Minu seekordne vestluskaaslane on jälle Julius Põldmäe mees väga soliidse ise kõrge seas, kes erialalt on jurist, on töötanud põllumehena reamees, kodu-uurijana tegutsenud aga praegu räägime jälle tema elukäiku ühest lõigust. Julius Põldmäe, meie kui kaasvilistlased meeskooris, räägime sina omavahel. Niisiis minu küsimus sulle. Miks sina, kui mitte militaar tarnemees läksid Eesti vabariigis pärast kooli aspirandiks õppima sõjakooli. Tegelikult pidanuks mena Venemaa kaitseväeteenistuse aasta hiljem, kuna mul vanus ei lubanud, esialgu veel minna ei nõudnud. Aga tookord oli väga raske kriisiaeg, põllumajandus oli väga raskes kriisis, aga mitte ainult Eestis vaid terve maailm oli suures kriisis. Alguses ei olnud kohe gümnaasiumi lõpetamisel mingisugust töökohta leida töö tõttu ma läksin vabatahtlikult aasta varem kaitseväe. Olin selle ajani õppinud ja tahtsin edasi õppida. Mõningaid. Plaan oli ka ülikooli kunagi saada, kui majanduslikud olukorrad paraneksid siis ma otsustasin minna sõjakooli aspirantide kursustele. Astronoomiline kursus keelses tol ajal 11 kuud ja sinna sai võistluseksamiga. Aga mul õnnestus need katsed korralikult kõrgele endale sooritada ja ma pääsesin sõjakooli. Kui sõja puhkedes hakkasid tulema mobilisatsioonikutsed saksa okupatsioonivõimude poolt kas sa mäletad, mis laadi nad olid ja kuidas nad sinuni jõudsid, kuidas sonid hakkasid saama, millal tulid esimesse Esimesed sain mina 1943. aastal. Tookord oli kutse minna eesti leegioni alguses Eesti leegioni, töötanud vist sel ajal veel lihtsalt sõjaväkke reservohvitserina. Aga hiljem tuli kutsega minna leegioni. Ma muidugi ei tahtnud sõtta minna. Kas see kutse oli käsksari soovitusparve, kuidas? See oli käsk ilmuda sõjakomissariaati ja siis oli selge, et kui sinna lähed, siis pannakse sõjaväkke. Ja esimene kord ma võtsin arsti tunnistuse. Õnneks üllatuseks oli ta naistearst küll, aga siiski ta oli tuttav mees. Andis mulle tõendi, et ma olen haige, ma ei saa sinna. Veel teist korda sain ma nõndanimetatud UK asendamatuse tõendi oma töökohast, aga kolmas kutse tuli veebruari esimestel päevadel juba käsk ilmuda sel sel ajal sõjakomissariaadist ja oli öeldud, et mingisugust Uugaad asendamatuse tõend, et enam ei loeta ja Inteli olid ilmunud juba teated, et on kaks meest kusagil pärnu vallas juba surma mõistetud, seletanud Nad hoidusid kõrvale ja ei olnud mõtet enne sõda sõda surma venna kui sõjas võis ka elama jääda. Ja selle tõttu läksin siis sõjaväkke. Kuidas oli üldine meeste suhtumine Saksa sõjaväkke minek, kus sel ajal? Siin oli kahesugune arusaamine, mõtlemine, aga enamik kastan kalduses muidugi selle poole, et ei tahetud minna sõjaväkke ja kuna need olid tavalised enamik põllumehed olid oma eluga harjunud juba ja ei tahtnud nagu ta olukorda minna ja oligi nii, et räägiti. Sakslased nõudsid sõjaväkke Eesti leegioni 115000 eesti meest, aga tegelikult tuli neid kokku 40000 ümber. Nii et kõigil ei olnudki varustust ette nähtud. Relvi. No see oli juba hiljem selle 44, kui totaalne mobilisatsioon tuli Nojah, see oli just veebruari algus 1944 ja siis pärast olema siin arhiividokumentidest