Missugused olid teie esimesed kokkupuuted prantsuse keelega? Mammal tuli niisugune ideed, panime end seitsmeaastaselt prantsuse keelt õppima, siis kui ma veel koolis ei käinud, teatavasti tollal veel nii noori kooli ei aetud ja ma pidin käima kaks korda nädalas hiiul. Me elasime sõitma Tallinna, nii et keel mind nii väga ei huvitanud, aga rohkem oli nagu hea meel, et sai nagu kodust välja ja alguses veidi käekõrval, aga pärast lasti iseseisvalt sõita, sest tol ajal tapvat liiklust ei olnud ja siis jäi vahest mõni tund ära ja sai linnapõllul ja poeaknaid vaadata ja nii et ma ei ütleks, et prantsuskeel oleks võinud kohe huvitanud, aga keeled huvitasid sellepärast, et kodus rääkisid kõik inimesed nii palju, kui mul suurte inimestega kokkupuuteid, oli, kõik rääkisi kolme kohalikku keelt. Ja kui oli vaja midagi niisugust rääkida, millest lapsel polnud vaja aru saada, siis räägiti vene keeles saksa keeles ja see kihutas järel uurima, et mida nad siis ütlevad, ükskord pidin nagu vanaisa käest kere peale saama, aga sisema ütles talle midagi saksa keeles ja jäigele täis saamatud jäi niisugune mulje, et keeled on ikka väga tähtsad asjad, siis lauldi igasugustes keeltes näiteks väga palju vene keeles. Ja vanaisa oli ju mul õieti sündinud veel pärisorja, aga siis ta oli läinud nagu Toots Venemaale mõisavalitsejaks, oskas kõiki kolme kohalikku keelt ja tema oli, kes mulle siis seletas, mis tähendab näiteks vene keeles muna või mis on Setvertnoi ja tähtsaid asju, mis mind huvitasid. Aga prantsuskeel oli nagu sellepärast tähtis, et teised seda ei osanud ja kui ma mõne sõna juba oskasin, siis tekkis niisugune meeldiv üleoleku tunne. Et ma võin ju ka midagi niisugust öelda, millest teised aru ei saa. Ja muidugi siis oli niisugune kummaline seik veel või niisugune lõbus vahejuhtum etuks naabri plika, kes kodus rääkis saksa keelt ja muidugi eesti keelt ka oskas, aga vahest kui meil nii pahuksisse läksime, siis ta ütles mulle saksa keeles rumalaid sõnu ja siis mul tekkis jälle ka niisugune huvi, tahaks talle nagu prantsuse keeles vastata, öelda talle ka midagi niisugust, millest ta päris hästi aru ei saa, aga siis küsisin ikka oma õpetaja käest järgi. Ta ütles mulle ja prantsuse keeles ei ole niisuguseid rumalaid sõnu prantsuse keeles ei räägitegi niimoodi. Pärast muidugi sain targemaks, aga siiski prantsuse keeles. Mul ei ole senini veel vaja olnud rumalaid sõnu tarvitada, tõlkida külm. Nii et keskkoolist ja prantsuse keelt ei õppinud Teinud jah, ja sellest oli tingitud, et kui ma ülikooli hakkasin minema, siis oli mul niisugune tunne, et kõiki teisik keelima nagu oskan, aga prantsuse keel on nagu lohakile jäänud, sest õpetaja suri sõja ajal ja siis keeled ka muutusid kohalikud keeled. Ja siis ma otsustasin, et lähen näitleja, täiendan ennast ka selle keele osas. Miks ta mulle armas oli, võib-olla sellepärast, et ta oli nagu niisugune vabaduse keel, mida pidanud õppima, aga ega ma iseseisvalt tahtsin õppida ja ja viimase keskkooli klassis juhtuski nii, et et kui ma juba olin prantsuse keele otsustanud oma põhikeeleks võtta, siis läksin kuulsa Westholmi prantsuse keele, õpetaja nõia juurde tundi, oli tema õige nimi oli vist selle akova ja see oli tõesti üks väga range, aga õiglane daam ja tema tegi mul prantsuskeele paari kuuga niivõrd selgeks, et ülikooli sisseastumisega ei olnud enam raskusi. Aga missuguseid teisi keelide keskkooli lõpetamisel oskasid? Ei, no mina koolis õppisin põhiliselt inglise keelt, mind pandi Riikliku Inglise kolledžisse ja meil oli seal kuus või ma ei mäleta