Nonii selge, siin pole enam midagi, siis teeme ühe perepildi. Tulge. Pere filmida, kuulata teine kuulamiseks. Laborandi less palun kogunev kus ema on oma selge tähelepanu köita. Nardoderne SUP modell ei mõjuta jah, no nii, tema tähelepanu. Tere, perepildi, sõbrad, mina olen Tiina Vilu. Tänases saates viib Andres Noormets meid külla roile ja juttu tuleb koduloomadest ja kodustatud loomadest sellest, kuidas nad meie eludesse ja elamistesse sisenevad ja mis neid seal kinni hoiavad ja kas just need tiivulised algsed ja muud pole meiega loba, tavalise perekonna põhiasukad. Kas mitte nemad ei ole inimkonna mälukonstandid läbi ajaloo? Ajalikus ütleb, osta uuel aastal uus mudel. Tartus ütleb inimene ja koer koos juba aastatuhandeid. Head kuulamist. Ta on jõudnud maikuu kevadel on juba täiesti käes, varasuvise vist veel ei ole, aga kui ma vaatan ümbrust, siis puud ikkagi on pigem rohelised kui sügiseselt varakevadiselt hallikad ja päikese käes istudes on soojuskohad ikkagi eestimaiselt suvine. Ja noh, niisugusel ajal on väga hea linnast välja tulla ja vaadata, mis maal tehakse. Teinekord on hea vaadata seda, mida Maal tehakse mingisugusest niisugusest suunast, kus on juba varem käidud ott näeks, kuidas aeg mingeid asju ümber tõstab ja ja kuidas siis inimesed muutuvad või kuidas mõtted muutuvad ja nii edasi, nagu mõned aastad tagasi on mind viinud tee Roy juurde, maa läheb põldude vahele, metsad paistavad siit, linnud laulavad kenasti ja lipud lehvivad ja mõtlesin, et kuna meie perepildihooaeg hakkab ennast kokku tõmbama, et võib-olla tõmmata ta see hooaeg kokku natukene laiemate ja samas ka väga niisuguste kitsaste ja kohalike teemadega mõtlesin, et võiks rääkida, ma ei tea globaalsest perekonnast ja samas sellest. Roy, globaalne perekond siinsamas kohapeal on peaaegu loomaaiamõõtu, sest neid kaaslasi, kes on neljajalgsed ja, ja sulelised, on tema ümber. Ma ei kujutagi ette rohkem kui paarkümmend, kuidas niisugune seltskond inimesi ümber tekib, ma saan aru, et tõepoolest linnas korteris pole võimalik sellesse kanti mõelda ja samas ega see lihtne eestipärane talupidamine sul ka päris ei ole. Tere. Ja ja, ja tere Küsimus oli siis loomade kohta vist vä? Nojah, et tihtipeale on niimoodi, ma elan linnas ja siis tekib niisugune mingisugune kirg või soov või tahtmine või unistus endale loom võtta. Aga kui sa oled maal, sul on ruumi rohkem ja sa ei pea ilmtingimata mõtlema, et kuhu see kõik ära mahub, et kuidas siis tekivad inimese ümber need sõbrad, need loomad või kuidas see tekib, kuidas need asjad arenevad? No esiteks ma pean ütlema, et tegelikult on ka linnainimestel loomad lihtsalt inimesed ei pane neid loomi tähele või ei taha neid tähele panna. Kui me räägime loomadest, siis võtan seda mõistet natukene laiemana, mitte koer või kass, vaid kõik nii-öelda elusolendid ja juba meie inimeste nii-öelda organismid koosnevad igasugustest loomadest, meil on soolebakterid paljudel inimestel tänapäeval siseparasiidid ja on ka välisparasiidid ja on kodudes, on koduloomad, on jahumardikad, Gadja jahuussid ja kärbsed, prussakad ja sääsed ja, ja kihulased ja lillepotis võib elada vihmauss ja ükski loom ei ole teistest parem ega halvem. Ja siin tegelikult ongi väikene vastuolu minu jaoks, mille üle ma olen mõnikord pead murdnud, et kui inimesele tekivad mingisugused nii-öelda parasiidid, no ma kujutage, millised, no näiteks kirbud ja igaüks võib ju kirbud saada ühistranspordist või isegi üsna suvalisest kohast, et kuidas siis peaks käituma. Õige oleks ikkagi see, et mitte patest elusolendit ja kui see kirp nii-öelda on tulnud, et kuidas siis temaga käituda, et kui ta eemale tõrjuda, siis võib-olla ta hukutab nagu inetu tegu, nagu ta laiaks litsuda, siis on halb karma ja üsna mõtlematu, sellepärast et nagu ma ütlesin, kõik elusolendid on ühtviisi väärtuslikud ja igalühel on oma koht siin taeva all. Mõnikord sellised nii-öelda loomad või, või loomariik tekitab teatud kahtlusi või kõhklusi, kui sügavamalt asjade üle järele mõelda. Aga kui tegemist on näiteks jahimehega või, või, või inimesega, kes selliste teemade üle pead eriti murra, noh siis on muidugi küsimus lihtne, et siis jagunevadki loomad lemmikloomadeks, koduloomadeks kahjuritaks parasiitideks ja nendest teevad siis lemmiklooma või kahjuri inimeste otsused või, või see, kuidas inimesed suvatsevad neid näha, me toome näiteks tuhkur ehk tõhk Eestis laialt esinev loom minu jaoks, kui ei ole väga tervitatav külaline, kuna ta, kui ta külas käib, siis kanad ja tuvid jäävad ilma peadeta elutult maha, aga ma tean, et linnades on päris palju Eestis tekkinud inimesi, kellele tõhus või nii-öelda need tuhkrud väga meeldivad ja nad ostavad neid lemmikloomakauplustest ja peavad kodudes nagu kasvõi midagi taolist. Ja see on kõik nii-öelda siis inimese meeles kinni, kuidas ta seda suhkrut näeb. Loomad on, on siis meie meeles kinni, kuidas me neid üldse käsitleme ja ma arvan, et õigem