Haldja Peetri tütar elab selle mäe ja tolle metsa taga või teises peres öeldi jälle, et rebase peetri tütar elab seal seal Vapramäel. Kui teed, küsisin vabariigi teenelise kultuuritegelase Helju Mikkeli maakodu juurde. Nüüd on meil ühes kohas õued, aiad vaadatud ja mikrofon meie juttu pealt kuulamas. Kas teie kiindumus rahvaloomingus on kuidagi ka siit nendesamade koduseinte vahelt pärit? MINA OLEN lumelagunemise ja märtsikellukest aegne Sünnimaja Sammeldunud õlgkatusega taga toagnaliasmiinid. Eestoa lõunaaknast paistsid käokingad ja keisrikroonid, hommikuaknast, kaevukook ja aida ukseesine kummelimuru. Katusele oli imepehme istuda ja kõndida. Kergesti pääses sinna vana kartuli kuuba otsast. Aga see oli keelatud. Kui kätte saadi, siis vitsa anti. Aga kas teil ka see meeles on, millal seal nendes samades loodusmaastikest tantsisite esimest korda? Jah, see on meeles küll, mul oli niisugune komme lapsena, meil oli hästi palju Buy enge veel aias. Ja siis ma korjasin pojengide õitsemise või kui nad ära juba hakkasid õitsema, korjasin pojengilehed kokku, siis läksin pikkalumpi, seal oli kõver suurkask. Ja siis ma neid helbeid pildusin põllest või siis kleidisabast õhku täis, ütlesin seal nende lehtede ajal, ma arvan, et see oli minu kõige esimene tantsimine süstinud, ütlevad tüdrukud lausa sünnivad tantsujalga, oskavad tantsida, õieti kõndida. Ei, ma nii nüüd küll ei sündinud, aga ja päris niisugust teadlikku tantsimist, lusti mul vist ka siis veel ei olnud, aga see oli kuidagi nii spontaanne lapse avaldused, need, need pojengihelbed olid nii pehmed ja külmad kuidagi, sest suved olid, lapsed on mulle tundub palju soojemad ja kui praegu talvel hanged kõrgemad. Jah, aga tammedest ma suurt ei mäleta. Ta, mul on ikka alati meeldinud soojad ja päikesepaistelised suveilmad, rohkem nendest. Aga ei, no ühe joone võib nüüd kindlasti leida, mis kogude hilisema elu jooksul teie loomingust läbi käib, see on armastus ilu vastu ja oskus seda oma ümber näha. Aga noh, kodu jääb koduks üle, koduläve tuleb varsti suurde ilma kooli minna. Koolitee oli minul viis kilomeetrit pikk ja väga huvitav algasse õue tagant üle kanarbikunõmme siis üle mäe mööda viljade vahelist põllupeenart mäest alla, sepa orgu läbi männiku siis Üleoja sinna ojani saatis mind tavaliselt hommikuti esimestes klassides ema aladist, purdest tuli üle minna, siis tulid heinamaad, siis tuli veel üks suur kaasik, siis tuli natuke õudsem koht, tuli vene surnuaiast mööda minna. Jälle sügavoru orud ja mäed ja siis Nõo alevik minu koolimajaga. Kas seal ka rahvatantsu juba tantsisite? Tol ajal rahvatantsu tantsinud, aga minu võimlemisõpetaja Ene Ambur oli niisugune naine, kes kõik võimlemistunnid saatis ise klaveril ja meie tundides alati mängisime ja laulumänge ja muid tants, niisuguseid lastetantse lumel, väikesi jõulukellukesi ja lumememmesid jänkusid, lillasid nii nagu tol ajal lapsed mängisid. Vot need olid meie tantsud. Aga kuidas šotusetegi rahvatantsujuht rahvatantsu juurde, ma sattusin hiljem. Näos oli rahvatantsuring rahvamaja juures ja siis ma käisin seal tantsimas, meie õpetaja oli seal Salme