Käes on jälle see päev, kus vestevak Vaba massisu. Senini on ta kutsunud teid kuulama paljude kirjanike lühijutte tänaga. Jutustame sellest, kuidas ennemuiste vesteti ja kuulati, kuidas videvikutundidel või pirrutule valgel jutuõhtuid peeti siis, kui ei olnud raamatuid ega raadiot. See oli siis, kui vanavanaisa oli alles poisike. On neljapäeva õhtu rehitare ahjus hõõguvad, viimased sööd, suits on välja läinud ja uks suletud. Ainult õrna vinetist heljub veel parti all leitse augu poole. Ahjurindel põlep Bird heitis ebaühtlast valgus suitsunud seintele partel. Täna ei tehta tööd, sest on neljapäeva õhtu. Ema ei ketra. Vanaema haiguvööd ja vanaisa on torganud pooleli voolitud puulusika seinaprao vahele. Istutakse koldes pirrutuli ümber ja aetakse vaikselt juurde, too aeg-ajalt käib rehetare uks. Sisse astub mõni poiss või tüdruk naabertalust. Tulivad sinna neljapäeva õhtut veetma ja videviku pidama. Nüüd kõneldakse päevasest sündmusest ja heidetakse nalja. Viimaks hakkavad noored paluma vanaisa. Jutusta meile mõni vanaviisi jutt. Vesterbacka külalisena istub praegu teie vastas rahvaluuleteadlane Richard liidalet. Tema on uurinud väga palju meie rahvajutuloomingu vanavara. Huvitav oleks teada, kus ja kunas jutustati ja miks just neljapäev oli videvikupidamise ja jutuheide veeretamise õhtuks. Vanemal ajal üldiselt jutustati rohkem talvisel ajal selle tõttu, nimelt õhtud on pikemad ja niiviisi jääb rohkem aega nende täiteks. Ka suvel. Mõnikord jutustati kergemate tööde juures ja niisugustel puhkudel, kus inimesed pidid olema üleval öösi nii-ütelda, valvama näiteks öösiti karjas olles, vanemal ajal, kui oli palju hunte ja kevadeti söödeti hobuseid öösiti väljas vidid karjused ise juures valvama, nii-ütelda õitsil olema. Ja sinna juurde kuulus väga elav rahvajuttude vestlemine selle tõttu, et taheti ärkvel hoida neid valvureid. Aga talvise ajal ja sügisel kujunes. Vestlus kodustes oludes, peamiselt kui koguneti õhtuti tuppa käsitööd tegema. Üks vana vestleja, kes nüüd oleks juba üle 80 aasta vana, on iseloomustanud seda niisuguste sõnadega. Ennevanasti käisid külanaised õhtuti külades näputööd tegemas ja juttu rääkimas. Lüpsid lehmad ära ja andsid heinad ette ja tuld oli veel vara üles võtta. Siis võeti kinnas või sukk kätte ja mindi naabri poole. Siis pimedas toas tehti sukka või kinnast ja räägiti, juttusid oma mälestusi, noorepõlve, asju ja vanaaegseid rahvajutte. See oli siis Videvikul käimine kes oli virk kuduma, tegi õhtuga hinda või hapuka valmis, kui Türi lähedalt on teade, et seal vahastuja Lõõla küla vahel on jalgtiimile soo, mida on nimetatud videviku teeks. Sedakaudu on Lõõla naised käinud vahastus ja paastu naised lõõras videviku pidamas kuid ka sel puhul olid mõned õhtud nii eriliselt nagu selleks ühendatud. Ja selleks on eriti kujunenud neljapäev. Nimelt selle tõttu, et neljapäeva vanemal ajal ei peetud päris tavaliseks tööpäevaks vaid sel puhul sel nädalapäeval antiteenijatele mõnevõrra vabadust sel õhtul. Nii et nad võisid omale teha mõnesuguseid töid. Kuid. Kuna ei kedratud, ei peetud seda nagu sobivaks, siis tehti neljapäeviti külaskäike naabrite juurde, kas ainult jutustati, lauldi ka neile üht, et talvel peab ütlema, et rahvajuttudega on, läheb hästi kokku, kuulung, veel mõistataminet vanad, harilikult nad nii andsid üles. Noortel oli see nagu eksamiks tähendab siis õppida tundma vana rahvapärandit ja õieti nii kui noor inimene sai täiskasvanuks, tema pidigi teatud määral tundma