oleks käsitleda kõiki elusolendeid ühesugustena, võrdsetena ja üritada tekitada siis enda ja, ja meid ümbritsevate elusolendite vahel võimalikult palju sümbioosi. Sümbioos peaks olema see olek, mille poole püüelda. Aga loomad sinu elus, kes nad olid, kuidas nad tekkisid, kuidas nad sinu lähedusse tulid? No väga lihtne, et kui mina sündisin, siis minu ema sai minu, aga minu isal ei olnud siis nagu ei olnudki nagu midagi, sest et kui laps sünnib, siis ta on rohkem emaga nii-öelda seotud ja mulle tundub tagantjärgi, et isal tekkis kuidagi selline kadedus või hakkas midagi kripeldama ja õige pea ta siis tõi majapidamisimikule seltsiks ka ühe saksa lambakoera kutsika ja siis ma mingisuguse aja, nii nagu mulle on räägitud, kasvasin koos selle, selle kutsikaga ja pikk see aeg eriti olnud ema lõpetas selle sümbioosi ära sel hetkel, kui ta tuli töölt koju ühel päeval või õhtul ja avastas, et me sööme samast kausist selle kutsikaga. Ja siis kutsikas, tema nimi oli Triin ja ta komandeeriti või küüditati ära, see oli poliitiline otsus ja saadeti minu vanavanemate juurde ja täiesti kusjuures täpselt siiasamma kohta, kus me praegu oleme ja ta elas väga vanaks, oli silma paistnud erakordse intelligentsuse, ega no ma mäletan teda hästi. Ma arvan, teras 16 aastaseks, aga see võib-olla oli siis esimene loom, kellega ma kokku hiljem mul oli niimoodi, et ma pidasin väikest akvaariumit, alguses oli kolmeliitrise purgi sees tiigist lihtsalt kookisi, mingeid konnakulles, vesilik mardikaid ja panin mõned taimed sinna ja, ja siis lihtsalt jälgisin, et kuidas maailm seal on ja hiljem mul oli suurem akvaarium, 100 liitrine, seal olid juba noh, nii-öelda kultuurkalad, gupid, mullineesijad, mõõksaba midagi sellist ja oli selline akvaarium. Ja siis kooliajal mul tuleb praegu meelde, et see oli kuidagi niimoodi, et ma vist ostsin ühe enda klassivenna käest pleieri ja see oli selline valge kassettpleier, millele see esikaasory puudu ära kadunud pleieri. Mark oli Triis staar, praegu tuleb meelde ja klassivenna nimi oli karri ja siis mul oli see pleier ja ühel hetkel mul oli veel üks klassivend Rebane ja see klassivend elas nagu linnast väljas ja huvitaval kombel noorena Rebane pidas jäneseid küülikuid ja ta oli tore poiss, hõõrid üldse klassivennad, päris toredad klassiõed ka. Ja üldse inimesed on tavaliselt väga toredad ja siis ma ei mäleta enam seda, kui palju see võis olla minu enda nagu tahe ja kui palju seal oli mingit sellist, kavalat poisikeste moodi, marketingi või reklaami survet, aga igal juhul ühel väga külmal talvepäeval mina olin läinud sinna linna lähedale külla, kus elas minu klassivend Rebane ja pleier rändas tema taskusse, aga minule andis vastu riidest kartulikotid, mis oli suhteliselt raske ja liikus ja seal sees olid küülikud ja ma ei mäleta enam, kas neid oli kolm või viis tükki, midagi sellist, no igal juhul rohkem kui kaks. Ja ma olin otsustanud, vaata küülikuid pidama, aga noh, meie pere elas viiekorruselise kortermaja neljandal korrusel kolmetoalises korteris, kus oli rõdu, rõdu, mitte kunagi peaaegu keegi kasutanud. Weber oli nii paigutatud juba sinna, rõdu peal oli ebamugav nagu minna ja ma tulin selle kotiga koju ja mul ei olnud selget nagu Rumeeniat, kus need küülikuid hakata pidama, aga Rebane oli mulle öelnud, et nad külma igal juhul ei karda, et ma pean panema natukene heina sinna kotti ja siis nad võivad lühikest aega seal kotis olla ja ma tulin koju ja kuidagi Hanitasi nende vanemad nii ära, et, et hetkeks nagu mul tekkis selline kurvakoridor tähelepandamatult selle kotiga läbi kork eri liikuda ja panin küülikud selle liigutava kartulikoti, panin sinna rõdule lihtsalt ja mõtlesin, et hommik on õhtust targem, et eks ma järgmisel päeval siis plaanin edasi, et kus neid siis hoida veini ja mul oli harukordselt halb õnn küünikutele, see võib-olla oli hea õnn jällegi, et millegipärast just selle õhtul minu isa otsustas minna rõdu peale, talvel suitsu tegema ja muidugi ta avastas selle koti ja arvas, et seal on kartulid ja, või midagi sellist, mis kardab külma ja tegi koti lahti, niimoodi sigareid hambus ja küülikud kargasid välja ja noh siis need jäljed viisid muidugi minuni kohe ja ma ei eitanud ja tunnistasin oma osalust selles avantüürist ja minu isal oli üks sõber, kes oli loomaarst ja tema nimi oli Ats ja isa viis need küülikud sinna ka tema pidas küülikuid ja ma käisin aeg-ajalt neid vaatamas, aga järjest harvem ja ühel kevadpäeval, kui ma jälle läksin, et vaadata oma küülikuid, nad elasid sellistes väikestes puurides, siis mulle neid küülikuid enam ei näidatud, aga mulle näidati ühte karvamütsi ja soovitati pähe panna. Ja selgus. Ats oli need küülikud, kes tal olid, oli teinud, karvamütsid, eks muutmata kuidagi ja minusse tekitas õudust ja vapustust ja siis ma tükk aega olin sellisel seisukohal, et parem mitte nagu pidada mingeid lemmikloomi, et kui ma ei suuda tagada neile sellist normaalset