Lapsed on igal pool armsad, aga kui need on mingi asja teenistusse seatud, siis on see juba küsitav. Ma olen paaril reisil käinud koos oma hea kolleegiga teatrist, Piret Kaldaga ja nii me sattusime kunagi Kambootsiasse. Ja nende riikide eripära on ka selline, et, et seal väga palju tuleb lapsi su juurde ja küll nad tahavad har dollar dollar saada. Vahest piisab, et sa annad neile mingit kommi või pliiatsit ka hukkamat krõmpsutavad selle peale nägu, neile väga meeldiks saada raha või siis nad pakuvad sulle müügiks midagi, mida sa tõesti ei vaja. Ja vahest on see isegi ohtlik, on ka hoiatused näiteks mingisugusel Vietnami saarestikus minnes kampaaniasse nad kuskil pakuvad mingeid vahvleid ja isegi reisiraamatutes on kirjutatud, et kui teil neid pakutakse, palun ärge neid ostke või kui te ostate, palun ärge neid sööge. Te, võite saada tõsise mürgituse. Et need olud, kuidas seda tehakse ja puha, et see ei ole kindlasti hea. Aga siis nad müüvad niisuguseid mingisugust rasket, ma ei mäleta, mis asjad need olid, aga igatahes mingid puust junnid, ehk oli ka vist mingisugune otstarve ja ja ka inimene tuleb kaugelt kõige, te kallid lennukilogrammid, mis sa sealt võib tuua, on ju arvestatud ja loetud ja kui ma nägin Piret Kaldat spetsmas kahe mingi raske puust junniga, mida te olite laste käest ära ostnud, mõtlesin kuumanni panen, mis ma nendega teen. Siis ta ütles ka, et, et Margus, et neid tuleb tõrjuda, ausalt, tuleb tõrjuda aeg-ajalt ja ütleb, et ka, et, et mul on niisugune nõrkuseid, kui need lapsed mul kohelevad nagu jalad nõrgaks, et sina pead selle eeltöö ära tegema, et aja nad nagu laiali ja, ja noh, mina võtsin oma ülesannet tõsiselt, ajasin neid lapsi akalt siis laiali. Aga ühel ööl valgustatud poe ees tuleb vastu meile umbes kahe poole kolmeaastane laps, kelle süles on imik. Ja see kahe-kolmeaastane, ütleb ainult ühe sõna ja see ei ole dollar. Ta ütleb. Milk Piim. Piret, kui kuulis sõna, piim virutas kohe oma käekotti ja kõik minu kätes. Oiereid vaata, kas sa saatsid homme ja läks selle kahe väikese lapsega, kes ei olnud kokku ka kahepeale kolmeaastased, eks ole, läks sinna poodi sisse ja et piima ja seal olid tegelikult piimapulbripurgid ja seal poes tegelikult, kui seal maailma nurgas on kõik asjad odavad, siis need olid ikka kümnetes dollarites, need eri suurusega neid purke. Ja siis Piret vaatas ka mingit purki seal, et olgu dollari tagant lükata, Ps küsis ja mitte raha, vaid piima. Siis ta muidugi läksime riiu juurde, võttis selle purgi kätte ja siis ütles laps talle. Pole hea ja ma mäletan seda Pireti seda järgi ütlemist sellele tuliseks tänasest nut kuud ta ei suutnud mõista ja siis näitas see väikene palju kõrgemale, kus oli üks vähemalt kümnekilone. No vaata vanasti nagu viitliku purgid, kes mäletab niisuguste tohutult suur tünn, aga minu arust maksime 60 dollarit. Et see on hea, siis peetis. Nüüd ei jää küll midagi muud NUT kuuded, eiei kui jääb, siis ainult see ja pisut vastumeelselt ostis ta seal kassas ära, maksis need dollarid ja me läksime sealt poest välja. Kui oli jõudnud paar sammu astuda, siis me nägime küljeseina taga oli ema Tal oli palju lapsi ja ta saatis juba uuele reisile. Ja nii läks ka seesama not kuud, purk läks poodi tagasi. Nad said mingi raha selle eest poodsaima purgi tagasi ja nemad said minna uuele ringile. Aga jah, vahest kui sa kuuled kogu aeg seda raha norimist ja, ja siis alustad elu põhivajadusega juua piima, siis see võib võtta jal