Millest me siis oma jutu peale hakkaksime? No kas või sellest, kuidas teist 1940. aastal üsna varsti pärast juunirevolutsiooni sai kommunistlik noor linna partise varem meenutavad on ju teada, et Mulgimaa oli tuntud isamaalase kantsina. Oli jõukas juba ärkamisajast peale ja selle suurpõllumehed olid siis arvestatavalt ka kehtiva pätsu valitsuse alustaladeks. Teiega õppisite Viljandi poeglaste gümnaasiumi viimases klassis. Ja ega gümnaasiumgi tookord olnud vaesemate jaoks. Seal püüti õpilasi kasvatada ikkagi. Kehtiva korra vaimus. Kui nüüd lühidalt öelda, siis seal, kus kodanlikus riigis on jõukus, seal on kõrvuti ka viletsust ja sellepärast pole imestada, et ka klassivõitlus Viljandis ja Viljandimaal polnud mitte nõrgem, vaid kohati isegi tugevam kui teistes linnades ja maakondades. Nähtavasti ei saanud revolutsioonilistest sündmustest tol ajal lihtsalt rääkida, nagu me mõnikord teeme. Et saadi teada sündmustest Tallinnas, siis otsustad ikka kohapeal koosolek või miiting kokku kutsuda ja edasi läks juba uus elu. Nii arutades võib isegi kerkida küsimus, et kuidas siis ikka sai väiksearvuline kommunistlik partei võimu võtta riigis, kus oli rohkearvuline pätsu park, Teie, isamaaliit, kaitseliit ja umbes nii püüavadki asju seletada meie vaenlased, kui nad räägivad revolutsiooni ekspordist ja muust seesugusest. Mulle tundub, et me peaksime juunirevolutsiooni kaalu kaussidele ühe tähtsamana panema. Nimelt töötava rahva kollektiivse mälu. Ja seal oli talletatud revolutsioonilise võitluse traditsioonid oktoobripäevilt 24. aasta ülestõusust ja 20 aastat kodanliku võimu oli lihtsalt liiga lühike, et need rahva mälust kustutada. Oli ju Nõukogude võim, Viljandimaal oli Viljandi punane kütipolk ja 24. aastal olid nii Viljandis kui ka Põltsamaal moodustatud oma löökrühmad. Või siis Viljandi töölisühingu koosolekut. 30. aastail liikusid Viljandimaal ringi lendlehed. Ilusti, Alfred tarmanni ette vetel paljundati need Kõpus. Niisugune oli baas, millele juuni revolutsioon, toetus. See oli lai. Ma tegelesin ligi kolm aastat, nüüd viimasel ajal just oma kodumaakonna revolutsioonilise liikumise uurimisega. Ja ma võin selle pärast päris kindlalt öelda, et ei olnud ühtegi valda, kus poleks olnud niinimetatud punaseid peresid. See tähendab inimesi, kelle sugulased elasid Nõukogude maal kes olid istunud kodanliku Eesti vanglas poliitilise tegevuse pärast kelle perest sugulasi või häid sõpru poleks tapetud. Valge terrori ajal 20. aastal ja üldse gruppe, kes kuulasid Moskva raadiot. Mulle tundub, kui me räägime vaid sündmustest Tallinnas. Pöörame sellele kogu tähelepanu, siis sellega me ahendame juunirevolutsiooni sotsiaalset baasi. See on nüüd siis nii-öelda taustsüsteem, mida olete hiljem aastaid nüüd uurinud, sest ega sellel ajal ju noorele mehele ja no need asjad hoopiski niiviisi selgelt, seepärast ma küsikski, et aga kuidas ise jõudsite selleni, et augustis 1940 saidist. Ja ma pean jälle rääkima oma koduvallast ja kodukülast ja inimestest, kes mind ümbritsesid. Ja muidugi sotsiaalsetest tingimustest. Need olid tugevamad kui kodanlikus gümnaasiumis pakutu. Võib-olla ma alustaksin sellest, et meie koduvallast oli pärit Jaan Toom. Ta oli ju teada kogu vallale tema viimasest kohtuprotsessis, tema