leidnud et selle asendamatuse keele sihukest ära ka Eesti kõrgem sõjaväelane, kes oli siis selle asjaga tegelema, see tema kivi on praegu arhiivis, kus ta ütleb, et mingisugust asendamatust ei tohi seekord lugeda. Nonii teid võeti sõjaväkke talite saanud ohvitseri ettevalmistuse ja täid saadeti Pärnusse või Pärnumaale, määrati teid seal ohvitseriks? Kus see toodi mulle öösel olin parajasti Pärnu Endla teatrist operetti vaatamast tulnud ja ei olnud veel magama läinud, aga kell oli 12 ümber. Tuli politsei ukse taha, tõi käsu järgmine hommiku ilmuda komissariaati. Te jõudsite kohale, vaatasite seda pilti, mis seal avanes, kas oli koolimaja või kus need mehed seal olid? See oli Sauga koolimaja oli teada, minu kompanii asub Sauga koolimajas. Seal oli kohal umbes kaheksa meest. Magasid, oli lõunasöök parajasti tehtud, magasid õlgadel veel midagi teha, ei olnud seal. Kui ma siis seisma ohvitseri vormis, siis kargas üksnes põhust üles, tuli mulle purjus keelega esinema. Ta pidi olema Veld leebel ja ütles, et kompanii on siinkohal. No ma nägin siin mingisuguseid kompaniid ei ole, et siin on lihtsalt üks mingisugune kamp, kes, kes. Sõjaväeliselt ei ole sõjaväelasi, alaliselt ei ole nendega midagi peale hakata. Aga laskis mehed püsti tõusta ja siis võtsin nad rivisse ja rääkisin, milles olukord on, aga kuna minu kompanii koosseis nägi ette 171 meest ja seal oli ainult seitse 80 meest kohal siis jääd silmale sinnapaika, määrasin ühe vanema sinna ja läksin ise Pärnu tagasi, siis otsima omal täiendust. Pärnus olid mehed laiali, mitmes koolimajas. Käisin läbi, küsin, kes tahab minuga kampa tulla. Leidsin seal terve hulga inimesi. Viisin nad siis Saugale ja nii sain terve kompanii koosseisukate. Kui teil tuli käsk liikuma hakata mis asjaoludel see tuli ja, ja missugused olid meeleolud? 23. veebruari õhtul tuli käsk minule ülemuse poolt, et ilmuda kompaniiga kogu varustusega Pärnu jaama järgmisel päeval. Ja järgmine päev oli 24. veebruar 1944 Eesti vabariigi aastapäev, mind oli määratud siis ešeloni ülemaks, terve pataljon. Pidin minema, kuhu, seda keegi ei öelnud, muidugi oli teade läind ka kodudesse juba need, kuna need olid osalejad, Pärnu mehed ja osaliselt ka Pärnu ümbruse mehed. Tol ajal oli väga moes samagonni tegemine jäigaks, seal muidugi oli kaasas pudelike samagonni ja samal ajal pidas just raadios kõne Jalmar mäe Eesti omavalitsuse juht, kes rääkis, et eesti mehed lähevad väga suure vaimustusega Saksa sõjaväkke, kõige, et ühiselt saksa meestega võidelda meie kodumaa eest ja nii edasi. Nagu kõrge toon oli. No mina niisugust vaimustust ausalt öeldes meeste hulgas ei näinud, kõik läksid rongi peale, aga oli näha, et meeste tuju on ikka ikka võrdlemisegi, mis aludeste sõitsite olid keelatud. Padruneid meestel välja anda laskepadruneid. Aga ma teadsin, et Pärnu ümbruses oli tol ajal parajasti üks parašütistide kamp rabades ja metsades tegutsemas. Need olid Pärnu-Mõisaküla rongi paar vagunit juba raudteel kraavi lasknud ja nii edasi ja oli karta, et nüüd meie Esselloyle võidakse ka kallale tungida ja kui kellelgi padrunit ei ole, no kuidas me siis