Hakkasin. Nonii. Ma olen külas Marje Metsur-il ja nagu me väga hästi teame, on Marje Metsur üks noorsooteatri asutajaliikmeid. Marie, kas tulevad meelde need ajad 50 aastat tagasi, kui noorsooteater sai tegelikult ikkagi alguse? Ja kuidas veel, nad on nimele nendeni silma viimase silma sulgemiseni hingetõmbeni meeles? Sest mulle on andnud jumal ikka väga hea mälu, ma pean ütlema, et see oli juba suur õnn, et meie jäime kokku oma lennuga. No kõik tahavad ju kokku jääda, ei ole, kõik tahavad kokku jääda ka, selge tänu Vello Rummale, mitte Voldemar Pansole, sest tema nägi sellega väga palju vaeva ja seal oli ka väga suur sõna Anne Tuulingu. Nemad olid niuksed, kõvad asjaajajad ja see, kuidas aeti näiteks essays stoori see, need, see muusika ja kitse Risi, kuidas see, mis teid pidi see meieni jõudis ja et me selle ära tegime ja siis hakkas muidugi Panso neid vilju nautima, tema on noorsooteatriloojaga, ei olnud teda, ei huvitanudki, see. Tema teiega ka väga palju tegeleda ei saanud, jah. Tema käis rohkem ära. Käisime mööda maailma rääkis muidu meile oma maailmareisidest, näiteks meil oli üks etendus, sina minu, see oli väga huvitav etendus, iga päev tuli midagi uut sinna juurde, meil oli seal iludusvõistlus, näitas kõik. Nii nagu nad on, paadium, poodium keset saali. Ja siis olin mina näiteks. Minul pidi olema kõige ilusam kõrv, Mari-Liis küla valis välja, aga ma ei tea, palju see kõrv väljapaistval must parukas oli peas. Kõrvake paistis välja luule Komissarovi kõige ilusamad varbad. Tal on tõesti väga ilusad varbad. Tema näitas oma varbaid ja Jürgensoni kõige ilusam naba. Et oli iludusvõistluse, siis oli see tulnud Panso just Singapurist ja rääkis seal narkopõrgu. Me ei teadnud sellest sõnad, narkojääte oli niuke lava tervelt lahti, suitsu ja kuidas vähenesid, Panso paksu kõhuga näitas, kuidas need seal tõmbasid nagu suid, sõja olid geeniust uimas ja mulle ei meeldi, kuidas me uimerdasime säält. Kõigil oli hästi palju teha ja väga põnev oli see etendus ja et Panso tegi niukesi asju, aga kui ta meile tuli, ta hakkas ennast teostama. Meid oli 21. No selge see, et ei saa noortekäänud teatrite ja tõi Draamateatris siis väga võimsad jõud ja ma olen nii tänulik, et ma olen selliste inimestega koostööd, nad on minu töökaaslased olnud ja ühes garderoobis olnud Linda Rummo. Silvia Laidla Liss Lindavuga see on vapustav ja kõrvalgarderoobis oli Ants Eskola, Olev Eskola, Jüri Järvelt. Praegu öeldakse kõigi kohta legendid, aga nemad olid tõelised geeneri legendid, siis oli Ants Lauter, sellega mul ei õnnestunud küll tööd teha. Aga ka tema oli seal, tegi seda 80 päevaga. Et sellised, sellised mehed olid meie majas ja Eino mandrina, kellega mul on väga palju, olen koostööd teinud. Et see oli vapustav. No Mikk Mikiver ja Jaan Saul ja et see oli kõik, aga banzorkas ennast teostama, meie pingerida oli väga pikk ja mina olin üpris lõpus seal pingerea lõpus. Ja meie muidugi ka keegi meist ei nurisenud teemema, luulekavasid ja sõitsime mööda Eestit ringi yhtegi oreli ju seal suurepärase etenduse, oh armastus, sina kallis, magus mesi. Jumal, kui palju me seda mängisime, kõik oli õudselt tore. Siiamaani kõige enam mängitud tükk noorsooteatri linnateatri jah, et see oli tõesti niuke tükk villaga iga prilllaua peal mängida ja, ja kuivõrd lõbus ja kui tore meil oli, kõik olid noored, kõik olid terved kui palju seal juhtus ja kui palju sai naerdud ja laval ja nii edasi rotid, küllalt, et meie lava ja ja, ja et selle kõik suurepärane. Ei, need olid toredad, aga Panso tegi niukseid asju, öelda teostas ennast seal näiteks ta tegi, noh muidugi, suurepärased näitlejad temaga toredad, nendega tegi näiteks põhjas korki põhjas, Lindava mängis, mitte põhjas, ema emalindau, mängis peaosa ja siis oli minul, mina olin ettekandja rolli nimi ja tellitu plankanni, Viiding oli minu dublantannieviidin kreem ja seal oli ettekandel siis niuke tekst kolm korda hõigata, röövel püüti kinni, röövel püüti kinni, röövel püüti kinni. Algset Linda Oslo saalist vaadates paremalt mööda. Karjud seda lauset ja tegime kordamööda ja ükskord jooksis anni. Olen poolt ja Linda oli väga põhjalik ja range, kui vaja. Jättis seisma, ütlesite, valelt poolt jooksid etenduse ajal ei, proovis proovis ja Panso võttis Anni rollivat maha. Mina jäin üksi seda ehk kandidaat mängima. Nii karm värk oli. Panso oli väga karme, kõik kartsime, teda kartsime, sest ta oli liiga kuri. Mate kurjusega ei saa ikka. Ikka peab mõistma, me olime nii noored ja kogenematud. Et no ja siis tuli see üpris pea, tuli juba inimene, revolutsioon siis, kus oli meil nagu rohkem kaasatud sinna. Ja seal saime vargamäe mari osa surmaseen mürgivõtmine, Indrek oli Ulfsak noor inimene kui noor Isonene ja ja siis ma olin seal keset lavadelt väikses Sännikeselt kaltsukates ees ja siis oli nii, et et see oli väga raske ja ma olin väga noor ja ja siis oli nii, et Vargamäe Mari hoiates pidi olema siis tuule ulgumine lapsenud ja hundi ulgumine, mis seal pidi olema. Ja siis me jäime, nagu selles raamatus on kirjas. Peale proovi Salme tänavale õhtu hilja ja läksime meie garderoobi ja hakkasime otsima siis Mari-Liis küla Panso ja mina kõik, igaüks oma nurgas hakkasime siin neid hääli tegema ja otsima seda Vargamäe Mari häälitsust. No leidsime sellise, millega Panso rahul oli. Ja siis oli nii, et see Leeneziimist Kerber ütles, et milline seemnetega, ei teagi Eestis ühtegi näitlejat, kes noort näitlejat selle ära mängiks. Nonii, aga see on väga korralikud, ära mängitud ja nii edasi. Ja ja proov oli eiei, etendus oli proovi, tegime ära ja etendus oli? Jaa Ulfsakiga meelse seen. Ja mina siis ma ei tea, miks ma valvega kübarahõlma. Keera Daley voodi otsas nagu selja. Tema pidi indrek pidi andma ema marile mürki, aga veel oli meil mingi jota ei taht anda ja mina ikka samu taeva kingitus ja patuvili ja valge, meil ei ole ärastus, targemal peab. Ulfsak näitab nende see. Ma vaatasin, et hakkame rääkima, mõelda aga, Lembit, mida teie seal täna tegite? Mis te seal tegite? Ei reetnud mind, ma käin tiitel Hansoga. Nonii, Lembitu ajasid naerma, siis jah. No Remduaalse naerma, ta keeras selja. Menüüd Panso, keda me kartsime. Aga siis tuli ühel päeval teade, et Kaarel Kilvet lavastab Meeli poppisi, kellest ma midagi ei teadnud ja tuli see muusikal kohale ja ainehunt on kunstnik ja Viive Ernesaksa ütles, et jumal, milline muusika. Nii. Ja eks ma muidugi kahtlesin, issand jumal, milline osaga siis ma laulda tuleb palju, aga vaata lauluga oli niimoodi, et vanasti ma laulsin päris normaalselt. Ma olin Võrus kultuurimajas väga tuntud solis. Mul on kaks häälepaelte operatsiooni olnud ja mu hääl on läinud väga madalaks. Nupud põlv häälepaelte ja siis oli, meid jaotati eraldi muidugi kontsi, õpetajate laule õpetati juurde ja mina sain Linda Sauli juurde. Mina ja Kaarin karm ja iili Lepik. Olime Linda Sauli juures ja fantastiline õpetaja Margarita Voites, et kes tal olid janu, kaalud, ja mina võisin selli niuke konsis, väga ilus niuke rõduga tuba, seal olid kardinad, vaatsin neid, kui oli veel niuke kevad seal rõdu peal ja ma võisin tulla pool tundi varem kuulama Margarita Voites laulu. Ja siis oli pärast mahhariidak nihu