Jaan Rääts arvab Mati kuulbergis niimoodi. Loominguliselt viljakuselt ületab ta kõiki eakaaslasi. Võib-olla on Matti kuulberg Janne kõige täiuslikumalt avaldunud just kammeržanris. Meenutagem siinkohal kas või õnnestunud teist keelpillikvarteti soolosonaat viiulile kontsert tapashanatot, tšellole ja kvartetile ning soolosonaati tšellole eritaga hiljutist sonaati kahele klaverile sisukat ja meisterlikult loodud teost. Mitmed Matti kuulbergi teosed on leidnud tee üleliidulisele, jaga rahvusvahelisele kontserdilavale. Läti noor helilooja Juri eskals arvab, et Mati kuulbergi teise keelpillikvarteti puhul võiks mõni küsida. Kas teospolekki vanamoodne Jaan Rääts arvab. Küllalt vara avaldunud tehnilisest meisterlikkusest on kuulbergi puhul sageli räägitud. Siinkohal oleks ehk üpris sobiv meenutada Igor Stravinski sõnu. Märkused mõne uue helilooja tehnilise meisterlikkuse kohta tekitavad minus alati huvi tema vastu. Või et teatud määrani on tehnika ja talent üks ja see sama. Läti NSV riikliku konservatooriumi prorektor tšintars klavins on öelnud. Mati kuulberg suudab luua kergelt sundimatult nagu mängeldes. Tema fantaasia töötab jõuliselt impulsiivselt. Täna ongi meie stuudios Matti kuulberg ja muusikateadlane Tiia Järg. Mis annab loojale tõukeid, mis annab loojale impulsse ja kodasse looming üldse siis hakkab välja nägema loominguprotsess tühjast moosi paberist muidugi kunstiteosed on väga pikk, pulsi annab tavaliselt interpreet isiklikult minul, sest ei saa ühtegi muusikateost õhku kirjutada mitte kellelegi. Ja siin on olnud säärased juhused, kus tuleb otseselt minu juurde ja palub, vaat selleks selleks tähtajaks peab olema see, see teos valmis. Ja siis ei jäägi muud üle, kui, kui tuleb rakendada kõik oma oma jõud. Selleks, et see teoska tähtajaks laekuks, laekus tähtajaks just nimelt ja mida lähemal on, on tähtaeg, seda paremini tavaliselt töö käib. See tuletab mulle meelde ühte lugu noorsooraamatust ahest indiaanlase hobusest, kes hakkas äkki siis alles jooksma kudelt tera turie suruti kaks talli hoida, nagu ei võtnud jooksmist tõsiselt. Alguses on jah, tõesti niisuguse kartusega vaatad seda, seda noodipaberit, et mis ma sinna nüüd kirjutada. Sest esimest nooti on tavaliselt kõige raskem kirjutada. Iga noot peab olema kirjutatud nii, et see on ainuvõimalik noot selles kohas lihtsalt ei lähe midagi. Asi on ka selles. Kui näiteks Sammelsaurus palub minu käest ühtelugu siis mul tekivad kohe kindlalt niisugused assotsiatsioonid tema mänguga. Et peale selle, et assotsiatsioonid, flöödi erilise kõla ja võimalustega veel konkreetselt ka ühe interpreedi mängulaadiga ja ütleme, mingisugune muusika on juba valmis näiteks võtame keelpillikvartett, siis seda ümber teha näiteks puhkpillikvintetti ei saa, mitte mingil juhul, see ei ole see, ilmselt teose idee kätkeb endas automaatselt ka kohe. Ütle kas aktsiooni ja instrumentatsiooni sellepärast kui näiteks orkestrile hakata kirjutama konkreetselt minul tuleb teema siis, kui ma näen seda pilli. Oma kujutlus ja aga mitte niimoodi, et, et mingisuguse muusika orkestreerinud muusika, üld ja eri, ühesõnaga Distkümnentatsioon ei ole mitte mingisugune rööv, mida saab vahetada, nagu seda saab ka teha väga väga ilusti, isegi. Aga need huvitaks, ma arvan, noori kuulajaid ikkagi rohkem see probleem kuidas loomeprotsess ise käib, see on täpselt samasugune töö nagu ükskõik milline teine. Ka niisugune must, ma ütleks jah, aga vaat kui me