Mina lood. Täna läheb mina külla inimesele, kes teab palju jaapani kohta kohe kuuled, kes on. Miina lood. Tere, minu nimi on Miina. Tere, minu nimi on Alari Allik, mina olen jotonoloog. Pillan kaheks, küsimus, kas ma võin selle küsida? Palun, mis tähendab jaapanoloog? Rapla logo on selline inimene, kes uurib Jaapanit mingil moel. Mina isiklikult uurin rohkem jaapani kirjandust. Mine ise, ütleb, et Jaapan on omapärase kultuuriga maa, mida see tähendab? No tegelikult on iga kultuur omapärane, ma arvan, et su isa pidas silmas seda, et Jaapan tundub kuidagi eriti kummaline, kaugele lähevad ja see on omane kõikidele Euroopa riikidele, et me vaatame just asju enda vaatevinklist ja siis Jaapan tundub selline teistsugune, imelik, sama sellega jaapanlastega kohtudes, nemad räägivad sageli üldse ei tea, kus Eesti on neile tunduda Eesti hästi kauge kummaline. Aga ma arvan, et jaapani kultuur on siiski natukene omapärasem, võib-olla kui teised kultuurid just selle poolest, et nad on nii pikka aega elanud nagu kaugel maailma servas, kus nad, Jaapani saared meile tunduvad olevat oli neil läbikäimist teiste rahvastega nagu suhteliselt palju vähem kui, kui ülejäänud maailma riikide ja, ja seetõttu see kultuur sai seal Hiina külje all suhteliselt kaua nii-öelda omas mahlas küpseda ja välja arendada võib-olla sellised erijooned, mis paistab meile erakordsest Aga näiteks, mis on väga omapärane jooni Neid asju on muidugi palju, põhiline on kindlasti see keel, eks millele teist sarnast maailmas ei leidu, siis muidugi see loodusest ja keskkonnast tulenev selline käsitööoskuse kunstid võib olla. Aga miks jaapanlased ei söö lusikaga? Jaapanlased nüüd juba tänapäeval söövad lusikaga, noh, väga palju ja nuga ja kahvel ja kõike meile tuttav arsenal on seal kodus kasutusel täpselt samamoodi pikka aega oli kombeks ainult pulkadega, see isegi Hiinas, tegelikult vanal ajal oli kasutusel selline portselanist lusikas. Aga jaapanlastele on tundunud, et pulki on võib-olla kõige meeldivam kasutada pulkadega nagu Jaapanis traditsiooniliselt söödud juba ammust ajast peale. Sellel on on nagu mitmeid põhjuseid, miks just pulkadega tegelikult ei ole ju teada täpselt, et võib-olla on mõeldud alguses, et sõrmedega ei ole ilus süüa, siis pulgad tunduvad sellised loomulikult sõrmepikendused nagu pintsetid, laadsed, asjad, millega neid toita, saab kätte. Aga kuidas jaapanlased söövad suppi, süüa pulkadega? Suppinud söövad niimoodi, et need nuudlid või köögiviljad, mis seal sees on, need pulkadega suhu tõsta ja siis vedeliku saab üle kausiserva lihtsalt ära juua või siis ludistada lausa, sest Jaapanis peetakse heaks tooniks seda, et kui näiteks nuudleid on supi sees, siis tuleb tõsta otsapidi suhu siis ilmsel lurinaga kiskuda endale terve nuudlirodu otse suhu. Ja see on nüüd jälle täiesti vastupidine neile, kes meile oleks alati söögilauast terallurista. Jaapanlased jällegi leiavad, et supisaamisel just nimelt peabki tunnistama, et siis on see õige, supi söömine. Aga, aga minu meelest ühe väga hea seletus on andnud üks prantsuse mõtleja Roland Parts, kes on leidnud, et, et Euroopa kõige suurem erinevus seisneb selles, et eurooplastel tundub, alati tuleb asjade sisse kuidagi vaatama. No võtame noa-kahvli, siis lõikame selle kartuli katki. Veendun, et on sees ka sama ilus kui väljas, siis ma võin talle suhu panna. Samas kui Aasias seda sisse vaatamise vajadust justkui ei ole, et kui kartul on minu ees, siis ta kõlbab juba täpselt sellisena, nagu ta on, mul ei ole sisemusse vaja nagu eraldi tiiruda ja siis ma hindan tervikuna endale suhu tõsta ja seesama uurija sarnases samamoodi näinud näiteks kinkimises, et kui sa tahad inimesele midagi kinkida, siis meil on alati see kingitus ise kuidagi kõige olulisem pakend kohe rebitakse lahti, vaadatakse, mis seal sees on, see on kõige