elu ja, ja lõpuks nad veel hukatakse kuidagi, et siis olin ma muidugi ilmani pleierist kui küürikutest ja seda mütsi ma ka ei tahtnud, et siis oli päris pikalt, mul ei olnud mingeid loomi teadlikult, ma ei pidanud. Aga siis läks aega mööda ja ja siis tekkisid sulle loomade näol hoopis nagu kaugemalt tulnud sõbrad ja see on ikka päris niisugune pikk lugu vist. No kui ma siia kolisin siia musta kõrmu seitse aastat tagasi ja siis esimene Soome, kes siia tekkis, oli kass ja mingis mõttes testiga kaugelt ka mingis mõttes ka lähedalt, et see kasti õli Kosovost ja see on siin üks küla Ahja lähedal kohe selleni. Et Ahja poe juures oli kuulutus, ma olin siia just kolinud ja mul olid ühed naistüdrukud siin abis ja nad läksid poest süüa tooma ja nägid seal kuulutustööd ära anda, kas ja siis nad läksid ja lihtsalt kõik selle kassi ja kinkisid mulle ja see oli must väikene kõuts, panin talle nimeks Tsee nagu lihtsalt see täht ja see oli nagu sügav praktiline vajadusel kõutsilt kujuna. Ma ei saanud öösiti magada, sest et pea kohal toimus selline madin ja klaperjaht, et mingid rotid ja hiired ja, ja võib-olla veel mingisugused närilised, eks ole, jooksid ja madistasid ja peale seda, kui see kassipoeg majapidamisse tööli, siis paari päeva pärast oli täiesti vaikne. Kassilõhnast juba piisas nii-öelda ja eks ta oli hiirtele nagu ebameeldiv isik, aga ta toitis ennast ise ära ja ta oli väga nobe hiirepüüdja. Aga siis ma sõitsin 2009. aastal Mongooliasse ja kui ma tagasi tulin, siis seda kassi siin enam ei olnud ja inimesed, kes elasid minu juures ajutiselt, et loomade eest hoolt kanda, ütlesid, et kas on kadunud ja ta oligi pikalt kadunud ja paar aastat tagasi ootamatult tuli koju, aga siis mul olid siin juba koerad ja üks koer, kelle mainin Mongooliast tookord kaasa toonud, ründas koheselt, et kassi ja vigastused olid nii rasked, et ta ei jäänud elama. Et seal oli niimoodi veel, et ma viisin ta Tartu ja loomakliinikusse intensiivravisse ja mulle öeldi, et see läheb kõik väga kalliks, seal räägiti 1000-st eurost ja mul oli just selline aeg, kus mul oli väga-väga vähe raha ja säästusid, sest maal elades on vaja kogu aeg midagi ehitada ja see võtab meeletuid ressursse ja siis mul on meeles, ütlesin Facebooki sellise nagu abipalve, et kui keegi mõni tuttav loeb, et äkki saab natukene annetada MTÜ kontole, et kassiga juhtus vot selline lugu ja see oli laupäeva pärastlõuna, kui ma kirjutasin esmaspäeva hommikul ma sõitsin tusse, et uurida, kuidas kassil on läinud ja siis ma pidin ka juba mingeid arveid seal tasuma kliinikus ja ma sõitsin Tartu ja enne arsti juurde minekut, vaatasin nutitelefoniga pangakontot ja õnneks ma istusin autorooli taga, muidu ma oleksin ilmselt istunud, kuulnud, et inimesed olid pooleteise päevaga selle kassi ravimiseks kandnud mulle üle 2000 euro arve peale ja siis ma vaatasin Facebooki ja avastasin, et üle 1000 korra oli seda postitust jagatud ja isegi oli kantud Butaanist ja Ladina-Ameerikas kast ja erinevatest Euroopa riikidest ja peamiselt muidugi Eestist ja peaaegu kõik inimesed olid täiesti tundmatud minu jaoks, no kas jäänud küll elama vaatamata sellele ravila ja pingutustele ja raha jäi muidugi pool jäi alles ja siis ma kasutasin selle niimoodi ära, et ma saatsin selle Indias New Teelis masinaga tilla Tiibeti pagulaste koloonias asuva Tiibeti laste päevakoolile õppevahendite ostmiseks. Noh, läks ikkagi nagu heategevuslikul otstarbel, sest kui ma oleksin hakanud tagasi kandma, siis oleks need ülekande tasud jällegi omaette nagu moodustanud mingisuguse lisakulu ja, ja ma postitasin uuesti Facebook'i ja küsisin inimestelt, et kas kellelgi on mingisugust nii-öelda teed või arvamust, mida selle ülejäägiga teha ja ei olnud mingeid arvamusi ja siis ta läks niimoodi. Et see oli minu esimene loom siin siin musta kurmus, teine loom oli koer, toberman rocki on ka siin praegu kusagilt. Jah, just ta pistis nina välja üks suur ja majesteetlik. Toberman kui sihukest kohtaksid mitte nii sõbralikus ümbruses, siis mina küll arvan. Kardaksin seda looma dobermanni võib olla üsna ettearvamatu, et nad on tugeva kaitseinstinktiga ja stabiilse närvikavaga koerad, neil on vaja tugevat peremeest ja sellist nagu ranget karja hierarhiat ja ta ei ole kõige lihtsam koer, keda kasvatada. Eks ma olingi alguses päris jännis, tema sain ka nii-öelda nagu üsna ootamatult, et roki istu häält. Tubli, et tema ongi see tobermann, roki, et tema, ma sain niimoodi, et ma ostsin ta, ma töötasin siis moose, kandsin ansamblis vennaskond ja meil oli kontsert rock Where's ühel festivalil ja seal maksti meile noh, Eesti mõistes head tasu esinemistasu ja see oli vist niimoodi, et mina sain 3000 krooni kitarrimängu eest seal tookord võib-olla sain isegi 4000 krooni. No see oli ikka juba nii nagu hea raha. Ja eelmisel õhtul ma olin kodus nagu internetis ringi kolanud ja mingi hüpikaken oli hüpanud lahti, müüakse dobermanni vastast tegelikult