kaja. Tema oli niimoodi, vahest andis plaksuga. Aga mina küll plaksu kunagi saanud ja tollest ajast ma mäletan veel oma esimest rahvatantsu partneritki ninna olen unustanud. Ma mäletan seda, et ma tahtsin kohutavalt tantsida ja see noormees oli niisugune lühikene ja jässakas, mitte ilus, sest teised tüdrukud ei tahtnud temaga tantsida ka tal oli kõva jõud ja ta tõstis mind üles nagu niuhti. Ja see mulle väga meeldis, mina temaga tantsin meelsasti. No ja hiljem siis Tartu Õpetajate seminaris neidsamu oma kogemusi, mis mul, mis mul seal oli, sai hakatud kasutama. Hakkasite siis täis? Jah, nii rumal kui ka rääkida, sellest ei ole, mul endalgi polnud õigeid teadmisi, mingisuguseid kuidagi meeldis, hakkasin tegema ja ja noh, siis tulid kuulsused juba varsti pärast seda ja siis sai julgust ja tarkust juurde ja nii see läks. Ja täna võime öelda, et teie elutöödest vähemalt üks suur elutöö on olnud Tartu riikliku ülikooli rahvakunstiansambel selle kujundamine ja ka juba üsna ammu 50.-te aastate alguses sidusite ennast selle kollektiiviga ja polnudki siis õieti veel seal alles rahvatantsurühm. Jah, ta oli siis parajasti niisuguses olukorras, et oli lahutatud ju epaks ülikooliks pool läks siis EPA'sse ära koos põllumajandusteaduskonna ja metsandusteaduskonna ja kõikide nendega ja osakene jäi sinna järele. Ja minu ülikooli juurde tulemine oli juhuslik. Sest nende tookordne õpetaja Ester Priinits, temal läks. Ja palus mind asendada ta, hiljem ta enam tagasi ei tulnud ja nii ma sinna jäin. Päranduseks neli paari või alustuseks minu jaoks seal neli paari tantsijaid keda muidugi tookord tuli väga hellitada ja hoida. Ega siis ei saanud nendega nii karmilt ringi käia nagu neid hilisemal ajal, kus tantsijaid oli palju ja võis juba valikut teha, seal oli igaüks nagu potikene lillega ja. Ja ikkagi, kui mõelda 30 aastat need tuleval aastal ja juba õige varsti olid teie kollektilt tuntud ja kuulus kogu Nõukogude maalsest. Tuletame meelde, et 1955 Eesti kunsti dekaad, teie kollektiiv esineb Moskvas 1957 üle maailma üks noorsoofestival hõbemedal. Kui siniruttu kõik läks siis nagu oleks väga kergelt läinud. Ei ei läinud kergelt selleks küllalt raskelt, sellepärast et esiteks oli ses neljast paarist tarvis kollektiiv moodustada ja ma mäletan, et kõige esimene kontsert, mis me tegime seal oli igatahes esinejaid laval. Kui me juba nii kaugele saime üldse kontserte teha, oli esinejaid laval rohkem kui vaatajaid saalis. Aga hiljem muidugi jah, kuna me püüdsime teha teistmoodi, kui kogu aeg oli tehtud, see on olnud meie ansambli viga kogu aeg ja minu oma muidugi ka, et me ei ole kuidagi jälginud nagu sissetallatud radu, vaid ma olen püüdnud alati omamoodi teha ja selle eest me oleme saanud nii mina kui ansambel õige palju lakkida. Aga ega me kumbki seda ei kahetse. Ma arvan, et tookordset tantsijad ja mina samuti, aga raskelt on tulnud kõik need asjad sellepärast, et ühe tantsukollektiivi ka midagi saavutada. See on ikka tohutud töö ja vaev. Teie programmi on olnud laiem teisemisest juba nimetus ülikooli rahvakunstiansambel sisaldab rohkem kui ainult tantsu. Nojah, me