tähtsam, aga Jaapanis on pakend ise palju tähtsam kui see asi, mis seal sees on, sageli kingitakse lihtsalt mingisugune mandariini meie jaoks täiesti mõttetu asi, aga pakend on nii uhked. Tundub, et seal on mingisugune vähemalt Nende kroonine asi seal sees olema, kui seda pakendid väljaspool saadet, aga pärast seisundeid mandariini ja noh, inimese ja muidugi lääne inimesi väga närvid lähevad mõnele jaapanlase külla, aitäh ilusa, mingi tähtsa kingituse ja tema ütleb, et vaat kui kena ja paneks selle kingituse lihtsalt riiulisse kõrvale ja lahti ei tee. Ja siis, kui sa oled juba tunda, aga nagu istunud seal ja saad aru, et ta ei kavatsegi kunagi lahti teha siis tekib järsku paanika, siis ütled inimesele, et kuule, kas sa kingitustesse kavatsed lahtiga teha või mitte, mida muidugi peetakse Jaapanis suhteliselt ebaviisakas, et parem on, kui see kingitus jääbki sinna ja võib-olla siis hiljem kunagi, kui külalised on ära läinud, siis ta salaja vaatad sinna sisse ka aga sageli väga pikka aega vaadata, sest fantasy veerida selle üle, mis seal sees peidus olla, on palju põnevam kui nagu kohesem pakk lahti rebida ja vaadata sisse. Aga kas siis kõik jaapanlased, keda teie olete näinud, ongi täpselt ühte nägu nagu jaapani filmides näidatakse? Ei ole nad ühte nagu midagi, et see teise rassi puhul alati tundub niimoodi, nad on täiesti ühesugused, sellepärast jooned mustad juuksed silmakuju ja nii nagu peidavad ära kõik üle seal on nagu eripärad. Täpselt sama asi on näiteks jaapanlastega, kes eurooplasi vaatavad, neile tunduvad kõik eurooplasena siniste, suurte silmadega ja blondid mingisuguseid eripärasid ei olegi. Selleks, et neid märkama hakata, on vaja tegelikult mõnda aega seal kultuuris nagu olla ja elada siis paistavad, kõik näevad jälle. Eripärased. Mulle ka esialgu tundus niimoodi, et nad on üsna ühte nägu. Kui ma olin selleks aasta aega elanud, siis ma hakkasin eristama mitte ainult nagu jaapanlasi näiteks korealastest hiinlastest, vaid ka kõiki muid inimesi omavahel, neid on ikkagi väga erinevad. Näojooned. Ma tean, et Jaapani lipu peale punane pall, miks neil selline lipp on? Punane pall on, on tegelikult päikeseratas ja kindlasti on kõik kuulnud seda naljandi tõusva päikese maa mandri poolt vaadates. Tundub nii, et, et päike tõuseb just sealt jaapani saarte tagant ja mingil perioodil hakkasid jaapanlased ennast pidama tõusva päikese maarahvaks. No me räägime siin kogu aeg jaotanist, tegelikult jaapanlased ise nimetavad oma riiki nii, on hoopis teise kõlaga sõna, see tähendab siis päikesest pärit, et nad mõtlevad, et nad põlvnevad päikesest. No nüüd on muidugi juba vähem inimesi, kes seda tegelikult usuvad. Aga traditsiooniliselt Peetakse terveks jaapani rahva esivanemaks tähendab keisri enda esivanemaks päikesejumalat. Nii et mingis mõttes ta on siis ka nagu päikesejumal, kellest põlvneb Jaapani keiser ja kogu riik on siis nagu päikesejumala järeltulija alamad. Minu sõber rääkis, et Egiptuses saab turul tingida, jääte, tingimine ongi Egiptuse komme. Aga kas jaapanlastel on ka igasuguseid naljakaid kombeid? Jaapanlastel on väga palju huvitavaid kombeid. Kuidas on, nendest on ilmselt see kummardamine, et kui inimesed kohtuvad, siis nad kummardavad ja sageli mitu korda ja kui nad lähevad teineteisest lahku, siis kummardavad päris kummaline teinekord vaadata, et kui näiteks ütleme, kümmekond inimest on käinud koos restoranis söömas õhtul ja nüüd nad hakkavad kõik oma kodudesse minema nõrgal näha, kuidas 10 inimest korraga niimoodi peaaegu et maani kummardavad kummardavad ja näib, et jäävadki kummardama, sest keegi ei saa seda lõplikku sõna, et nüüd lähme siis laiali ka, nagu öeldud, siis sageli seda kummardas, korratakse seal, ütleme 10 korda vähemalt ennem, kui saab talviselt rahulikult koju minna, nii et selliseid kogutavaid inimesel läheb