ja ma ei tahtnud üldse dobermanni hakata pidama, sest ta on Eesti oludes nagu ebamugav loom, ta kardab külma ja noh, see on umbes nagu imiku pidamine, aga imik kasvab suureks, aga tobermann alati dobermanni. Ja ma ei olnud selle tõuaustaja ja, ja ometigi ma läksin nagu vaatama seda koera ja ostsin ära, ta oli nagu hiljem selgus, mitu korda sinna Kennelisse või kuidas neid kohti kutsutakse tagasi toodud ja veel hiljem ma kuulsin, et kui ma oleks teda ära ostnud, siis oleks, tal võib olla läinud haprasti, kuna suur koer seal on nagunii-öelda kulu, eks ole, ja ja kui need on juba palju, no noh, võib igasuguseid asju tulla. Ja siis ma olin päris püsti hädas selle rockiga, sest ma olin teistsugune inimene hästi noh, võib-olla natukene sellise pehme iseloomuga ja, ja ta istus mulle pähe ja, ja ma pidin nagu ennast väga palju muutma, et, et meie nii-öelda see suhe muutuks nauditavaks ja, ja mul oleks nagu elu lihtne temaga koos pidin ennast muutma ja, ja muutsin, ja, ja nüüd me siin niimoodi elama, et ta saab juba kaheksaaastaseks selle selle aasta jõulude ajal. Edasi peame ikka veel loomadest rääkima. No kas sul on neid veel ja need järjest kuidagi eksootilisemaks huvitavamaks lähevad? Nojah, aga see on üsna loogiline kõik ikkagi, et lihtsalt see lugu siin taga, selline pikk, noh, mul oli toberman, öeldakse, et koer üksinda, tal ei ole nii hea elu, et oleks vaja nagu seltsilist teist koera ja siis ma sõitsin Mongooliasse elus esimest korda, siis täiesti plaanimatult ja läbi väga suurte nagu raskuste, tõin sealt salaja Mongoolia valvekoera Mongol pankari kutsika kahe kuuse tillukese, kes oli tüdruk, nimi on häire sellel nii pikk jutt, et et seda ma ei räägi, aga kui kellelgi huvi, siis ma olen sellest kirjutanud ühe raamatu, mille nimi on minu Mongoolia ja seal raamatus on väga täpselt siis selle häira lugu kirjas. Siis mul oli juba kaks koera. Et sa tahtsid teda tuua sellepärast, et teisel koeral oleks seltsiline või oli seal veel mingisugune Mõtte taga, no mulle meeldivad Mongoolia ja Tiibeti koerad ja loomad ja kultuur ja ma tunnetan sellega teatud sidet ja see häire lihtsalt nagu ka kuidagi sattus lihtsalt minu juurde ja see oli kuidagi niimoodi lihtsalt nagu ettenähtud või kujunes, et niimoodi ta tuli jah, et minu teada Euroopa noh, nii-öelda nagu väljaspool Venemaad, Euroopa aladel Mongooliast koeri ühtegi ära, sest neid ei ole lubatud siia tuua ja noh, see ongi peaaegu võimatu neid siia saada. Ametlikud nõuded. See on sul täna neid. Mongoli pankare mitu. No ei ole, mul on tiibeti mastist, neid on mitu, aga mongal pankar on üks, aga noh, nad on omavahel sugulased selles mõttes, et vaieldakse, kas need on erinevad tõud või ei ole. Noh, see on selline ebaselge. Aga kuidas need tiibetlased sinu juurde tulid või miks nad tulid? Kolmas koer, tema nimi on karma Tiibeti mastis, tema ise tuli mingis mõttes. Ma korraldasin Tartus päris pikki aastaid-d ja filmiõhtuid Aasia maadest ja alati ma üritasin neid teha kuidagi huvitavamaks, et kas video mingi otseliini kaudu mõnda aasia riisi, ehkki või kutsusin siis mingisuguseid ruumi kohale ja ükskord Genialistide klubis. Ja filmiõhtu teemaks oligi Tiibet ja ma kutsusin sinna kohale päris suure hulga tiibeti mastifeid ja seal olid ka tiibeti spanjel olid ja tiibeti mastišveid oli seal ma arvan, kümmekond külla ja noh, üks võimsam kui teine ja minul oli häire kaasas nii-öelda sugulane Mongooliast. Ja siis me seal seisime, seal oli ees inimesed, küsisid küsimusi koeraomanikelt ja minuga. Rebane sattus seisma üks daam, kellel oli ka üks selline tore isane Tiivetlane ja nad hakkasid häiraga seal nii-öelda siis sõbrustama või sehkendama selle rivis seismise ajal tundsid nagu huvi teineteise vastu ja mina ütlesin, et kas te elate Tartus, et me käime ka aeg-ajalt Tartus, et võid käia, võtame siit, paistab, et meie koerad sõbrunesid ja siis daam ütles, et jah, me elame Tartus ja, ja meil on tegelikult kutsikat praegu tulge neid vaatama ja mina ütlesin, et ma tulen hea meelega, miks mitte vaadata kutsikaid. Ja siis ma läksingi paari päeva pärast neid kutsikaid, tema ja kutsikad olid nagu ikka kutsikad, nad on ju alati toredad ja siis ma seal nagu kükitasin ja enamus kutsikaid ei tundnud minu vastu huvi, aga üks kutsikas tuli ja pani esimesed käpad mulle põlvede peale, sattus mulle hästi sügavalt silma ja midagi niimoodi nagu suuga patras ja tegi igasuguseid seal žeste ja miimikat, aga sealt ei tulnud ja vaatas mulle väga sügavalt niimoodi silma ja niimoodi hästi veenvalt kuidagi esines. Ja noh, väga tore ja siis läksin ära, jätsin nii-öelda jumalaga, aja, tulin koju ja läksin ära magama ja panin silmad kinni ja nii kui ma silmad kinni panin, kohe ilusse väike karvane lart mulle silmad ette ja suu niimoodi hääletult Vatra mas ja, ja mina teen silmad lahti, kaob ära, nägu, panen silmad kinni, sellele tuleb ja niimoodi hommikul kella nelja-viieni välja. Ja see oli ka