Nüüd algavas saates me räägime väga intrigeeriva isiksusest Veneetsia kaupmeest nimega Marco Polo, kes sai kuulsaks reisija ja maade avastajana ja stuudiokülaline, on Hillar Tali, kes on selle temaatikaga hästi kursis. Aga Hillar Tali, mul on esimene küsimus. Kui oli aasta 1298 99 oli poolo vanglas oli küll, lühikest aega kestis ilmselt, mis asjaoludel ta vanglasse sattus. Tema Veneetsia kodanikuna võttis osa sõjast Genovaga ja merelahingus, ta langes vangi ja siis oli ta vangikaaslaseks üks tolle aja üsna tuntud kirjamees. Menukas romaanikirjanikke. Plastikkella piisast või teistel andmetel Rustitsiana ja Marko Poolal oli juba enne kavas ilmselt kirjutada raamat, aga kuna ta võib-olla seda kirjasõna nii hästi vallanud, siis jutustas ta oma läbielatud seiklustest Kellale, kes need kirja pani. Kusjuures sellest sugeneski Euroopa reisikirjelduse esiklaps, Marco Polo reisid siin meie eesti tõlkes, aga Itaalias oli ilmil joone selle raamatu nimi ja pole teada, millest see nimi tuli, kas see oli nüüd tema enda hüüdnimi, mis ta oli saanud, kui ta rääkis miljonist uudis asjast, mida ta oli näinud oma teekondadest? Nii et see ei olnud mitte vihje rahale, vaid miljonist elamusest oli siis juttu. Nonii, aga nüüd ta oli lühikest aega vanglas, see oli mingisugune amnestia meie mõiste järgi ta sai vabaks. Aga kuidas tema elu lõppes? Sündis ta Veneetsias 1254 ja suri sealsamas 1324, nii et peale seda oma rännakuid oli tema elu tavalise kaupmehe elu. Eriti varakas ta ei olnud keskmine ja on teada säärane legende ta surivoodil paluti teda lükkaks ümber need tema jutustuses mis loeti nagu liialduseks nagu väljamõeldis, eks, et seda ei ole olemas. Ja siis ta ütles, oli olevat öelnud, et ta ei ole rääkinud pooltki sellest, mida ta nägi oma reisidel. Nii et kõige fantastilisemaid loodiaid rääkimata? Jah, võib-olla tõesti. Nonii, see menukas romaaniga rannik panigi kirja selles vanglas viis selle teksti kaasa endaga ja sellest tuli siis minu romaan, mis on kõikidesse tsiviliseeritud maailma keeltes enam-vähem tõlgitud. Nüüd on siis eesti keeles ka see raamat nendest reisidest olemas. Aga on ju hämmastav, eks ole, jätsimees läks oma reisile mitte kui maadeavastaja, vaid kõik kaupmees, et teenida endale raha. Tema ei olnudki kaupmees, tema oli alles väga noor. Kaupmehel oli tema isa ja lell isa Nikola ja lell Mahta ehk isa vend. Need nadolid, edukad kaupmehed Konstantinoopolis, mis oli siis 1260 enne seda ristisõdijate valduses veel. Aga oli oodata riigipööret või tähendab, tuli tuli tagasi võimule Bütsantsi keiser Mikael Palaioloogos, kes pani aluse palaya, lavastati lastele. Ja et mitte jääda sellesse segaduste kätte. Need kaks kaupmehest venda likvideerisid oma äri. Omandasid palju juveele ja läksid nendega Volga äärde, kus valitses Berge khaan. See on siis tollase, see oli Volga ääres saray või pulgary linn ja seal nad said sellega Haaniga hästi läbi. Ilmselt äri läks hästi. Aga nad ei saanud tagasi tulla, sest tol ajal, kui rääkida sellest ajaloolisest taustast, siis need Tšingis-khaani vallutused olid peaaegu terve. Sise-Aasia oli need mongolite käes ja need olid jaotatud nagu kolmeks võimkonnakse. Berge kaan oli siis selle läänepoolse võimkonna valitseja ida pool või nagu polo, ütleb Levandi võimkonna peali Hulaagu. Ehk ehk türgipärased ülegi ja nende vahel puhkes sõda ja need kaks kaupmeest. Nikolajev Matthew polo ei saanud tagasi ja läksid selle asemel ida poole. Kus oli nagu