seitse tundi nädalas inglise keelt, nii et näiteks inglise keeles lugesin juba väga keerulisi asju, näiteks Hakslid ja David Loorentsit ja niisugusi asju juba 14 15 aastaselt, aga prantsuskeeles ma ei olnud isegi vist veel Kümaa lugemiseni jõudnud, aga hiljem muidugi tegin selle kuhjaga tasa. Ja siis saksa keel oli nagu iseendastmõistetav sedapidi oskama ja vene keel oli ka mingil määral selge juba enne neljakümnendat aastat mitte selge just, aga nii, et ma ikka midagi aru sain. Hiljem muidugi tuli seda tublisti elus juurde õppida. Et need keeled olid mul olemas, aga ülikoolis muidugi seisma huvitusin ladina keeles. Väga huvitav õpetaja Karl Reitav oli, kes armastas tekste ja väga pikalt ja põhjalikult ja huvitavalt seletada. Siis tekkis hispaania keele huvi, seal oli Artur robotõõne inglane küll, aga kes oli rohkem nagu romaanist või siis pianist ja on hiljemgi mitmeid meie hispaania keele oskajaid ergutanud. Jüri Talvet võiks nimetada siin tema õpilasena. Ja tema kaudu, siis tekkis mul ka suur huvi hispaania keele vastu ja hiljem muidugi veel prantsuskeelt õppisin ma veel põhjalikumalt ka prantsuse keele ajaloo alal olin ma mõnda aega aspirantuuris, see jäi küll pooleli. Aga teie prantsuse keele õppejõud oli kallista kann. No tema oli meil ja juhtiv õppejõud, et ülikoolis, aga seal oli väga palju teisi ka, kes võib-olla mind nagu rohkem mõjutasid, kõige olulisem oli just vaganee, kes oli kuni 47. aastani, sest ülikoolis ja tema siis andis meile keskaegsel Prantsuskeele seminare või harutati vanu tekste ja interprojekteeriti ja temast jäi mul just selline huvi. Ja siis edasi oli veel. Maria Mutli oli väga huvitav isiksus, kes meile ka just niisugust kaasaegset prantsuse keelt õpetas, nii et meil ikka oli õpetajaid mitmesuguseid kallista kannile. Muidugi olen ma just tänulik selle eest, et ta ikkagi põhiõpetuse andis, just grammatika ja ka kirjakeele osas. Teastasite Ülikooli 45. aastal tähendab kohe pärast sõda. Jah, kohe esimesel aastal ja siis oli muidugi ülikool oli hoopis teistmoodi, kui ta praegu on, ta oli küllaltki nii võiks öelda liberaal, haalne. Üliõpilased ei tõusnud siis veel püsti, kui lektor sisse tuli ja ja võis loengul käia, milla ise tahtsid ja ja kelle juures tahtsid. Ja selle tõttu mul just tekkisid muud huvid prantsuse keele kõrval, ma käisin väga palju ladina keelt kuulama, samas ja siis muidugi hispaania keelt, see oli küll kohustuslik, aga ikka ma tegelesin taga nii vabada ja ka rohkem kui mõne muu asjaga hiljem muidugi viimastel kursustel, siis läks asi rangemaks, ainult ühe asjaga tegelema, aga minu meelest on see ka väga hea, kui üliõpilane tahab midagi minna õppima, mina peaaegu keskkoolist sain aru. Õppejõud või professor või kooliõpetaja, see on ikkagi õppevahend. Õpilane peab tahtma õppida ja siis ta valib endale selle õpetaja, kellest ta tunneb, kes teda võib edasi viia, kes talle annab just seda, mida ta tahab, mis teda huvitab ja mina ülikoolis käisin küll põhiliselt ka selle põhimõtte järgi, et mis mulle ikka meeldis, seda ma käisin kuulamas, näiteks olin väga filosoofiast huvitatud ja käisin siis isiklikult kohe läbi, näiteks Arkadi Uiboga ja vestlesin temaga filosoofiast ja ta andis mulle mitmesugust teemasid ja pidin neid käsitlema ja oli veel teisigi õpetajat, kelle juurde ma läksin lihtsalt õppima, kuigi selleks mingit kohustust ei olnud. Kas te mäletate, missugune oli teie esimene tõlge? Esimesed tõlked, ma tegin arvatavasti ladina keelest keskkoolis keskkoolis oli nii, et, et noh, anti mingi Horatsuse ood või Vergeeliuse