anname terve seitse-kaheksasada meest, anname ilma pauguta bandiitide kätte ja mina oma peaga andsin igamehele 20 padrunit, aga oli keelatud muidugi kellelgi pauku teha. Aga nii kui Pärnust jaamast rong liikuma hakkas, hakkasid paugud kõlama ja ja lasti telefonitraatidesse ja siia-sinna, need kukkusid kolinal. Mina olin, istusin vedurijuhil kõrvalrongi ei saanud enne linna vahel peatada. Jõudsime Baby jaama, seal pidasin rongi kinni, käisin vagunid kõik läbi, noomisin meeste nahad täis, ütlesin, et kes veel paugu teeb, läheb sõjakohtu alla. Kuigi ma ise ei teadnud, mis, mis ka otsese sõjakohtu alla võiks minna, aga no vähemalt niisugune hirmutamise hirmutamine mõjus ja ja enam ühtegi pauku ka ei tulnud. Aga Mõisaküla jaamast tekkis üks väikene kähmlus meie meeste ja sakslast soldati sõdurite vahel. Miks alguse sai? Ma ei teagi täpselt, aga aga meil oli kange noormees, kes oli sõja algusest pea libateeninud. Millegipärast oli siis oli meile tulnud. Kas ta oli vahepeal jooksus või mis ta oli, ma ei mäleta. Ta nimi oli, kus ka kus kal oli suur parabellum külje peale, see siis pani paar pauku siis taeva poole ka seal. Seal oli neid etappe kindlasti õige mitu, kus ta siis saite ka ilmselt mingisugust maffia, te olite seal Peipsi kandis, aga mis koht oli see, kus võib juba rääkida, et oli tõesti rind, atmosfäär? Autodega läksime kallastele ja tegime tavalist õppust. Kompaniiga saime olla seal kuni märtsi alguseni vist kui ma ei eksi, 10. või 11-l märtsil tuli käsk järgmisel hommikul seal olla maanteel valmis ja siis, kui meil oli valmis, siis tuli käsk hakata liikuma põhja poole ja me liikusime kuli. Amedoni. Omedu Amedul oli olnud bandiitide ületulek üle Peipsi. Seal räägiti, et on 400 400 liikmeline grupp tulnud üle Peipsi järve, oli olnud lahing, isegi laipu oli veel jää peal näha. Ja oli karta, et me tookord me reis lõpeb griva soos, kus käisid äärmiselt ägedad lahingud üle jõe üle Narva jõe tunginud punaväeosadega ja minu väeosa, minu kompanii viidi Vasknarva vas Narvas, olime Narva jõe kaldal kaevikutes liikuda seal väljas ei saanud, kuna vastaspool oli, olid täpsuskütid, kes kohe iga näoga silmus võtsid tule alla ja tabasid ka meil ühte meest. Ja seal olime kuus kuud kuni septembrini. Vahepeal käisin ma kuus nädalat olin Tallinnas täienduskursusel. Mis oli see ettevalmistus, minu ohvitseride auastmes tõstmise kurss ja, ja meie kursuseülem oli kapten muust? Ta oli veendunud nats, nagu selgus, oli ta olnud varem hirmadis, tähendab, saksa tavalises sõjaväeosas oli seal kapteni aukraadis automani aukraadis teeninud aga siis oligi otsustanud minna üle SS-väeosadesse ja nagu ta ise rääkis, oli tal siis Wehrmachti Hoffmanni kraad oli maha võetud, tehti ta reameheks, hakkas uuesti SS'is töötama üles ja selleks ajaks oli ta saanud jälle. Tagasi seal muidugi teise nimetuse all, aga meile esines ta Wehrmachti kaptenina, aga tema oli nii veendunud nats, et ta oli oma kolmele pojale pannud eesnimedeks Adolf, siis Herman ja Jossif Kööbelsi. Ja kui Hitlerile tekitati mõrvamise katse, siis järgmisel hommikul tuli ta rivi ja ta silmad olid tõesti nutetud silmad. