Do elumi kevadest varblane täis jõudsubjelli kuld, nakkuue, vilepillilõoke lõbusama laulu kaasik leedi kahiseva murumätas uue mustri varsakabi värske värvi Ülale uueks sai üleni. Ükski suvi, sügis, talv, kevad pole samasugune kui eelmine või see, mis tulemas. Mismoodi tuli, mida tõi see kevad sulle? Mõtle sellele, kui kuuled tänase migri, saarte laule, luuletusi ja maarjakevadmõtteid. Paljud kirjanikkudel kevadet kujutanud noorele neiule sellise rõõmsa lõbusale. Minu meelest ta ongi, selline. Tuleb noor ja lõbus, hästi säravad silmad ja kui ta naerab, siis hakkab kohe päike paistma. Sulatab lume ära ja vahel on tunne, et vihkab kohe pihuga lilli. Maa peale jätkuvad lilled õitsema, toob päikese välja ja teeb taeva siniseks. Paneb linnud ka laulma, linnud laulavad siis nagu tema auks. Kõrgel kõrgel kevadtaevas keeglilaulud grillerda, selles laulus lõbus päike sätenda pea sillerdab kuulata neid kevadhääli seistes künkanõlva peal. Taeva siin asi imeväike näokaina laulad seal talvist plokkas viisi kära, kust need laulud Veerlevad laulust kingul kaseladvad keeguvadja keerlevad lõoke kõrgel kevad taevast 1000 kriisi pillab veel, leidsin laulu, peitsin pihku. Kevad, nüüd mu koduteel. Vahel mul on tunne Kui on veel siin hästi varajane kevad ja päike veel ei paista. Et siis nagu täia kevade omavahel võitlevad talvel nagu selline jäine vana mees, kes tahab ikka nii, et kogu aeg oleks külm ja aga kevad jälle tahab, et inimestel oleks hea ja lõbus ja esimene nagu omavahel võitlevad, et ühel päeval nagu kevadised võitme, inimesed juba mõtlevad, et päris kevad on käes, aga teisel päeval jälle talv laseb lund sadada ja siis omavahel selline võitlus käib, käib enamasti aprillikuus, siis ta, aprill on väga muutlik, vahelda aprilli alguses on näiteks väga ilusad ilmad ja inimesed juba mõtlevad, et kevad on juba täitsa käes. Aga vahepeal jälle siis talv, külmetab ma ära. Aga kas sa seda lugu tead, kuidas päike ja tuul on ka teistmoodi, et päike ja külm vedasid omavahel kihla, kumb on tugevam? Päike, tuul hakkasid omavahel nagu kemplema, et kumb neist teekäijal kuue seljast ära saab. Siis väike, ütlesid. Proovi sina esimesena, tuule hakkas kõvasti puhuma. Aga teekäijal ikka kuube seljast ära ei saanud, siis teekäija läks puu varju ja tuul ei saanutest jagu, aga päike hakkas soojalt paistma ja teeke jalakas palavede võttiski kuue seljast ära. Ja, ja nüüd on ka nii, et kõik need soojad talveriided peavad need kapi kolima. Ja sellepärast, et kevadel talveriietega palav ja kõik inimesed hakkavadki. Käime õhemalt riides ja siis tuleb jälle kasukatel ja Karmo mütsidel terve suvi ja kevad oodata kapis sisenil värvilisemad riided, seljakarva kasukad ja kõik sellised soojemad riided on harilikult hallid või pruunid või ühevärvilised, aga kevade riided on kõik rõõmsates värvides nagu kollane ja punane sinine. Mina käin ka praegu nüüd teistmoodi jope edasi on punane, aga talvel käisin pruuniga. Talvel on ju põhilised värvid ainult sinine ja valge. Muidugi, teisi värve on ka, aga Nad on ikka kohe päris värviline. Alguses on selline porine kevad, siis kui lumi ära sulab, päike hakkab maapind sulatama, siis siis ei ole veel kevadeni värviline. Aga kui juba päris kevad, sinililled hakkavad õitsema ja puudel on pungad. Kevad on minu jaoks kõige rõõmsel aastaaeg, eks kard, ma tulin koolist koju, oli veel selline hästi varane kevad. Siis läksime mööda tänavat kodu