vaiksem, rahulikum, Jah, läksid puhaarasse ja seal nad said ülesande sellelt Levanikaanilt minna Hiinasse suurkhaani hub'i lai juurde ülesandega rändasidki tema suveresidentsi, Šankto linna ja seal sõitsid kaariga kokku ja uubi laiali siis nagu Põhja-Hiina valitsus, sõja, mida hüüti tol ajal Kataiks mongolite sugulashõimu kitanite järgi, kes, kellel oli seal oma riik, enne kui Tšingis-khaan selle vallutas? Aga nüüd küsimus seesama Marko Tali, siis noor poiss, nagu te ütlesite, kas ta oli siis oma isaga kaasas? Ei, ta siis ei olnud, siis tulid, need kaks venda tulid tagasi koos huvilail, satuvad ülesandega huvilai. Saatis paavstile palve, et paavst saadaks talle 100 õpetatud meest, kes on vilunud seitsmes kunstis ja oskagi seletada Kristuse üleolekut teistest uskudest ja, ja sisse tooksid talle püha õli Kristuse haual põlevast lambist. Ja need kaks enda läksid tagasi Zaits paavstil legaadilt volitused. Ja võtsid kaasa siis selle Marco Polo, kes oli tol ajal viieteistaastane noormees. Ja pidid tagasi sõitma. Aga kui nad ühesõnaga Veneetsias uuesti õitsesid, siis oli paavst surnud Clemens neljas. Ja pärast seesama legaat, kellelt nad valitsuses said, sai uueks paavstiks dime Gregorius 10. all. Ja nad tulid veel korra tagasi. Paavstilt selle lähetuse ja kirjad kaasa ja siis nad asusidki teile kolmekesi juba. Nikola Mafia Polo ja Marco Polo ja nad reisisid läbi praeguse Türgi. Tol ajal oli Armeenia osa Erzerm Tabri sõja kuni Hormuseni neil ola võib-olla kavas minna meritsi ümber India sinna Hiinasse, aga siis ilmselt nad kartsid need meresõiduohtusid ja läksid ikkagi mööda maad. Seda kuulsat siiditeed mööda. Kas sellest reisikirjast tuleb välja? Nad olid siis tähendab hobustega, kui suur see nende seltskond oli ja kui palju neil oli siis kaitset kaasas ja relvastatud mehi? Vaat seda pole teada, seda siin käsikirjas nagu ei ole mainitud, on ainult see reis ise. Ja selle reisiväärtus nii suuresti ongi selles, et ta kirjeldab neid riike, rahvaid, maid, linnu, külasid, nende kombeid, nende inimeste välimust ja me saame ühesõnaga informatsioonis niisuguses koguses ja niisuguses hulgas nagu varem ei ole nende riikide ja nende territooriumite kohta keegi kirja pannud. Jah, ta, ta kirjeldab sealsed rahvad väga huvitavalt ja muidugi toob esile neid erinevusi, mis olid ütleme, Euroopa nagu tõekspidamiste järgi ja mis temale silma hakkasid. Näiteks seal need abiellumist avad, kus olid juba mängus viljakusriitused. Ja siis üks asi, mis teda hämmastas näiteks Indias. Kui seal hindu jumalaid kujutati, siis jumalaid kujutati Tõmudena nagu hindavad, ise olid aga kuradeid lumi valgetena eelkõige ta igal pool vaatas ka nagu kaupmehe pilguga kõigepealt, kus oli saada, mida kuskil tehakse, milliseid saadused on seal olemas ja mida seal saaks müüa. Aga mida nemad pakkusid, kas neil oli ka midagi kaasas? Säärasel pikal reisil tasub kaasa võtta sääraseid kaupu, mis on kogusega võrreldes väga kallid, sest ei hakka ju suuri suuri Kaupoli kaugele vedama. Ilmselt nad neil oli kaasas nagu esimesel korralgi kalliskivid. Vääriskivid ja võib-olla metalle? Ja eks nad mõtlesid sealt tee pealt midagi saada, sest tagasi tulles muidugi, kui nad tulid, kui nad jõudsid selle hub'i lai juurde sinna Marko ja koos oma isa ja lelle ka seitsmeteistkümneks aastaks. No see on ränk periood, kui sa oled pooleldi vang, eks ole, võõras riik. Siis nad ei olnud päris rongid, Nadali isegi hub'i laiali vaimustatud Marco