leidsimegi, et üksinda tants ei paku nii palju huvi, et me otsisime siis muuseumist materjali palju ja me hakkasime neid siduma tervikuks me tegime koos ja et jaa jaa, pulmad, Jan uurikuma ja, ja rahvaluule ja isegi mõningal määral rahva käsitööd ja neid kõiki. Me sidusime, püüdsime niisuguseid terviklikke programme anda ja omal ajal nad olid väga noh, nii minevad programmid, nüüd kui ma vaatan, et mõnel pool veel järele tehakse, siis tundub kuidagi säästi aegunud ja ja nii ammuaegne. Aga, aga tollel ajal oli ta uus, sest keegi neid senini ei teinud või ei julgenud teha. Jah, olgu küll, et rahvatants, meie rahva igivana kunstiloominguga muutume, meie ise, muutuvad, meie suhtumised muutub elu meie ümber, nii et küllap sega pisut kõike teisiti näitab öeldakse niiviisi, et viis aastat ülikoolis käia, selle jooksu saab kõrghariduse diplomi kätte 10 semestrit Helju Mikkeli juures tantsida. Kuidas te seda sealt kõrvalt Leilsisti? Ega seda mingisuguse eraldi tegemisega ei ole tehtudki ja kui nüüd keegi on nii öelnud siis ja siis on muidugi teeb südame väga soojaks. Aga kui inimene kõikidele oma tegemistele paneb ise käe külge, nii nagu meil rahvakunstiansamblis oli, palju asju me tegime, Is pidime koristama eseme, pidime nõeluma, isena, pidime pesemisruumid puhastama, tegime ja kõik see pluss sinna juurde veel niisugused traditsioonid ja suhtlemine. Ja mis muidugi kõige tähtsam, võib-olla see, et me olime ääretult aused, alati ei ansamblis valetamist ei olnud ükskõik missugused pahandused või asjad, mis ka ei olnud, rääkisime need kõik ausalt ära teineteisele ja me olime nagu üks pere. Et kõik nende mured olid minu mured ka. Neil ei olnud nagu niisugust vahet, et tantsijad ja juht eraldi kellelgi oli kõht tühi ja minul oli või vastupidi, siis me seda üheskoos jagasime, je sõime ja mida tähendab hall jooks õhtu? Halja oksa õhtu on üks niisuguse mõttega õhtu. Kuus kuni igihaljas puu roheline on lootuste ja heade mõtetes värd ja haljaks õhtul ansambel tuleb alati kokku selleks et avada oma väravad nendele, kes sellel aastal astuvad ansamblis uutele kes on nüüd juba septembrist saadik ansamblis tantsinud, kes on ennast mõnevõrra näidanud juba, mis iseloomu ta on ja kas temast on loota tantsijaks saamist. Vot sellel õhtul võetakse pidulikult siis vastu ansamblis kinnitatakse talle rindase kuuseoksaga helisev uljus seal nagu tere tulemast kuljus, siis hiljem, kui ta ülikooli lõpetab, saab teise Kuljusse, mis on hüvastijättu kuljus tähendab ülikooli lõpetamise kuljus, aga ütlesin, et kahekesi kõrvu helisedes kutsuvad siis sellele suurele ansambli kellukesele. Nagu kõrvalkõla. Kokkutulekuga kui paljudel küll võib-olla õpilasi 30 aasta jooksul ei oska öelda? Ei oska, kas mõnede kaugemate ka ikka veel Sydeon tulevad külla ja ütlevad tere ja nimega muidugi. Jah, side on olemas, meil mu uue aasta ja, ja postki on nii-nii suur, et ma vahetan ikka veel oma nende esimeste tudengitega 53.