nii jutuloomingut kui ka mõistatuste loomingut, et oleks nagu oma aja mõõtes haritud inimene, aga samuti kui oli häid laulikuid väga hästi, veidi ka neil puhkeõhtutel neljapäeva õhtutel kavidaviku pidamisel hoidiga laulda. Mõningad võistlemise peale jääb vanaisa nõus ja alustab veniva häälega jutu metshaldjast. Nüüd jääb rehitares kõik vaikseks, ainult kirju praksumiste kilgi laulu on kuulda vanaisa jutus ikka. Lapsed kuulavad, suud ammuli, nagu tahaksid neelda iga sõna, mis tuleb vanaisa suust. Aeg-ajalt uuendatakse Birdu ahjurindel, siis hakkavad tantsima pikad varjud seintel ja nurkades just nagu liigutaks end seal keegi kes seal peamiselt jutustaja, kas olid mehed või naised, noored-vanad. Peamised jutlustajad on olnud vanemad inimesed. Paistab nagu oleks jutuoskus olnud rohkem levinud siiski vanemate meeste hulgas, samal ajal, kui võiksime ütelda. Lauluoskus oli nagu rohkem naist naiste loomaneb. Rahvajuttude esitamisel oli muidugi mitu eesmärki, see ei olnud kaugeltki ainult nii aja viitalise iseloomuga kui. Meenutada näiteks, et kui oldi kas või teekäigul reisil või, või vanasti nagu vooris käidi sisse kogu aja jutustati ja siis see tähendas see näiteks suurematele oma koduümbruse tutvustamist kõiksust mäed ja orud ja metsad, mis vastu tuli kätte KohtlaJ oma jutud ja need niiviisi tehti ka noortele teatavaks, kõik see oli teatavas mõttes rahva niisugune suusõnaline ajalugu, mis siis rahvajuttude kujul anti edasi ka nooremale põlvele. Kuid peale selle olid rahvajuttudel ka teistsugused ülesanded ja mõnikord näiteks kui töö juures jutustati, siis ei ei olnud see ka niisama ajaviiteks, vaid mõnikord jutustati ka selleks, et inimesed oleksid nii erksamad. Tähed näitavad juba ööd peadminema puhkama. Võõrad lahkuvad, teised hakkavad magama heitma. Pojapoeg ronib ahjule vana ise kõrvalised küsid. Kust sa tead nii palju jutte? Rahvajuttude äratavat mõju noortesse on väga hästi ära tundunud Friedrich Reinhold Kreutzwald, kes ise lapsena oli viibinud mõisa ketrustoas ning osa võtnud videviku vestlustest. Oma muinasjutukogu esimese väljaande eessõnas ütleb Kreutzwald missuguse ärksa vaimuga mees ei peaks rõõmuga tunnistama, mis armast ajaviidet temale ennemuistsed jutud lapsepõlves on teinud, kes ei peaks seda lahkesti meelde tuletama, kuidas ta ammuli suuga jutuvestja peale vahtis nagu tahaks ta iga sõna alla neelata, etmisemadki raasukest kaudse ei läheks videviku pidamisel või kui eitja tütarlapsed õhtul Okide taga istusid, oli kõige magusam juttu vestlemise aeg. Ja oh, mis kiiresti kadusid seal pikemad talveõhtut meil käest, nii et iga kord ehmatus tegi, kui eit meid magama pidi sundima. Lahked imelikud unenäod venitasid jutte pikemaks ja kudusid naise uusi iludusi. On meil pisemadki õigust seda oma lastele keelda, mis meile noorpõlves nii suurt õnne on valmistanud? Üksnes kivi tuimad südamed võitsid oma laste vastu nii armutud olla. Nii peeti vanasti too õhtuid. Nüüd neid enam ei peeta, nüüd on raamatud, ajalehed ja raadio. Aga vanad muinasjutud ei ole kaduma läinud, nad on kirja pandud ja praeguse põlve lapsed võivad need lugeda raamatuist kuulata raadiost. Kasutamegi oma head abivahendit, raadiot ja anname nüüd sõnajärje vanadele jutu vestlejatele. Ella Asnandriemm Kaidma külast lestad kaks lugu. Üks vaprast koerast pollast. Teile sellest, kuidas hunt käis lambaid hirmutamas. Minu isa jutustas. Kui ta teenis vanarikkast juri, siis seal oli tugev kuuer, kolla oli nimi, kes tapmas oma elu