hästi palju. Aga miks nad kummardavad? Kummardamine on selline austuseavaldus. Mu sõber oskab jaapani keelt, natuke näiteks ka pere ja ma armastan sind öelda, aga mul ei jäänud meelde, kuidas on. Kas te võiksite öelda, kuidas need jaapani keeles anud? Jaapani keeles niimoodi pere lihtsalt ei saagi öelda, et see sõltub kogu aeg taevaajast või sa pead ju, tere hommikust. Tere päevast. Tere õhtust. Tere hommikust, tan Ohaajo. Tere taevast kommunitsiva. Jaa, tere õhtust. Kombamba. Armastan sind, ai Steimas, aga seda ei tohi Jaapanis kasvatada nii kergekäeliselt, nagu näiteks Ameerika filmidest kuskil mujal. Inimese kogu aeg ütlevad. Ma armastan sind, armastan sind. Seda peab ikka väga tõsiselt mõtlema selle jaapani keeles üldse kõvasti välja öelda. Kuidas lapsed õpivad jaapani keeles kirjutama ja lugema, kui need kirjamustrid on nii rasked? See kirjutamine, kirjutamise õppimine ongi, eks hirmus raske asi kõikidele lastele ka. Meil on vist niimoodi, et esimese klassiga või mõni alles esimese teise klassiga saab juba kirjutamise selgeks siis jaapanis kirjutamist õpitakse kuni kaheksanda klassini, noh, ütleme kuskil kaheksanda klassi paiku, alles laps saab hakata lugema päris täiskasvanute raamatuis, aga ennem seda on sellised lihtsamaks tehtud raamatut, kus siis nende keerulisemate märkide juurde häälduse ja tähendus ka kirjutatud. Ja sellisel lihtsustatud moel siis kõiki tekste loetaks. Ja kuna see päris raamatute jõudmine võtab nii kaua aega, ju siis sellepärast ongi need koomiksid, mida Jaapanist mangaks nimetatakse, niivõrd populaarsed. Kui kaua teil võttis aega, enne kui ta jaapani keele selgeks saite? No ma ei ole veel selgeks saanudki, ma õpin juba üle 10 aasta seda keelt ja nüüd ma olen hakanud väheval leppima sellega, et ega ma vist seda päris selgeks kunagi ei saagi. Kui ma mõnda keerulisemat raamatut loen, siis mul on ikka veel kolm suurt sõnaraamatut ees ja ega ta lihtsalt ei lähe. Aga kas jaapani lastele mõned mängud samad, mis Eesti lastel või mis mänge neile meeldib kõige rohkem mängida? Tänapäeval muidugi mängivad kõik arvutimänge, et PlayStationi, Nintendo ja need on kõik pärit Jaapanist. Ja need eripärased mängud, traditsioonilised mängud nende hulka hulgas on küll näiteks kull, eks muud säärased. Need on Jaapanis kõik levinud ja üks mäng, mille nimi on Jaapanis Chanken poi on väga populaarne käärid-paber. Kivi, seda ka kõik Eestis teavad ja seda kasutatakse peaaegu alati, isegi täiskasvanud inimesed kasutavad. Kui, kui on vaja otsustada, kes toodi, läheb või midagi muud säärast, siis kasutatakse ikka seda. Seda varianti. Mida jaapani lastele meeldib juua ja süüa, kas nemad jäävad ka msn friikartul ja viiner ja selliseid asju? Ja praegused jaapani lapsed väga hea meelega söövad hamburgereid ja friikartuleid, joovad kokakoolat ja ja paljud on arvanud, et külas on, sellepärast ongi nüüd nii suurekasvulised jaapanlased ja viimasel ajal enam ei ole üldse nii väiksed nagu, nagu neid on harjutud nägema, vaid siukseid esialgsed ja juba ligi kahe meetri suurused, noored mehed kasvavad ja paljud õpetlased ongi seda seletanud just sellega, et nüüd süüakse palju kotlette friikartuleid ja kõike muud säärast ja see on nagu kehaehitusega hakanud muutma, ennem oli ju kogu aeg kriise, kala ja sellised suhteliselt kerged toidud selle kõrval loomulikult jaapani traditsiooniline köök, näiteks Raomen, selline nuudlisupp, millest ma enne rääkisin ja näiteks praetud nuudlid, hästi palju kala sussi näiteks, mida saab ka siin juba proovida toorest kala, mis on pandud nagu riisipalli peale. Sellised eripärased jaapani road on ka ikkagi väga populaarsed, aga just jah, lapsed kalduvad sööma juba neid Euroopast ja Ameerikast pärit toite ka päris palju. Mis on Jaapanis kõige paremad maiustused? Kõige paremad maiustused on vist ikka jälle needsamad, mis