laulutund. Ja me laulsime kõik riigi keskel lilli ja, ja siis ei seal isegi mul oli. Ega laulu pärast eriti pabistanudki nomiive olime lauluõpetaja, fantastiline Viive. Ja siis saime, oli kunstnik ja aimeateljee oli kuskil niukse keldrikorrusel, seal me saime väga palju aimega oli mul väga suur sõbranna ja niuke toeta iga kandivat ohvelmelist rääkimata, sest Tohverman hoidis mind millegipärast õudselt Vello Rummo ja Papi Kalmet ja kõik. Et, et mulle liigset tugiisikut väga kõvad kõrval ja Viive Ernesaks, hakkasime neid laule siis proovima ja põhilisem meid, laulud säidki, Viive tina tänava peal oli väga ilus korter. Kaminasaalis õpitud selgeks Viive lollijale alati head söögid, aga siis oli kõht alati nii tühised, raha üldse ei olnud ja ja seal ma siis harjutasime. Poppisi laulud õppisime Viive korteris muidugi Vive fantastiline inimene ja mulda niuke hingesugulane sõbranna ja, ja aime ja Karli Me tegime hoolega töödelt ohvelmanikene. Ja ikka fantastiline õpetaja ikka eluõpetaja, ma ütleksin, Tohvelmani olnud ja Vello Rummo ja kuidas me tegime siis seda, seda Meeli poppisid, aga ega me sellega väga hädas ei olnudki. Ainult et Aime tegi fantastilise lavakujunduse ja siis oli vihmavari, kus oli papagoi otsas. Ja siis, kui me mängisime päris palju seda meelib, õppisid ja siis lõpus oli toni Mikule tõi keegi välismaalt selleni. Klõps meeste vihmavarju viimastel etendustel oli mul seal lõpus või alguses sinna pandi papagoi otsa ja ema lõpus lendan, lendas seal mingi mulaas. Siis ei olnud mingit tehnikat ju. Aga kui me ja selle varjuikke lahti lõin, pauh eriti lõpustseenis, kui ma ära lendan, et see oli niuke, siis seal lava kõrval keik personal, lõpuks et kui meri ära lendab, sealt lava kõrval oligi Klava poisike ja meil oli Heino tell fantastiline avameister, kõik laulsid kaaslaselt. Vaata. Neid selliseid Mary Poppins, et oleks praeguse ühiskonda, neid peaks hulgem olema Eestimaal, eriti jätkarssoneid ja pealslikut hellust olema lumekuninganna siis ellust ja helgust, hellust ja helgust ja mitte mingit nagu praegu on tapmine, tapmine, issand, need laste multika. Ma vaatan, meil õetütretütrepoeg, seitsmeaastane, tal on kõik need minu mõmmi tal alles, mis olid. Ja aga neljandik Jombed, Jombed, tapmine, tapmine, tapmine, et vaata sellist hellust. Sest lapsi ei saa kasvatada rahakoti ja arvuti ja ma ei tea, millega jai taisse sõidetakse ida, kuhu lapsed ei ole ühtegi unistust enam mitte, ta saab kõik kätte. Last hakatakse juba emaihus tapma. Söökidega ja, ja ei, mul ei unune iial ükskord talvel Balti jaamast, ma tulin linna, see 46 aastat iga päev hommikul õhtul ja tulevad noor abielupaar vastu, naisel oli hästi suur kõht, seitsmekuune kindlasti naba. Soli see nabarõngas ja see lühike nahktagi kõht oli päris paljas, talv oli külm, oli. Jumal jumal, seal tapad lapse juba emaihus ära, mis sa tast tahad saada. Ja siis viin ta lapsed natsi, läksime Ameerikasse lennukiga kaheksa tundi lendad, mingi imik nutab, miks ta nutab? Tal on seal halb olla, Saksamaalt tuleme tagasi, ma sain endale juukse kõrvali kinni, mul antibiootikumi ravi põlveni, nohu, seal jälle lapsti nutab kütta ka lastel ei ole midagi. Tal on juba halb, et me hakkame oma lapsi tapma sellega, viige teda metsa, näidake, kuidas sinilille õide puhkeb. Näidake, kuidas me, kus on veel mõni lehm näha, kust piim tuleb. Õpetage teda armastama, lille, looma ja inimest, minge taga marjule. No jumal, sellist maad, kui Eestimaailmas teist ei ole. Ei saa lapsi rahaga, et ma jätan oma kodu, ma lähen sinna raha teenima. Me oleme köik elus läbi löönud ja minul on 10 väikest sõrmesõpra kes on mind terve elu teeninud ja keda ma väga usaldan. Ei saa, maailma, saab ainult paremaks teha, headuse, helluse hoolimisega, armastusega. Aga meil praegu millega, millega seda tehakse? Ma ütlesin, et tänavad on mõrtsukaid täis, neid autojuht ja ma mõtlen, keegi ei hooli kellelegi suunatuld, keegi ei näita see nii jube. Ja siis on see üle trumpamine, mul on vähe, ma tahan veel raha siin nagu meie valitsus, mõtle, mis meil siin toimub. Noored mehed jätavad matusetoetuse ära, võtame ära. Ma tean, võrusid inimeste mattis oma ema. Ta sai linnavalitsuselt 28 eurot matusetoetust oleneb linnaosas, mõni ei saa sedagi. Ja inimesed, nad on rikkamad Evooli elama oma sellest lähedasest peasy saaks urnimatus, tuhk mõni eila sellelegi lisaks kuskile metsale, metsa vahele või merre. Et see mälestuste mälestus, no kuidas seda hoida, säilitada. Kui sa ei tea, mis on hauaplats. Ma ütlesin, et ma olen päris palju vanadel aegadel käinud ka turistina oma oma raha eest ega teatriga ma olen alati käinud surra salati kolime, ringreisid pikad, käisime surnuaedadesse, nii põnev. Ja seal on sambad, aga kus on nende sambad, üks laseb metsa visata oma tuha üks sinna, ma saan aru, et Indias kangelase peal jah, seal keegigi ihkavad sinna see, neil on oma kultuur, sellel teistmoodi elu ja usk. Ja kui meil enam mitte midagi püha ei ole, saaks ära ja põletame ära inimene, kes on eluaeg olnud usklik, ma tean sellist inimest, kuldne inimene, kes sellesse 92 aastaseks kellel oli suri rätka toodud. Minu õde ja õetütar tõitele Austria suri salli. Tal oli 100 laulupeos, milline inimene. Ja ma sain suure šoki, kui ta tuhastati. Ja tema tahtis, et kirik õpetamatad, kuidas saab, nii? Ja ta vära minnes jättis ka väga palju endast maha. Ma mõtlen pärandust ja juba sellist pärandust. Mida ei saa raha eest osta näiteks meie minu õetütrelastele ta kingi, salati salaja Kas 10 eurot või sündis üks laps ostadele õunapuu oksad, kirsid. Ja meil on Võrus Kubjal suur õunapuuaed. Lilli on hästi palju, põld ongi lilled. Ja iga hommik ma lähen, tänan oma õunapuid. Täna on maantee tänav metsa, mis on mind toitnud lapsele, kui palju marju sai korjatud, et kooli ideid saada. Ja seda fantastilist vanainimest ma ei ütelda nime. Tema on taevas. Et ta kinkis meile väikse õuna ja kirsiaia. Ja vähemalt see on niisugune mälestus, mis jääb ka nendele lastele ja lastelastele. Et niimoodi peab hoolima, siis on võrujärves luiged kaks lõike, neli poega neil naabrina seal oli viis, aga see oli ammu nokas hauks varajased. Ma tean, et luiki ei tohi sööta, aga ma vahetevahel söödan neid. Ja ma olen jälginud nende elu kuidas nad oma lapsi kasvatavad, kuidas nad teid hoiavad. Ja kui ma hõikan nüüd luiged sööma, Kubjal teavad seda barje, kutsub luiki sööma. Nad tulevad, millise rivigenenud, selline kord majas, aga see isa muidugi ta on kuri. Ähvardab, aga kui vanemad kaitseks oma lapsi nii õpetaks ja viinale vahel kuivanud saia osta, on alla hinnatud sepikut? Ma tean, aga ma annan seda harva neile. Ja, ja siis näed seda murtud tiivaga parti, tema liiv ei ole ise tulnud. Ma istun seal pärast ujumist ja ravin viimasel ajal oma jalgu ja tuleb mõjude murtud tiivaga pardikene. Mul ei olnud seekord sööki kaasa, seda mul on seal kenad inimesed, väga naabrid. Ma läksin sinnani seitset, anna mulle paar tükki sepikut või saia. Pardlikene sõi kõhu täis ja vedas oma tiiba. Järel läks ette. Järgmine hommik, ma tulin, seal oli üks tore noormees, uhke paadiga ja mina lõigun seda parti ei tule kuskilt ja ta ütles, et äkki ma ehmatasin, tähendab, ma sõidan