poole ja lund oli veel ka natuke maas ja siis järsku päike tuli välja ja päikesekiir, nagu valgustas, löödi, tuli täitsa selline tunne, et millalgi vaat et ei jõudnud. Kuigi oli veel külm ja lilli ei õitsenud ja linnud ei laulnud, aga ikkagi tuli selline tunne, et kevadel juba tulnud kevad ju peab tulema ikka südamesse. Ja sinule tuli kevad siis südamesse see päikesekiirtuli. Ja siis tuli kevad, seda. Ma olen käinud emaga Keila-Joal vaatamas, jääminekut Nügaljub juba lahti. Tormasime diaalla ja vesi vahutas ja voolas. Muidu oli veel natuke jääs jõgi. Siis suured jääpangad murdusid küljest ära ja kukkusid kasest alla ja siis oli nii vahva vaadata, kuidas nüüd kukkusid suured üürile, aga niimoodi siis praegu selline suur tunne. Kojad hakkavad jooksma ka vulisevad ise õitsevad kraavi kaldal varsakabjad. See on juba päris kevades. Üks mere ärkas kevadel jada kis merre minna, kus algab tee, kust läheb see ja kas ta pääseb sinna. Siis jõudis nire ojaani, mis kiviklibu Lihulas jutt jookseb kenasti veel kohe kokku. Sulas. Oja oli otsinud, kust kee võiks merre viia. Küll nirekene rõõmustas, kui hea, et sattus siia. Mindi, oldi üheskoos. Kui jõgi, juhtlusete sõbrad läksid lustiga sügavasse vette. Sooli kuulus kaaslane, ta vete tarkust teadis ojanire temaga end minekule seadis. Nii saidki nire nireke õuest merre minna. Ta üksinda vist kunagi ei oleks jõudnud sinna. Missugune lind oli esimene keda sa laulmas kuulsid sel kevadel? Kuldne jook minu meelest, sest meil akna all on palju puid ja siis linnud armastavad seal laulda. Kuldnoka laulu kuulates mul tuli ka selline kevade tunne. Kevadel kõik mets ja maa laulab. Linnud laulavad ja ja õhk ja maa nagu ka isemoodi laulavad, seda laulu peab kuulama, seda niimoodi mürinat kuulata, nagu peab olema hästi tasa kuulata sellist nagu tasast muusikat ülede inimeste kõrvus ei kasta, kes seal südamelt kurja taga heade inimeste kõrvadesse see kevade muusika küll kostab. Mulle meeldib kevadises metsas jalutada, nii tore vaadata, kuidas kõik loodus hakkab nagu talveunest üles ärkama, putukad juba siblivad natuke unistena veel ringi ja ja siis eriti tore on vaadata, kuidas kõigepealt pungad kasvavad puust välja, siis lähevad lahti ja ma olen ise ka vaadanud. Üks kord elus, kuidas üks põlvkond tasakesi lahti läinud. Päris tükk aega sealjuures. Isa viis mind, vaatame, me olime väga kaua, ma juba alguses olin kannatamatu, mõtlesin, nüüd ei lähegi kunagi lahti. Aga siis nägin, kuidas tasakesi läks. Hästi, vähe läks lahti, jäigi niimoodi nagu veel poolkinniseks. Ma ise oma silmaga nägin, kuidas läks lahti? Läks küll väga kaua ka lahti, päris lähtimine läinud. Ja siis oli ka selle kevade tunne, et loodus nagu ärkab nagu meiega hommikul ärkame ja linguta meie sissepung nagu ka avasime silmas nägu. Ja pajutibud, mulle ka meeldivad. Nii pehmed ja. Ja igal kevadel ma toon pajuoksi omale vaasi. Me eriti kevadises looduses, on neid tore vaadata. Vana tarkus ütleb, et kes näeb kevadel esimesena kollast liblikat, sellel tuleb kuldne suvi. Aga kes näeb kirjut liblikat, sellel tuleb kirju suvi. Pikk suvine koolivaheaeg tuleb ja kes siis tahab, et see tuleks selline igav ja hall ikka jooted, midagi hästi vahvat. Täpselt täpselt ära ka tookord. Tase kuigi vaadis ei tassi. Ükskord hästi vara, hommikul ärkasin üles, nägin ükskord, see oli juba selline suur kevad, kuidas või oli, alguses oli selline nupp ja siis yks päev tulin