viimastest sõnadest liikusid legendid. Ja mu vanaisa, kelle nimi oli samuti trump, ütles ikka, et oli mees ütles kohtunikele näkku, et te olete varga valitsuse esindajad. Ja Jaan Trumpi abikaasa Nadja oli meie perekonna isiklik tuttav. Käisime temaga läbi, tema käes olid mõned Jaan Tombi vanglapäevikud. Sellest, mida ma rääkisin. Muidugi ei saa teha järeldust, nagu olnuks meil tegemist kodus mingi erilise revolutsioonilise perekonnaga. Meil oli lihtsalt tavaline perekond, kes tahtis elada normaalselt ja tahtis, et ka teised inimesed saaksid elada. Aga niisuguseid sidemeid oktoobri sündmustes osalemise ja muud oli sadadel ja tuhandetel. Peredel võiks siis öelda, et need olid praktilise elukogemused teiselt poolt aga noor inimene on aldis informatsiooni hankima igalt poolt. Kas ka kirjandusel võis mingi mõju olla ja kas oli selliseid kanaleid, millele kaudu kirjandus saigi hankida, sellel ajal? Kui ausalt öelda, siis kanal, mille kaudu maa kirjandust sain, see on mulle siiani teadmata. Aga juhtus nii, et no minu nõrkuseks oli kirjandus üldse trükisena ja selle jahil ma olin naabrite juures, kellel teadsin olevat raamatuid. Meie perekonna tuttavaks aga oli üks eluaegne kraavi kaeba ja lina kolki, Johan väester, kellel oli igasuguseid põnevaid kriminulle ajalehesabadest kokku panduid. Ja too mees ühel heal päeval 1938. aastal andiski mulle Leningradi Eesti kirjastuses välja antud kommunistliku partei manifesti Engels'i perekonna, riigi ja eraomanduse tekkimise, Solovjovi ülesküntud uudismaa ja veel teisigi asju. Ta ise ütles, et ta need saanud kelleltki sugulased, kes elab Leningradis. Aga mismoodi ja kuidas, seda ma tõesti ei tea, sest ta tore inimene suri just enne juunirevolutsiooni. Ja jälle ma tahaksin rõhutada, et ka Västerite pere see ei olnud mingi revolutsionääride pere. Nad olid lihtsad inimesed, palgatöölised ja minu arvates see samuti tõend tapeti. Et ega Eesti rahvas ei seisnud teelahkmel sugugi mitte ainult juunis, vaid tööinimene oli selleks varem valmistatud, kuigi ta protest seisis tihti vaid niinimetatud paks magude valitsuse kirumises või ähvardustest kõigile lõpp teha. Kui aga rääkida viljandi töölisnoortest, siis Nende hulgas hakkas revolutsiooniline selgitustööhoogu võtma just sellest ajast, kui sinna saadeti asumisele kommunistid, dimeetrikus, miin, Oskarabori, samuti Mölder ja sel ajal loodud töölisspordi ring. Võitlus oligi tegelikult viljandi legaalse komsomoliorganisatsiooni eelkäijaks. Seal olid aktiivsemad vennad, rehittelid, rüütel, paljud teised ja juba see tähendas palju, et läbi linna mingi rongkäigus punastes dressides mille vastu Sakala jälle mässudestis. Niisugune oli umbes tolleaegne õhkkond meie maakonnas. See on siis nüüd taustsüsteem, eeltingimused, proloog nüüd aga läheksime sünkrooni sellel suvel juubelisündmustega, siis suvi 45 aastat tagasi ja Ants Saar No see oli selline nagu kõigile minusugustele koolivaheaeg, kibedad põllutööd ja see seletab ka paljugi. Vahe oli vaid selles, et tookord ükskõik, kui väsinud ma ka olin, ma kõmpisin oma kolm kilomeetrit maha sõbra juurde, kellel oli raadio. Igal õhtul käisin seal ja nii ma saingi juba 21. juunil õhtul teada Tallinnas toimunust. Oli paar kohapealsed miitingut, siis