Tunded suured tunded ja kirg, armuvalu kirvehoog, kihu, luulenälg, poeesia. Suur luule, luulatlas Kivisildnik räägib luuleraamatutest. Tervist, mina olen Kivisildnik ja ta kuulete luulatlast käes on hooaja viimane saade. On kokkuvõtete tegemise aeg ette tõttavalt võib öelda, et eesti luule kuldajastu jätkub täistuuridel ning ajutreeninguks vajalikke abivahendeid toodeti tööstuslikus koguses. Aga enne veel mõned aasta lõpus ilmunud luuleraamatud Marge Pärnitsa varastatud kevad on, tabab tasane lüüriline tunde talgutegemine erilist isikupära, kõrgeid vaimuandeid ei ole võimalik tuvastada. Väga piinlik, samuti ei ole veidi alla keskmise luuleraamat. Kujundiga on väga halvasti, aga kompositsioon ei lähegi vaja, kui kujundit, ei ole. Marge Pärnits, varastatud kevad, tekstinäide. Ma tahtsin ainult küsida, et kas sa naeratad alati, kui sa tuled või tuled sa siis, kui sa naeratad. Lilled hakkasid just õitsema. Tsitaadi lõpp. Tõnis Vilu igavene kevad kõlab samuti, lüüriliselt on aga hoopis kangem kraam. See väidetavalt vormi otsinguline teos ei ole küll midagi suuremat leidnud, aga värs romaani mõõdu annab välja küll. Tegemist aasta kõige veidram abee luulesaavutusega, mis ähvardab varjutada pilu kellukese suuruse. Meil on palju suuri luuletajaid. Jaan, palju läbikukkunud Sooperdajaid. Tublisid Peebo ette, kes tuima järjekindlusega kangutaksid oma veidrat rida annab aga tikutulega otsida. Tõnis Vilu päästis päeva ja tegelikult ka issanda aastal 2015 eesti p asi elab edasi. Prohvet anoni tõrvik on tõstetud Tugast. Meie suured poeedid, tantristid ei ole oma raskes võitluses üksi. Doris Kareva all ilmus äsja luuleraamat perekonnaalbum. Eks vanameistrite teosed tekitavad kõhedust, eriti pärast traadi või ilmeti järjekordset luuletegu. Aga Karev on tõesti hea üllatus mitte ainult selle poolest, et elav klassik ennast ei häbista. Tegu on omanäolise projekti raamatuga. Ma jätan kõrvale kunstniku töö. Kunstniku töö on luule, raamatutest sügavalt ükskõik. Luulekunstialbumitega niikuinii ei võistle ja Kultuurkapital kujundamist illustreerimist ei toeta. Perekonnaalbumi tekst koosneb omale vaatsetest, valmi või mõistujututaolistest lühiluuletustest kus tegelasteks on heldus, rikkus, lahkus, kord kangus, tõde, labasuse ärivaim ja nii edasi ja nii edasi. Maitsekas raamat, Doris Kareva perekonnaalbum, tekstinäide truudus läks lõpuni välja. Olgu ta mälestuspüha varsti vaheldust, aga külastas küllus Talesk. Jaak, Kännu iga päev, iga aasta on järjekordne kirjastuse heade toode Pärnust. Selle ettevõtte kõrvu oleme me hooaja alguses asja eesti halastamatult rullinud. Aga Eesti mitmekordse pritsimeistrikogu on koos papa Janssoni ja äsja ilmunud Margit Petersoni raamatuga Pärnu Barnassi. Absoluutne tipp. Eakend on muuhulgas ka eesti luulerõõmumeister, mida see siis ka ei tähendaks. Kändon jõuliselt liikumas harrastusluule ülemisest kihist elukutselise luule poole, igapäevased luuletreeningud ja eelnevad ajutreeningud intellektuaalse spordialal on tublisti abiks. Jaak, känd, iga päev iga aasta tekstinäide. Kodumaa sünnipäev. Mu kodu, too mu maa fopa, mu sünd on surm päev üks vaev ja keegi ei mürista. Ja veel üks luuletus, aegumatu. Tanka Bushenka poiss kirjutas, plangule võrdub armastus. Kõik on ikka samuti nagu Puškini ajal. Puškini teljel jätkame. Igor Kotjuhhi, kuidas kujutada päeva on lähiajal ilmumas. Saate kuulamise ajal ehk juba saadaval on tubli tükk luulekogu sisaldab Kotjuhhi eestikeelseid luuletusi ja vene keelest tõlgitud väga head luulet. Filimonovilt Adanovitsilt ja muuhulgas eesti nimega autorilt Arvo metsalt. Igor