jooksul 18 tunti. Ja viimasundiga oli sarnane lugu, et on nagu perenaine, mari läheb õue. Balla tõmbles ei ole, aga Oll onus kuulub koerale, kivistised, Kuriinugerinad ega ka peremees ei olnudki kade. Võttis kärbest suusad jalga ja kepi käti alla uru poole. Seal on niisugused kõrged augud, kes on käinud nüüd, niisiis ka siis on seda tähele panna ja seal oru algus läheb sinna, vaatab, üksunud, võitleb koeraga, teine istub ja puhkab. Jäägu, teine väldib, hakkab teine asemele ja jälle teine võitleb, tabad nähtavasti koera, väsitab. Peremees sai siis Jury sai õige lähedale, siis võttis panna, hoida kinni, teine tahtis seeriast puhkas, tahtis appi tulla, olla kõhust haarata, aga sellele naasis vana juri kaikaga vastu külgi. Heietas ei jookse minema, seda enam olla lahti lahketema. Ka võitles peremees veel taksos kaikaga pähe ja võttis hundisabast kinni ja sammus kodu poole polla järgi. Aga tol ajal ei olnud niisugune söödik, perenaine tegi leiba, pani leivad jahtuma pingi peale ja unustas või meelega, kuidas, ei tea, polla ehituppa tuleb tagasi, pollarasid parajasti liivast leiba verre Helmeks süda ahju, kunagi sellega virutas ballale pähe ja kolla oligi surnud. Nii lõppesse kangelase kuue. Räägime praegu sellest, kuidas hunt läks, lam tahtis lambaid lambalaudas hirmustata. See juhtus Mäetaguse metskülas. Saareväljal minu ema jutustas, et oli perel lõunaaeg. Istu, sa oled kõik laua taga söömas, perenaine läks haiglasse hapupiima juurde tuua ja järsku perena ei tule tagasi, minu käes on hirmus kisa. Et mis asi see on? Lähvad siis vaatame pääslikeks asjast aru, et ei ole perenaist näha ega midagi. No mis seal siis muud otsima perena ehk vaatajad, et Laura lambalaudas on miski häda, et lambalaudas väraval viiest lahti ja lähvad sinna, perenaine karjub, et tulge appi, tulge appi. Lähevad siis värvis, ehk ma hoian praeguse hunti sabast kinni, kust ta selle kätte sai? Vinge vahti, hunt istub teiselt poolt. Ega seal lauda taga, mina, lehed, kõik sinna kaikad kätte, muidu tunudki materdava pärast küsimad. Et kuidasmoodi tulid niimoodi, istusid seal laudas. No niisugune mina läksin lauta, lauta ei läinud, aga aita vaata, need lambad tuleb järsku kohe terava pealekest jälle. Läheksid nurka tagasi, et midagi hirmutab. Terava lähtid viskab vilgub. No mis läheb vaatama, et mis sa selguksid, tungi saba, võtsime sabast kinni ja hakkasin karjuma. Toast kuulete? Muidugi. Lõpuks te kuulsite, nüüd on, näete, Alvadki, vihjates nüüd oma naha siia, meile. Benu Lülandast Saaremaal jutustab kolm omakandi muistendid. Kui me lehe menüü prügilast Sõrve pool viivat teed mööda välja, siis külast umbes paari kilomeetri kaugusel küla peldude taga välja äärel on suur hulk laiali pillatud suuri ning pesitsi kivisid. Kes nüüd juhtub minemeni, neid kivisid, näeb, see peab tahes-tahtmata mõtlema, et mis, eks need kivid on see koogi korjatud. Sest nendest kividest on näha, et nad juba ammu seal on olnud. Ühe päeva oli vanaema maris pisitütretütre Tiiuga seal väljas lambas. Tiiu oli väga raksis tüdruk, vanaema ütles ikka, et see on tüdruk nagu naaskel. Tiiu nägi juba eemalt selle suure kivihunniku ning hüüdis vanaema, vanaema, mis kivid need siin on ja nii palju neid siin veel vanaema oskas ning ütles, jalad ongi üsna väsinud istumisele kivide peale. Siis ma räägi sulle juttu nendest kiridest, selle juttu rääkis mulle minu vanaema nii, nüüd ma jutusta suule. Vanuti tulidega siia valjud sundi, järjebopijad nendega koos tülika kergu