-st aastast saadik. Nemad on nüüd juba hästi suured isandad ja emandad. Ma mõtlen oma perekondade ja oma töökohtade ja selle poolest. Aga, aga me oleme ikka jäänud niisuguseks sõbraks, et kui tänaval vastu tulles ega minu läbi ei ole küll kaela ümbert kinni hakata. Ja kui mõelda seda, mida te siiski olete nendele inimestele kaasa saanud anda, sest olid sõjajärgsed, rasked aastad tõepoolest, jagasime toitu ja siis tuli kitarristide puu tuli diskoaeg ja kõigest sellest olete teie neid noori suutnud läbi juhtida, nii et nendel on jäänud oma terved arusaamad. Rahvakunstiväärtustest. Jah on küll jäänud nendel terved arusaamad ja see on väga hea, miks? Sellepärast, et meie rahvas õnnetuseks on niisugune rahvas, kes oma hoida ei osk. Ja seda ma olen näinud just nende välismaa kontsertitel, kus eesti rahvatants siiski läheb üsna menukalt ja, ja olen elanud üle seal isegi väga suuri emotsioone. Aga meie oma rahvas nimetas seda omal ajal päris pastlakultuuriks, muudest asjadest rääkimata. Jagavassegi pandi siis, kui enam mitte midagi muud panna ei ole, ei olnud, kui kõik kõige nigelamad luuletused ja, ja kõik asjad olid ära, siis pandi end rahvatants ja meie ei oska oma kunstis hoida ka seda hinnatega arvustada, kui kaunis on. Seda enam on hinnatav see, et noor oskab omahoid. Sest ega teine ei tule hoidma meie kunsti. Lodovi kurtis mitte väga, väga ammu, et eestlastel olevat vaid kaks tantsu kaerajaani labajalavalss, et rohkem nagu ei tuntudki. Aga tänaseks on meil ametis ja kõik tagasi antud ja sellest ees olete suure hulga maad käinud ka teie üheskoos. No põhiliselt on need selle etnograafilise loomingu andnud tagasi juustu Ullo Toomi ise oma suure sinise raamatu kaudu sest rahvatantsukogumistööd nagu mina ei ole teinud. Aga, aga mis puudutab nüüd seda kaasa ega, ja nii, siis ma olen lihtsalt tantse teinud, loonud. Sellest etnograafilisest materjalist lähtudes olen ma ise neid kompositsioone teinud, see on minu osa, selles aga, aga päris tagasiandmise küsimus on ikkagi see, et etnograafiliselt tantsu Ullo Toomi korjas need põhilised üle saama raud ka siis, kui Raudkats tuli ja singi ja 13 ja siis algas see töös on õigus. Ja poolsada tantsu. 1948 lina vabariikliku konkursi võidutants ja alles viimasel tantsupeol Anti Marguste muusikale. Tedremäng, mida kõik pärliks kutsuvad. Ei ole kuulnudki. Aga tedremängu lugu oli nii, et see oli üks ette Gilgatuda, siin ma seda juba kuskil 15 aastat tagasi ütlesin, et ka selle teen, jäi tegemata, mul ikka nii oli, et kui ma ühe asja lubasin teha ja mõtlesin ma selle ajakirjandusele kuskile ära, ütlesin, siis ta seisis. Aga juhtus siis nii et Helmi Tomingas tol ajal veel Elvalane aitas mul niisuguse võimaluse leida, et ma sain ise minna tedremängu vaatama. Ja pärast seda muidugi sai, seda oskaks. Sest see vaatepilt, mida mäng pakub. Seda oleks tore, kui iga tantsija näeks, kes teda tahtsid. Teistest inimestest muidugi rääkimata. Te olete ise kuskil ühes intervjuus öelnud, et, et ka kirjutanud. Suslik sõna mõjutab teid ja aitab teid tantsu loomiks ja sõnu kommenteerimist. Noh, mulle üldse kirjandus meeldinud. Võib-olla siin nüüd on ka siis hüvitise Postimees, mis mulle ristimisel pandi rinna peale, ma ei tea, ema tähtis, et saaks kirjanik, seda muidugi ei saanud, aga Noseni naljaks