kevadine aeg, ma arvan, see oli umbes sama aeg nagu praegu. Ja siis ma järgmisel päeval olid juba silmade ümber, olid sellised sinised rõngad ja magamatusest ja otsisin selle raaminumbri, helistasin, ütlesin, et kuulge, mul on selline halb asi, et ma ei saa nüüd öösel enam magada, et teil oli seal üks kutsikas, et ta ilmub mulle niimoodi, kui silmad panen kinni ja niimoodi Vatra midagi Öelge, et kas ta on seal veel alles ja, ja kas ma saan ta tulla teda kuidagi veel niimoodi vaatama või midagi on siin juhtunud ja ta ütles jah, on kell, tulge, tulge ja siis me tegimegi niimoodi, et ma ostan ära selle koera ja see hind oli vist seal, ta veel ütles, et ma teen teile soodustust ja kas hind oli vist 8000, seda Eesti krooni või kuidas see raha meil oli? Minul muidugi ei olnud nii palju ja siis oli nii, et maa 4000 krooni mul oli ja selle ma andsin ära ja siis me leppisime kokku, et 500 krooniga paiga Kuu annan nagu ja siis kuna ma panin koerale nimeks karva, siis mul tekkis kohe karma võlg ja siis seda iga kuu käisin seal Tartust asumas 500 krooniga praegu jumaluse karma võlg sai ära makstud, siis ma sain karma selle Baspordi ja dokumendid ja, ja niimoodi oli mulle ka kolmas koer tekkinud. No ja nii edasi, eks igal loomal oma lugu, et sul on kitsed, hambad, vaata seal lendab Ameerika Ühendriikide ründelennuk hästi madalal minu heinamaa ja hobuste kohal ja ma võin enda mütsi ja süüa, et kui on üks, siis tuleb neid veel, sest hommikul nad just siis lendasid üle ja see on ebameeldiv vaatepilt tegelikult, et tavaliselt meil siin lendavad raudkullid ja toonekured ja pasknäärid ja nüüd lendavad mingid plekist linnud, hoopis. Näed, ma ütlesin, et neid tuleb veel ja näed seal veel üks, seal on kaks tükki ja üks keerab ennast õhus ja ta lendab sinna Ernejärve. Poole praegu no ma ei teagi, mida arvata. Niimoodi siginebki koduloomadele lendavat lisa. Ja aga aga. Päris kindel, kas muudab nüüd seda julgeolekuolukorda siin tegelikult turvalisemaks või on hoopis vastupidise mõjuga. Et näed, seal lendab üks kollane liblikas varjama kohal ja see tekitab minust palju rohkem turvatunnet. Et need on meie globaalse perekonna kodumasinad, mis siit üle läksid või mis asjad need on siis? Ma ei oskagi praegu kommenteerida, et see on uus nähtus meie külas ja ma pean selle üle natukene pikemalt järele mõtlema. Tere, pilt on täna maal ja Andres Noormets jätkab juttu roiga. Aga meie jutt ennem pooleli lammaste ja kitsede juurde, kas need on sul siis puhtalt praktilist tüüpi sõbrad? Kitsede lugu on, on ka lihtne lugu, nagu ma juba mainisin, varendusin jutuses, ma töötasin varem moose kandina ja ühel päeval seal ma tundsin, et ma ei taha enam töötada moose kandina ja käia nendel rokk-kontserditel niimoodi öösiti nagu tegemas lõbusat nägu ja noh, seal on on ju enamasti loobunud on inimesed ja ma hakkasin oma tegevuse tegelikest tagajärgedest pisut nagu kahtlema või et see tekitas minust kõhklusi, et mida ma ikkagi tegelikult üldse teen ja mis selle tegevuse tegelik mõju on inimestele ja mulle endale ja, ja ma otsustasin, et iga asi saab kunagi otsa ja otsustasin moose kandi eluotsad kokku tõmmata. Aga ma olin võtanud Mose kandina seitse aastat selles ansamblis ja selle seitsme aastaga nagu ikka moose kantidel on mulle ka tekkis kitarr järjest juurde ja sel hetkel, kui ma tõmbasin otsad kokku, mul oli seitse kitarri iga aasta kohta üks ja kuna mul on hästi väike vurtsiksin, siis needki narrid jäid mulle sageli jalgu ja neid oli liiga palju. Ja tol hetkel mulle oli üldse selline mõte, et ma enam kunagi elu sees ei tahagi üldse kitarri võib-olla kätte võtta ja mis nendega siis ikka teha, eks ole, ja otsustasin olen küll kohe maha ja kaks kitarri müüsingi maha ja sain raha ja siis ma mõtlesin, mida selle rahaga teha. Rahal teatavasti on omadus, ta kulub ära kogu aeg ja ma mõtlesin, et ma investeerin selle raha ja Ma mõtlesin, et huvitav, kuidas oleks õige, ostaks mõned kitsed endale ja kitsed, et äkki saab piima nende käest või midagi sellist. Ja siis ma hakkasin ringi, vaata, ma leidsin siit Põlvamaalt ühe kitsekasvatustalu ja taluperenaise nimi on Maidid ja ta on väga tore inimene ja ta oli nõus mulle müüma ühe piima, kitse, mille ma võisin ise välja valida seal karjamaal ja siis ühe kitse veel, kes ei olnud nii-öelda lüpsilaga seltsiks, kuna kitsam karjaloom ja üksinda paha. Ja mina muidugi ei teadnud midagi litsadest ja Maive õpetas mind lüpsma ja see tuli mul tohutult vaevaliselt välja, et ma olin ikka higine üleni ja kuidagipidi lüpsma, sest noh, lüpsma ju pead, kui loom annab piima, muidu ta on kannatused. Aga selles mõttes, et see on selline käeline tegevus, et kui seal oma nagu need nipid kätte saad, siis ta läheb väga kiiresti ja ma arvan, paari nädalaga ma olin juba selline kolm pluss lüpsja ja siis ma saingi kogu aeg piima ja noh, ma ise piima tegelikult üldse eriti palju ei tarvita, ma juustu küll pruugin ja siis hakkasin juustu