kaugemale teda otsima. Ja ma vaatan roostikku, seda tuli, teinekord õnnestus murda kõht täis sööta. Ja siis ütleb see noor inimene, et mina käin siin põhiliselt sellepärast, et siin on nii ilus. Ja nüüd ma tean, et ma pean pardile ka midagi kaasa võtma. Ja siis ma kuulen, et on kaevatud linnavalitsusse loomakaitsesse. Et luiged ei lase inimestel ujuda. Kas siis järgmine üleskutse tapame luik, kas ma mõtlen iga päev nendega lapsest peale, kui kured hakkasid ära minema? Vanaema rääkis, et mis ohud on meil tee peal ees? Neile leevitati, et kas ta on eelmine, järgmine aasta näeb neid. Palun tõesti taevast, et need viis, kuus jõuaksid sinna, kuhu vaja minna. Nad lähevad Lõuna-Euroopasse, nende teekond ei ole nii pikk. Ja sa lähed, kaebad, mine leia endale teine kohtpidajad ei ole läinud nii. Aga meil on seal ujumist kohtimine, kõnni edasi. Mine, sest see on nende järv, nemad ju Key kõnnid tänaval, nemad ei sõida autodega. Meie peame nende käest küsida, kas me võime siia tulla? Ja nemad kaitsevad oma lapsi, inimene ei kaitse. Ja kuidas nad hoolivad neist, kuidas nad õpetavad autor, kuidas ta tulinuvad? Alguses olid nad kaugemal ja siis olid järjest lähemale, kuidas ta need lapsed, kui nad väiksemad olid nende keskel? See on lihtsalt liigutav. Ma olen nüüd olnud siin kolm päeva ja ma lihtsalt käin ja vaatan kuidas nendega on, vanad on väga lähedal, siis ma käin vaikselt ära. Sest kui nad mind näevad. Et vaata seda kõike, see ei ole mulle enesekiitusega, mind on õpetatud niimoodi elama ja, ja tõesti, armastame lille looma ja inimest. Ja ei saa rahakotiga mul salati väga kitsuke olnud, aga mulle meeldib rohkem anda kui saada, sest ma olen saanud nii palju tänu publikut. Ja olen väga õnnelik, et Mullen. Ja mina olen Tartu on maailma paremaks teha kõik, et 56 aastat ja teen seda, sest meie funktsioon see ongi. Vaata, kui me tegime Komissarovi kaljuga, ma olen väga palju teinud väga ilusat tööd. Tema oli juba siis maailmaparandaja, selles oli tal pahandusi. Ja selline optimistlik tragöödia, nagu tema tegi. See oli lihtsalt võrratu selle armastuse tragöödia mis teeb sõda inimestega. Et ja siis oma niisama kaljude kinkida kajakad, mismoodi ta teda tegi. Et suurepärane lavastaja, fantastiline lavastaja ja Kaarel Kilvet, kuidas me tegin selle poppinsi, kõik õnnestus nii väga hästi. Ja siis võtmaks sõnana, Mary Poppins siis pidi ju esialgu peet oli või? Pidi õieti mängima Lembit Ulfsak, kes võeti sõjaväe ja Lembit võeti sõjaväkke ja oligi nii, et Elmidele seadiga Meie Eino Laks, tema oli endine sõjaväemajor temaga hästi see selle Lembitu nii-öelda jäi Tallinnasse teenima miilitsapolku. Ja meil oligi etendusse mingi proov, oli meil, kas oli see poppisi büroo? No meil oli neid saale siis ei olnudki, meil oli üks, üks, kaks tuba ja meile Petrovi ja tuleb välja ja jumala röökesid lõigatud miilitsa ukse taga Lembitu ennast ära peitnud. Temal ei linnaluba. Ja, ja Lembit Lembit jah. Äärde mängis Jaak Tammleht, jah, Tammleid, kes oli ka suurepärane. Sest tal oli see jumalik, Hannese kohutavalt ilus hääl, hääl ja Sharm, nii et kui me kuskil ikka esinesime naistega nii tamme ümber ja kui ta istus klaveri taha, kõik sulasid ja sulasid, nii et tal oli ikka iga, tal oli valik päris suur ja oma elu ja loomulikult, ega siis nii ilus mees ja sarmikas mees, ega see lihtne ei ole naistel kah vastu panna selline Sharmile. Aga ükskord oli nii meeli popisega, kõik läks väga-väga hästi. Oli meil ohvitseride majas, vaata Salme tänav, ega me iga päev seal ei saanud mängida, ju oli välja müüdud etendusele mingid talvevaheaja etendus ja Seli Kohtla-Järve ja sellele Ida-Virumaakoolidele. Ja meie käik juba pirnis kostüümis ja keda ei ole tammlehte, ei ole teist peategelast ei ole. Otsiti, käidi kõik autoga seal, kus ta elas, seal ei olnud teda telefone, siis ei olnud. Ja ei tulnudki, aga tammi tegi korstnapühkijad seal jätki massis ka hästi tore kursakaaslane oli inspitsient ka. Ja keegi tuli selle peale, et ei saa ju etendust ära jätta, jumala lapsed ootavad, et Kalev teeb selle osa ära ja pani sisse köögiriided selga. Kasvud olid needsamad ilus poiss. No vot, ja siis oli nii, et need korstnapühkija laule, teine tühis laulud, need olid kõik tip-top, aga siis oli nii, et ega toda tekstiga eriti ei tulnud, siis tuli ka. No mingi teksti ikka tuli. Aga seal oli nii, et mina laulsin endale näiteks üks laule, te ometi tuli see päev, kui peedi meelile ulatan, käe laulab ööd ja teda tantsima viin. Ja mina laulsin siis endale seda laule Tohveti, tulistasin Kallase, vaid see oli Kaledami minu kõrval grimeerijale ulatanud hääl, lauldi Etamble laulud kaeramina. Väga palju lilli, igal lapsel oli kevadel kas Ülase kimp senini ära närtsinud sirelioksa, selline armas ringreisidel meil on kuhugi lilli panna, lapsed tõid lilli, mida enam ei tee, Ta ise korjatud lihtsaid lilli ja siis on ikka meiegi lilled ja kõik olid väga rahul ja minu perekonnatuttava õde oli ühe kooli direktor. Ja see oli öelnud, Tiiule öeldi, et b ühe peategelase haigestumise tõttu siis vanasti öeldi Antiga haigestunuga viisakalt haigestumised teda asendab teine näitleja ja see oli end, et huvitav, et kes see haigele meeldib, õppis, mängis küll niivõrd hästi. Mina, Marje, Metsur mängis väga hästi, aga kes haige oli, vot nii oligi, ja siis kui tablette Iztodis saabus, no ta oli muidugi seal ära unustanud kuskil mõne pruudi juures maal hoopiski. Aga talle võis eeskätt, mis selle talin, heasüdamlik, ta naeratas sulle. Kuule, anna andeks. No ma olen niisugune, ta oli tõesti erakordselt heasüdamlikke, erakordselt sarmikas. Tema elu oli lihtsalt niisugune, et niimoodi sai ka popi sära mängitud ala, Kaarel, sihuke tore lavastajat, ta kunagi ei pahandanud. Aga vaata, geneetika võib inimest tappa, nüüd ma räägin ja siis oli Eiffeli torn. Ja sellega me olime kuskil, noh, käisime ka väga palju ringi reisisime ja Valdeko Tobro, see kirjutas kohutava artikli ja alati teda, tema artiklid, kõik kartsid, kõigepealt leidsin, no mis mulle see arvustus loen, miks ei loe kõigepealt antud ära, mis su kohta on öeldud. Ja etenduse arvustus hakkas väga karmilt peale. Kaarel Kilvet, kaasasündinud andetus ja kõik, mis sealt edasi tuli. Et sa tapad, Sa võid selle naerda küll särtsu Survani meelde ja see, mis kare pärast seda tegi. See oli võrratu. Ja siis minul läks muidugi kõige paremini Milvi juurdes linna laval, sest me olime seal, ma ei tea, kes me seal olime. Mina olin Silvia Jänedale meelde nihukeste lontis sukad, ega siis ma ei tea, seitsme lapse ema, räägin seal mingit monoloogi. Et jää minuga Meie kohta nii öelnud lihtsalt rolli, nimed, mitte perekonnanimed. Mina, Silvi, need olid need, need, need sulgudes väheütlevad statistid. Et kuidas võib nii teha ja pane kriitikud mängimata, alati teavad, kuidas ei tohi. Aga nad ei ütle iial, kuidas peab komiteesse kriitikute lavastamise põndy, vaataks, paneks talt mängima? Tahaks seda näha, ei tohi tappa. Aga meil on ikke seensaks Nowst. Ja siis mees Kaarel tegi, tegime selle pera, on see laulude õhtu, mida me mängisime, oioi, millise menuga ja kolmekesi tegid kõiki oma laulud. Ja käin seal kaasadega seal see oli tõepoolest ja Mati Undi ei, me mitte