sõitsime paarikümne kilomeetri kaugusele Einale. Sest põllumehe elu on juba nii, et sündigu maailmas mis tahes, aga põld peab vilja lehma Peavad lüpsma. Ja alles kuskil augusti algpäevil. Ma otsisin ühel koosolekul üles täitevkomitee uue esimehe, Jürgeni tooli kommunist, kes oli istunud vanglas pärast esimese detsembri ülestõusu siis meie valda elama asunud. Ega ma tegelikult ei läinudki tema juurde selleks, et luua komsomoliorganisatsiooni, vaid lihtsalt rääkima uues olukorras midagi ja kuidagi noortega tegeleda. Ja tema ettepanek luua valla oma komsomoliorganisatsioon, see tuli mulle ausalt öelda üllatuseks, sest kommuniste, komsomole neid kujutasime endale ette siiski millegi irilistena, kes on võidelnud, vanglas istunud, kannatanud. Kuid jah, komsomoliorganisatsiooni Me lõime kolme poisiga tarmutik, Greenberg, mina mind valiti sekretäriks. Kolme nädala pärast algas kool ja siis kuulusin ma juba kooli komsomolikomitees. Huvitav, missugune oli jõudude vahekord gümnaasiumis ja arusaamade vahekord? Seal ausalt öelda oli muidugi olukord tunduvalt keerulisem, sest ega meid alguses rohkem polnudki kui kõigest kolm kommunistlikku noort. Need, kellest moodustati kommid, D. Ja sekretäriks oli arseen Jaani eriti selgesti. Mul on meeles esimene koolipäev, kui esmakordselt ei alustatud. Kooliaastad jumalateenistusega aulas ja lauluga. Kas õnnista ja hoia või Ma kummardan sind armuvägi. Kuid internatsionaal jäi seekordsel avaaktusel siiski ka üsna nõrgaks. Seisime aulas seal üles rivistatud klasside kaupa. Ja tol ajal ma poleks tõesti osanud aimata, et tookord seisis minuga ühes reas üks meie vabariigi tulevane minister ja üks akadeemik. Ja et veidi eespool on veel kaks tulevast ministri asetäitjad, kõrgkoolide õppejõude ja nii edasi. Aga minul endal oli jah, olukord võib-olla keerulisem ka veel selle tõttu, et gümnaasiumi niinimetatud eliitseltskonnas olin ma ise jõudnud ka koolieliidi hulka ja just tänu sellele, et olin kirjutanud õhtut täitvat näidendi mis koolipeol ette kanti, olin koolialbumi autor ja toimetaja. No nii-öelda seltsitegelane, kuigi ma ei kuulunud ei noorkotkaste ega kaitseliitlaste hulka. Ja muidugi minu astamine komsomoli tekitas selle Tabas erilist viha, minult endalt aga nõudis, sega meelekindlust, aga minule tuli omakorda üsna varsti juurde veel kolmas komsomoliülesanne. Ja minust sai ühtlasi ka Viljandi maakonna komsomolikomitee liige. Mida see praktiliselt tähendab, mida tuli teha? No see tähendas uusi ülesandeid väljaspool kooli ja ausalt öeldes suurem osa aega kuluski mul tol ajal igasugustele muudele ülesannetele. Ja ega ma selle üle ei nurisenud ka, sest tunduvalt põnevam oli nii-öelda uue elu ehitamine kui koolis ladina, inglise või saksa keele kontrolltöödeks. Uute sõnade pääduupimine. Enne meie kohtumist heitsin pilgu eesti kirjanduse biograafilisse leksikoni, et oma teadmisi laiendada ja seal on kirjas, et juba 1940. aastal töötasite Viljandi ajalehe toimetuses. Samal ajal aga olite ju kooliõpilane gümnasist. Ma ise teen selle kohta nalja, teistele noortele avas nõukogude võim koolide uksed, aga mind võttis ta koolist ära. Tegelikult oli asi nii, et Viljandi oli juba mitu kuud ilma aia leheta. Purutagurlik Isamaaliidu oma maa pandi küll kohe