See on naljakas, kuidas Eesti võib teistele inimestele tegelikult paista ja mida sa omakorda Eestist teada saad. Kui ma käisin kunagi laoses, siis ma sõitsin bussiga ja laosol hästi mägine ja reis oli väsitav, oli palav ja tee käis kogu aeg üles alla üles, alla üles, alla, tohutult palav ja siis vaatasin seal bussiaknast välja ja enne seda linna, kuhu me hakkasime jõudma, vaatasin, et oi, siin on kaks hullu meest, kaks äratada torit ja mulle tundus juba tollel bussil on väga raske liikuda. Mõtlesin, et vaesed ratturid sisse, olin õhtu, olime seal linnas ja läksin linna peale jalutama ja ma kohtusin nende ratturitega. Jäime juttu rääkima. Et kust sa kõik oled ja niimoodi üks oli vist inglismaalt, teine oli. Teine oli prantslane ja, ja ma ütlesin, et näed, et ma nägin teid, sõitmasin ratastega, et küll te olete ikka vaprad, et selles kuumuses ja nii edasi ja siis tuli jutud, kust keegi on ja me saime jutu peale ja ma ütlesin, et ma olen Eestist ja üks neist poistest ütlesite. Aga ma olen Eestis käinud, mul on nii kummaline kogemused, tead, milline maa sellist asja mitte kuskil näinud. Me käisime paar suve seal tagasi seltsimees jalgrattaga ja teil on asfalt ja asfalt Kees. Et me sõitsime ja ratta alt ma ei ole mitte kuskil maal läinud niimoodi asfalt oli nagu supia, see must ta sinises rattalt niimoodi. Ja ise ma mõtlesin, et aga me oleme ju põhjamaalt. Et sellist kuvandit saada, et see on maa, kus asfalt sulab sulab suvepäeval ja tõesti 2010 oli meil vist selline hästi kuum suvi, kus meil oli vist üle 30 kraadi sooja. Ja mina püüdsin ka nagu õhku ahmida ja öelda, et, et kuidas selline kuvand saab Eestis tekkida ka näed, mõnel inimesel on teie maast tekkinud mulje, et siin on maa, kus asfalt pidevalt sulab, sest siin on nii palav. Ja, ja siis, kui ma mõtlen, kui mina loon mingi kuvandi mingist kohast, kus ma käin ja ütlen, et see on selline, keegi mõtleb võib-olla, et et no kuidas see võimalik on, mis ajal ta siia sattus ja miks tal selline mulje jäi, aga noh et see oli päris huvitav ja laoses üks teine asi oli ka väga tore, me võtsime ette pika paadiretke ja, aga see oli aeg, kus jõgi oli madal. Ja siis aeg-ajalt neid kavandati paadist välja ja siis me kõndisime seal kaldal kõrval, kuni siis tyhi paat natuke kärestiku vahelt nagu edasi läksime, võisime peale minna, aga seal oli üks tore reisiseltskond peal ja ma mäletan, et osa inimesi mõtlesid, et nad ei pane endale jalga neid sandaale ja sandaalid kadusid koos selle paadiga. Aga see kallas see liiv või kiviklibune, mis seal oli, oli nii palav, et praktiliselt seal oli võimatu kõndida. Jah, ja siis naise tantsid, täiesti suvalised inimesed, andsid mingisugused oma pearätikud või midagi, mida sai siduda jalgade ümber, et seal võiks kõndida. Ja siis see teekond mööda seda jõge kestis mingi kaheksa kuni 10 tundi. Ja üks hetk oli jälle selline, kus paadist vaatad, et vees paistavad kaugelt mingid nupud jõuame lähedale, nii et nupud ei olnudki nupud, need olid inimesed, kellelt ei olnudki nii väga suured inimesed, vaid need olid väikesed tüdrukud, kes seisid vööst saadik vees. Ja kui meie paat jõudis nendega kohakuti, siis nad vaatasid meile üksisilmi niimoodi tummalt ja vaikides otsa. Võtsid niimodi paadi pardast kinni, vaatasid ainult meid ja lohistasid seda paati edasi. Meil tekkis nii kummaline tunne, et me oleme täiskasvanud meedia, lapsed, lapstööjõud tuli kuidagi meelde, et see ei ole õige. Hüppasime ka sellest paadist välja ja lükkasime seda paati siis nendega koos. Siis küsisime ka, et aga kas te koolis ei peaks olema. Ja siis ta vaatas ainiti oma mustade silmadega otsa, ütles trummar. Et homme ta läheb kooli, aga, aga ma kahtlen, kas ta homme tahtis sinna kooli minna, sest kui jõgi oli madal, siis oli nii tore neid paat edasi lükata, et siis nad passisid ööst saadik seal vee sees. Kindlasti nad tahtsid väikest raha teenida, aga seal ei olnud ka see selline pealetükkiv, et oleks võinud ilmselt ka öelda aitäh ja siis minge siis homme kooli, ärge tõugake neid paate, aga aga loomulikult neile midagi anti siis see situatsioon oli nii jabur, tegelikult siis ikkagi tuleb meelde see lapstööjõu olemasolu ja siis valgenees hüppas kähku kähku kähku välja ja ja lükkas seda paati natukene ise. Ja teine Eesti kuvand või noh, see on juba minu loodud eesti kuvand. Olen Malaisias, ma rentisin sealt auto ja seal on formulari, tuleb täita, õigemini see, kes mulle rentisse, poiss nagu täitis ise seda ära ja maa, kust sa pärit oled, ütlesime Estonia ja tema kirjutas sinna Astoonia. Ja mina vaatasin pärast seda Astoni, aga kunagi oli sellest juttu, et seal on ühed puud, mis on Astonia, mida nad isegi mässivad sinna tubaka hulka, sinna sigarettide sisse. Ja ma vaatasin seda ja ma ei eeldanud, et nad peaks teadma sihukest väikest riiki põhjamaal Estonia aga siis, kui mul tuli see puulugu meelde, sest ma mõtlesin, et ma olen ikkagi auto rentinud ja siis ma ikkagi parandasin selle oma käega ära, mõtlesin, et ma ei taha olla puu otsast lasime olla tundmatust riigist, aga mitte sellest Astoonia puu otsast.