katkenud või tseesar ja siis ma lihtsalt kirjutasin teksti alla, niisuguse sõnasõnalise tõlkesealt hakkas asi peale, siis hiljem aga kuskil ülikooli kolmandal kursusel, siis oli meil Moljääri seminare kasin Moriaali Don Swanni tõlkima, nüüd on see mul õnnestunud ka trükis avaldada mitukümmend aastat hiljem. Aga, aga seda ma hakkasin tõesti kunagi rist kolmandal kursusel tegema. Kui nüüd võtta ilmunud tõlgetest, siis on esimene kahtlemata Sülver nii 20000 ljööd vee all. 1958. Aga samal ajal tegin veel prantsuse-eesti sõnaraamatut, aga see võiks ka tõlkijana võtta ja hiljem olin selle toimetaja ja see oli mul olid ka üks väga hea keelekool, mis tuli pärast ülikooli läbi teha. Väga lillakad olid teil kuuekümnendad, aastad oli klassikat ja oli palju ka juba moodsat kirjandust. Jah, ega ma ei ole nii ühekülgne, selles mõttes ma alustasin muidugi klassikaga, sellepärast et kirjastusest nõuti seda, see oli tollal nagu veel põhiline, mida tõlgiti aga juba kuuekümnendad aastad, need olid ikkagi meil nii tõlkekirjanduses kui päris kirjanduses ikkagi tõsise uuenemise aastad ja nii maa peale Balzaci või õieti juba enne tõlkisin näiteks šanteks hüperi väikese printsi, siis hakkas mind huvitama hobune laia maailma kirjandus, tõlkisin kaameroni kirjaniku Mongobetiid. Keeruline ülesanne, siis saaks Stephen Alexis, Haiitilt hakkas huvitama, tõlkisin tema romantilise tähtedele siis tšillase edes, Joalwarado põgenik ilmus ka 64, vist siis Pier kamara prantsuse, tänapäeva kirjanik siis armaala, luu kui merivõõram, nii et ma siiski küllalt varakult läksin ka moodsa kirjanduse juure ja jõudsin üsnagi keeruliste autoriteni, nagu näiteks Samuel Beckett, Horhe Louis sporfes, Natali Sarood kes on prantsuse uue romaani üks tähtsamaid esindajaid, nii et maa päris klassikuks ennast ei pea kuigi nii hariduselt ja võib-olla isegi põhilise huvi poolest, mind huvitab siiski vanem asi rohkem, see nagu täiendab ja laiendab siiski meie maailmapilt. Ja sellepärast ma olengi seitsmekümnendatel aastatel aktiivselt fraasiga tegelenud teda põhiliselt kommenteerinud kõik kuus köidet on juba ilmunud, aga ka mõned asjad tõlkinud, noh, nendest olulisem ja suurem on vahest inglite mäss. Ja muidugi oluliseks pean ma ka lühi, romaani või, või novell, lit, rääki. Vii, mis teatavasti on selle sajandi algul, mängis väga olulist osa Prantsusmaa ka poliitilises elus. Lugu vaesest puuviljamüüjast tänava kauplejast ja sellest, kuidas ta politseiniku solvas kuulamiselt katkendit. Just sel momendil saavutas liiklusummik momarteri tänaval haripunkti. Traskad, tõlla defiaakrid, mööblifurgooniga omnibussid ja veovankrid olid kõik nii tihedasti üksteise vastu surutud et näisid moodustavad lahutamatu terviku. Ülekogusele kehava liikumatuse kõlas kisa ja kirumine. Voorimeest ja lihunikusellide vahel lendasid kauge maa taha ning parajate vaheaegadega heroilised vandesõnad ja bussi konduktorit, kes pidasid Grang piid kogu selle segaduse algpõhjuseks. Sõimasid teda kurradi ma porrulauguks. Vahepeal äratas tüli kõnniteel tõuklevate uudishimulik, et tähelepanu. Ja kui kordnik märkas, et kõik teda vaatavad ei mõelnud enam muule kui oma võimu näitamisele. Ah hästi, ütles ta ja tõmbas taskust võidunud märkmiku koos väga lühikese pliiatsiga. Grank piim mõte liikus omasoodu ning allus mingile sisemisele sunnile. Pealegi ei saanud ta enam liikuda ei edasi ega tagasi, sest käru ratas oli õnnetumal kombel ühe piimavankriratta ta kinni jäänud. Sonimütsi alt juukseid katkuda. Süüdista paga maju, ütlesin teile, et ma ootan oma raha. No