kinni, kuid Sakala toimetuse mehed kinnitasid, et nad aitavad kaasa uuele võimule. Lubasid teha Sakalat nagu vaja ja nii ta jäigi ilmuma. Minu teada oli ta vist viimane kodanlikus Eestis ilmunud ajaleht, mis ilmus endise nimega ja vana toimetusega. Ja võimalik, et siin oma osa oli ka Sakala nimel ja austusel Karl Roberti vastu. Nojaa, aga varsti selgus, et midagi sellest välja tuule endine kõmulehes diil üles puutus ka organisatsioonilistes küsimustes. Mõnest asjast oli rohkem kahju kui kasu. Kasvõi näiteks sellestki propageeriti, et uus nõukogude kultuur, see peab olema vormilt sotsialistlik ja sisult rahvuslik. Ja mine võta kinni, palju nendes asjades oli naiivset lollust palju sihillikust. Aga Sakala läks hingusele. Ja maakond oli leheta, kuni saadeti Valgast toimetajaks Lehari. Tookordne muidugi kõiki neid asju ei teadnud. Istusin nagu koolipoiss ikka, kui ma ei eksi, vist eesti keele tunnis, kui kooli kojamees tuli kiirustades kohe direga Harry juurde. Mind oli varemgi koolist ära kutsutud just komsomoli asjade pärast, aga seekord oli direktargi vana ja härma veidi närvis, teatas, et mind oodatavad kiiresti-kiiresti ja ei kellegi muu kui parteikomitee esimese sekretäri abordi juurde. Läksin siis veel kord klassi ja võtsin portfelli ja muidugi esialgu ei teadnud, et rohkem ma oma klassi enam tagasi ei pöördu. Parteikomitees aga olid abori juures juba Tallinna seltsimehed Joosep Saat. Kõigile tuntud ja mees, kes tegi väga palju Eesti nõukogude ajakirjanduse loomiseks ja keda me hiljem köita nimetasime armastusega pappi saaniks. Need olid nad Viljandisse tulnud appi, et ajalehe toimetust komplekteerida. Ja seal siis tehtigi ettepanek asuda tööle toimetusse ja lõpetada kool eksternina. Ettepaneku võtsin ma sealsamas vastu. Seebeesti võlus, kuigi elu näitas, et eksternina lõpetamisest ei tulnud midagi välja ja alles kümmekond aastat hiljem, pärast sõda sai mõelda hariduse jätkamisele. Tänapäeval. Kulub viis aastat kõrgkooli stuudiumi, et valmistada, et ajakirjaniku ja siiski veel ütlema, et ta on alles noor, peab omandama kogemusi töö käigus. Teie sattusite otsese töökeerisesse. Mis. Ülesanded olid, no esimene kaks päeva oli toimetaja käsul meie ülesandeks välja mõelda ajalehele uus Pealkiri ja siis me käisime, esitasime igasuguseid variante, kuni lõppude lõpuks ma ei tea siiamaani, miks jäädi just peatuma punasel tähel esimese artikliga lihtsa artikliga komsomoliülesannetest maadlesin ligi nädalapäevad. Ja ometi olime maju varem kahe nädalaga valmis kirjutanud terve õhtu täitva näidendi kolmes vaatuses, mida isegi koolilaval ette kanti ja kordolin klassikirjandi asemel paari tunniga kirjutanud hoopis poeemi. Ja sellepärast alati, kui ma mõnikord kuulen alahindavat suhtumist ajakirjanikud töösse, siis mulle tulevad meelde just esimesed päevad toimetades. Ajakirjandus on professionaalsus, millele ka niinimetatud päris kirjanikul ei tasu üle õla vaadata. Ja tol ajal ma tundsin tõsist aukartust vanade niinimetatud ajakirjanduskalade vastu, kes hommikul kirjutusmasina taha istudes lõunaks terve joone aluse lõpetasid. Üldse, aga ma olen saatusele tänulik, et ma sain koos töötada nende kogenud ajakirjanikega, kes olid töötanud kodanlikus ajakirjanduses ja kes kohe pärast