vanad, kes sundisid rahvast ristiusku minema ning ega pühade Kercus käima. Käsitsi ning seljas ning kuidas sai materjali ning kiviseid kokku vedama. Siin selles paikas zone kirku ning sellepärast hakitud siia ka ühte tegema. Aga selle tegemine, soolemetenali asi, see töö, sädemete pool, riskid, mis päeval tehti, see öösse kohe lammutati. Nõnda oli see asistas mitu, mitu ööd järgemööda olnd. Kui tähtede järgi arvates oli juba kesketuld Metsust suur, igavene suur must Sego ja oma tugeva kärsaga lükanud köik päeval laotud müüri hirmsa kolinaga laiali. Mehed pestud suure hirmuga küla poole joosku oomikuna rääkinud teistele ka seda juttu, aga sundi jätkeskindliku uuesti veel proovi teha, mis sest asjast saab. Mitte midagi polnud paramat, ikka hommiku oli kivid laiali ning pole midagi teha. Siis jäetud siidi pooleli ning sellest ajast need kivid siin nõnda seisavadki ja kerki, jäi tegemata. Pärasti hakkasid inimesed seda kohta varelikuks kutsuma ning selline nimi on talle meil tänapäevani jäänud. Küll see nii kurivaim oli, kes neid kiriku miilised Luhkumas käis. Sest Siive seal on teisigi imelikke asju nähtud ja sellepärast on see küla Tänakesed õitesse pekki täna, kui see on nii kõver ja keeruline räägitsed, kui seda teed testi, et siis rebanuenna kollase tee sihi vedanud, et vanakuri ei pääseks külasimete inimestel paha tegema. See oli väga vanal ajal või teomis oli kännud Lümanda meis lähedal. Tollal ergaride äkisti jäänud härjad vau, pele seisma. Mees sundinud neid küll edasi minema, aga ikka ilma asjatu. Siis võtnud ta kätelnud, lõikan põõsast paraja vitsa ja andunud ärgadele pihta. Härjad tõmbunud järsku hästi kõvasti ja maaltunud raginat kuulda. Mees kohkunud hirmsasti mõtelnud, et nyyd tegid härjad Adrogatki ja seda on mõisatallis nahatäis ootusest. Siukse asjaga nalja ei meistrit, kui tüürist tüüris katki läks, selle eest oli ikka karistus. Oota. Mees akendega atra lähemalt vaatama pole see ader katkestid olnd. Adranina taha oli jäänud katlasong ja mees sundinud sised äriatembanud veel seda atraia. Ader toonud mulla seest välja suure katlakatel olnud ääretasaraha täismehe rõõm olnud suur, aga seda rahvasuu ei räägi. Kuhu see raha siis nyyd saingi? Sellest ajast peale aga on jäänud selle põllule, mis nyyd on Lümanda endise Lümanda meise küla vahel katla põllunimi. Kuulake nüüd vanarahva jutte näitleja Aarne rusi esituses. Jutt Lauritsast. Lapsed hoidke Lauritsat. Laurits, see on tulehaldjas. Vanemad inimesed mäletavad ja teavad, et Laurits käib kolme punase koeraga. Tal endal on tulekarvariided, tulekarva silmad, tulekarva habe ja juuksed. Enamasti nähakse teda sügiseti lauritsapäeva ümber. Siis ta käib ringi, vaatab ahju tuld, hoiab katlaaluse tuld ja kaitseb kahjutuld. Tige liik ei pääseks valla ega teeks inimestele halba. Suured valged sõbrad muidu käsib mõnel koeral katla alla minna ja teate isegi, tuli siis põlema ei lähe. Siis ei saa muidu, kui peab võtma kolm Beudeid, ahte Rukeid ja panime katlale põlema. Siis läheb koer ära. Lapsukesed, lapsukesed, ärge ütelge ühtki halba sõna. Ärge tehke halba tegu, see kurvastab Lauritsat, ta silmad lähevad märjaks, pisaraid hakkab langema. Suveõhtuti võib näha põõsaste all lauritsa pisaraid. Pimedas nad hiilgavad, mis ta sinna nutnud halbade laste pärast, kes tuli ka ei mõista ümber käia. Lauritsa koerad, need on kärmed käima ja peremehele teatama, kui kuskil tulega halvasti ümber käiakse. Sinna ta tiptuuliaasime, ei jäta muud järele, kui musta