koolist ja nägin, et ta oli juba õis lahti. Ja mulle meeldib, kui kevadises looduses metsas olla, siis kohe ja kui ise tunned, kuidas maa hind on selline roheline ja hingav nägu. Põld oled sa vaadanud kevadist põldu? Ma olen vaadanud jää, kui põldu küntakse, siis. Ta lõhnab, see on kohe siin kevadel teistmoodi lõhn. Ma olen näinud kajakad pimedal igal pool kohal. Igasuguseid linde olen näinud ina västrik ja olen ka näinud, nimed otsivad sealt vagudest vihmausse ja putukaid pööratakse muld teistpidi ja putukad tulevad välja ja olen näinud kevadkülvi ka. Siis hakkavad esimesed võrdsed juba sealt välja ajama oma rohelist nina ja siis lähevad pikkamisi kaasavad suuremaks ja siis suvel, kui vaated kuldkallast viljapõldu, siis meenutad, kuidas kevadel oli alguses noor ja roheline jäsemed, arvatagi, et nii ilus kollane vili tuleb. Juba Abikud tubade sombon, kust inimesed teinud könn tööga on, kust? Kõnninõlval, mille ilukommid pole enam vilu küna kaanest, vabajärv taeval läbipaistev värv, järve vajub valge udu, leian loigust konnakudukaardilt sukelduvad vees sabad püsti, nokad siis Kaasas kevadesse pilet, lase nuppi viisi vilet. Eeemmel põõsas, jabing, trump, papp, mines, üleming kaasas kevadesse pile, vaatan eema nagu imeojas Beogat, mu joon, tuulelinn. Minu meelest on eriti tore kevadel linde jälgida, näiteks linavästrik veel elas Maal aknal nagu oma linavästrik, täitsa. Ma vaatasin teda vahel, selleks tuleb hästi tasa olla, muidu lind ehmatab ära ja lendab minema. Kuidas linavästrik hüppas ringi, endal silmad särasid ja otsis ussikesi tonkses nokaga maad. Ja mina arvan vahel, et et kui linnukesed nokaga maad toksivad, siis mul on tunne, et maa nagu iga toksimise peale ärkab üha enam ja enam ülesse. Kevadel me tahame hästi palju joonistada. Ma tean muidugi, et ma kõiki neid värve paberile jõuab, alles selleks kuluks terve aasta aega, et terveid kevaditi üles joonistada. Aga ma olen püüdnud ise kujutada paberil, kui näiteks ärkavad maad päris hästi, nagu ei oska seda. Minu meelest võiks, seda ärkavad maad väga hästi kujutada muusikas, et algul on selline hästi õrn muusika äkki tasa ja nagu veel, päris muusikat ei olegi ja siis läheb üha kiiremaks ja lõbusamaks. Muusik. Mulle meeldib joonistada kevadist loodust hästi lähedal. Näiteks muru lähedal kui. Putukad tulevad turgudest välja ja liblikad lendavad ja esimesi konnasid näeb ja näiteks talve on raske joonistada, sest on ju ainult valge, lumi peab lume jaoks värve leidma. Kevaditi on selle poolest lihtsam, et on palju värve looduses. Selle poolest jälle raskem ka, et ta kõiki neid värve nagu ise oskama näha. No näiteks kevadist maad või muru ei ole ju ainult heleroheline ja tumerohelise peab nägema ka teisi värve nagu näiteks punakat ja sinakat ja. Kui ta on kollane, siis heidavate kollased tiivad natuke murule ka kollakat, värvi. Kui õietolmu pudeneb lepa arvelt muru peale muru natuke selline heleroheline ja kollakas, teistmoodi. Ma joonistan enamasti nii, et käin õues ja vaatan, kuidas loodus ärkab ja jätan kõik endale meelde. Toas joonistan ülesse. Niimoodi ei oska, kuidas kunstnikud teevad, et õues joonistavad ja vaatavad ja panevad paberile, siis kui vaadata ja kõike endale nägu meelde jätta, siis minu meelest lihtsam joonistada. Kes lillede finiige, kes lillede värvi. Kas taevas, Mistovide värvi järved, mis kauguse värvilaotus tailillede sinise järve said lillede värvi? Leian