Siin talviste pühade ajal jõulude ja uue aasta paiku on, on selles mõttes väga pahareisid, et kõigil on vaba ja kõik reisivad ja kõik teavad seda, reisifirmad peavad, lennufirmad peavad ja kõik on hästi kallis, siis ma ikka mõtlen, et aga miks ma peaksin kaks-kolm korda rohkem raha maksma selle eest, ma ei saa ju mitte midagi rohkemat selle eest, kui ma lähen mingil muul ajal ja konkurentsitult kõige parem aeg reisile minna on jaanuari teine pool. Jaanuari lõpp, võib-olla veel veebruari algus, sest lennukeid ikka sõidavad, kedagi tuuakse ära, kedagi viiakse asemele. Hotellid on, lepingud on tehtud, toad ei või jääda tühjaks ja siis sa võid saada need reisid väga odavalt ja sa oled kõik sellesama kätte, mis keegi on saanud jõulude ajal. Ainult need konks on selles, et paljud käivad juba koolis, puhkused on läbi, paljud on tööl ja siis neid reisijaid nii palju ei ole, aga ma olen kohe jahtinud. Ise mõtlen ka, et ma ei pea ju minema sinna. Viimane kord ma tegin niimoodi, et, et jälgisin ja jälgisin ja jälgisin ühte soomlaste reisifirmat ja vaatasime, kuidas iga kuue tunni tagant umbes kukkus hind 50 eurot ja ühel hetkel ma ütlesin, Margus, nüüd. Oota, aga sa oled ennast harjutanud selle mõttega, et ma võin sinna minna ja siis ma ütlen ka, et aga kui nüüd keegi kellelegi närv ei pea vastu ja keegi kuskilt Oulust või Helsingist vajutab, sellele klahvile, ei võtab selle pileti, mõtlesin, ma ei pea sinna minema. Aga juba ma olen ennast ikkagi mõttes valmis pannud. Ja siis ma mingi piirini lasen selle minna. Ma ütlen nii, see on nüüd viimane hetk ja siis ma vajutasin, viimane kord oligi nii, et kui ma sinna roheline saartel sõitsin, siis ma vist eelmine päev, no võib-olla üle-eelmine päev tegin selle klikis, vaatasin ka, et seda reisi enam ei olnud ja kui ma sinna reisile tegelikult jõudsin, siis selguski. Ma sattusin ju ühe soomlasega ühte tuppa, kes oli ka selle reisi ostnud, siis me vahetasime, et millal sina ostsid. Maastsin sel päeval oma helistasin, ma võtsin internetist ja, ja palju sa maksid, palju sa maksid, oligi, me olime, seal on need kõige odavamad odavamad piletid kõige odavama reisi. Et jah, see on üks tohutult hea aeg reisimiseks. Et välk ja pauk tegutseda, kui on see aeg muidugi, ja selle soome noormehega, no ma ei saa öelda soomeonu, mina olin pigem onu, tema oli niisugune 35 aastane mees, kes tuli sinna oma kõik selle lohesurfi varustusega seal suurepäraselt, tuuled ja surfiarmastajate paradiis oli seal täiesti ja tema oli niimoodi tulnud. Aga siis me olime ju ühes toas, õigemini olid meil küll eraldi toad ja nagu üks selline suur apartment, üks niisugune suur korter. Ja, ja siis me jäime muidugi juttu rääkima ja, ja ja sa kunagi ei tea, kellega sa nagu reisil kokku satud, tema vaatas mind, kuulis minu juttu sellest, et ma olen Eestist, teda hämmastas, et ma räägin soome keelt. No minu soome keel on selline Põhja-Eesti-Soome, televiisori vaatamise, soome keel. Ja, ja ta ütles, et tema elu on olnud Soomes täiesti mõttetu. Kuidas nii? Sina oled soome keelt õppinud teleka vahendusel, aa, see oli aken Euroopasse. Kui ma rääkisin, ma olen käinud vene sõjaväes, sa oled käinud Vene sõjas, oled elanud nõukogude liidus, a, kõik on muutunud, sa oled tulnud kommunistlikust ühiskonnast välja kapitalistlikus ühiskonda, milline elu, kui huvitav, minu elu seal Oulus on