öeldud. Aga muidu mul meeldib väga lugeda, palju lugeda ja ma kirjutan alati välja selle, mida ma pean tõeks ja mida ma pean õigeks. Kas teil on ka õpetajaid olnud, keda võiks Steni oma tantsuloometeel nimetada ja meeles pidada? Tantsuloometeel minu kõige suurem tänu kuulub ida Urbelile sest tema oli see naine, kes pärast minu väga ebaõnnestunud esimest tantsu õpetas mulle üldse tantsukompositsiooni. Kuidas ja missuguses järjekorras tuleb üldse tants kokku, palun seda tantsud tehakse, mis nende osade nimetused onni kõikitas. Sealt ja tema on minu kõige esimene kompositsiooniõpetaja. Aga hiljem muidugi praktilised tantsud ja tantsusammud ja need tulevad juba hulludoomilt ja teistelt tolle ja meistritelt. Kes siis olid nagu juhi puldis. Kui nüüd tullagi noorte juures selle Eesti tantsu ja tema olemuse juurde on ta siis nii igav ja puine, nii nagu vahel need, kes asjatundmatult ja üleolevalt rahvatantsus suhtuvad, ütlevad. Vaadake, see on niisama, kui me ütleksime matemaatika kohta, et see on igav ja tuim niisama nagu ma ütleksime võib-olla teatud liiki muusika kohta, et see on igav ja tuim niisama kui me ütleksime, et ka võib-olla seesama raadiosaate tegemine on igav ja tuim. Isama võime iga asja kohta öelda igav ja tuim, mida me ei tunne. Jah, just täpselt nii, aga ometi, kui me seda tööd teeme ja kui me selles oskame näha seda, mis tema endas kätkeb, mis mõte selle taga selle töö ja selle tegemise taga ja mida ta endast annad, vaadake siis ei saa öelda, et on tuim ja too või teine ja seda ta tuim ei ole, kinnitavad juba need paljud reisid ja käimised, kus meie tantsijatele ikate aplodeeritakse väga tugevalt ja jõgus tullakse, uuritakse, küsitakse ja kuidas ja mismoodi oni õpitakse meie samme ja meie ise ei oska masinat. No tuleme kas või selle targa rehealuse rütmi juurde, sellest tuleb juhing, sellest tuleb psüühika välja. Niisama Hiiuvalss jälle ainulaadne ilmas ei olegi teist niisugust väga raskesti omandatav ometi nii suure niisuguse kandejõuga ja ja mitte ainult mitte ainult siis nii füüsilise kandejõuga, vaid ka emotsionaalse laenguga. Millest sünnibki emotsioon tantsides või tantsu vaadates ka siin on kaks tasandit, eks ole? Ja need saab laadida, nii, mina olen seda nõnda teinud, ma ei tea, võib-olla teised teevad huvitav paremini, aga minul õnnestus nõnda Nende saada kätte seda emotsiooni. Ma jutustasin nendele kõik, mis tantsudes oli. Sageli on muidugi ma mõtlesin ise välja, mis liigutus võiks olla. Aga nii nagu lastele muinasjuttu niisama tantsijale peab selge olema. Mispärast nad käsi tõuseb just nii kaugele, nii pikalt, niisuguse sihitisega, miks on niisugune või niisugune tõrjumine, miks ma tõstan jalavad täpselt sinna ja mitte teise kohta? Paralleelselt eluliste näidetega? Paarilised pidid teadma, missugused silmad on paarilisel Anna Raudkats, Tuljakut õppisime näiteks nii, et igaüks kirjutas mulle jutustuse imeilus armastusloo. Ja vaat, kui ta oli selle ära teinud, siis ta oskas seda ise ka tantsida niimoodi, et, et see tuli välja kõik, mis vajad. Otsus. Ei oska oma tantsudest õieti ühestki nii jutustada. Kui ma nüüd tagasi