küll on kole rist ja viletsus Saku rõõmuse, kuramus küll neist sõnadest, kuigi nad välja on teil rohkem meeleheidet kui vastuhaku tundis kordnik number 64. Ja et tema jaoks igasugune politsei au kallale kippumine võttis paratamatult Pariislaste traditsioonilise korra kohaselt pühitsetud rituaalse ja võiks öelda isegi liturgilise vormid surm lehmadele siis kõlasid korrarikkuja sõnad tema kõrvus iseendast just täpselt sellisel kujul. Teie ütlesite mulle surm lehmadele hästi, tulge kaasa. Äärmises hämmelduses ja meeleheites vahtis Grank bee oma päikesest põlenud silmadega kordniku number 64 ja asetanud käed sinise kitli peale. Vaheliti hüüdis murduval häälel, mis kord tundus tulevat tema pealaest kord jala taldadest. Ütlesin surm lehmadele, mina. Üllatus pani talle need sõnad su just siis, kui kink sõbraemand proua vajaar astus tema juurde, 14 show'd näpu vahel. Aga juba oli kordnik number 64 Grang bee kraest kinni võtnud ja proobajaar, kes arvas, et inimesele, keda viiakse jaoskonda ei võlgne midagi. Pistis 14, suud, põle taskusse. Kõik Pi nägi, et tema käru on äkki valve alla võetud ja vabadus kaotatud. Avanes tema ees põhjatu kuristik. Päike kustus. Te olite mõnda aega ka kirjandusõppejõud, mida teil on meenutada sellest ajast? Sellest ajast on meenutada kõigepealt muidugi neid kolleege, kellega mul oli õnn koos töötada, kes olid tõesti võiks öelda universaal reaalsed nii omal alal, aga mõnikord ka laiemas mõttes seal oli professor Villem Alttoa kateedri juhataja kes on õieti kõigi meie antoloogiate ja paljude teiste kirjandusse puutuvate õpikute ja kogumik nii-öelda initsiaator. Siis oli Richard Kleis teatavasti kunagise Eesti entsüklopeedia toimetaja silmapaistev latinist, entsüklopeedia-ist. Siis oli Artur Robert Houn, keda ma võib-olla kõige meelsamini meenutan, kes mind viis nii vana prantsuse kirjanduse juurde kui ka hispaania kirjanduse juurde. Siis oli minu juba võiks öelda kaasaegne kolleeg Albert trummal, kes oli teistpidi huvitav isiksus, kuivõrd ta kogu oma elu pühendas ainult ühe autori Flo vääri ja tema ühe teose Buvaaria Pekušee uurimisele. Mis õpetamisse puutub, siis õpetamine väliskirjanduse osas on küll mõnes mõttes õnnetu asi meil Eestis, sellepärast et mina ei pea päris õigeks, et kõik välis kirjandust just peab suusõnal ette lugema, see on täiesti võimatu teha, aga õpikuid ja igasugust kirjandust, mida programmid nõuavad, seda ilmub nii vähe või on ta nyyd raskesti kättesaadav, et nagu ei saagi õpilase käest millegi lugemist nõuda ja seetõttu õpetamine küll tekitas, minus võiks öelda, teatava kui mitte just pettumuse, siis lihtsalt tundsin, et lihtsalt jõudu ei jätku, et kõike seda ise läbi lugeda, mida peaks lugema. Sest väliskirjandus haarab teatavasti terve maailma ja selle ala spetsialist on nonsenss. Ei saa üks inimene teada kõigi maade kirjandust ja mis seal toimub. Meie oludes oli just nii, et igasugune spetsialiseerumine puudus, iga inimene pidi igat asja lugema ja selle tõttu lihtsalt jõud ütles üles ja ma olen sellest praegu küll loobunud. No küllap ka sellepärast, et kogu aja ju paralleelselt tõlkisite ja teil oli väga palju tööd Jah, seda ka muidugi, sest see võttis aja ära. Aga seda oli vaja, tehasest tekkis nagu teatav missioonitunne. Tundus, et kui ma juba selle väliskirjandusega nii laialt tegelenud, siis tuleb seda levitada just ikkagi kirjasõnas ja seda ma ka tegin ja minu meelest tõlkija, see on üldse nii hull tuuri elus nagu mingisugune teleskoop, mis uurib, mis maailmaruumis toimub ja toob seda siis meile kätte. Te olete