olnud täiesti mõttetu ja ma pidin teda pisut isegi tohterdama ja poputama, selles mõttes, et öelda, et, et kuule, et et kõigi inimeste elu on täpselt nii huvitav, kui nad seda teevad, aga see valmistas talle tohutu imestuse ja, ja kadeduse. No kas me tavaliselt ei mõtle, et oh, oleks meil Soome palgad, oleks meil selline elu, oleks meil selline sotsiaalne kindlustus ja teine inimene mõtles, et et kui igav on tema elu, kui huvitav on teisel noh, mine reisile, vaata, kellega sa kokku satud, kõik see võib alata juba sellest, kellega sa ühte tuppa satud. Muidugi võib juhtuda täielik põrgu, aga siis on jälle huvitav igast lugusid rääkida. Ma ei olegi vist kunagi niimoodi sattunud, et see kõik oleks olnud tüütav või eluohtlik või kaugel sellest. Ega ma eriti suuri ettevalmistusi reisile minekuks ei tee. No paar siukest pisiasja selle koti pakkimisega on üldse niimoodi, et ma mõtlen neid aegu, kui sai vanasti reisitud, ammu-ammu sai pestud ja triigitud, siis sai ostetud millegipärast uued kingad, mis hõõrusid sind kindlasti, välismaale minnes pidi inimene ennast hästi korralikult riidesse panemata pidi ennem poes käima ja kõik vajalikud korralikud asjad endale selga ostma, siis nüüd on niimoodi, et sinna reisikoti läheb pass, mõned krediitkaardid. No ma võtan ka hambapasta, kuigi igal pool on isegi kehvemates hotellides on tänapäeval juba hambahari ja pasta ootavad sind ka ees. Siis mõned särgid, lahtised jalanõud ja ruumi jääb üle, ega ei olegi midagi, on teinekord nii, et sa viskad seal hommikul, oleneb, millal sa sõidad, viskad seal hommikul selle kokku mõttes käid läbi oma asjad ja, ja mõtled, ega tegelikult viivitatud nii kaua, et vaatad, kas kott on kodus, mina käin selle seljakotiga reisimas, millega Theodor tavatseb ka koolis vahest käia ja siis ma ütlen, et vaata, koolikoti jõuaks, kahju, et mul on vaja reisile minna, et sa kuhugi sõprade poole ööseks ei jää, võid jääda, kott peab koju tulema selleks ajaks. Ja kui sisereisi vahele jääb ju mingi aeg, siis ikkagi mõtled selle peale, kuhu sa lähed ja siis muidugi ma teen ju eeltööd, siis ma vaatan, mis seal maal on, kus seal võiks käia, mis sealt võiks leida, siis ma hakkan huvi tundma, kuidas ma juba lennujaamast edasi saanud, millised on alternatiivsed võimalused, kas on mingi punkt kindlasti, kuhu ma tahan jõuda, kas ma peaksin seal mingisuguse ööbimise kinni panema, aga tegelikult peaaegu kuskil ei pea midagi kinni panema. Sest Neid võimalusi ööbida on nii palju ja tegelikult on tore, kui sa jätad endale need otsad lahtiseks. Muidugi see lennukuupäev sinna ja tagasi paned nagu endale paika ja siis ülejäänud osas saad mängida, aga see on ka paar asja. Kui on aega palju veel selleni jäänud, siis ma vahest mõtlen küll, et mul on niisugune huvi nagu tuhnida igasugustes blogides ja reisisaitidel ringi, et mis seal kõik on. Ja siis ma teistpidi hoian ennast tagasi, sest ma ei taha endale väga seda maad teoreetiliselt selgeks teha, sest muidu ma hakkan otsima neid asju, mis mulle kirjeldatud või mida ma pean sealt ootama, et siis käib üks nagu jooksmine klaperjaht selle järgi, et ma tahan seda, sellest kirjutati, seda soovitati. Ma tahan need asjad kõik kätte saada. Aga balansseerimine küsimus, et mitte kõike nagu kätte saada, et, et jääda ikka lennukist maha. Ringute te vaatate, kus ma olen, mis ma niitsin tegema hakkan.