ei olnud Kaali lavastus, vaid see Kaarliga, me tegime koos seda ja Mati Undi lavastus seal oli ka muidu, seal on see laulude peale, seal oli ka Jaak Allik, no tema oli meie kantsengelisest Lavlitistus saalis, et siin on ikka need sõnad, tuleb see laulda, Vaavuta mitu võeti maha ja ja siis oli seal see partii vallutamine, mida ma lugesin, prantsuse lipp. Lõpuks pidi mul lehvima nii. Marseljeesi oli mu saateks taga. Ja siis ma ütlesin matile, kuidas ma seda loen, Mati ütles mulle. Aplausi peale Nonii oligi, see oli väga võimas lugu ja kuidas ma seda lugu harjutasin siin kodus siinsamas köögis, kus me istume. Minu Kaupo on mul olnud nii suur sõber ja nii delikaatne inimene ta ei ole kunagi, küsin, kuidas sul läheb? Ta näeb seda minult ära, kuidas mul läheb, ja siis oli see pere on see sema, harjutasin seda oma luuletus, mida ma pidin lahme bla aplausi pähe kähmale Mati, tähtis et kuskil kell pool kaks väina, ega ei magagi ju, näitleja toob oma töö koju kaasa ja see on see koht, kus ma olen kõik oma rollid teinud, mul on kolmetoaline korter käe peal, aga kunagi, kui ma selle korteri sain lõpuks lõpuks terve elu möödus mul ühiselamutes. Ja siis ma tulin siia kööki, võtsin saunalinasid justkui prantsuse lipu ja siis oli mul siin väikene raadiker pakikene, mul oli siis marseljeesi selle lindi peal ja tõmbasin ukse kinni ja seda lauda siine junud. Lükkasin siit väiksema laula kokkujalisi põrandal jätta siis edasised, ta läks rütmist täpselt lõpetaks siis, kui luuletus lõpeb, jamal seal ees lõpeb. Ja siin ma siis olin ja siis nagu uks käis kauplex WC'sse. Ja siis tema oli mõtelda, et issand, kas ma olen hulluks minema, käteräti ümber ja muusika näib, et ma olen põlvili põrandale, talvel marseljeesi, seal ees ka nüüd lõpuks ta ei näinud seda ikkagi sauna ja lehvis lõpul käes. Et Otepää ja siis see meie ühine töö ja meil, kui palju meil oli sellega ringi sõitmist, Soomes mängisime teda kohe tähtis, meil oli Soomega troll, mille Komissarov organeid, see, mis oli tookord no niuke tavatu lugu, me olime ikka tükk aega, meil oli kotka tuur ruuta Perei kiles küla, meil oli seal mitu lugu kaasas ja nendest üks oli löö laulu vastas jumal, seal oli mingi festival. Meil oli enneolematu menuk. Ja siis me elasime uhkes hotellis ka ja tulid ja hommikul ütlema, televisioon võtab selle üles ja Soome oma Soome oma. Et see oli niivõrd hea, et selle eest saate natuke rahaga, millest muidugi saatkond oleks ära võtnud, aga midagi me oleks saanud, ega meil ei olnud ju, mis, no me saime seal siis väiksed päevarahad ka ja igal pool võeti meid hästi vastu, söögid olid meil ilma rahata ja kõigil oli siis kaasas väike äriartikkel, mis oli tolle prantsuse konjak Napoleon karbi sees? No vot, ja siis lähen mina ka sinna ja kes seal veel oli, Tõnu Mikiver oli kah element sinna, et et oot, jumalad, tõstke poisid üles, Kaarel, ja siis Lauri Nebeliga ühes toas sinna televisioon ja meil on lõuna ajal sinna minek ja me näeme, mõtlevad, magavad ja Laurikesel opti kõrvad Napoli tarbist. Võetud, aga no Kaarel ei olnud purjus ja Lauri siis naera, ülesed jumala, tõuse üles. Et mentor, televisioon, Gabrieli nagu puhub, siis kes seda Aia Kaarel oligi, Kaarel oli tiptop, hakati Laurits kaineks jalutama, talv oli väljas, aga ei õnnestunud. Teine Need võtku, naeris Harjoro metsa roti. Ta pani mulle nimeks Mõtnergus, mehitika matakse arvuga pahandada, lennata orvuks. Et seekord siis muidugi vabandati midagi, et me ikka ei lähe iga öeldud, et natuke närtsinud. Pliks Peral see poiss väsinud sellest on muidugi kahju, et oleks ega ta muidugi lindistatud linti võetud ja et see oli niuke öine töö märgaarliga, tal oli elatise vunts, niuke tore muie ja niuke heasüdamlik. Selline tõesti Jüri Aarma ja kui ilusad laulud nad tegid kõik jumal jumal, kui ilusad laulud. Ja, ja see oli ikka ikka paljuütlev lugu, tollal oli see kõva sõna, just pere on see tekstid. Et ja siis, siis tegime ju Kaarliga. Kaarel meisterlik tegi, vaat ei tulegi mul praegu, me oleme ikka paljud, aga kui armastus, kallis maa, kus ma olin ja see ja see oli ka väga tore, seal sai muidugi hästi palju naerdud, sest et see oli muidugi õue peal, võid ka naerda ei ole, see oli selline tükk, aga näiteks luule Komissarovi, mina, siis Ene Järvis ja kaaringem luulemina, kuidas keegi trehvad ja siis oli nii, et. Ma ei teagi, kuhu me läksime selle tükiga igal pool mendaga käisime ja siis. Ühel laulu, mida me luulega kahekesi laulame. Et seal oli luulelised, kuule, sina paned sealt otse, aga ma tahaks vahepeal hingata. Lepime kokku, et selts kõrgem kohted. Sõbrannad no vot, harjutasime kõike, teeme nii ja tuleme lavale siis ja Kaarel annab selle oma suure trummi pääl pauh pauh anne kätte, selle läheb lahti. Üks rida lauldud ja mõlemalt turtsutame naerma, see meie selle näpistamise kohale ei jõudnudki. Nii, ja siis poisid kuulsid seda, meie stsenaariumi lebavad seal Ma näpistan sind või mina teda ei tema mind. Ja siis juba Kaarel käik saarel Tõnu ja Tõnu kõigega. Me olime nihukesed parajad naerulinnud, seal. Aga tammetõru muidugi tema liike, tõsisemaid poisse ja siis. Anname noodi kätte hakkame uuesti, siis laulsime kõik lava lava ajalehe täis saalis ikka ja teine kord siis välja selle siis me laulsime kaks rida ära jälle kurtsutamini aiendamatud, naerame, no püksi, toitke mõlemal märjad neil pärast see aga pikad kleidid olid. Ja Siiulitsime kolmaski kord ja midagi ei tulnud välja, saime väga suure aplausi, kummatigi laul jäi ära ja siis oli meil ainult see ilm, et seal ikka väga palju. Me naersime seal ikka väga palju nalja seal laval. Et nüüd saadetakse teatrisse kiri, näitlejad, mida ei vahepeal kehtiga. Nii, nüüd me saime käskkirja, niukseid käskkirjad olid veel väga moes. Ja siis olime sellel sellel etendusel toodi veel kevadine sireli õitsemise aeg, hästi palju vihma 100. äikse heitma meile suured sirelioksad lavale. No mingit kirja muidugi ei tulnud. Aga sellega oli jah, külmal oli rott, tuli lavale ja sihtet Kaarel trummi, hüva paugu ja ta kuram ei lähe ära. Paned teise paugu siis ta jookse saali, suur seal, kuidas rahvas karjub ta jootis saalile rott. Siis on eiei pistnud laval karjuma, no miks ei karjunud? Me olime luulega toolide otsas. Ma avaldan isegi surra kiirt, mul on niukene jumal, kõik need nutihamstrid ja kõik need on minu jaoks lapsepõlvest mingit kohutise ja kõik on ühesugused suured rotid. Ja siis olime lava taga kuskil jälle vaatan nagu vanasti mööbel oli, nüüd on uhke mingi vana diivan ja siis tead Medele, seal Krimmis Roti karjumine käis lava taga. Et kõike, mis meil seal küll elus olnud, aga meil oli ikka väga hoitud, kui palju meile neid lilli toodi, vanasti oli kolhoosipeod ja siis pidu ja Myllylä laud, kes üldidrulaadid pasteedi kindlas nõval meile oli, ükskord, ma ei tea, mis seal, mida mängisid jummal niuksed seegi lauad, lilledest rääkimata, et vanasti olid iga näitleja nii teretulnud esioli Viljandi reisida, Pill, olime jumal, Hoikus jälle sašlõkk, kuskil jälle melon sauna taga enam Stasclekki üheks kord anti meil suur ämber kaasa veel Sooberg, bussijuht scopel, ämbriga, siis tema tegi instrite meik taha seda plekki temade. Ehk et nii kaua, kui me, kui me seal