kott, juh, kuidas kujutada päevatekstinäited, kott juhilt ja seejärelmetsalt? Eeskujuliku perekonna tunnused. Hoiused, hoidised, see oli kott juht ja nüüd tuleb Arvo Mets. Kuidas neid valgeid marju nimetatakse vene keeles ma ei küsinud ja eesti keeles ei mäleta. Samuti ilmumas või juba ilmunud on kandra Jõgise mingi kala noore klaasikunstniku oivaline teos. Aga helistamise asemel loen lihtsalt ühe luuletuse. See on toode, mis siin pikalt asi on niigi selge. Andra Jõgis, mingi kala, tekstinäide, hommikusöögihelveste, valan piima D-vitamiiniga, ei tea, mida see D-vitamiin peaks tegema peale piima, maitse rikkumise. Kleebin oma pildi piimapakile ja jätan sind ootama. Joominud otsi mind, armasta mind ka siis, kui ma rikun su hommikukohvi. Tegelikult luuletan ma ise ka väikest viisi, see võib muidugi tulla üllatusena, aga aasta lõpuks laekub poelettidele veel üks i kirjastuse toode, autor Kivisildnik raamatu pealkiri, luuletused. Kivisildnik, luuletused, tekstinäited. Jumala definitsioon. Ma olen kaugel sellest, et väita, nagu oleks jumal olemas või teaduslikult tõestatud, ma pole teda ka ise näinud ega arva, nagu oleks jumal, kultuur, meelelahutus või midagi tervislikku. Ilmselt ei ole. Aga mis sellest, jumala on ikkagi ja ilma tingimusteta minu maitse-eelistus. Ood suurele raamatupidajale, ma ei näe probleemi. Tütar läks litsimajja, poeg tuli vanglast, bilanss on tasakaalus. Ja nüüd kokkuvõtete juurde oli võimas luulasta. Vanemaid edetabeleid uurides näeme, et top 10-st on välja kukkunud või ei olegi sinna jõudnud. Sellised anded ja gigandid nagu Kaarel Väljamäe, Doris Kareva, Indrek Hirv, Veiko Belials, Hando Runnel, Margo Vaino, Mats traat ja muude hulgas õnnetu saatejuht. Viimane Rooma omasest tagasihoidlikkusest ja mõõdutundetust tempaatiast. Ma rõhutan, et oleksin võinud ennast panna kasvõi kuuendaks, kui oleksin ainult tahtnud. Aga milleks mulle selline väline hiilgus? Tõeline poeet ei hooli klaashelmestest ega publiku vaimustusest. Harrastusluulel oli samuti hea aasta. Karika Siim tegi tublit tööd, samuti jaak, känd ning papa Janson. Korraldati hulk vormi, otsinguid ja eksperimente, aga vormi ei leitud ja eksperimendid ebaõnnestusid. Vormiotsingutest on meil kujunenud sisutu tava nagu jõulukristlus ikka vahel karatakse püsti, tammutakse närviliselt mööda tuba ja hakatakse vormi otsima. Samas Jürgen Rooste, Jaan Pehk, Mart Kangur, Vahur Afanasjev, Peeter Sauter, Pille Neevee, Jüri Kolk, Margo Vaino, Kalju Kruusa ja Kärt Hellerma ei pea vormi otsima. Isegi Kivisildnik ei pea vormi kapi tagant otsima. Parimat poeedid valdavad kujundite kompositsiooni suurepäraselt ja kui on vaja näärikinki osta või üldse sugulaste ja tuttavate ajutegevuse eest hoolt kanda, siis varusta kenad eelmainitud luulekogudega. Iga ajule tehtud heategu annab andeks, kolm kuud teleka vaatamist. Ärge seda unustage. Kui väga austatud raadio kuulajatel on vaja kingi või ostuideid siis vaadake üle luuleatlase edetabel. Viimane saade ei toonud tabelisse muutusi. Milleks muuta seda, mis töötab niigi väga hästi? Sellel aastal pandi alus vähemalt nii, ma loodan uuele traditsioonile üldrahvalikule häbenemis, kultusele. Luule ja luulehuvilised peavad aja ning tema nõuetega kaasas käima. Tuleb häbeneda, et oled eestlane ja kirjaoskaja ja et sul on kodus mõni luuleraamat. Põhjust annavad selleks närused, poeedid, hobuseheidikud, kelle abitus kuldajastu taustal oli eriti piinlik. Tõuseme püsti, kuulame, Mu isamaa on minu arm vähemalt nurka ja häbene me seal kuni Koidula ja Ernesaksa superhiti lõpuni. Las. Raga saad siiski. Mu saama mu saama.