tahaks teada mis toimub, no ütleme näiteks ühe helilooja ajudes, vot sellest momendist alates, kui ta on saanud ühe konkreetse tellimuse või ka ise on mõelnud välja ühe konkreetse sihi, et vot ma nüüd tahan kirjutada sellele koosseisule muusika vaat, mis siis toimub sinnamaani, kui hakkab noodipaberile lugu tulema? Ei oskagi öelda seda, sest need on niisugused, niisugused valuded paha olla tükk aega ja hulk aega nii halb olla ja kas niisugune mõtteline eeltöö? Ja see võib olla ilmselt ka väga individuaalne või kuidas? On küll? No näiteks me teame kovitši, oma 15. sümfoonia, kirjutas pooleteist kuuga. See eeldab seda, et tähendab niisugust mõtlemise aega enam noodikirjutamise juures ei ole seal ainult realiseerimis ainult realiseerimise aeg, aga ennem on juba kõik alates orgestratsioonist lõpetades vormiga, kõik on juba läbi mõeldud, olemas. Aga kas sina ise, mina kirjutan teistmoodi, sest ma tõesti ei tea, mis saab sellest muusikast edasi? Ai, vot see on väga huvitav, sest näiteks on on teada, et Puškin olevat ütelnud oma sõprade ringis, kui ta Oneginit Jevgenia niigi need kirjutas. Et kujutage ette, Tatjana viskas mulle niisuguse emboeta, läks mehele ja ja see ei ole kindlasti mitte poeedipoolne edvistus, vaid see on nagu seda kirjanduses vist nimetatakse seal. Tegelaskujude iseseisvumine, tegelaskujud elavad iseseisvat elu, ma kujutan ette, et muusikaline kujund võib hakata siis kah partituuris fikseerituna elama oma iseseisvat elu ja sundima nagu heliloojad siis tagant juba mingisuguseid omi radu pidi. Või kuidas, ja täpselt samamoodi näiteks viimases teosesse klaverisonaat, et siis laskma need on tehtud. Seal oli niimoodi selle, selle kolmanda osaga esimesed kaks osa kirjutasin ilusti ära, ei olnud mingit probleemi staaži poolest ja äkki enam ei oska kirjutada, kolmandates ei oska. Ja siis siis sai muidugi mõeldud, et mismoodi ja ja et kui palju ta peaks olema kontrassell, sellest, missugust muusikalist materjali. Ja siis tuli mul idee, et võtta seesama muusikaline materjal, mis esimeses osa seal ja pöörata ta lihtsalt ümber. Ja siis hakkas kõik lihtsalt minema, kaks päevadel valmis. Kas see on nüüd see sonaadi viimane jaht, minu marssal eksisteeris vahepeal veel üks viimane variant signaali jah, aga see, see ei kõlvanud kuskile, aga seegi on jälle üks niisugune huvitav tähelepanek loojate juures, kui ükskord teos on juba. Kirjutatud lõpuni siis mina teda enam ei paranda, mitte kunagi. Ainult niisugused tõesti väikesed asjad, mis on, mis on jäänud kahe silma vahele. Niisugused tehnilised asjad, mis mingil juhul ei määra teose üldideerinud, iseloom, aga mitte midagi. Ainult niisugused pisiasjad on heliloojad, kes kes parandavad oma teoseid elu lõpuni. Aga kas sa oled kirjutanud lugusid niisugusi? Noh, ma ei teagi, näiteks nimetama lugudeks iseendale või kellel ei ole, konkreetset sihtpunkti ei ole. Kui öelda, siis näiteks 11 laste peale klaverile selle ma kirjutasin, et lihtsalt ei ole lastel mängida midagi, see oli siis nagu nagu sugune, üldisem sihtpunktina üldisemal täitsa kena lammas jah, ka iseenda jaoks lauasahtlisse, sel pole mõtet. Ehk hakkab keegi mängida, mitte niisugust, aga siis võib juhtuda, et ei hakatagi üldse ja ja mõtle, kui palju aega on läinud ja kui palju vaimu on ära raisatud ja teiseks ei ole mul lihtsalt ikka kirjutad enda jaoks, sest nii palju tellimusi. Huvitav on see, et kui näiteks hakata kirjutama uut teost näiteks riiulile, siis