mängisime, et näitlejad olid alati väga teretulnud ja oodatud ja hoitud ja vat ei olnud nihukest kastis olemist, ei olnud niukse, nii nagu meiegi teatri need suured näitlejad olid. Nad olid meiega nii toredad ja me olime seal nagu hiired, seal garderoobis me nagu väga arvestasime nendega, imetlesime neid nagu Velda otsus ja et. Hilja varem kõik need, kes tulid meile nagu imetlesime neid ja siis Nõmmik Mikiver, kui hakkas tegema jumal mic. Ja kui me olime esimesel kursusel ja siis, kui keegi nägi Mikk Mikiveri jaan seal, issand jumal, ma nägin Mikiveri. Ta ütles mulle tere. Et see oli noh, niuke ja kui meie lendu vastu võeti see hinnad, keik zürii süüdistasid et see oli niuke. Näiteks Mikiver, Mikk viskas mulle Tüüdist ei teadnud ma mitte midagi ju, luuletusi oli 100 tükki ja laulud ja, ja kõik. Et viskas mulle taskuräti ja Pansonis ahv ja ma tõmbasin selle pooleks hammastega hakklihamasin nappima, siin loen, kuidas te kujutate ette, tõstetakse tool laua peale, aklemmasin õmbloonid sert tooli vahelt. Niuke liikuv sai oldud ka. Püksid nii kõrgele seeliku, nii kerge amet pesus ametis seelik oli Panso Teicholfaani kergele vaadati jalgu, siis mõõdeti Tohvelmaniga. Neid väikseid oli päris palju seal anni Viiding ja mina ja küllap veel teisigi. No ma ei ole elus nii pikaks ennast venitanud, kui tookord sai venitatud madalad kingad jalas ja Tohvelmani mõõdeti Nonii ja siis ütelge lugege midagi, Võru murdes ma läksin sinna laua ette, ütlesid küll alles hääbuma sisse asi aa. Ja siis oli noh, see Nopriansseri minema panema. See oli niuke väga andekas, poisikene jäi kadunuks ja elu võttis tema. Saatus mängis tema elus suurt rolli. Et tema jooksis mulle järgi, sisenesid, mine koju õppima ja vihma 100. ja ma olin nii õnnelik, nutsin ja jooksin, õde oli mul peda ühiselamus mani, teist korda Tallinna. Ja siis vale, instsin trammi peale, no paar peatust sõita, instsin, tramm sõitis valele poole pealt, kus ma olen kompvekivabrik, Kalev loen kus ma olin käinud, muuseas. Ma olin ühe korra Tallinnas käinud, õe sõbranna oli kompvekivabrikus kale, töötas vähemalt totav kohta ja veame kordagi, ma olen siin käinud ja siis seal lõpes käimine mul ka. Nii et, et kõigepealt vahvlitsehhi ja seal sai siis vanni nii maias mõneks elu andnud, saaks ainult kompvekke. Ja sõi neid vahvleid, nii palju seal präänikuid ja siis vahepeal läks süda pahaks ja siin ma olen käinud, vaat seal, aga ma ei küsiga. Muidu vaatavad, ma olen maal, tegi selle ringi ära taha, olingi peda ühiselamus. Et vaata niuke. Ja ja eks eks võetigi mind jah, ja ma isegi paar poisi rolli pakuti mulle, eks oli, rohupudelite Miltoni miljon, ma ei tea, hakkab, saab ja musti oli. Ja Kusti eest väga ja minu nime ei olnudki. Mingit vigade parandust ei olnud, väga tore, Kusti oligi, kuidas ta nuttis ja karjus ja et aga siis oli jah niimoodi, et isegi paaria poiste rolliva mängisin kuskil lastetükis ja üks oli vist. Ma ei tea rohupudelitest, Milton viie miljoni, siis ma mängisin mingi pioneeri hästi aktiivsed pudelite korjajad ja ajalehe. Vanasti oli see normi ajalehti viitena. Minu kasvu kohta nagu Eino Laks ütles kunagi, et meil on nüüd väikene Sofi juppide hinnad, millega Mogherini häbenesin neid nende, siis olid nad rinnahoidjad, nii et puuvillane soonisid, joosta ei saanud ja kõik poisid narrisid ka lendasid issand jumal küll, ma räägin praegu nii avalikult selle ette. Tehti mulle restikeseda ja ikka oli niisugune, et ei olelikke poiss nagu siis lõpetati minu poisiks tegemiseni tegelemine eraldi tüdrukut mängima. Ma küsin nüüd. Kas Marje, Marje Metsur, kas sinu arvates oli õige, et teie kursus sai oma teatri? No paljud on arvanud, et see ei olnud vist päris õige otsus, sellepärast et sinul näitlejana oli suhteliselt õnnelik saatus. Väga paljud pidid suhteliselt varakult näitlejaametist loobuma ja ega meil oli see, see ikka väga kõvade. No kuidas ma nüüd ütlen? Oma hookus, meie ütleks tervele lennule, algul oli suur rõõm ja siis selgus, et suur rõõm ja õnn ei olegi nii suur õnn. Vaata, siit ongi Ma süüdistan väga pandud. Sest tema tegi meiega väga vähe ja siis ta jättis meid, kui ta teostas enda ära ja läks minema. Ja siis jäi Vello Rummoga lavastajaid ei olnud ju kuskilt võtta, meil on, oleks kaera, aga ta kohe ei veel ei läinud, aga Panso jooninud Vello Orumaad. Siis on valu Rein, kes oli ka algaja, Mikk oli neid kõige tublim, no tulid meile siis ja Mikk hakkas tegema, meil oli vähe lavastajaid ja Panso jättis meid sinnapaika. Ja nagu öeldakse, et ja esimees lennud taheti teha täiesti, oli väga tubli Selendika üks tublim kui teine. Aga meie lennus olles ka olnud ikka väga võimsaid näitajaid. Seppik. Peep oli ikal andekuse tipp. Kui musikaalne, milline hääl? Milline köster ja ta tuli, sepik oli niisugune mees, kes tuli esimesse proovi, hakkas koera rolli lugema Uuno parktuli Estoniast tagant. Tegid meilgi väga paljud Metuusala, kuidas tegid meie diplomeetrinud Vessainime, mängisin 50 korda, Estonia tahtsid, Me jätkaks, Panso oli selle vastu. Et Panso nagu töötas meie vastu. Aga teisest küljest need olid 20 ja ühtegi tükki ei ole. Kahtekümmet, ühte vanust inimene ja. D, aga ega siin kesi emiiv armanni meil üpris lühikest aega temale tervis ja siis ta lihtsalt on väga hea luuletaja ja tema leidis oma tee. Ja siis vaat ja siis tuli. Siis oligi juba esimene puistamine ja esimene puistamine minu arust oligi kaljuajal jah. Aga need, keda puistati, need on tagantjärgi väga õnnelikud tuuli, plaanide kõik leidsid oma tee, fantastiline saatejuht. Milliseid saateid tegi tark inimene, erakordselt Tark? Margus Tuuling, Pedamid töötab nende tütar linnateatri jah. Ja Margus Tuuling Pedas. Milline õppejõud? Kadunud Margus Tuuling, suurepärane tark inimene. Anni Kreem Viiding. Abiellus kaks korda, teinekord sõitsin mehega, Soomed töötasid seal saatkonnas, tal läks väga hästi, seal õppis ta lapitekke tegema. Ja tema on ju selline meister, tal on oma firma, nii et tal on poeg minu meelest Soomes siin-seal leidis oma õige tee. Laviinirand saar, vii liilia, Viivi läks ja Viviani viiliga elasin ma koos teatri ühiselementi kuntsi, konsi ühiselamus koos. Ja siis me saime noored spetsialistid, saime korterid, tõmbasime loosi, meid oli paljudele leid vaja, mul läks väga hästi, mandame sealt neljandaks, ma ootasin mitu aastat. Ja kui meieni järg jõudis, hakati tube jagama, sest tuli meile härra järvelt. Kes oli meil lühikest aega. Läks üpris pea, ära, meeldib. Tema sai, see oli meil see Heigi halla kunstnik sai meid minu meelest neljatoalise korteri läks kohe ära, aga need olid meile näitlejatele antud korteri valitsuse poolt. Siis need, kes need meil olid ja siis Iivi Lepik oli ka minust eespool, tema sai siis, kui Almer tulvil, kes oli meil asedirektor öelda Narva maanteelt Pärnu maanteel, seal Palazzy vastavalt tema sai sealt selle toa. Palmer oli loomulikult ära teeninud küll tali fantas temaga teateid ehitama. Siis Kaarin Karm, kes oli ka enne mind, tema sai ka kuskile tornimäele mingisuguse toa. Et need korterid olid nagu ära jagatud. Jaan Saul sai vist ka ja tema oli ka seda väärt küll. Ja mina sain siis meie saame kolme peale Uude majas. Mustamäel sõpruse puiesteele Vambola