Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Christian Burt. Eetilise mõtte oluline arendaja Immanuel Kant arvas, et inimese teeb inimeseks just mõtlemine ja seetõttu on inimestel automaatselt kohustus käituda alati hästi, kuna suudame mõtlemise abil hea ära tunda. Sellest hetkest on siis kõik väga lihtne. Tead, mis on õige ja sul ei jäägi muud üle, kui seda jälgida. Kanti arvates on õige asi asi eneses ja tegemist oleks universaalse seadusega. Mida saab kontrollida, kui panna kõik seda tegema? Olgu näiteks valetamine. Juhul kui kõik valetavad, siis pole võimalik sõlmida ühtegi kokkulepet, ükski asi ei peaks paika. Ja see olukord oleks võimatu ja seega Mine iseenesest halb, seda ei tohi teha. Samas aga öeldakse, et valetamine pidavat olema inimloomuse vältimatu osa. Valetamine on vahest enim soovitatav, nõndanimetatud halb tegu. Öeldakse, et valetamine on alati halb välja arvatud, kui selleks on olemas hea põhjus. Juhul kui valetamine on tabu ja keelatud, peaksime olema selle eest ju paremini kaitstud. Aga inimene on halb, pole äratundja. Mõnedes uuringutes on leitud, et oskame vaid pooltel juhtudel pole ära tunda. See on siis fifty-fifty eksama hea kui mündi viskamine. Järelikult on meid suhteliselt kerge haneks teha. Võib-olla just seetõttu on valetaja käitumises niivõrd palju märke polelikkusest, sest enamusel juhtudest jäävad need läheduses viibijatele märkamatuks. Pealegi on filosoofid avastanud keerulisemaid Immanuel kanti loogikat proovile panevaid poletamise. Kurdi nagu näiteks juhus, milles üks vale hoiaks ära mitu hullemat valetamist või see nõndanimetatud valgemale, mille eesmärk on selle vastu, et kaitsta ning on olukordi, milles valetaja ei tea, et ta räägib tõtt, sest vale ei pea alati vale olema. Seganud tegemist. Trikka sotsiaalse nähtusega, millel on inimestevahelises suhtluses skandaal, oluline roll, enamasti siis valetaja kasuks, aga mitte alati. Mis juhtub, kui enam ei saaks valetada? Õigemini kui olete, jääks sellega kohe vahele. Olukord oleks huvitav. Võimalik, et oleme sinnapoole liikumas. Michigani ülikoolis USAs arendatakse unikaalset vale äratundmise tarkvara. Erinevalt vale detektoristide ei vaja uus lahendus kontakti inimesega. Tarkvara analüüsib inimesega käitumist ja selles toimuvaid imeväikeseid muudatusi. Oluline osa taolistest muutustest allub meie tahtele allumatu kesknärvisüsteemi kontrollile ja need on väikesed liigutused, muutusid miimikas, pupillide hääletoon ise muu taoline. Tarkvaraarendajad Teil on seni õnnestunud valetaja ära tunda 75 protsendilise tõenäosusega. See on oluliselt parem ju, kui inimeste 50. Protsendiline tase tarkvaraarenduse teeb huvitavaks selle käigus kasutatud reaalse elumaterjal avalike kohtuesinemiste näol. Inimesest kui kehvast maletajad kõneleb kasvõi asjaolu, et laboritingimustes ja sunnitud olukorras ta ei oskagi hästi valetada. Jutumärkides, siis. Hea ja loomulik valetamine eeldab piisavat motivatsiooni ja suhteliselt kõrgeid panuseid ilmale, et ta ei saa tarkvara luiskamise kindlaks koolitada. Kohtutes toimub tõelise eluteater ja neis filmitud materjali najal sõelusid analüütilised algoritmid, välja olulisemad valega seotud märgid. Tegemist on siiski veel ühe osaga suuremast projektist, sest järgmises faasis lisandub. Inimest vaatlevate klaasist silmade sekka infrapunase spektriandurid eesmärgiga hinnata kontaktivabalt subjekti füsioloogiliste parameetrite muutuseid nagu kehatemperatuur, pulsisagedusi. Hingamine ja muu taoline. Aja jooksul täieneb käitumismudelite andmebaas erinevatest kultuuridest pärinevad. Mõjutustega tarkvara arendajaid motiveerib soov pakkuda oma teenust kohtutele, julgeolekuteenistustele aga. Arstidele, sest mõnedel andmetel valetavad inimesed kõige sagedamini iseendale ja seda peamiselt siis seoses tervisega. Edaspidi peab siis arstile kõik ausalt ära rääkima. Valetamine sellega siiski ära ei kao. Mõnede uuringute järgi on hakanud inimesed elektroonilises keskkonnas suheldes poole rohkem valetama. Ja need vist ei valetanud, kes väitsid, et, Valetamine on inimloomuse vältimatu osa.