ma võtan alati alati Belgiat, ei hakka mängima lihtsalt sellepärast, et seeria et ta tuleks, tähendab konkreetselt viiuli pärast elada selle pillimaailma nagu sisse. Ja muidugi alati peab ka seda, seda silmas pidama, et teos oleks tehniliselt küllalt raske. Sest kui kirjutada tähendab lihtsate vahenditega, siis tavaliselt interpreet sellest nii vaimustatud. Aga huvitav, miks, et interpredil tähendab oleks raskusi, mida mitte ületada, hääletada, aga kas on näiteks ka heliloojal vahest siiski soovi kirjutada mõni niisugune lugu, millel ei ole tellijat? Ma tulen ikka selle mõtte juurde tagasi. Ma arvan, et sul endalgi on mõni niisugune idee varuks ammu sealse sümfoonia sümfoonia. Aga miks sa seda sümfooniat? Sest esimene oli liiga hea? Ma ei taha kirjutada. Ahah, seda esiteks, aga veel võiks siis kirjutada, istuda, maha, kirjutada parema sümfoonia, vaat ma tunnen, et ma ei saa praegu. Sa kunagi ütlesid selle järgmise sümfoonia ei saa siis teineteise teise sümfoonia kirjutamise kohta, et kirjutaks, aga ei ole idee. Mis asi on helilooja jaoks kunstiteose idee? Üks üks asi on idee. Tähendab konstruktiivne niisugune ülesehitus. See on üks millele rajades võiks hakata teost arendama, ja teine on muidugi muusikaline ideed, puhtmuusikaline teema, kui seal mingi intonatsioon näiteks. Aga kas selle idee sisse mahub ka helilooja poolne soov? No vaevalt, et need looja ise sellele täpselt mõtled, kuidas seda sõnastada, aga alateadvuses ma kujutan ette, ta võiks olla mingisugune soov mingisuguseid tundeid või mõtteid selle muusika kaudu edasi anda. Kas niisuguse asja peale looja ütleb? Ei, mitte kunagi. Mitte kunagi, arvad sa. Ma ei oska sulle öelda küll, aga ma ei ole iialgi iialgi selle peale tulnud, lihtsalt et, et need konkreetsed tunded edasi anda või kui näiteks balleti kirjutada, siis on ju konkreetselt ma näen seda. Seda tegevust. Ja vastavalt tegelase sugusele iseloomule kirjutage muusik, kas on võimalik, et kui teos valmis on, et siis sellest hakkab kiirgama hoopis midagi niisugust, mille peale sa ise mõelnud ei ole. Ühesõnaga, kas see teos võib sulle endale tunduda ka mõnes mõnest aspektist täiesti uuena ja seda on tihti öelnud? Tähendab, leiad lihtsalt mõne uue idee sealt, mida sa eile enne mõelnud. Ja see muidugi nüüd muusikateadlaste niisugune huvi selle asja vastu väga palju netis Helju Tauk leidnud minu teostas seda, mida ma üldse ise teha. Niisuguseid näiteid must kaevus? Päris rohkesti on teada Mozartist, eks lugu, buda Prahast lahkudes kirjutas sõpradele kaanoni kahe kanali, et üks seal oli siis niisugune väga lustakas olnud ja teine oli olnud kuidagi nisugune, rahulikum tõsisema poolseima, kui need kaks kokku pandi need kaks meloodiad, siis äkki kõik lauljad ei teki aru, et see on väga traagiline kontseptsioon, mis sealt välja tuli helilooja olevat, sest ise nii kohkunud, et ta oli peaaegu jooksnud nende juurest postitõlda ja minema kihutanud ise nagu ei ei osanud seda oodata. Looja ei näe kõiki aspekte. Teose mõjujõu aspekte ilmselt ei näegi ette. See on minu meelest väga tore. Kui ta kõik ette näeb, siis, siis ei oleks mõtet kirjutada siis jah, ja natukene ühekülgseks. Ta ütles, et kui hakata nüüd mõtlema nende asjade tööle mis toimub ajus ja nagu sa rääkisid ja miks ma seda teen, siis, siis võib-olla seal kõik tegemata siis jahitahakski, teha ära midagi mis moodiva hüpped liikuvale trammile, kuidas ma paremat jalga vasak õhus lihtsalt hüppab.