juunipööret tulid üle nõukogude ajakirjandusse. Nii neilt oli siis midagi õppida, kuid küsige enge nüüd, mida õppida oli tõesti palju. Ma ei räägi sisust, kuid eelkõige operatiivsust, nende tohutut töövõimet ja professionaalsust. Sest teisiti, nad ei saanud omaaegsete peremeeste juures töötada. Võtame näiteks korrespondendid. Ta töötas niinimetatud fiksumi alusel, see tähendas, et ta põhipalk oli kõigest mõnikümmend krooni kuus. Sellest jätkus vaid korraliku korteri üüriks. Peamise sissetuleku aga sai ta pea honorari eest, mis olenevalt siis väljaandest oli kaks kuni viis senti rida. Selleks, et. 150 kuni 200 rida päevast ja niimoodi päev päeva kõrval, muidugi, selles oli sageli vahtu, kõmuteadetes, keerutamist ja nii edasi. Kuid need olid siis kirja ja ma ei tea praegu ajakirjanikku, kes võiks öelda, et temalt ilmunud keskmiselt 100 rida päevas. Kui kuus ilmub meil ükski joonealune siis selle autor on juba tehtud mees. On muidugi päris selge, et Nõukogude ajakirjaniku vastutus oma sõna eest on tunduvalt suurem, aga kas me siiski mõnikord seda vastutust ei kasuta ka kaitsekilbina oma päris tavalisele laiskusele ja sellepärast tänaste toimetuste kabinettides. Ma ei kuule nii palju kirjutusmasinate plagisemist mis oli iseloomulik minu noorusaja toimetustele rohkemale askeldamist, arupidamist maailma asjade arutamist. Aga meil tuli näiteks teha viie kuue inimesega punast tähte ja Sakalat, mille numbri maht oli sama suur kui rahva häälel. See lihtsalt. Sundis ja ma jälgin teie mõttekäike, kuidas põimuvad minevik ja tänapäev ja eks see ongi juubelipäevade üks küllaltki olulisi mõtteid, et lihtsalt analüüsida, mis on muutunud, kuidas ja miks on elu muutunud. Aga siiski jälle tolleaegse situatsiooni erilisust arvestades. 1941. aasta see oli siis kevadel, olite te juba Järvamaa ajale töötav Järvalane vastutav toimetaja. Kui nüüd mõelda tavaliselt, kuivõrd kogemusi ja alles äsjane koolibuss Selles, et minust nii üleöö vastutav toimetaja sai. Selles on küll rohkem süüdi igasuguste asjaolude kohta kokkusattumus, kui minu tolleaegne ajakirjaniku professionaalsus. Ja nimelt Järvamaa oli tookord maakondadest endiselt ilma oma aja leheta ja siis võeti vastu otsus, et Viljandi ajaleht on ühtlasi ka Järvamaa häälekandja ja selleks oli paidesse luua vaja abi toimetus. Ja kuna ma Viljandi toimetuses oli ainukene kes võis üle kolida ainult ühe kohvriga, siis mind sinna saadetigi. Järvamaal aga võttis parteikomitee sekretär Säremat mind kohe vastu, kui uut toimetajad, et nyyd aga paneme oma ajalehe käima, kui juba siia sõitsid. Et Järvamaal peab ikka olema oma toimetus, mitte mingisugune abi. Toimetus ja lehti peab olema oma, mitte kahasse mulkidega. Ja nii ta seda asja ajas, kuni vabariigi keskkomitee võttis vastu otsuse luua Järvamaaajale ja mind kinnitati selle vastutava toimetaja kohusetäitjaks. Ma arvan, et ega vist ei enne, ega pärast ei ole ühtegi ajalehte tehtud niisuguses olukorras, nagu tookord tegime, töötavat Järvallast. Paides polnud trükikoda, kust trükkida. Samuti polnud ajakirjanikke, kellest toimetust moodustada, trükkima hakkasime ühiselust Tallinnas. Poolteist kuud olin vastutava toimetajana üksipäini ja nii ma siis ühel päeval korjasin ja kogusin paides materjali. Õhtul