vaatan, siis ei olegi lemmik ta, see kõikidel on ikka veel oma hädad juures, mida neid enam ei teeks, aga noh, nad on korra valmis tehtud parandada, midagi enam ei saa. Ometi Anna Raudkats oma Tuljakus on osanud selle, meie niisuguse põhjamaise karge joone ja selle esimese kohtumise arglikkuse kuni sinnamaani, kus me juba käega julgeme teineteist puudutada ja kuni selle oma äratundmise lõplikult äratundmise suure rõõmuni, kus juba noormees tüdruku sülle haarab ja õhkuda tõstab, vaat selle on osanud, tema on niivõrd puhtalt nii kargeld ja ometi nii eetiliselt andad, sinna kõrvale ei ole tõesti mitte midagi paremat panna. Kõik liigutused, kõik on temal läbi mõeldud, kõik need, need mõttekäigud tulevad selles tantsus välja nii noormehe kui neiupoolsed igast liigutusest täpselt algusest lõpuni. Mitu sammud, vaid mõtte mõtte ja, ja seda ma pean väga oluliseks ka teiste tantsude juursed mõte tuleks edasi ja kui mõte kandub nüüd ma tulen selle küsimuse juurde sellel nende kahe tasandi juurde tagasi. Vaat, kui see mõte kandub lavalt saali, siis on kindel, et breik tuleb kaasaga, kui tantsija ei jõua või kollektiiv ei jõua seda mõtet rahvani anda, vaatajani anda, siis ei ole. Muidugi selleks, et et häälestada vaatajat kui peab olema tantsijate poolt esimene niisugune. Noh, kuidas öelda käe viide, mis publiku soojaks teed. Ja sellest publiku soojusest, mis kandub tantsioni, vaat tulebki nüriks see kõik see järgnev kontakt ja see, mille kaudu me saame niisuguse ühtse esinemis esinemisi, terviku ja kontserte, mulje ja kontaktilava. Ja siis vaataja Ja mis see on, kui me pärast lahkuda ei taha, kui tantsijad ei taha lahkuda, kui publiku tähele? Ja seda olen ma ka üle elanud Tšehhoslovakkias ja Soomes, kaks korda. Oli niisugune moment tõesti, et et seisid nii üks kui teine tantsijad laval ja publik saalis. Ja oli ainult ovatsioonid. Lilled vastamisi, lavale lavalt tagasi saali. Pisarad. Ja jah, see on olnud tõesti ka nõndamoodi mu elu sees, aga seda kuidagi ängistav on seda taluda. Või kannatada õieti on ängistav. Sellepärast et tekib niisugune tunne, et no ei oska nagu kuidagi lõpetada või, või mis teha või kuidas olla või muidugi neid niisugusi manu koordi tuleb haruharva ette, minul vähemalt on tulnud, kindlasti on neid kollektiivide, kellel neid väga palju ette tuleb ja üksikesinejaid samuti. Aga minu jaoks olid need ja küllalt rasked kaskanalisematuljakuga lõpetasite. Jah, ja see võetakse ka seal hästi hästi ja ongi niimoodi, et paljudes kohtades eesti rahvatantsul tuntaksegi ainult tuljakule püsitaksegi kohe tuljakut. Anna Raudkats lõpetas Soomes ülikooli õieti võimlemisinstituudi, tema ja see sõrmus, kuldsõrmus on tema lõpus armus sele kuldsõrmus, tema pärand, kas minul? Aga ma leidsin, et et kuna see oli Anna Raudkats, kes seda pärandas. Nii et see oli kuld, see ei saa olla ainult isiklikuks tarbeks. Kuna Anna Raudkats oli meie esimene inimene, kes rahvatantsu ikkagi meile nagu tagasi andis ja koriasse kogus siis ma otsustasin sellest teha midagi niisugust, mida saaks pärandada põlvest põlve. Ja siis pidasime nõu kunstnik Hanseniga, tema kavandaski, nüüd