hapnbergaks. Not good. Aga siis võib juhtuda seal samal maal, et sul lihtsalt vajuvad käed rippu, sest mõnda lihtsat asja ei õnnestugi selgeks teha. Ja seal Aasia pool näiteks on küll nii, et inimesed on väga suhtlevad ja nad väga tahavad sind aidata. Kui sa küsid, siis nad juhatavad sind kindlasti soovitud kohta. Aga sa ei tohi neid usaldada selles mõttes, et inimene tahab väga sind aidata, aga ta ei tea, kus see koht on, aga ta ei taha sulle pettumust valmistada ja ta juhatab sind ikkagi. Ja sa lähed, jõuad sinna välja ja ma ei saa seal inimesel midagi ette heita, sest mõtle, kui tore on, inimene küsib ja mina juhatan, ma ei tea, kus on, aga kuidas ma keeldun ja siis on nii väikesed kogemused juba saad siis küsis ikka mitu korda küsin mitmelt inimeselt ja siis kalkuleerida oma peas, et et huvitav, kellel võis olla õigus. Sistid oma järeldused, aga mulle nii meeldib jah, et juhatama teed, aga see tee võib viia ei tea kuu, sest nad ise ei tea ka, kui nad juhatavad sind. Ja mis seal keelega veel, et et noh, ega minu inglise keel on ka niisugune puu, inglise keel, aga sellega saab reisil hästi hakkama. Et no tõesti nagu sihukest grammatikat ja kõike polegi nagu vaja, eriti siis, kui need teised inimesed ka ei räägi. Ja, ja vahest läheb kehakeeles ja see on päris naljakas. Mul oli vaja ükskord välgumihklit osta ja Vietnamis väikene siukene letikene, seal ei olegi midagi muud müüa kui võib-olla mingit nätsu, paar pakki sigaretti, niisiis nüüd välgumihkel või tikud. No võib-olla üks artikkel neli asja müüa ja see inimene ei oska seda keelt, kui sa lähed oma Iskyuusmi Aivont ja ta näitab kõigi oma kehaga, ta ei oska seda keelt ja siis ma näitan, et näed, teen check-check-check näpuga, et ma tahan suitsule tuld, rapsin tikuvõi, näitan neid liigutusi ja ta ütleb, et ei, ei, ei, ta ei saa ju sellest aru, ma ütlen, näed, see on siin, ma tahan ainult seda välgumihklit ja ma annan seene ja, ja see ei ja ta jookseb juba 200 meetrit eemale, kutsub kedagi, kes justkui oskaks. Ja siis see ka ei oska ka, see otsustab, et ta annab sulle selle asja siiski ära. Kas läks ikka õigesti, läheb õigesti. Ja siinsamas tuleb mul meelde, kui, kui see vabariigi aeg meil uuesti algas ja räägin tekke keeleseadusest, mina, kes sind Lasnamäel elan, siiamaani keldripoed igal pool tekkisid ja oli vist neile jõudnud ka pärale, et on keelenõue ja mina lähen poodi ja küsin näiteks, et palun mulle üks kurk ja siis ma nägin sellel naisel seal leti taga. Oli arusaamatus silmis. Aga ta läks rõõmsalt ja energiliselt riiuli poole ja võttis näiteks sealt ühe meepurgi eieieieiei kurki. Pani ta selle tagasi ja tead, niimoodi ta õngitses välja kolm-neli asja, ta ei tunnistanud endale, et ta ei saa mitte midagi aru, mis tuled küsitakse, hakkas abivalmidus, et jälle ta püüdis silmadest ära aimata, mida ma nüüd väga küll tahaksin asja, siis siis ta välja. Ja teine oli veel tore asi, kui mul vend tuli külla, üks õhtu ütles, et süda nii vesine, tahaks mingit kala saada, vaatan siia keldripoodi ja siis läks sinna keldripoodi ja leidiski mingit kala ja küsis, et sakate, mis kala see on? Ei anna, oli venelane ja siis ütlesin, tuletasin. Ei, ega mis kala rööpaängist näpisena päriemme. Sest ma saan aru, aga mis kala see on? Pärimeelne häkiti nii, et kas tahate või mitte, et noh, selle kala nimi oli siis parim, enne mis polegi vaja kaugemale minna või vahest ka paarkümmend meetrit liikuda oma koduuksest ja segadust on kui palju.