peatusesse ja seal oli meil siis loosi tõmbamine, seal oli kaks 20 ruutmeetrilist tubase niux, viltu aknaga ja üks 12 ruutmeetrine tuba. Ei, mina ja Mauri saime suuremad toad viise väiksema. Ja siis Viivi abiellus Raivo Dixoniga. No kes oli tõesti teame, kes ta oli muusikamees. Et viiliga olen ma elus elanud küll väga palju koosiga, kui teine inimene laulis hästi. Hääl oli hea välja nägemisest rääkimata, aga Viivi oli selles mõttes niisugune, tema ei elanud seda kõike üle. Tal oli selle Põhja-Eesti selle aktsendiga tegu. Tal oli, anti suured osad, aga vahepeal nentis proua kuusiku, Vandro kärpis peaaegu välja, väga vähe sellest, jättis viivile inimeses ja revolutsioonis, me olime koos, meil oli neli ruutu köök, päike, kapike, väike külmutuskapid, need olid keekviivi omad, mina olin vaene nagu kirikurott. Ja siis ema õmblusmasin jalaga, õmblusmasin, mille pealt Dixon Raivo tegi käikamalaile kujundused, muusikalide arranžeeringuid neil oli, vaata, neil oli selline lugu ka, et et viivile öeldi, et Raivo meriväljal vanematel suur maja, no tõesti tore maja, kus ma olin iga õhtul, laupäeval ja reedel läksime sinna, kui mul Kaupo elagem elasime kapoga lahus ja üheksa aastat mina ütlesin ja Tartus ei lähe temasse Tallinnasse tule sõitsime kogu aeg nädalas korra. Ja siis Mauri oli siis seal ühes toas, mina ja viili sisse ja piibli sündis tütar Diana, kes olid Estonias ja, ja kellel on ehitatud sinna nende miili maja otsa, viivikene on kadu kadunud asjade nimekirjas, tal oli ju vingumürgitus ja koos oma koeraga, need aga Kulitsevad inimest, me sõime koos Mei tülitsenud mitte kordagi. Meil oli üks pere. Kuidas te diala minu toas õppis käima? Mul oli Kaupol toodud, Kaupo käis väga palju siis võitlemas välismaal mingi suur ajakiri, kus oli hästi suur lill peas. Ja see Dianakene minuga kodus ja mudelile pikktuba ja mul oli see ajakiri käes, ma panin ta vastu seina seisma. Et ta muide tegi alge samba diivani najal ja Lexi selle ajakirja vees ja ta tegi selle pika käigu, tegi selle pöördega kurvi, võttis ka välja, naeris, istus maha tema antidele, käed ja ajakiri ees. Viivi Raivo tõi kujudjana, kõndis neile vastu. Et kuldne inimene, et ja mina panin ta like'd viivis, olen selline osade proua kuusik, see oli nii ilus ja nii sarmikas ja väiksed peale näitajad, ta ütles kunagi Margusele toi. Margus, sa näed täna üleni mustas Teatris. Margus ütles, et ei, Viivi, panen täna trumme sinnises, et tal olid need välted. Vaata see need väited, et ma märkisin talle peale ja vaata nii, aga temal ei elus läbi tali küljes siin filharmoonias ja ta oli väga suur asja väga kuldse südamega inimene. Panin nii palju seal kodus ta Kohtla järvel ta kodus käinud, ema oli tal ka väga kuldne inimene. Et vili oli lihtsalt minu elus väga-väga tähtis inimene ja ma hoian mälestust vägaväga, aga no enamik ikkagi, kes olid sunnitud näitlejatööst loobuma, nagu siin juba juttu oli saidika oma eluga väga hästi hakkama. No väga-väga paljud siiski või kahjuks nagu oli juttu andekad inimesed pidid ka elule alla vanduma ja oli jutti pabiilsepikust unistada, aga need on ise selles süüdi, sest vaata Niina una, Vark tulijale Estonias ta oli seal ikkagi milliste inimestega koos ja eks ta seal hakkas seda napsu rohkem võtma, kui tohtis. Ja Peebuga oli sama lugu, Peep veebruar oli väga tugev tervis, seal oli Raudega ühel päeval lihtsalt hakkas tervis alt vedama, nii et et vaata, see oli see tragöödia ja siis oli muidugi kaaring all mul väga hea sõbranna, väga-väga hea sõbranna. Me olime kümnekesi, seal oli see meie internaatühiselamu kus seal nüüd taksopeatus seal selle mööblimaja kõrval seal Pelgulinnas. Et meil oli kümnekesime ühes toas, seal oli muusikuid ja seal oli eeli Vanamölder roose, laulja ja igaühel oli kapikene ja raudpõhjaga voodid, voodipõhi olid, niiet vahest vasta maad. Seal pidi kunsti tegema tänapäeva noored näitlejad ja näitlejad, näitlejaks õppijad ja näitlejahakatised ei kujuta ettegi, mis elu tuli eraldi. Ja vähe sellest sellest meie toast käis läbi terve ühiselamu. Et seal oli sahver, kus olid meie söögi kapid ja kus oli hästi palju rotte. Ja siis käisid läbi, aga keegi seda kella ei vaadanud, mis kell ja mingeid tülisid ei olnud. Ja siis oli üks pliid köögis, seal oli põhiline söök, kartulipraadimine, ükskre, WC kraanikausiga, seal pidid oma pesud pesema. Mingit tussi ei olnud, jumal hoidku ja siis olite poistel ja kes seal elasid, siis seal elasid meie poole peal elas veel. Vaike Uibopuu kuulus dirigent. Siis teisel pool olid tiivas, oli Teo Maiste. Siis suur, mis ta nüüd oli, suur väli, üks väga kõva vaskpillimängija, Ants Suurväli, siis käisid meil väga tihti Arvo Pärt külas. Eri Klas külas, meil olid seal, mille Mart elas seal. Jah, täiesti meie ukse taga helises pidevalt veel telefon, sest kõik olid kaared jõuna. Üksustele, seal oli kogu kamba loomulikult see Elises kogu aeg ja siis mingid dušivõimalust ei olnud. No meil oli konsis seal üleval Toompeal kus oli meil, no nüüd on ta hoopis seal midagi muud, seal oli dushiruum, kus sa käisid pärast tantsutundi. Et et ja siis oli kõht oli väga tühi, selleni turg, kus seal, kus on praeguse mööblimaja ja seal siis ikka viibi, oli ka kõva käia, lähme nüüd hapukapsast, sööme, lähme, maitseme kurki ja siis lõpuks, mis asja, need napakad siin kuleeruvatava trend viirutavad, et see oli niisugune elu ja, ja kõigist tulid inimesed, EP vana mölder näiteks oli seal ja ja siis oli, meil oli näiteks ükse ripsmetuss see paberist või papist karbi sees kamba peale, siis kui minek oli säinast ja hästi üles löödud, siis sülitati sinna värvide tipsmentend, vihma 100. poolne tussi täis ja siis ka mingi odav unepulgake. Mina elasin stepis, mina oli väga hästi käisid riides selles mõttes, et stipipäeval sai jäljendi tükk Pembergit ostetud ja ema mul õmbles kõik põranda peal valmis lõigatud ja siis kokku lastud ja vedru laagerdatud ikka kleit oli jälle uus seljas. Ja siis üksteise käest riided laenatud, see oli pildistamine moes, kus mul on üks pilt, Keiteeritud ilu, algi, kapron, rektor, keik peas, pildistamine oli kammerväga tähtis. Et hästi, hästi tore oli see ühiselamu elu ja praegu peab tulenema, privaatpeab see, see, see kõik olema, hoia ühiselamud ka nii peeneks läinud üliõpilastel, jumann, elasime teatriga Tartusse, niukses peenes ühiselamus vajutada niuksed masinate niuksed masinad ja nii kui ma nüüd kuulen, et noh, et ikka ikka nõutakse kõva ette, peab olema, aga keegi ei tea seda, et vaata kuidas sa kasvad ise teistega koos, kuidas õpid arvestama, kuidas sa vaatad, kuidas sellele on, kuidas selle sa teed, eraldised eluks elu on ju veel ees noorteni inimestel. Ja see jagamine näiteks meile Leiks niine Ants. Ja siis tema käis seal järve kandis, tal oli seal maal vanematel seadjad, väga nälg oli, käes, saadeti see, sa pead minema koju, tema tuli kahe kilu ämbriga emal ei teinud siis sellega pekist liha ja pekki ja tai vanasti olimaanduse signaali siste ema tänas jumalat, et jumal tänatud, rasvane seal söök laual. Ja tema ema siis tegi seda niuksed liha, kaks ämbritäit, seda liha, kiluämbritäit, kaheliitrist, kõigil pidu, käsi ta tõi veel poistele, tõi niukse kiluämber ja mitte