olnud ka Kirjanike Liidu tõlkekomisjoni esimees. Kuidas te arvate, missugune on praegu meie tõlkekirjanduse väljaandmise olukord? Võib sellega rahul olla? Ei, mina päris rahul ei oleks, minu meelest siin on mitmed asjaolud muidugi neid on raske praegu kõiki siin esitada, aga minule tundub, et meie kirjandus nii üldiselt on edasi läinud ja just tänu meie algupärasele eesti kirjandusele samal ajal aga tõlkekirjandus just suhteliselt, ma ei ütleks, et absoluutselt on nagu, nagu teatud mõttes maha jäänud, ta on jäänud ikkagi enam-vähem samale tasemele, mis ta oli kuskil seitsmekümnendatel aastatel, ma vaatasin ka küll mitte niivõrd olulist näitajat nagu nimetuste arvu see ka oluliselt ei tõuse, ta jääb ikka kuskile 100 piirides natuke ülejäänud ka alla ja täiesti uusi ja huvitavaid tõlkeid ilmub ikkagi kuskil 50 60 tükki aastas, nii nagu varemgi ja selle tõttu lihtsalt lihtsalt tõlkekirjandus minu arvates mind küll ikka ei rahulda. Ma tean, et te lõpetasite tõlke sellel nädalal, mis see oli? Praegu ma olen läinud ja kui jälle klassika juurde tagasi. See on aari tuha ja prantsuse akadeemia liikme ja väga tuntud kirjaniku teos, leinav lumi, see sai valitud põhiliselt sellepärast, et, et tegemist on Loomingu raamatukogule sobiva formaadiga või sobiva mahuga. Tegelikult on autor rohkem niisuguste suurte romaanisarjade viljeleja. Selles romaanis on juttu ühest lennukatastroofist prantsuse Alpides millega seostub siis ka inimlik konflikt. Ühelt poolt siis niisugune tarbijalik võiks öelda isegi vurlelik ellusuhtumine ja teiselt poolt siis niisugune põline üldinimlik eetika, mis on omane igale lihtsale talupojale lihtsale inimesele, kelle esivanemad on omal maal elanud juba aastatuhandeid. Te olete põhiliselt muidugi tõlkinud prantsuse keelest, aga on ka tõlkeid inglise keelest, hispaania keelest ja ka vene keelest. Vene keeles olen ma näiteks tõlkinud noh, ikkagi rohkem niisuguseid prantsuse romaani asju, näiteks Bulgakovi härrade moli ärielu on nii enam-vähem minu tõlge ja siis veel Schäkli Campanella'st kunagi varem ilmunud. See on ka minu tehtud ja muidugi lõpmatu hulk igasuguseid väliskirjanduse õpikuid, milles ma olen osalenud. Aga nii, et põhiline on ikka prantsuse keel, kuidas teie kui prantsuse keeles tõlkija defineerisid niisugust mõistet nagu prantsuse vaim? Ja no meil on niisugune raamat olemas, Semper on kirjutanud puuril seda asja ka juba mitu aastakümmet, aga ei tema ega mina ei oska ka nüüd definitsiooni anda, mis ta on. Ja see on isegi võiks öelda niisugune mõiste, mida saaks õieti vähemalt kaheks ajada. Ühest küljest, kui me ütleme Sprifaas see siis on see prantsuse esprei vaimukus või tera armeel, see ta vist enam-vähem igaüks kujutab ette, mis on seal noh, võiks öelda ERC reageerimine kõigele ümbritsevale. Pidev sõnaline löögivalmidus, asja nõrkade või koomilist paradoksaalselt külgede märkamine ja nende esiletoomine, see on laias laastus võiks öelda isegi niisugune seltskondlikku teatavassegi peenus ja rafineeritus nii kõnes kui käitumises. Ja selle kohta on väga ilusti öelnud meie viimasel ajal populaarseks saanud teatrimees marist, kes on teatavasti üle poole oma elust prantslaste keskel elanud, tema ütleb nii, et prantslased on peen, et ka siis, kui nad on jämedad. Aga teisest küljest on olemas muidugi niisugune prantsuse vaim või vaimulaad või olemus või mõttelaad, meda. Prantslased nimetaksid Sennifaoseenov prantsuse geeniusse, sõna päris eesti keeles tähendab midagi muud, aga see on siis isegi võiks öelda rahva hing või midagi niisugust tabamatud või