sõitsin kitsarööpmelise Tallinna poole. See tähendab, logistasin Türiini, seal oli mitu tundi ootamist, kuni Viljandi poolt tulev rong tuli varahommikuks Tallinnasse, sain seal kohe materjalid laduda, sealsamas tegid talurahva häälekorrektorit kibekiiresti korraga Touri tuntud jalgpallur. Kas oli ühiselu küljendaja oma ala tõeline virtuoos, see pani lehe tunniga kokku sama kiiresti läks vormide valamine ja õhtuks oli mõne tuhandeline tiraaž ka ratast läbi lastud. Praegu aga päev-päevalt süveneb tunne, et trükikoda pole mitte toimetuse jaoks. Ja selleks, et iga ajalehenumber võimalikult huvitavam tuleks. Aga toimetus on selleks, et trükikoda saaks oma plaani täita, töötada graafiku järgi. Ja just viimasel ajal ajab mulle lihtsalt hirmu peale teadmine üsna varsti pärast oma käsikirja andmist. Toimetusse autor näeb seda juba trükituna kas ajalehes või ajakirjas. Kuid sinnapoole jah, näikse asjad arenevad ja rikka töö paremad korralduse nimel. Muidugi võidakse öelda, et autor peab oma käsikirja suhtuma nii hoolikalt, talle hiljem ei ole vaja mingisuguseid parandusi teha. Aga ma palun siiski mind uskuda, et üks asi on lugeda kirjutatud käsikirja või kuulata sõna mõju kasvõi mikrofoni ees esinedes. Teine asi aga on, kui loed masinakirjas veergudel või juba valmis murtud leheküljel. Ja muuseas ka insenerid teevad ju enne valmis masina katsemudeli ja alles pärast proovi annavatamas toodangusse. Ja ma tahaks küll, et tehnika arenguga ei võetaks kirjutaval inimesel ära võimalust näha oma töömudelit ja kui vaja, anda sellele ka veel viimast lihvi. Te rääkisite näidendist, mida olite kirjutanud ja poeemist klassikirjandi asemel ja praegu olete te viie publitsistika raamatu autor ja kuues on nii, nagu ütlesite varem kirjastuses. Kas võib siis öelda, et juba tollal hakkas teid rohkem tõmbama kirjutamise kui ainult ajalehe tegemise ajalehe juhtimise organiseerimise poole? Jah, seda muidugi, aga mis need publitsistika-sse puutub, siis alguse sai see tollest ajast kaudselt mitte otseselt. Lihtsalt asi on selles, et tõeliseks publitsistikaks saab ikkagi pidada seda, kui autor mõtiskleb, elu tal on, mille üle mõtiskleda on vaja kogemustepagasi teadmisi. Ja seda muidugi 20 aastasel noorukil ei olnud, olid üksikud följetonid olupildikesed ja publitsistika, mis kaante vahele sobis. See hakkas tulema hoopis aastat 15 hiljem, kui oli juba millest kirjutada ja. Te ei ole ta sellest saanud tänase päevani kuigi võib-olla oleks palju meeldivam, ma mõtlen just seda kirjaniku positsioon ühiskonnas silmas pidada tunda end uue romaani, näidendi jutustus autorina milles on teie jaoks publitsistika külgetõmbejõud või, või on küsimus ande laadis? Ma ei tea, võib-olla kõige õigem öelda, et küsimus on lihtsalt minu isel hammus sest ma olen ju kirjutanud ka jutustusi, stsenaariumi, isegi ühe romaani, kuid iseloom on selline, et ma ei saa lihtsalt millestki rahulikult mööda minna. Ja siis tahad otse välja öelda arvamuse. Mõnikord arvatakse ja et publitsistil pole lihtsalt vastupidavust pikema romaani või muu sellise kirjutanud ütlemiseks. Nii ma ka just ei ütleks, sest näiteks raamatu ühe komandeeringuaruanne selle kallal ma istusin viis aastat, tõsi küll, teise töö kõrvalt. Ja see käsikiri, mis praegu