suurem. Ja nii et ei meeskoori ikkagi ühegi teise kooriliigiga praegu küll veel ei vahetaks. Ernesaks päike vajus pärnapuule. Esitaja Eesti Õpetajate meeskoor. Kas need suvisel laulupeol eeloleval laulupeol tuleb ka puldis seista? Nojah, seda on olnud siin kaua aega juba sellel suvel ka muidugi siin seoses laulupeoga laulupeopuldis ja siis veel olümpiaprogrammis oleme kaastegevad ka. Nii, et laulupeod on nagu normaalne nähtus meil ja nende juhatamine peaks ka nagu normaalne nähtus olema veel sellele kurijuhile, kes siis ikkagi tööd teeb. Praktiliselt. Soovin teile kõiki kordaminekuid ja palju õnne juubeli puhul. Tänan teid. Saate lõpetuseks veel Eesti Õpetajate mees koorilt Edward kriigi, uus Isamaa.