laanes paar lumevalget. Minnes otsima siniseid järvi. Kas sa sellist kevadtööd ka teinud oled istutanud midagi kõik maad kaevanud ise või? Me isaga kaevasime peenraid, maal, kaevasime peenraid ja siis panime õunapuu seemne maha. Ma ise panin siin õuna ärev, panin seemne maha, panin siis veel väike, uskusin, et sellest kindlasti kasvab suur õunapuu. Aga ma tean, et tegelikult läheb puu kasvamiseks palju-palju aastaid. Mõned aastad ta ju pisike-pisike ei usugi, et sellest kunagi kassalt suur ja kaar õunapuu ega siis aastate jooksul temast saabki suure õunapuu. Oleme ise ka istikuid ka maha pannud. Metsas istutasime puid, oli endal ka selline tunne, et ise ka nagu aitame kaasa looduse ärkamisele. Kui käin maal, siis vaatan kudesse, tamme edeneb, kas ta on juba suuremaks kasvanud, me alguses tahtsin tammele panna, tugesid ka, mõtlesin. On ju nii õbluke, et kui tuul puhub, et siis murdub veel ära, aga isa ütles, et ärme pane, et temast peab kunagi kasvama suur ja tugev ja hästi võimas puu. Et kui teda nüüd noorena nii hellitada, et siis ta ise nagu ei karastu, et ta peab ise karastama, et olla pärast tugev puu nagu meelgid, lapsi karastatakse sellepärast, et, et suurena oleksid terved ja tugevad. Meil juhtus nii, et me panime mõned istikud maja taha ka mõned tammed, noored veel. Aga Ühel hommikul ma läksin vaatama ja nägin, et keegi olin katki murdnud. Mul olis küll väga kurb, mõtlesin nüüd see, kes, kes niimoodi tegijaid katki murdis, see küll ei hooli loodusest. Raili, kohe väga kurb meel, sest me olime ju ise nii palju vaeva näinud nende pistikutega neile head kohevat mulda pannud kõike, siis keegi tulija lõhkus lihtsalt ära. Ja ma arvan, et need, kes loodusest ei hooli ega need inimestega hästi suhelda, ei saa. Tegelikult südames väga kurjad. Kui mõni niisama näiteks palju lilli korjab metsas hästi palju, kui sinililli iga võsa nopib, suure kimbu. Seda ju ka ei tohi teha, sest lill peab ikka looduses ka olema. Looduses on ta ju ilusam kui baasis. Mina nopin alati väikese kimbu sinililli hästi väikese, need on isegi siis ilusamad, kui neid vähem on vaasis sest looduses on need pälvi ilusamad ja looduses peab neid rohkem olema. Teekaldal kasvas tammepuu, ta ladvas keekumas käis kuu Takstel kuldnokk, vilet lõi tee matka Lisbethi. Päev hingas kuuma nagu saun, nüüd tehti lahti rännupaun, kuis maitses leib, kus lõhnas või matkapere sõi ja jõi. Oksi, tõstes kandis hoolt, et katus oleks tema puu, et laps seal vilu varju saaks. Et jaksu jätkuks matkamaaks. Heal veere näol, mis kõrgelt käis. Poolate hääli oli täis, eks Eha kõlavamaks vii mind nägadi tõusissi. Sest. Taiast laulad, vanad on ta juurde. Tald tüves tal igal oksal lastejutt ja naerukihk ja rännurutt. Ütle, mida sa soovid? Ma soovin, et kõik inimesed oleksid väga rõõmsad ja et oleks hästi ilus ja kõik linnud saaksid ilusti munetud ja saaksid kõik lilled, käed ilusti pesadest välja ja loodusel ka läheks hästi, et keegi enam ei lõhuks, puid. Jäi napiks, hästi palju lilli metsast ei rikuks loodust. Sooviksin muidugi, et sellel kevadel ja ka järgnevatel kevadetel ja aastaaegadel ei tuleks sõda. Sest kevadel ju ka selline. Toodva ärkab ja ja kõik muutub ilusaks ja minu meelest ei tohiks seda kunagi tulla. Ma soovin kõikidele nende oleksid kõik töökad ja aused. Püüaksid ikka paremad olla. Muidugi see Saaved tunnistusi ikka head oleks, seda ma soovin kõikidele lastele. Et suvi oleks ilus.