Polo kõne Annist. Ta oskas hästi kirjeldada neid, mida ta oli näinud, nii et suurkhaan saatis ta rännakutele oma riigi territooriumil. On teada, et ta käis Lõuna-Hiinas, mida nimetati tol ajal mansi mansi ja need reisid ulatusid kuni tänapäevase Birmani. Aga miks seesama hobi lai ei tahtnud võtta vastu ristiusku, kuigi ta oli sellest väga vaimustatud ja talle väga meeldis ja külalised ka meeldis? Jah, aga tema, need šamaanid või oskavad teha igasuguseid imevigureid, et näidake nüüd, et mis need ristiusu tehku nemad, nii et minu, need Bachi nagu, nagu siin on öeldud, need nõiakunstimeistrid ei saaks oma tempodega enam hakkama, vaat siis ma võtan selle ristiusu vastu, aga ju ta siis ta oli juba võtnud omaks hiina kultuuri elemente, kuigi tema omavalitsuse ajal ei usaldanud seal hiinlase ise, vaid valitses oma väli kas türgi rahvusest või siis vina eurooplased, nagu siin nad kasutas ka ära neid Poola vendi näiteks seal on stseen, kus nad on abiks seda linna piiramisel ja aitad ehitada pallisti ehk kiviheitemasina. Millega siis linn vallutati, lõpuks. Selle Sis ehitasid Veneetsia kaupmehed neile. Hillar Tali, kuidas te iseloomustate nende seisundit ja nende olukorda siin selles riigis, kus nad veetsid pikki-pikki aastaid. Nad olid eelisseisundis seal, ühesõnaga nad olid ikka suurkhaani juures nagu soosikud. Nii et kui nad tahtsid lõpuks lahkuda, siis suurkhaan ei tahtnud kuidagi ära lasta. Lahkunal tahtsid sellepärast, et hub'i laiali juba üsna vana, 80 ligi ja muidugi tema surma korral oleks tulnud jälle võimujärglase puhul segadusi ja siis nad kartsid sellesse tülli sattuda ja võimalus lahkumiseks avanes neile. Kui Levandikaan argun tahtis endale uut võrset ja see saadeti talle siis suure laevastikuga teele, said tooni sadamast ehk tänapäeva Hiinas Gorbatšov, Lõuna-Hiinast ja nad sõitsid siis ümber meritsi ümber Indo-Hiina poolsaare, mida tollal nimetati Väike-Indiaks. Päris India oli industani poolsaar ja kusjuures oli veel Kesk-India, mis oli Abessiinias ehk praegune Etioopia, loeti nagu Kesk-Indias ja sellepärast oli nagu mitu india. Näiteks praeguses prantsuse keeles on sõna Indian veel mitmuses antud. Siiamaani kirjutatakse Indiad. No see oli nende selle Hiina ekspeditsiooni või Hiina etapi lõpp aga räägime veel sellest ajastust, see oli väga värvikas, on see kirjeldus nende olude kohta ning näiteks väga hammas, tasse kullerit, süsteemse infosüsteem. Kuidas siis selle suure impeeriumi ühest osast teise liikus, info, tulid käsud, tulid, korraldused, tulid, teated? Postiteenistus nagu Hiinas olid rajatud maanteed ja maanteel oli jäetud üks osa, sillutamata oli isegi spetsiaalne riba posthobuste tarvis ratsakullerite jaoks kelle kabjad ei kannatanud, sillutatud teed, välja tantsid saaksid. Ja seal oli säärane postijaamade süsteem. Nii et Marko siin kirjeldab, et kui Khan oli oma suveresidentsis või ütleme talveresidentsis Hanvalikkis mis on praegune teking siis toodi talle seal 10 päevaga lõuna Lõuna-Hiinast mingeid puuvilju. Muidugi siis need kullerid pidid kihutama, vahepeal olid olemas isegi jalgsikullerid, kes jooksid kuni kolm miili kellukesed kõlisemas olid öö oli leegid kellukesi täis ja siis nii et kui järgmine kuller juba seda kõlinud kuulises panin ennast valmis. Ja noh, need olid põhilised niux kaupu toimetasid muidugi sõnumeid. Aga selle süsteemi jaoks tarvis kohutavalt palju inimesi, seal oli tarvis kohutavalt palju ressursse. On teil veel mingid arvud