selle viimase variandi, kus on siis kuldsõrmus on keskel, ümberringi on seal siis tantsijate õbedas tantsijate sõprusring ja kõik tekstid ja kõige all on siis krõll trallid üles naastud. Uusis saab kirjutatud kõikide nende nimed, kellele ta põlvest põlve edasi äratatakse. Nõnda on see päris õige saamisel. Nüüd on veel üks suur valdkond, kus oleneb tantsujuhi võimekusest organisaatorid, talendist, sütitamis, oskusest. See on, kui suured peod hakkavad käima, saama see nädal ettevalmistusi. Suurte rühmade töö kokkuviimine, selle suure tantsupildi loomine seal suurel väljakul. Juba rida aastaid olnud sellega seotud. See on huvitav, minu jaoks on see väga huvitav. Sellepärast et seal on midagi enamat kui lihtsalt ühe ainsa väikse tantsu ära tegemine. Et see on ikka niisugune, kus sa saad jõudu ja, ja, ja võimsust ja, ja neid emotsioone ja kõike pildiliselt ja rohkem välja tuua. Just niisugused suured laiad liikumised ja, ja mass mis ise juba mõjub ja kui sa oskad veel neid värvilaike õieti paika panna, kõik need omaette hakkavad elama õiges järjekorras ja ja õiges emotsioonist silmale, nii nagu vaja. See töö oli minu jaoks väga huvitav tööjõust, nisukesi, suuri asju mul meeldis kõige rohkem teha väikse nikerdusi, ma ei tahtnud väljakul teha. Ja, ja te olete olnud meesrühmade üldjuht? Meestega juhtub jah, nõndamoodi nendel vaesekestel nagu kuidagi jäid nad sellisesse olukorda, et naised kippusid väga varjutama ja ja meestel ei olnud tantsulustiõied Ale eakas nendest ja siis ma mõtlesin, et prooviks siis nendega midagi teha. Eks läks mõni asi untsu ka ja aga sellepärast, et nüüdse tedremäng nendele nii istus, kuigi nad algul teda väga kirusid seda tantsuokkad, nad oma osa nii hästi tegid ära. Selles nendele suur tänu. Ja ma arvan, et, et ega need mehed enam ei karda omaette oma liigi au eest välja astuda. Mida arvate, mida tähendavad üldse meie kultuurile meie rahvatantsupeod? Meie kultuuri jaoks on see üks väga oluline lõik. Juba sellepärast, et selle kaudu on haaratud esiteks väga palju inimesi, tantsijaid ja muid kaasategijaid, orkestrit ja kes seal veel kaasa teevad, see on esiteks, teiseks on meil nende rahvatantsupidude kaudu ju võimalus näidata ennast ka teistele rahvastele. See on meie retooriline ise, teatas. Ka vaja, aga seda on meile ääretult vaja. See on täpselt seesama lugu, et ega teine ei tule meid hoidma täpselt sama põhimõttel ja siin on niimoodi, et nende tantsupidude kaudu ju teatakse. Sest need tantsupidudest on filme tehtud, need on paljudel külastajatel väliskülastajatele kõikidel kaasas, rääkimata nõukogude liidu inimestest. Räägime ka rajada 16 ja teistest nendest asjadest nii nagu laulupidudest ja see on niisugune asi, mis, mis on kordumatu, sest teistes kohtades ei tehta neid niimoodi. Ja ma kujutan ette niisugust tantsupidu, kus sõõrid ümberkaskede näiteks, kus nad on mäeveerul, kus nad on mitmel tasandil, kus on palju rohkem sissetuleku ja mineku võimalusi. Vaat see oleks õige niisuguse suure rahvatantsupeoplats, aga siin selle tsemendi vahel Mida need vaesed lavastajad mind ei puudutas enam, selles mõttes mina enam