kilu, seal suurem kolmeliitrine, nike plekke ämbriga puskarit. Paar puskarit siis küljelt lille Marpanisel puskari sinna gaasipliidi pääl, Nad ajasid teda kuumaks, et siis hakkab hästi pähe köigile vaja anda, peab jätkuma pikaks ajaks. Niisukene jagamine mõtlesid, et Arvo Pärti, ma olen alati niuke mõtlik, talini, toredad niuke, naerata veatamiike geenius tuli. LilleMart Olev Oja, Vaike Uibopuu, asse jagamise rõõm. Sul ei jäänud kunagi kõht tühjaks, ei julge sulle ikka midagi andis, kus sa näiteks parve pannkooke tegid? Selja taga ei, laudsed, keegi läks mööda, siis ei olnud need ülepannipliidid moes, väiksed koogid kadunud. Et see oli niuke jaga. Ja siis, kui see niine Ants siis oli veel üks armeenlane. Ja niuke väikene vuntsidega, väga hea südameid, temale tuli väga tihti Ameniast pakke, kõik need magusad pooled pähklid, Maidle, mille sees ja niuksed magusad ja kõik halvaad ja talle tuli väga tihti ja tema jagas oma pappkasti, mitte papp, sisemine vineerkastid. Kõik olime ninapidi juures, kui tema pakt tuli. Et ja siis oli, kes seal veel olid, mul on praegu ei ole meeleski, kestev kuulsused seal kõik meil olid need, et väga võiks, Piia oli, Astsime tore, meie toast tuli kanepi keskkooli dirigent ja ja kõik olid nii toredalt ja kõik oli nii rõõmsalt ja. Ja elu käis muidugi väga palju sai istutud Palazzy kohvikus. Väga paljud, vägagi paljud loengud said seal maha istutud. Aga seal oli kunstiinstituudi konsigaafikalise Laakade kohvik. Sihte c rootesse stipipäeva, mina elasin stipist, aga Kaarin oli mu sõbranna ja tema käis tihti paides. Ja tal olid fantastilised vanemad, ema oli tal kokk sisse kaarilisegi koti peal köitva, elasin sisse, Anni Viiding kutsus mind vaest enda pole küll, aga neil oli, seda ma kartsin minna. Nemad elasid Paul-Eerik Rummo emadele ühes korteris, gaasis. Seal näen Tartumaa Pärnu maanteel Palazzy vastas. Seal oli see Paul Viiding, oli hästi niukene, tore mees ja ja ma ikka õelaid, siin ma, kuidas ma käituma pean, söödki nii nagu teised teevad, seal loeti luuletusi vahepeal ja ja siis, et seal oli niuksed, lõunasöögid ja väga toredad siis lina laava, tema kodueliite kutsus mind enda poole. Patsin maailma parimat. Hautatud räimed olid ta emal mööblipiimaga ja hästi päevi, tillija, kartulit ja lärmi pool ma käisin. Temal oli ka see kodu oli niisugune tore, soe ja isegi ma viiv armilone kleidi õmmelnud millega ta Moskvasse arsti juurde läks Sisveevee vennasaksale, ma olen kleidi ja ma olen koduõmbleja old jumala siluetis tiks kindel lõige enda lõpukleidi tegin, väga ilus kleit oli, nii et, et tore oli see ühiselamu elu ja vaata see jagamine aga mulle eriti nagu midagi ei olnud jagada, kui ma tulin koju siin ma jagasin köik ära, mul, mul oli ka siis ikka midagi kaaslaselt pekiliha ja suitsuliha ja ja määrasingueni ära minu ema alati ütles, lapsena ei Dianomissaa. Njaa ment männiks maal, nii helde käega ta kaljult terve elamise laiali. Fullen ise nii palju antud, et, et ei, ja Tuulingu anne ema tegi, milliseid mulgikapsaid ja äkki ta kutsuti sinna ja tänna küll, et nii saab kõhu täis. Ja siis kuidas vesid tipi päeval oli siis nihuke jõle ideaali tõeline viinerit kartulisalatiga. Ja kuidas me ükskord enne stipi lavenogaarilile oli ikka rohkem raha vedas kla sõitsime sinna. Sinnasõiduks raha ju ei olnud, temal ka ei olnud ju raha? Sõitsime mäletate, siis ei olnud see hääletamine nii hull nagu praegu ükskord sõitsime, nii et üks mootorrattur võttis jaama minu peale ja ma ootasin seal Anna juures kuskil. Ta sõitis sinnani. See minna ja kõik seal sinna käärinimelisel peigmees Priit ja siis oli seal see noh, paide kõrval see tüli Türi sinna pidusse minna ja et kõik oli väga tore, vaata siis oli see armastus, oli ka hoopis teine, see oli rohkem südamevalu ja nüüd ei olnud, see ei pressitud selle seksi peale, nii et no ei olnud ju koolis ka, ei räägitud sellest. Jumal, kui meil oli loeng. Panso vedas, meil küll ei Eilartiga seda loodusesse, mis oli väga tore kevadega tutvuma nelijärvele ja vargamäe treppide peal kartsime luuletuse lugemisega. Meil oli see isiklike repertuaar, mida kontrolliti vahepeal ja siis oli niuksed vahelejäämised ja et ei ole jälle midagi uut ja et Panso vedas meid iga igale poole, et meid nagu selles mõttes hariti. No mitmekülgsemalt mitme köie volima Käärikul nädal aega laagris geiks pidime suusatama ja seal sai jälle väga hästi süüa ilma rahata kõike. Ja seal oli küll kõik kenad poisid, Auna Reinud kümnevõistlejate laager oli seal siis jumal hoidku, noh siis me pidime kell see, kellel kodus olema, sest see kudu ütles niimoodi, et poisid magavad nii vähe. No meil olid hästi ilusad tüdrukud, käeteks, pidu ei pea, jäie hulguvad siin ringi ja disko ja ja siis oli esse õhtudki kud, tulevad kontrollid, saapad jalas ja kõik teki all tulid sisse ja kõik olid nagu magamas, just. Ei ole veel magama jäänud saabastega teki all ja siis olime näiteks kadastiku loeng seal esimene loeng, jumal jumal. Meie arvates mida ta räägib lihtsalt sexist ja kõigil oli Tanjal hüllata, no ei ole ju kõva häälega, see oli kuristik rukkis ja selle raha issand jumal hoidku. Ja siis siis geime, kuulasime seda, issand issand issand, no et vot niimoodi hakati meid harima ja meie armastus oli. Jumal hoidku, no musi ja suudlemine, no ja siis kah vaatad, esimene kord said nusi siis umbes nii, et homme saad lapse etega, see kõik oli ilus ja kõigil olid unistused, jumala kuses unistasid, kui sa unistad, kui näiteks, kui ükskord printsi lõpetasin ja hakkasin oma kodul oma esimese tugitooli, kui ma tõin selle liiast, Veleli festival, sõime meeli popis kuuenda raamatu lõpuga siis ma jõustudelist järgmine kord meil oli siis sotsvõistlus, käis kogu aeg ja Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, ma ei tea, millega me võistlesime, ikka võitsime nemad ja võitsid siis meie ja siis olid, käisime Leedus neid auhindu vastu võtmas. Festivali kevadel. Need olid nii toredad Meline popis, igav asi, mees ka festivali. Ja siis oli iga õhtu tegi siis festivali õhtul iga liiduvabariik banketiga. Et see oli kõik ja see oli kõik kevadel ja seal on nii palju seal noorust koosel. No see oli lihtsalt võrratu. Sõprus oli meil nende riikidega ja siis ja neid medaleid, medaleid ma olen mitu tükki saanud, aga sissegi kera visatud üks on alles sotsivõitluse võitja, niukene, kuldne, hästi suur latakas punane sind ülevalt seed ja list, Linda on selja sellega käinud. Lembit Eelmäe juubelil veel. Sest seal Tartusse Kaupo käis, möll oli, Kaupo ta niuke naljamees, jalg suur sõna sõnaseadja ja täie Kaupo, ma ei tea, kus ta sellega käis ka jälle mingit nalja, ta oli kuskil isamees pulma täita, linnase Lindav tuli meile. Läksime. Kaupo elas siis veel Tartus Eelma juubelile kutsutud ja Vanemuisesse ja. Linda olid alati uhked sallid ja kleidid tehtud ja Linda oli meil ja ema oli meil mind väga hoidis, Kaupot väga hoidis ja Lindas, oi, mis see on, ma panen selle täna rinda, pani selle rinda ja siis ütles niimoodi, et väga tähtsate Sellega Lindamise käinud Lembit Eelmäe juubelil et vaata, need olid niuksed, meie niuke nooruse aastad yhel lahvatada. Raha oli alati, kuidas Megaariniga üks kord kohvik Tallinnas tahtsime