meil. Jäätisešokolaad ja kõik säärased asjad on äärmiselt populaarsed, traditsioonilised ennem kui jäätise šokolaad Jaapanisse jõudsid, tehti maiustusi kriisist, näiteks riisiküpsiseid ja ubadest saab teha maiustusi. Vähehaaval on muutunud järjest nagu ebafopulaarsematakse jaapani lapsed, päriselt neid enam ei, ei tahagi nii väga, et ainult vanemad inimesed söövad neid jäätise. Selline iidne variant on endiselt populaarne, et Jaapanis ju eriti Honsu saare seal lõunapoolsemates aarde puhul on niivõrd palavad suved siis süüakse sellist purustatud, mille peale kallatakse siirupit lihtsalt. See on siis nagu jahutuseks ja kui selline magus jäätis tekitab janu, siis ütleme, selline kerge, siruta. Pigem nagu kustutab janu, ei tekita nii väga söögiisu, et selleni jääsöömine on jälle sihuke kummaline tava, mis on meil alles vanadest aegadest ja need kohad, kus jääd kausidest, pakutakse nende majade peale suured punasega kirjutatud märki jää siis võid sinna minna, jääb seal. Aga kas Jaapanis on ka selliseid erilisi asju, nagu näiteks see lähed Austraaliasse, siis jões, krokodillid ujuvad? Krokodille vist ei ole Jaapanis, aga aga kui ma ise käisin seal, siis ma nägin hästi palju jaapani asse. Tegelikult on jaapani makaagid sellised hallikad tavalised ja punase näoga ja nemad on väga nutikad tegelased, kes kogu aeg inimesi see kimbutavad, kes maal elavad, siis need ahvid proovivad näiteks koera kausis kõik tema toidu ära süüa. Ronid akendest sisse, vaadata toas ringi, samas neile meeldib näiteks kuumavee allikad, mida Jaapanis on väga palju siis talvel näiteks istuda kõriauguni seal kuumas vees ja vaadata, kuidas lund sajab ja siis kõikidele need punased näevad sealt veest väljas. Ja need on niuksed, nutikad näod ka, et tundub nagu natukene ülbed või kuidagi mina siia tule minuga siia kuuma veevanni, et meie koht, kui ma ise käisin Nikos kõrgemal mägedes kunagi Jaapanis, siis me sõitsime bussiga sinna ja siis ma nägin tee servas näiteks ühte sellist hääletavat afi seisis käsi pikalt välja sirutatud ja ootas midagi. Alguses esimese hooga mõtlesin, et ta hääletab, küllap ta tegelikult tähtis, et keegi peale see bussiaknast midagi viskaks. Nii et ma arvan, et nagu loomadest kõige huvitavam on võib-olla jah, see jaapani makaak, seda muuseas saab Tallinna loomaaias näha. Aga meistrist sai jaapanoloog. Ma ei teagi seda küsimust on nagu minult mitu korda küsitud kunagi mulle lihtsalt hakkasid meeldima jaapani luuletused hirmsasti ja siis ma otsustasin ära õppida selle keele, millest nad luuletuse kirjutada. Mis on Jaapanis teie arvates üldse kõige imelikum? Ma ei teagi, esimesel pilgul on ta üleni väga imelik, aga ma arvan, et kõige imelikum on Jaapanis ikkagi loodus ise, sest et Jaapani saari on nii palju ja kõige põhjapoolsemad saared, nende kliima on peaaegu samasugune nagu Eestis, et lund sajab ja külm on ja kõige alumised saared nagu Okinawa näiteks muud seal on kogu aeg ringi soe. Nii et põhimõtteliselt Jaapanis on justkui kõik need asjad korraga. Suvi, talv, sügis ja kevad, erinevad linnud, taimed ja loomad, mis sellega kaasas käivad. Nende orud, kogu see looduse nagu lopsakus tundub lihtsalt nii imelik, see tundub täiesti võimatu. Noh, kuidas ühes kohas saavad kõik need asjad korraga koos olla. Aga Jaapan on just selle poolest nagu tuntud kaheksase looduse ilu on, on üüratu, aga selle varjukülg on jällegi see pidev oht, et äkki hakkab maa värisema või tuleb mõni tsunami, mis siis jälle kõik ära lasta. Justkui see kontrast selle tohutu ilu ja Nende ilusate õitsvate kirsiõite ja selle pideva varitsema maavärin ohu lahel ongi nagu võib-olla kõige imelikum hämmastav. Aitäh rohkem küsimusi ei ole. Mina küsimustele vastas Alari Allik. Miinalood, kirjutab Eeva vast esitab Külli Teetamm, toimetab Tiina Vilu. Helirežissöör on maris, Tombak. Ninalood.