lavastuse idee minu aeg on läbi, aga ma oma noorte peale mõtted, mida nad suudavad siis seal nüüd enam välja palju mõelda võib-olla tuleb ja muidugi väga kerkaid sisuliselt küll tähendab stsenaariumi osas ja niimoodi. Aga need tuleku ja mineku võimalused on ikka ühed ja samad. Aga kujutage ette, kui oleks veel üks niisugune viisilm seal kuskil keset väljakut, looduslik veesilm, kui seal oleks veel õhtusel ajal etendust teha, kus peegelduvad veel kõik need värvid vette, mis siis veel. Ja aga te toote neid huvitava mõtte, kas ongi meil siis vaja, et areng peab tingimata minema suuremate masside suunas, kuigi me teame juba, et seesama komsomoli staadion oma kindlad piirid pannud paaride arvule. Võib-olla väikesed valik, kollektiivid võiksid väga huvitavaid pidusid teha teises keskkonnas? Võiksid küll teha teises keskkonnas ja nad teevad ka nii. Anjulansamblutel on oma need etendused olnud Intsikurmus ja Rakveres ja ja küllap teisigi niisuguseid kohti on, kus neid teha saab. Aga niisugust suurt massikokkutulekut seda on ikkagi vaja. Seda on ikkagi vaja. Ühe mütsi all tegemine on midagi muud kui see, et me siin kahekesi üks ühel mikrofoni ja teineteise mikrofoni taga nikerdame. On ju nii ja tunnetada ühe mütsitunnetki suuretult muidugi muidugi tunnen. Ja ikkagi, kui on ikka suur kaabu ja seal on palju all, see on ikka midagi muud kui, kui lihtsalt oma murumüts peas. Ja sõbrad tulevad läbi nende imeliste väravate, mis meenutavad vana eesti kodu. Hästi armsad väravad ja ühtlasi ka ajaloolised väravad. Nad on ühel Gaudeamus väravad mis pärast kaude hammust toodi. Halds jälle kingiti mulle möödunud sügisel torm murdis nood väravad maa. Aga tänavu kevadel käisid ansambli poisid ja tüdrukud ja tegid uue värava asemele natuke uhkema kivernud värvisid hobuse pead mustaks. Siis diviitanud kaskede alleele. Kas kaskede allee on vilistlaste alleel, aga tegelikult kasvab meil ka kaasik suleseppade mustrisse maha istutatud kaasik. Ja selle kaasiku istutamist alustasid bet Instituudi tantsuosakonna tudengid möödunud kevadel. Nad valisid väga toredasti Kased tüdruku, natuke lühema poisi, pikema istutasidki suliseppade põhiringidesse kased maha. Ja huvitav on see, et viimane kui üks kask läks kasvama, armastusega istutatud küllap vist. Ja armastusega valatud ka. Aprilli, kui nooruses on ilmunud üks publitsistikavõistluse lugu, sest kõigest kokku peab saama üks, oled seda lugenud, olen kell. Kas needsamad mõtted, Paul-Eerik Rummo mõtted siin? Me hoiame nõnda ühte kui heitunud mesilaspere. Me hoiame nõnda ühte ja läheme nii läbi, meremete ootame. On ka olnud teie ja teie ansamblit. On küll olnud ja see tõotus ongi noorte tudengite tõotus. See on nüüd viimane lend, keda mina vastu võtsin veel. Mina ansambli juures olin. Ja see on nende tõotus seal. Aga muidugi iga aasta tuleb sellele tõotusele juure. Ja natuke teistmoodi ütlemisi ka, näiteks tänavuaastased. Need vastu võeti vastu meie kaasiku all seal haldja ja seal öeldi niimoodi, kui meie oma tõotust ei pea kõike, mis nad seal tõotasid, missugused olla ja kuidas, siis mingu meil jalad kõveraks ja kere paksuks.