viinerit kartulisalatit, olime kodus nagu raha lugenud ära. Et justkui jätkus ka kahele portsule. Loeme Loema hunnikutega me olime seal tuttavad näod neid kopikaid kokku natuke veel puudu tõmbas eraldi head isu. See käik oli nii tore, noh. Ja siis olime niiet lavaka pääle need muusikutega me saime kõik nii hästi läbi seal vanas konservatooriumis ja siis nemad veidi kivikesed antuurat käisid kuskil restoranis mängimas ja siis tulidki lillemart ja ja Arvo Pärt ka ja et tulid ja panin sinna hunniku raha, lavakad, minge sööge kõht täis. Elmo lööve ja see oli ka meil ühiselamus ja tema naine ka. Minge sööge kõht täis, siis meil raha lugemine käis ja seal oli ikka suuremaid ja väiksemaid Saifele palatsis jälle said endale lubada, no ikka viiner kartulisalatiliike viimase peal söök. Ja seal anti meile võlgaga kohvi omad. Meil olid sealgi omad jope, omad neiud. Ja seal ma nägin esimest korda ka oma tulevast meest Caponetsurit. Ei, ma olin teda pildi pealt näinud ja kõik rääkisid, et eesti ilusam mees ja noh, niuke talisest lõunast tulnud pruun ülikond seljas. Tuli piltilusa naisega, kelle nimi oli Ada, lund värk. Kes oli ta pruut? Kõik rääkisid kaupa metsade puhtana, talundver, tal olid nendele kirja lappeti, lõpetas kõik Volga ja kõik oli ilus, nemad issid sinagi. Vaadake, kes tuleb. Sai vaadatud, issand, kui ilus paar. Nemad pistsid sinna pukkide peale ja me olime seal, tagas nosisi mamma seda, mis asja põhiliselt kohvi sai joodud. Ja siis sai seda imetletud ja. Ja nii ta läks. Nii, ta läks, kuldpulmad tulemas. Jah. Aga sinnani ei ole kannatuste rada. Nii, hakkame nüüd kokku tema siin tund aega, aga mida ma siis nüüd, ma ei olegi midagi rääkinud. Mariega Iidee jajaja. Ei, ma võtan juppenud. Teeme ilusa lõpu, tähendab, et kui sa lõpetasid lavakunstikooli, kui sa läksid noorsooteatrisse, sa oled selline haruldane inimene, kes on ühes teatris töötanud 46 aastat. Sul oli loomulikult midagi, mida sa nüüd kujutasid ette, milline see näitlejatöö on, mida sa kõike elus tahad saavutada? Noh, milliseid rolle teha, ma ei tea, kui palju ikkagi kujutasid ette, kas see näitlejatee on olnud selline, nagu sa noorena ette kujutasid? Ma olen väga vastus, ei, väga õnnelik, sest mina olen unistanud alati suurelt Lapoles joonistada ja näiteks ma tahtsin väga karja minna, aga kuna ma olin kopsu ja siis mind ikka väga hoitymanin, viimane lapsukene, väikene ja niukene rõõmsakene ja ja mina tahtsime ka karja minna, siis ma nägin, vahest mind lubati vara karja ja üks lehm oli ja paar lammastega rohkem ei olnudki ja siis see varahommikut munanaati, vaikus meeldinud ja niukene looduses olemine. Mul on omad jutud. Ma räägin plaanduseni puude ja lindude loomadega. Ja siis, kui jalgadele väga külm kalossid, võtsin jalast ära jagu leetviisist, tegid jalad seal ehma pitsises soojaks ja siis oli juba hakkab kaste kuiva särama. Viskasin viis, oli meil kivihunnik, seal otsime coaculda, sealt peksime kive, õhtu pooleli, karjusid, no lehmi oli viise, karjusid 15, tehti siis küttekartuleid ja kes siis olid meil linnu omad surnuaed, linnukesed kõik matsime hinna tegime ristid, kõik ja oma kullakaevandused, kullakaevajad, pekstud neid kiviga ja, ja ühiskond oli. Varahommikul oli minu kuld, oli kõik ära varastatud. Kuidas ma nutsin, kes varastas mu kukla ja siis vihkasin pikali, hakkasin pilvi vaatama. Neid pilvi ma nägin, täpseid selliseid, üleeile sõitsin pusinud issand, täpselt samad pilved, valged pilved. Minu vanaema kes oli käinud tulest ja veest läbi, mis oli tema perega juhtunud. Ja kanepisse oli seitse kilomeetreid läbi metsa minna. Vanaema käis tihti kirikus, ta tead kirikulaule ja et meil oli kanepis sugulased ja ta oli lihtsalt niisugune. Mina istusin kogu aeg ikka esimeses teises reas vanaemaga, ma tean praeguseni kõiki tähtede taga ja kallaga. Ja siis oli hästi palju kraavis usse rästikud ja nii sete tennised tulid algavale kanepi mäe otsas, sest muidu saavad mustaks ja et selle vana emakesega käisin ma seal kirikus ja ja siis vanaema rääkis ikka mulle, et kui sa oled halb laps, siis Sisveeguusu kaasa. Vaat mulle meeldis kuu- ja tunni pärast väljalt kuu on mu kaitsja. Jep, kuued näed, seal on üks tüdruk ja tal on viht käes ja ma nägin seda tüdrukut ka säärase halb lapsega, minu halb laps olemine oli ainult selles, et ma ei tahtnud süüa mõned söögiisu, ma olen saanud elutsad kompvekke. Ja siis ma tahtsin talvel vanaema, jah, ma räägin praegu, aga see on niisugune jutt, mida ma tahan, see läheb sisse. Ma tahtsin tähti lugeda koga, talvel valid, siis olid niuksed talved, lumehanged olid suured, eriti siis, kui natuke külm olnud. Siis pandi mu riidesse ka, ma ei jätnud Manjugegi vis lisaga siis ma lubasin jälle see jälle lehmapiima sooja juua ja seda ma pidin jooma, mis mulle üldse ei meeldinud ja ei meeldi praegugi tähti lugema. Ja siis loeme tähti ja kuu paistab ja siis oli alates ja ma nägin seda tüdrukut seal vihada kuu peal, kelle viis alltüdruk taevaisa kaasa ja siis vanaema rääkisid seal külmemal elab jumal. Ta ei olnud mingi usklik, ta ütles mulle nii. Ja siis lugesime tähti, palju, neid on miljoneid triljoneid, neidiookeaker lämmitar, latsekene said, tohib nimetada. Ja siis ma vaatasin kokal seal karjased, no kus jumal, seal elab, valged pilved seal kuskil on ja ma ei ole teda tänasest nii näinud. Aga male midagi tundnud kogu aeg ja vaata, see jumal oli nii, et ma olen läbi pilvede lennanud. Lennuk nii. Ja siismaani oli nii unistuste seal Askasima, rääkisin kõva häälega. Mul oli väiksest peale luuletused, väga meeldid. Lemmakeni ära toodud sealt ja, ja siis me pidime hästi kaua karjas olema, karjamaa oli ju nii halb. Siis kui hõigati koju ja siis mul vanemad käisid, kuna minu tädi Eve, Elizabeth ei läinud, kolhooside armastus sai sõjas surma. Tema läks metsa tõeliseks ja tema istutas kanepimetsad ja ma olen seal metsatööline olnud, et me oleme kõik selle vanatädi Elizabethil aidanud, seda. Need on suured metsad, kus on nüüd uhke maailmapanga rahadest tehtud tee, need on minu tädi istutatud ja ma olen seal väga palju ise kõblanud ja kõik. Et et vaata seda jumalat jah või seda loojat, ütleme nii, ta on olemas. Olen taarausku ja täna on väga vanaemad, õpetas mind seda kõike nägema, armastama. Ja Neid pilvi ma näen väga tihti. Ja ma minu üks niisugune elu moto nagu. Linda Ruudi luuletus kunagi ilmus kassett, kus oli Rummo ja nii see on selline luuletus. Tegin laule küll Sinavast kaugusest külga kevade rännu kihust oma emast ei ole mul laulu, sest liiga vaesed on selleks mu pihud. Oskan tänada leiva ja riidest maa. Kuid mis selles tänuks küll-lausuma? Et ma lille- ja looma ja inimest harjunud nägema südame kaudu. Et ma vahel ehk vaikinud liigagi sõnu peljates, puiseid ja suuri kuid ei sõnama ütelnud iialgi millel poleks mu südames juuri. Niiden laule küll sina vast kaugusest. Küll ta kevadel rännukiust oma emast ei ole mul laulu liiga vaesed, on selleks mu pihud, aga mu emast on laul. Ma olen selle laulu teinud. 74 aastat. Sellel on väga palju salle ja neid on veel palju juurde tulemas ja see ongi mu laul emale. Ja küllap on sinugi laul, see sinu töö, armastus ja hoolimine. Aitäh väga ilus. Kas sellest mitte ei ole?