mulla. Nii ta karistab. Kord mees ja naine peksid rehte. See oli mõni päev enne lauritsapäeva. Varakult olid mees ja naine tööl. Esimese kukelaulu ajal oli rehi juba välja aetud. Taheti parajasti peksma hakata, kui punane mees tuli rehiväravatele ja ütles. Jõudu. Jõudu tarvis, võttis naine tervise vastu ja lisas juurde. Eksto oma jõud ka. Siis läks punane mees rehialuse keskele lademete peale ja hüüdis koeri. Tulge koerakesega. Üheskoostööd, tehke. Mul on vaja vahetaja. Tegi, siis tuleb kuivadele ademite sisse. Rehi läks vuhinal põlima. Koerad kargasid ühelt poolt teisele poole, kaitsesid seinu, valvasid vahet. Veidi aja pärast oli töö tehtud, tuli kustunud. Siis jooksid koerad välja. Nende järel läks ka tulekarvamees. Mees ja naine nägid, et rehi oli tulega pekstud. Õled olid alles, aga nad alles ja pahma hunnikust paistsid puhtad terrad. Tuli ei olnud midagi rikkunud. Aituma tule haldjale lauritsa le. Mees ja naine said kuni koiduni hea uni magada. Teisel ree korral see oli just lauritsapäeval, tahtsid mees ja naine jälle tulega rehte peksta, nagu need viimati nägid. Ajasid rehi välja, tegid tulelademed keskele. Kuid tuli ei kuulanud enam sõna. Külhüüti Laurits, Laurits, tule appi. Laulitseidulnud tuli, kargas lakke, sealt lakka ja katusele. Kõik põles maani maha. See tuli kõik sellest, et nad lauritsapäeval rehte peksid ja tulega halvasti ümber käisid. Aga Laurits läks metsa, nuttis põõsa alla mitu tulist silma pisarat, mis igal suvel hiilgavad jaani ussidena ja kõigile meelde tuletavad, et lauritsapäeval ei tohi tuld puudutada. Kui lauritsa ennast juures ei ole. Jutt sellest, kuidas metshaldjas noormeest karistas Igas metsas on ikka oma metshaldjas ehk metsavana. Kes selle üle on ja seda valitseb kõik puud, lilled ja rohud on teema. Kõik loomad, linnud ja putukad seisavad tema voli all. Kes kuidagi metsaseaduse rikub, see ta karistab ta armutult. Kurt kõnnib keegi noormees metsas püsseljas. Seal näete kuuse ladvas ilusa linnu, kes rõõmsasti laulab. Aa, sa muidugi esindaja, paneb püssi palge, jalaseep, pauk käib. Ja lind kukub surnult maha. Kui püssirohusuits lahkub, näeb noormees et põõsa tagant astub välja imelik vanamees. Seal on kase tohust kübar peas. Kuuse korba moodi kuubia püksid. Hall habe on nagu kuusesamblad. Mis kurja see väike laululind tegi, et 100 maha lasksid? Küsib Vanamis kurjalt. Noormees läheb punaseks, hakkab kogelema. Ega see sõnagi suust. Näita mul oma püssi, ütleb vanamees taas. Nüüd puudutab vana mees käega püssi ja lausub. Et sa laululinnu oled vaha lasknud, siis olgu see sulle draamiks. Annab siis püssi noormehele tagasi ja kaubise põõsada. Vormeli hea meel, et ilma karistuseta metsavana käest pääsenud võtab püssi ja hakkab kodu poole minema. Koduvälja ääres tahab veel niisama paugutada. Paneb jälle püssi palge, laseb. Kui pauk käib, on kõik kohad paksu suitsu täis, nii et noormees midagi ei näe. Kui suits lahkub ei näi noorumis ikkagi. See oligi metsavana karistus. Et noormees oma püssipaugust pimedaks jäi. Suured mõtted on sageli nappides ridades vanasõnades. Mõtle järele, hea kuulaja, mida on tahetud ütelda järgmiste lausetega. Kui enesel tiibu ei ole, ega siis teiste omadki sind lendu ei tõsta. Pea tarkuseta on nagu latern küünlata. Ükski kivi ei tõuse ilma tõstmata. Kes kirja oskab, näeb nelja silmaga. Ilmus vestevak number 22. Selles esinesid. Rahvaluuleteadlane Richard Viidalepp, vanade muistendite vestjad Ella Aslan Ryan ja Julie Benu ning näitleja Aarne Ruus.