meeles? Kui kaugele siis päevaga niisugune info jõudis? Vahemaad oli toodud ära, on need finiitse miilides täpselt ei tea, kui, kui suur kui pikk see neidis olla. Aga need arvud olid igal juhul väga muljetavaldavad küll. Kui palju neid mehi oli, kui palju neid hobujaama oli, kui palju siis ühe päevaga läbiti? Jah, see oli, ütleme nii, elu ja surma piiril pidi siis pingutamise Gunnar. Nii palju kui jõudu ja jaksu oli. Ja neid postijaama ja seda teenistust, see oli pandud ära jaotatud lindude peale, iga vastavalt oma suurusele pidi andma nii palju posthobuseid ja nii palju neid kullareid ja kusjuures kloun oli isegi istutanud need kõik teede ääred puid täis. Tema järgi seda Hiina vanasõna, et, et inimene, kes on istutanud ühe puu, et sellel on teispoolsuses tulevik kindlustatud. Ja siis palju valdkondi, mida ta seal seal puudutab üks näiteks konkubiinid. See naiste hulk mis olid suurkhaani käsutuses, oli tohutu. Kuidas ta need naised hankis? Ja seal ta kirjeldab, et oli isegi üks säärane hõim kum kurat, kust valiti Heli, eriti ilusad piigad ja see on huvitav kirjeldus, kuidas need valiti seal täpselt juba tuletab meelde meie tänapäeva missivalimisi kus uuritakse üksipulgi järele kõik ilu ja ihuvead, isegi hingeõhk, et oleks puhas ja nii edasi. Ja need omakorda jaotatakse seal kes pääseb isiklikult Khani ümmardama, kes jäävad tema eestuppa kategooriatesse panna. Ja üldse seal väga huvitav on poologa, kirjeldab loodusnähtusi näiteks reisides sinna Hiinasse, Taali, Padašhanis või jäi ta haigeks, siis ta oli vist aasta aasta, peatas seal. Nagu siis raamatus öeldakse, et ravis Bertsiaania, kvartaan palavikku, see on see palavik, mis kordub perioodiliselt kolme või nelja päeva tagant. See on tänapäeva mõistes peaks olema malaaria. Ja siis talimägedes mäge, mäeõhk nagu tegi terveks ja näiteks Pamiiris tule üle rännates, mida nimetas ka maailmakatuseks või Himaalaja kõrval tegi ta väga õige tähelepanek, ainult vale järelduse. Ta ütles näiteks. Kõva külma tõttu ei ole, siin tuli nii hele kui mujal ja toitlegee pehmeks. Nüüd me teame, et süüdi ei ole külm, aga sõidan lihtsalt kõrgus. Hõredas õhus ei ole nii palju hapnikku, tuli ei põle nii heledalt ja vesi hakkab keema vähem kui 100 kraadi juures. Siis ta kirjeldab näiteks, nagu ta ütles salamandri kaevandamist. Keskaja uskumustes oli salamander loov, kes suudab elada tules ja tema lükkab selle ümber, et see on vale. Et tema räägib, et nüüd, mis on õige ja ütles, et vot kaevandatakse seal ainet, mida ta ise nimetas salaMandriks, millest peenendatakse, pestakse läbi ja jääb järgi kiuline nagu vill ja selles kootakse kangas mis visatakse tulle ja sealt võetakse välja son ta hele. Nii et ta kirjeldas tegelikult asbesti ja asbesti kaevandamist, siis siis ta kirjeldab loomi väga palju seal esineb, lõvisid. Aga kui me vaatame seda hobi suveresidentsi, kirjeldust, kus on lõvinahaseintel ja kui ta nüüd lõvinahku kirjeldab, et need on ilusad, suured kollase ja mustatriibulised nahad, siis tuleb välja, et see oli tiiger, aga nad tol ajal nagu tiigri jaoks Euroopas ei olnud keri sõna suur, suured kaslased olid kõigiga lõvid ja samuti ta kirjeldab tänapäevast bambust, nimetab muidugi seda pillirooks, selle suurust ja kuidas sellega seda heidetakse, siis rännumehed heidavad lõkkesse, et seal ta praksudele teeb hirmsat pauku, peletab niimoodi metsloomad eemale. Vaat need metsloomad tekitasid mul ka probleeme, ta ütleb lõvid, eks ole, neid loomi, kes ilmselt olid tiigrid, neid veeti suurtes puurides, veeti jahipiirkonda ja nad lasti lahti. Ja siis autor vähemalt väidab tõsimeeli, et need olid väga edukad jahiloomad, kes jahti pidasid. Kuidas Hillar Tali teie sellest aru saab? Et see oli, see oli selle jällegi hub'i lai suveresidentsis, kus temal oli suur park, kus olid mitmesugused loomad kokku toodud ja siis oli tal. Kui ma õieti mäletan, oli seal leopard, ilmselt seal oli stresseeritud, kes teid selle Khani lõbuks püüdis üldse hub'i laia, armastas väga jahtija meelelahutusena. See jaht oli väga suurejooneline, kirjeldas sealt, võttis osa kuni 10000 meest. Ajujahtmehed olid ära jaotatud suure maa peale ja ajasid nagu kõik loomad seal. Kes ette jäid. Võeti kinni. Adjeti Sis surgaanile ja. Aeti talle ette, tema isegi küttis nagu seal öeldakse, et elevantide Indiast toodud elevandid ja ta oli, istus elevantide tehtud tornis ja pidas pistrikujahti, kui nägi seal mingeid linde lendamas, pistlikud, kes tõid talle siis püüdsid tema nähes seal neid linde. Kui on ikka 10000 jahikullikasvatajad, nagu raamatus on öeldud, kuidas sellesse tuleb suhtuda 10000. Kullikasvatajat on väljas, et suurkhaan võiks lõbutseda. Tol ajal teised mastaabid, ma täitsa usun, et nii palju võis neid olla tõesti. Üks huvitav teema on seal ka raha, tema poolt käibele lastud rahasööri mooruspuukoorest tehtud raha ja, ja see raha olevat väga efektiivne ja see olevat täiesti usaldatav ja hinnatud raha. Kuidas seda raha, ütles? No seda tähti nagu ikka tavaliselt paberit ja nagu ta seal kirjeldab, see oli Hiinasena paber leiutatud ainuke asi, et see raha siis oli spetsiaalne khaani tempel oli sinna pandud. Et seda siis võltsida saaks, selle võltsimine siis ränga ähvarduse surmanuhtlusega karistatakse. Ja see muidugi oli Markole hämmastav, sest Euroopast olla paberraha ei olnud veel nagu ajaloolased ütlevad, et see devalveerunud väga ruttu, sest ta tema käskis selle paberraha vastu tuua rahval ära oma väärisesemed, kulda ja hõbedat tema varakambrisse ja selle vastu andis selle pabera spidi käibel käim olemast, hiljem see väga kiiresti devalveerub. Nagu ajaloolased kirjutavad. No selge, seda on tehtud hiljem ja varem, et on valitsejad püüdnud aga raha juurde toota või trükkida ja siis on selge, et siis raha kaotab oma väärtust. Aga mingi aja mingit funktsiooni ta siiski vist täitis selles riigis. Sel ajal kindlasti oli see raha ja metallraha oli veel vähe, nüüd isegi Marko kirjeldab, kui oli käibel soolast raha. See oli eriti seal, nagu ta nimetab Tiibetis, aga mis tegelikult tänapäeva mõistes oli? Irnani. Hiinas no mis tähendab soolost raha? Valati vormidesse, ühesõnaga siis ilmselt soolalahus ja aurustati ja tulid niisugused soola, Pätsikesed ja neid, nagu ta ütles, tervet tarvitati raha eest ja siis tükke. Toidusse, kui raha katki läks, siis läks Pattaya. Sõjalineks kõrvalistest paikades ja mägedes seal väga huvitav on tema kirjeldus, kuidas hub'i lai püüdis vallutada Jaapanit ja mis sellest välja tuli, kui hub'i nalja toodi teadust suurtest rikkustest, mis seal idas ookeanis asuval saarel on, seda nimetati Chipanguks, siis oli nagu Marcolalisele kirjeldatud Jaapani nimetusena käibel saates sinna kaks laevastiku, eks läks Saytoni sadamast ja teine põhja poolt ja kaheväejuhi juhtimisel, aga nagu jaapani ajaloost on teada, see lõppes kehvasti, see ettevõtmine, seal tõusis taifuun, mis ajas selle laevastiku nagu kobaras. Väga palju läks põhja ja osa, mis said sealt nagu ühe saare varju ja ennast sõiduvabaks, need jäid nagu alles. Ja siis lõpetati see mereretk ära, võeti ellu jäänud peale ja laev oli nii vähe jäänud, et ära viidi ainult 10 sajaja tuhatkonna ülemad. Lihtsõdurid jäid sinna saarele jaapani lähedal, neid oli 30000 meest. Jaapanlased seda nägid. Siis neil oli suur rõõm ja tulid omal omakorda laevadel neid mehi kinni püüdma. Aga need olid kavalad, nad tegid saarel ringi ja, ja läksid. Jaapanlased jätsid oma laevad valveta, läksid need järelejäänud maha jäänud mongoli sõdalased sinna laevale, purjetasid Jaapanisse ja otse sinna linna, kus kõik, kus oli ääretult raugad ja naised ja lapsed maha jäänud, sest kõik olid ülejäänud olid tulnud neid püüdma, nagu Marko seal ütleb, et kui need jaapanlased nägid, et nii kehvasti läinud, siis pidid alandusest maa alla vajuma ja piirasid seda linna vist pool aastat. Aga kuna need mongolid lõpuks nägid, et nad ikka ei suuda suur Chlile teadet saata, et nad siin on või et neil abi ei tule ja siis nad lõpuks alistasid selle tingimusega, et need jäetakse ellu ja nad jäävad eluks ajaks sellele saarele. Muidugi suurkhaan karistas väga karmilt neid kahte väejuhti öelda, laskes kohe pea maha raiuda, teise saatis ühele inimtühjale saarele, kus tal oli tavakaristada mõne suurema süüteo eest ja selle ohvri seoti käed värskesse, pühvli nahka. Kuivades tõmbab nii kokku, et ei saanud ennast millegagi aidata, tahtis rohtu närida, nagu seal öeldi, siis pidin mööda maad roomama ja ühesõnaga ilmselt ta suri seal siis nälga. See oli niisugune karistus. No need on tõelised muinasjutud, mis on siis Marco Polo reisimälestuste põhjal tänapäeva jõudnud. Ja peame meeles, need olid mongolid, need ei olnud üldse hiinlased. Aga kui rääkida seal muinasjuttudest, siis tal on väljamõeldis ja küll need väljamõeldised on, enamasti on. Ta on kuulnud, seal on näiteks Araabia meres, kui ta hiljem jõuab sinna Indiasse on naiste ja meestesaar, kus elavad eraldi ühel saarel siis naised ja teisel ainult mehed, seda arvatakse, et ei ole tõenäoline, siis ta räägib kuskil veel koera peaga inimestest ja sabaga inimestest ja aga need on kõik jällegi kuulu järgi. Aga need meeste ja naistesaar on siis niimoodi, et ühel saarel elavad ainult mehed ja siis kolm kuud aastas, annad siis külalised naistesaarel ja ja nii tulevad siis järglased ja siis nad aitavad neil naistel ka tööd teha ja põldu harida ja siis lähevad oma saarele tagasi. Ilus lugu. Ja mis on keskaegne kujutlus oli ühest suurest linnast, on, siin ta on siis ruh või mõnel pool selle linnu nimi. Seda tagi kirjeldab seoses Madagaskari saarega, et sealt on pärit suured linnad, mis võivad isegi elevandi üles tõsta ja siis lase alla kukkuda ja pärast siis söövad seda Coriost. Siis ta tõestab, et need on mingid suured linnud, aga et meil arvatakse, et need on kreisid, Greifid olid need kotka pea ja lõvi kehaga olendid tema siis väidab, et neid ikka ei, seal ei ole lõvist midagi, et nad on ikka suured linnud, lihtsalt. No ta tegi suure kaare, siis meritsi tuli ta tagasi, alguses oli ka Indoneesias, siis Seiloni Indias aga ta kirjeldab ka riike, mida ta näinud ei ole, ta tähendab siis kasutab teiste andmeid. Ja üks riik sellele, et ta on pühendanud paar lehekülge, on siis Venemaa niisugusena, nagu ta seda on kuulnud teiste käest ja põhiline mulje, kohutavalt külm, metsik külm inimesed surevad külma ja siis kuidas? Ühest ahjuga majas tormatakse