kuidas meile öeldi vahepeal siin psüühiline laad või vot selle kohta ma ei oska kõlbaari sõnaga midagi öelda, sest prantslased on ju niisugune, võiks öelda 2000 aasta või rohkemgi aastatuhande jooksul tekkinud niisugune sulam igasugustest Euroopa rahvatõugudest, seal keeldilisest tulid roomlased, segatsortidermaanlased Alemannidest kuni normannideni rääkima vaata Frankidest, kelle eest nad nime on saanud. Siis uuemal ajal on seal kõiki teisi rahvusi väga palju liikunud, nagu itaallasi, hispaanlasi, siis slaavi rahvaid, poolakad on seal väga palju sageli silma paistnud siis viimasel ajal on ju palju aafriklasi ja indo hiinlasi ja mis kõik veel sinna kokku voolab kõigist maailmakaartest ja selle tõttu prantslase enda kohta ma ei oskagi muud öelda, kui et ta vaim on vastuvõtlik kõigele, vot meil viimasel ajal räägitakse niisugusteks nähtustest nagu ksenofoobia, mõned trahvad suhtuvad vaenulikult kõigesse võõrasse ja põlgavad seda ja hoiduvad sellest. Ja teiselt poolt on jälle ksenofiilia, mis tähendab igasuguse võõrapärase armastamist ja selle jumaldamist. Seda esineb ka meil. Aga nüüd, prantslaste puhul, ma ütleksin küll nii, et nad on osanud valida siin kuldse kesktee, mille kohta mina moodust ütleksin niisuguse sõna nakkuxenopaatia, see tähendab, et sihuke mõistlik arukas suhtumine kõigesse võõrasse sõbralikult võetakse seal kõiki vastu ei jõuagi üles lugeda kõiki välismaale Dallase, kes on prantsuse kultuurielus silmapaistnud, kas või kirjanduses näiteks eriti just uuemal ajal ja see, vot niisugune mõistev suhtumine maailmasse kõigesse, seda ma peaksin selle ja rahva üheks põhiliseks vooruseks. Ja muidugi on kahtlemata mõistusepärasus mõistuslikud, kõik asja võetakse ka neid terve mõistuse seisukohalt, see on oluline vast ikkagi see, et nad jäävad alati omanäoliseks, prantsuse traditsionalism on kõigi selle uue armastuse kõrval siiski nii tugev, et nad vaatamata nendele suurtele võõrmõjudele ei ole kunagi oma nägu kaotanud. Teil kõlasid nii kenasti mõned prantsusekeelsed sõnad, tekib tahtmine paluda teil lugeda midagi ette prantsuse keeles, te olete tõlkinud isegi luuletusi. Ülemöödunud aastal ilmus Loomingus prantsuse autori kiviki luuletusi, teie tõlkes. See oli mul küll üks väikene kõrvalhüpe, kuigi ma olen nii veendunud prosaist ja oma sõbra Kaalepiga me tihtipeale oleme valmis tülli minema sel teemal, aga seekord meil õnnestus siiski koos teha üks niisugune valimik proosat ja luulet, kus mul tuli ka üksjagu luulet tõlkida. No ma loeksin ette, võib-olla üsna pissib ala, kus kirik, kes on rahvuselt sünnipäralt, Bretoon meenutab või kujutab oma emakeelt, mida ta tegelikult ei oska ja ei kasutagi kui lihtsalt nõmme lille kanarbiku. Ma nägin selles kohe midagi niisugust. Juhan Liiviliku, selles luuletuses. Eesti keeles kõlab see siis nii. Ütlesin sulle üsna tasa, kanarbik, kanarbik, otsekui teadnuks siin, et pärast ma leinan sind ja loojangut, mis pühitseb sind kuningannaks kõigi vaeste seas. Mida te peate tõlkimisel kõige tähtsamaks? Noh, siin on kõigepealt teatud ilmtingimata paratamatult nõudmised, näiteks nagu keeleoskus, ajaloo ja kultuuri tundmine siis võib-olla kõigepealt veel kirjanduse armastus, kirjanduslik kuulmine mis viib ikkagi inimese selleni, et hakkab tõlkima nii et kui see kõik on olemas, siis ma ikkagi rõhutaksin kõige tähtsamana emakeelt, emadele tundmist, emakeeletunnetust et me oskaksime ikkagi oma mõtet või selle autori mõtet täpselt adekvaatselt väljendada, sest tähtis on lõppresultaat ja seda annab ainult see keel, millesse me tõlgime.