tegema, uurisin välja, milliseid baktereid vaja on ja tellisin internetist endale sellist varustust vastavat hakkasin tegema juustu ja kui juba juust oli ja siis selgus, et ma ka ei söö ikka nii palju, kui, kui saab, siis ma hakkasin seda juustu müüma ja noh, nii ta läks ja üks asi viis teiseni, aga lambad hambad on ju väga toreda hea energia ja ka loomad. Rakki siia. Naabrimees sõitis mööda jalgrattaga või võib-olla oli naabrimehega maskeeritud Ameerika Ühendriikide luuraja ega enam selles kindel olla või mõne teise riigi luure. Aga ma loodan, et sigari naabrimees, kuigi tänapäeval on kõik nii kriitiliseks muutunud, et enam ei saa midagi nagu aru, et lambad on sellised hästi hea energiaga loomad ja nad on küllaltki vägivallatud loomad ja nad loovad nagu atmosfääri ja lammastele on tore, kui need keegi nagu põeb mõnikord või, või aitab sellest villast nii-öelda palaval ajal lahti saada ja vill on jälle omakorda väga kasulik, kui sellest midagi kududa või, või kasvõi viltida. Mul on kuus kihnu maalammast praegu ja üks Kihnu jäär ja ootan tallesid siin maikuus. Niimoodi siis olid need lambad ja lammastega on jällegi see asi, et nad tõmbavad ju kiskjaid ligi nagu magnet ja kuna ma elan sellises kohas, kus on nii hundid kui karud, kui ilvesed, kui härrased ja igasugused muud kiskjad liikvel ja, ja isegi suured röövlinnud ja nii edasi, siis mul oli vaja karjakaitse koera ja kuna ma enda olemasolevaid koeri Nendeks ju ometigi kasutada, sest nad olid juba sotsialiseeritud ja nad ei olnud karjaga koos üles kasvanud siis ma olin sunnitud neljanda koera võtma isase tiibeti mastichi, kelle nimi on mantra, terve tema elu ongi nende loomadega koos ja ta on siiani olnud väga efektiivne, et siin on küll hundikarjad olnud liikvel ja hundid kopli ääres, aga, aga seni, kuni tema on siin olnud seni Koplis, seni ma ei ole ühtegi looma kaotanud. Nii et noh, koer on ikkagi hindamatu asendamatu, et lammastega koos tuli neljas koer. Ja enne lambaid veel ma üsna spontaanselt ostsin endale hobuse, hobusel on jällegi hea, kui on ka teine hobune kõrval, ostsin ka teise hobuse, aga, aga teine hobune oli keerulise lapsepõlvega ja temaga läheb nii-öelda nagu päris pikka aega, enne kui saab temaga sõitma hakata ja kuna ühe hobusega on halb käia sõitmas, kui, kui teine jääb koplisse, siis ostsin ka kolmanda hobuse. Ja noh, nii ta läinud on. Kes need. Sulelised sul on, ma saan aru, et nende eesmärk on see, et nad annavad sulle mune, aga need ei ole ka tavalised kanad ja kukk nägi hoopis teist. Moodi välja, kui tavalised kuked välja näevad, no ma ise siin nii-öelda oma tahtest või omavolilist pea on tuvisid ja kanu ja kanad, ma arvan, sa nägid neid Eestimaa kanu arhailisi siin esimeses aias. Mul seal tagapool on veel need tiibeti siidikanad, ka nad on valged, sellised hästi dekoratiivse välimusega, toredad vastupidavad linnud, et need esimesed kanad, keda sina ilmselt märkasid, need on eesti arhailised maa, kanad. Arvati, et nad on välja surnud siin juba 10 15 aastat tagasi koos nende ühelehmapidajatest, vanatädikest ega välja nii-öelda liigina on juba suhteliselt surnud Eestis. Aga lugu läks siis edasi. Nõnda. Soomest ja Rootsist tulid Eestisse ka ühed daamid, kes olid oma kodumaal juba tegelenud nende Soome ja Rootsi maakanade säilitamise ja päästmisega hakkasid siin tegema hügieeniuuringuid. Ühesõnaga, kui ma nüüd õigesti mäletan, siis see oli nii. Pika otsimise peale avastasid nad Vormsi saarelt kolm muldvana kana kes olid kuskil turismi ilus ja öeldi, et võtke ja viige nad minema ja nendest enam kasu väga ei ole ja siis hakati kukke otsima üks kupleiti vist Läänemaalt. Ja üks kukk leiti Lääne-Virumaalt ja üks nendest kukkedest oli steriilne ehk et ta ei andnud nagu järglasi, aga teise kukega ikkagi õnnestus munad nii-öelda saada viljastatud munad ja siis inkubaatoris outi välja tibud ja sel hetkel, kui mina need kanad endale sain, kolm kana ja kukk ja tookord sain lahemaalt sae talu on minu meelest selle talu nimi, et siis oli Eestis umbes 50 ringis teadaolevalt siis neid kanu tõenäoliselt rohkem kusagil säilinud, aga ei oska ju, otsida neid vanu kalu ja igasse metsakülla ei jõua ja praegu mul neid kalu neli ja kaks kukke ja mõned belglased on siin ka tekkinud ja siis mul on tiibeti siidikanad. Nemad on sellised kanad, kelle sulestik meenutab karvkatet hästi kohev, neil on kõik sinine nahk, kondid, varbad, liha, kõik on tumesinist värvi ja üks varvas on meil rohkem kui regulaarselt, tavalistel kanadel nad pärinevad. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis Tiibeti Amdo piirkonna aladelt ja 13. sajandil hakati neid massiliselt välja vedama Jaapanisse ja Hiina kuna nende liha, see tumesinine liha tundus nagu väga dekoratiivne suppi või mingi toidu sees. Ja tänapäeval neid juba siis pigem kutsutakse hiina siidikanad, eks. Nii nagu tiibeti mastišveid sageli kutsutakse hiina-tiibeti mastist systeks, et seda Hiina domineeri keerimist või pere mehetsemist nagu veel ikkagi nagu rõhutada või ära fikseerida, et see on hiinlaste enda rahvusvaheline, selline üsna osav marketing olnud, et tiibetit nagu vähe tähtsustada ja seda Hiina ülemvõimu Tiibeti üle legitimiseeridega läbi. Looduse nimetamise. Tuvid on valged india paabusaba tuvid. Tõenäoliselt arvatakse, et nad paar 1000 aastat tagasi Kashmiri aladel keegi maha ratsiali natukene aretanud, et nad meenutavad seda klassikalist rahutuvi, mida nõukogude ajal tuli maalida ja paberist välja lõigatud ja nad on ka toredad, väga toredad seltsilised. No aga nüüd jõuda nende viimaste asukate juurde, kelle kohta sa ise natukene aega tagasi ütlesid, et see on paras absurd, et, et selline olukord on, et sul on siin koplis kitsede, lammaste, hobuste kõrval ka kolm. Ja, ja need ei ole need jakid, mida selga panna. Et need on need jakid, kes on neljajalgsed ja hästi niisugused jõulised ja, ja metsiku väljanägemisega loomad. No tiibeti jakid ja jaka väga ürgne, iidne no ta on kindlasti vanem kui inimkond ja nad on pärit siis Tiibeti kõrgmäestikust, sealt nad on levinud siis ka Mongooliasse ja Itaalias kutsutakse jakki, sarlak ja on levinud Nepaali Butaani, igal pool on neil oma nimi ja tegelikult tiibetlased Jackiks kutsuvad ainult jaki, pulli või jakki, härga ja, ja siis on ta veel ristandid, jakkia lehm näiteks, aga eurooplastele on üks jakk, kõik puha ja led jakid. Kaks tükki on siis sündinud Tallinnas ja üks on sündinud siinsamas musta kurbus ja jakid. Ma sain Tallinna loomaaiast nii-öelda loomaaiast vabastatud loomad, et jakid on siin poliitilistel põhjustel ma jäänud siia jakkide kaitseala ja see on ka nõnda ametlikult juba välja kuulutatud. Sellest on siin-seal meedias ka juba juttu olnud ja, ja see on selleks, et tõmmata inimeste tähelepanu Tiibetis toimuvatele väga halbadele jubedatele asjadele, mis on seal juba liiga pikka aega aset leidnud. Loomade, sest et ma olen päris hästi tähele pannud, et kui kirjutada mingist probleemist ajalehes siis paljude inimeste jaoks Juttavad libistavat silmadega üle ja neile võib-olla midagi jääb sealt meelde, aga enamasti mitte. Aga kui inimesed sõidavad kuhugi, nad näevad mingisuguseid päriselusloomi ja loevad sinna juurde ka nii-öelda teksti, siis sööbib neile palju paremini mällu ja paneb neid võib-olla isegi rohkem kaasa mõtlema ja kaasa tundma. Asi on selles, et Hiina rahvavabariigi kommunistlik partei, Hiina võimud käivitasid juba 2006. aastal Hiinas massilise laadide ümberasustamise programmi ja selle programmi raames on ette nähtud, et kõik tiibeti rändkarjakasvatajad nomaadid asustatakse ümber koonduslaagritesse käesoleva aasta lõpuks seda põhjendatakse sellega, paadid avaldavad keskkonnale loodusele negatiivset mõju. Tegelikult on just vastupidi olnud, et nad põhjustavad erosiooni ja mägi nii-öelda karjamaad ja taimestiku hävinemist. Aga päris nii see ei ole. Maadlusena olnud Tiibeti kultuuri alustala ja traditsioon, põhiliselt üks kolmandik Tiibeti elanikest seitsmest kaheksast miljonist ongi olnud paadid ja noh, küüditamine on eestlastele teada, mis see on, aga vot kui Eestist küüditati inimesed Siberisse, siis neil oli võimalus seal ikkagi teha tööd, ehitada endale maja, kasvatada mingit kartulit või mis on nagu toidu jaoks ja nad said ikkagi oma nii-öelda nagu noh, traditsioonilise tegevusega edasi toimetada, kuigi erakordselt rasketes ja vastu meelsetes oludes. Aga vot kui nüüd, kui neid rändkarjakasvatajaid küüditatakse ja 2,3 miljonit nomaadi vähemalt on juba tänaseks niimoodi ümberasustatud, siis nendes koondus laagrites ei ole mitte midagi, mis vastaks nende varasemale elustiilile. Loomulikult, see on kultuuriline genotsiid, sealt ei ole võimalik välja pääseda, seal on lihtsalt sellised tellistest või betoonseintest valatud väikesed majakesed, seal ei ole mitte midagi teha. Alkohol on väga odav hasartmängud, prostitutsioon, kogu lugu, eks ole. See võtab hästi palju indiaanlaste reservaat, nii nagu indiaanlased omal ajal korjati kokku Ameerika aladelt, nii seda tehakse praegu Tiibet, lastega ja jakid puutuvad asjasse ka nii palju ilma jakita nomaadi saa ellu jääda. Jakk on tiibetlaste jaoks püha loom, tan tiibeti sümbolt villaandja, piimaandja transpordiloom, temaga ratsutatakse, temaga tehakse põllu töötab, rakendatakse ette, ta on väga universaalne ja kui jakk sureb, siis temast kasutatakse kõike ära. Karvast tehakse nii-öelda pealiskarvast, tehakse telgid, kus nomaadid elavad, aluskarvast on vill, eks ole, villased esemed kontidest tehakse kas majapidamisriistad või muusikariistad või erinevad tarbeesemed. Liha süüakse, nahad, kasutatakse ära, kõik see läheb, eks ole, ja tiibetlased ise muidugi hoiduvad jakkide tapmisest seoses oma usuga ja tavaliselt süüakse jakiliha siis kui mingi õnnetus jakiga ja praegu on ka siis need kodulakid kadumas, noh, midagi katastroofilist hetkel veel ei ole, aga see on hästi sümptomaatiline