järgmisse, sest et kui sa natukenegi viivitad, siis on see külma kätte olemine kindlustatud ja oht suur. Rääkige veel, mis olid veel tema tähelepanekut sellest riigist, sellest maast. See on, esineb viimases peatükis, kus on kirjeldatud tatari sõdasid ja nagu see inglise tõlke ütleb, et tavaliselt on see peatükk nagu välja jäetud, et see on, loetakse teed, lahingute kirjeldused on pannud kirja enamasti plastik Kello trafaretselt aga inglise tõite ja jättis need sisse ja siis on ka ta eestikeelses raamatus. Ja seal jah, kirjeldatakse maad nimega russi ja kusjuures Ma jätsin selle muutmata, sest mulle tundus, et Venemaa nagu panna ühedeneestlase suhu, et see tundub nagu natukene soome uurilik seal ilmselt on kõik, see on pandud puhtalt kuulu järgi. Ei ole teada, et ta ise oleks seal Venemaal käinud ja need on ilmselt need. Tol ajal käivad uskumused Venemaast, milline see on. Ja seal ta tõesti kirjeldab, see üks iseloomulik joon on see hästi käre külm ja ta kirjeldab seal neid enne seda just põhjarahvaid. Kusjuures ütleb, et need maad asuvad nii kaugel põhjas, et isegi põhjanael ja lõuna poole mis ei ole muidugi võimalik peale selle seal Venemaa kõrval, ta kirjeldab veel ühte rahvast, mida üldse ei ole näha. Et kaubandus käib nii, et sõidavad sinna kaupmehed, kes jätavad kauba maha ja mingi aja möödudes tulevad, siis on need kaubad läinud ja teised kaubad on vastu jäetud. Tavaliselt karusnahad ilmselt. Aga Venemaal on jah, põhiline on seal sellest suurest külmast räägitud kirjeldatud ilusti neid venetaresid. Kuidas nad välja näevad? Palkidest nelinurkne ehitis, mille vaheda sambla ja, ja liimiga tuulekindlaks tehtud üleval on õhuauk, mis on vildiga kaetud, kus lastakse välja siis suits seal on suured ahjud, siis tol ajal nagu korstnat ilmselt ei olnud. Ja nagu ta seal kirjeldab, et need siis köetakse ja siis inimesed jah, talvel liiklevad jooksuga ühest majast teise. Muidugi ta kirjeldab seal veel vene, nagu, nagu ta ise nimetab straavitsa kasvatab säravast, ime et venelastel on kõrtsmiku moodi mehi, kes teevad mõdu jook seal oli pandud mõdu tegelikult see sõna, mida originaalis kasutus on seal pesa, mis tähendab itaalia keeles õlut. No igatahes mingi joovastav jook oli ja siis seal ta kirjeldab, kui need venelased pidasid seda joomapidu, siis Kasaariast kuskil seal lõuna steppides tulnud kaupmeestele, et nagu andsid pandiks oma lapsi raha eest või küla Sartsa, jah, aga see on kõik need tolleaegsed legendid, ma arvan, mis liikusid Venemaa kohta. Aga pool lehekülg on tal pühendatud ka ühele väikerahvale selle russi ja kõrval, kas siis need võiksid siis balti hõimud alla või või soome-ugri hõimud või mis te valetate? Neid vaevalt vaevalt ta nii kaugele ta küll mainis seal ühes kohas, et kui külm nii suur ei oleks, siis jõuaksid läbi läbi russi ja veel Norrasse sõita. Aga külmatakistusega neid rahvaid, riike ja, ja linnu on temal kohutavalt palju ja tema mõõtühik geograafiline mõõtühik on ühepäevateekond ja siis on öeldud, et ega ta väga kiiresti ei liikunudki, kui ta käis, ta käis ikka muidugi liikumisvahend oli hobune, jah. Aga palju siis päevas maha, siis sõideti. Hobuse kõrval kindlasti oli seal siiditeel, ma arvan, et oli talle kaameleid noh, 30 kilomeetrit, siis on juba päris hästi jalakäijas natuke kiirem, võiks öelda niimoodi. Liikumistempo ja missugused on selle rännumehe, raamatu järelmõjud on teada, et kui Kolumbus oma reisi kavandas siis oli see üks raamatu