kirjastuses, see nõudis kolm aastat päris pidevat tööd, küll arhiivide uurimist, kohtumist kümnete sadade inimestega. Kuid niisugune töö on ka endale meeldiv, üldse uudishimu ja uue avastamise rõõm. See peaks olema omane igale publitsistile. Minu õnnetus aga nähtavasti on selles, et ma enda jaoks olen avastanud tunduvalt rohkem, ütleme kui ma olen suutnud seda teistele anda paberile panduna. Ja sellepärast neid eriti just viimasel ajal ma nokitsen ühe või teise niisuguse asja kallal, mida võiks nimetada publitsistikaks jättes kõrvale ühe niisuguse isegi pikema töö, mida publitsistika nimetada ei saa. Ma lihtsalt tunnen, et on asju, mida ei tohi ainult enda teada jätta. Ja nende hulgas ka niisuguseid, mida peale minu keegi teine ei tea. Öeldakse, et publitsistikat. Eluiga on lühike ja kuigi ta oma sünniajal on ülimalt aktuaalne siis tema tähendus ja tähtsus õige pea kustub. Sellel ajal, aga puhas kirjandus või suur kirjandus jääb igaveseks. Kas pole mitte selles üks põhjus, et kuuleb kurtmist, nagu poleks publitsistika kirjanike hulgas populaarne ja ega ta seda eriti olegi? Aktuaalsus ja mõnikord isegi päevakajalisus on tõepoolest publitsistika jaoks väga tähtsad. Kuid ühepäevaliblikaks ma publitsistikat siiski ei saada nimetada. Kui minna ajas ette näiteks pool sajandit või rohkemgi mille järgi siiski tulevased ajaloolased, teadlased annavad hinnangu meie ajastule ühiskondliku mõtte arengule. Arhiivimaterjalide kõrval suhtlevad nad vanade 100-le kaustades, nagu meie seda täna teeme, kui me möödunud sajandit uurime. Hindamatuks materjaliks on Nendele tulevastele inimestele raadiolindid, videosalvestused ja nii edasi, nii edasi ja selle kohta kasvõi üks viimase aja järsku pähe tulnud näited. Tallinnfilmis tehti 30 aastat tagasi juba kroonika kõrval ka kunstilisi filme. Ja vaevalt oskasid kroonikud nii-öelda madalama filmikunstiga tegelejad tookord arvata, et 30 aastat hiljem hakkab televisioonis ilmuma stoppkaader ja sajad tuhanded televaatajad jälgivad seda nagu põnevusfilmi. Aga kunstilised filmid. Tegemise ajal olid kuigi tegijad olid arvamusel, et just nemad teevad suurt ja jäävad kunsti. Kuid ärge võtke seda vastandamisena või ühe tõstmisena teisest kõrgemale. See oli lihtsalt nendele kes mõnikord vastandavad ajakirjandust, kirjandust, publitsistikat, romaani jutustust. Ja need on lihtsalt elu peegeldamise erinevad tasandid, erinevad. Tüübid, aga siiski ikkagi kordame publitsistikanappusele. Ma rääkisin publitsistile omasest madalast valule, väest avastamise rõõmust ja huvitundmisest kogu maailma asjade vastu. Ja küllap siis nende puudumine on põhjuseks, miks publitsistikat on napilt. Ja mulle tundub, et tunda annab nähtavasti ka see, et mitte ainult kirjanikud, vaid ka ajakirjanikud on tulnud trükisõnasse teed mööda kõrgkool siis professionaalne ajakirjaniku kirjanik ajakirjanik muidugi korvab isiklike kogemuste puudumise, rohkete ringe, sõitmistega, kohtumistega sellega, kuidas ta suudab sisse elada teiste inimeste muredest ja rõõmudest. Aga kirjanik, kellel pole toimetust taga sundima, sest see võib jäädagi oma kitsasse ringi. Ja minu arvates on veel üks põhjus, mis takistab minu arvates publitsistika arengut. Publitsistika siiski ja ihaldab operatiivsust