nii-öelda see nähtus. Ja hetkel siis sõidavad Tiibetis ringi Hiina vähemusrahvuse hui hiinlast ehk nii-öelda esindajad, nad on moslemid oma usu poolest ja nad kahjuks väga julmal viisil neid jakki kohtlevad, nad ostavad neid kokku hästi odavamad raha eest, mitte kunagi ei ole Hiinas olnud jakki ja üldse kariloomaliha nii odav kui praegu ja erinevad saadused, sest noh, ruumi jääb nii palju üle, nomaadid ju, neid ei tohi sinna kaasa võtta oma uutesse toredatesse sotsialistlikes küladesse, nagu neid kutsutakse ja need lihunikud siis kuna moslemitele on oluline, et loom peab olema tapetud õigel ajal õigel viisil, siis nad on lahendanud selle olukorra nõnda, et nad mingi tugeva raske esemega virutavad Jakil jalgade pihta murravad jakki, kõik jalad elusa jakil viskavad, nad joovad, vaata kasti üksteise otsa, sõidavad seal päevi ringi niimoodi nende piinlavate jakkidega ja minule rääkis seda lugu detsembrikuus Indias tema pühaduse dalai-laama väga lähedane, iga õpetaja, kes jääb ema tordžela ja ta ütles, et see nomaad, kes talle seda lugu rääkis, nuttis, kui tema mulle seda lugu rääkis, tal tulid pisarad ja kui mina seda kuulsin, siis ka mina hakkasin nutma, sest see on liiga julm ja, ja ta läkski selle nii-öelda jutuga tema pühaduse dalai-laama tema juurde oli teel, et seda infot nagu edasi anda, mis toimub, loomulikult jakkide kaitseala siin ei saa olla mingi maailma päästmise projekt, aga natukene ta ikkagi ka saab olla. Meil on plaanis seda jakki karjaju 100 pealiseksin ajada ja, ja säilitada teda tõesti nii-öelda siis selle tiibeti genofondina. Et jakki puudust maailmas ei ole, neid elab ka purje dias Altai mägedes Butaanis, nagu ma ütlesin, ja, ja kodujak ei ole väljasuremisohus praegu metsik jakk on aga ja nii-öelda poliitilistel põhjustel ja, ja informatsiooni kandjana ja tähelepanu juhtijana. Niimoodi ma seda kaitseala siin teen ja selle kaitseala missioonist, uudistest ja kõigest muust saavad kõik soovijad lugeda internetist aadressil www punkt. Kulgemine punkt e ja kaitseala on võimalik ka toetada annetustega, kui kellelgi on huvi ja siia saab tulla kanid jakki vaatama, kui eelnevalt külastus kokku leppida. Lõpetuseks tahan küsida ikkagi niisuguse küsimuse, miks sa neid loomi pead, kas need on sulle olulised ellujäämiseks või majandamiseks või, või on siin midagi muud? No ma olen üritanud luua sellise sümbioosi, kus erinevad loomaliigid elavad just niimoodi koos, nagu nad on ajalooliselt oma kas ajaloolistel kodumaadel või, või, või lihtsalt nii-öelda ajaloos varemalt on koos elanud, ehk et mul on siin Koppel, siin elavad Tiibeti jakki, Läti koerad, eesti hobused, kihnu maalambad, Eesti ja Šveitsi kitsed elavad läbisegi kõik koos täielikul vabapidamisel ja praegu siiani see on niimoodi toiminud, et isegi jaki pull on siiani olnud võrdlemisi mõistlik teiste loomade suhtes. Ja loomadel on selline asi nagu geneetiline mälu, ehk et kui nad on harjunud elama teatud liikidega koos sümbioosis 11 täiendama siis kandub ka järglastele edasi, minu jaoks nad moodustavad minu siis nii-öelda perekonna. Ja jah, nad on justkui minu elukeskkond ja ma ei tapa loomi, ma ei söö ise loomi ja söö liha ja ma välistan selle, et minu loomad nii-öelda nagu toiduks kuidagi satuvad tahtlikult. Ja ma arvan, et see on oluline elada koos teiste elusolenditega teistest liikidest et selle läbi mõtestada paremini ka iseenda olemasolu ja üldse kogu maailma. Sest tänapäeva häda on see, et inimesed ei tea enam, kust midagi tuleb, nad ei tea sageli, piim tuleb lehma seest või kitse, sest nad ei tea, et tomat peaks tegelikult olema juuripidi, las mitte kivi villases, kuhu tilgutatakse toitelahust, nii nagu enamus Eesti tomateid suurtootmises kasvavad, nad isegi ei tea, milline on õige kurgi maitse, mis on kasvanud ilma spetsiaal algselt nii-öelda keemiliste, väetiste ta ja päris mullas. Need maitsed on väga erinevad. Ja see, kuna inimene on ise osa loodusest, tahame me seda või mitte siis ennast loodusest väljaspoole või üleseks sättides. Me teeme iseendale väga suurt kahju. Ja praegu on veel võimalus seda rongi nii-öelda seisma panna ja pöördu tagasi loomuliku mõtteviisi ja loomulike maad eluviiside sümbioosi ja tema kultuuri poole. Aga ühel hetkel on võimalused loomulikuks eluks ja, ja puhtaks toiduks juba nii kaugele jäänud, et, et me ei suuda enam seda ratast tagasi keerata. Ja siis on see kahju korvamatu, ma arvan, sellisel juhul meie planeet hävib ja meie inimesed oleme selle hävingu põhjustanud ja selle hävingu mootoriks, hoolimatus, ahnus, mõtlematus, ükskõiksus ja need on omadused, mida heal inimesel väga palju ei peaks olema. Nonii selle koha peal on paras lõpetada, raile helistatakse, aga ma arvan, meie kuulame natukene lihtsalt, et mis häält teevad tema kanad ja ja missugust häält teevad jakki, kellad. Roil käis külas Andres Noormets, saate toimetas Tiina Vilu, helirežissöör oli Maristomba. Kõike head ja kuulmiseni.