eksemplare kapsaks loetuna tema inspireerida. Jah, temal oli see kaasas tema reisil ja ilmselt ta siis lootis samuti jõuda sinna Hiinasse või siis Indiasse. Ja oma arvates Kolumbus, ühesõnaga tema oma elu lõpuni arvas, et tema oligi jõudnud Indiasse, sest tema ei saanudki vist teada, et ta on hoopis uue maailma avastanud. Seal oli ka vist see asjaolu, et Marco Polo oli oma oletustest arvestustes eksinud maakera väiksemaks teinud ja see oli tegelikult gloobusele noh, niisugune julgustus julgustav. Teda teele asuma, kui ta oleks teadnud tõesti, et kui paljudel tuleb tegelikult sõita, võib-olla ta ei oleks Ameerika avastamine hiljemaks jäänud. Meie rahvusraamatukogus on olemas Marco Polo originaal selles itaaliapärases prantsuse keeles, mis, mida loetakse kõige täpsemaks nagu käsikirjaks Pariisi käsikiri nimetatud selle tõlge ja itaaliakeelne. Sama variant ühtede kaante vahel. Aga kas on teada, et ta siis ikka mingeid märkmeid tegime? Ei, ma usun, et tema vastandit tee peal seda ei ole teada, kas ta oma rännakul mingeid märkmeid tegi, aga seda pani ikka Rustik kella esimesena kirja. Aga üldse nende tol ajal ja trükikunsti leiutatud. Kõik see, need esialgsed käsikirjad, need paljundati, seal olid osa, olid mungad, kes veel omakorda redigeerida neid kahtlaseid kohti, kus noh, nagu need arvates ketserlus juba hakkas paistma. Näiteks, kui seal Marko seal pooldavalt suhtus nendesse niinimetatud nagu töötas ebajumalakummardaja etesse, kes olid meie mõistes siis budistid ja hindud üldse on neid käsikirju umbes 140 eri varianti ja umbes tosinas eri keeles. Üks probleem veel on uuritud, kus kohas ta ikka läbi käis, seda marsruuti on püütud täpsustada. See töö on pooleli, aga näiteks Birma piirkonnas on olemas ka kohti, kus kohas pärast teda ei ole vist ühtegi valget inimest nähtud. Et, et see töö on ka vees. Võib-olla jah, aga muidugi see ajaloos on olnud igasuguseid arvamusi, näiteks on olnud neid, kes arvavad, et ta oli suur luiskaja ja ta ei ole üldse Hiinas käinud, sest miks muidu ta ei ole mainitud suurt Hiina müüri teed ja siis ütleme paberit nagu peale selle paberraha, mis on Hiina Hiinale omased. Ja kui lõpetuseks veel öelda, siis tema see teekond lõppes kurvalt, sest kui ta, see tegelik rännaku ta tuli, selle Khan arguunib printsessiga jõudis ümber India, Indo-Hiina ja India sinna Hormuse linna ja sealt edasi, siis andis selle printsesse üle, kusjuures beibes oli tegelikult juba surnud see ja see prints sai nagu te selle valitseja pojale hoopis. Ja siis nad edasi läksid juba Veneetsiasse ja kui nad jõudsid islami ja maailmast välja musta mere äärde trappesondi siis sakslased röövlite kätte, kusjuures, ja nad kaudselt peaaegu kõik, mis nad olid seal omandanud jõudsid Veneetsiasse tagasi peaaegu tühjade kätega. Et rahalises mõttes oli katastroof materiaalses mõttes aga tulemused maailma jaoks, missugused järgnevatele põlvedele. Aga veel mind hämmastas see, kui hästi meeles olid need kohanimed ja, ja siis nende kohtade vahemaad päeva teekonda järgi, kuidas need hästi meeles seisavad? Tuleb arvata, ta tegi selle teekonna läbi kõige vastuvõtlikum seas muljetada, kus on mälu ja kõik on ju väga heas korras, kui ta oli seitsmeteistaastane nooruk, kui ta teel asus. Seda ei ole muidugi teada, aga võib-olla ta tegi seal märkmeid. Selle kohta andmed puuduvad. Nonii aitäh stuudiosse tulemast, Hillar Tali, Merakesime Marko Poolast ja tema reisidest küsitleja rollis oli Martin piiranud.