mitte ainult autorite, vaid ka väljaandjate poolt. Eriti mis puutub kirjastus. Oletagem hetkeks, et neid kos seisame poolest suurte ümberkorralduste eel. Et mõni kirjanik või ajakirjanik tahaks istuda, tunneb lihtsalt kutsumust. Tahaks maha istuda mõne kuuga paberile panna selle, mis tal aastate jooksul on kogunenud südamele oma tähelepanekud, arutlused, mõtisklused, kuidas üht või teist asja parandada, midagi ma ei tea traja, polski või teiste vene publitsistide laadis. Siis ta ka jääb mõtlema, aga tööd pole veel kirjastuse plaanis. 86. aasta täies kõne alla võib tulla 80 800-l juhtumil 87. Ja uskuge, pärast seda kaob tal tahtmine midagi operatiivselt teha. Praegu jah, me räägime palju uue tehnika juurutamisest, vajadusest igal leiutus võimalikult kiiresti masstootmisse anda. Kuid ka iga käsikiri on ju uus toode on avastus leiutada. Ja tema seisma jäämine tähendab samuti korvamatut ahju just ideoloogia töös esteetilise Se eetilises kasvatamises. Eriti siis, kui tegemist on publitsistikat. Meie aeg saab ümber ja lõpuel tooksin mõtted tagasi alguse juurde. Siis sündmustesse 45 aastat tagasi. Ma ei hakka esitama küllaltki traditsioonilist ajakirjaniku küsimustest, mida arvate õnnest küllaga, küsiksin, mida peate enda elus kõige tähtsamaks ja, ja missugune mõju sellele selle kujunemisele? Oli siis 40. aasta sündmustel? Aga ma võin vastata, aga siis ka sellele, mida ma õnneks pean ja. Just nende aastatega. Minu arvates on inimese elus siiski suurimaks õnneks see, kui ta on mõistnud ajaloo arengu seaduspärasusi ja asunud nende leeri, kes võitlevad inimkonna progressi humaansuse parema ühiskonna nimel. Igaüks muidugi vastavalt oma jõule. Ja see valik oli 40. aastal ja ma nägin nendel aastatel ka neid, kes klassikuuluvuse või mõnel muul põhjusel meiega kaasa ei tulnud. Ma olen hiljem ka nende elukäiku jälginud. Mõned neist elavad küllaltki jõukalt, kuid ma kadestan neid. Nendes on mingisugune väärdunud hingeelu. Mõned neist ja nad julgevad ainult öötundidel endale tunnistada, et nad on lihtsalt õnnetud. Aga üldse esimene nõukogude aasta. Tõepoolest, see andis mulle kõik. Õnnelik olla andis tohutu elukogemustepagasi, eriti tänu tööle komsomoli organisatsioonis ajalehes. Ja mõnikord ma elan praegugi, nagu öeldakse, sellest vanast rasvast ja juhtus peale selle veel, nii et ka minu isiklikus ja perekonnaelus oli see otsustava aasta sellepärast et ma oleksin siis perekonna loonud. Kuid meie Viljandit, komsomoliorganisatsiooniga juhtus nii nagu paljude teiste organisatsioonidega. Ja pärast sõda oli Viljandis kõigest 27 kommunistlikku noort. 500-st, kes olid enne sõda ellu jäänud komsomoliaktiviste maakonnakomitee liikmeid ja seal töötanud poole tosina. Ja kohtumistel oli meil alati tavaliseks hüüatuseks. Sa oled elus ja vastaseks oli. Ja näe, sina ka oled elus. Ja niisuguste hüüete saatel saimegi neli aastakümmet tagasi kokku mina ja Viljandi komsomolikomitee sekretär Tarja abi, Irene salusil. Kohtumisrõõm oli vist nii suur, et me ei läinudki enam lahku. Ja praegu võime juba 600 öelda 40 aasta möödudes, et me oleme elus. Ja õnn on tõesti see, kui peale ühiste arusaamiste, perekonnaelus, laste kasvatamisel ja muudes küsimustes vaadatakse ühtemoodi maailma ja tunnetatakse oma kohta.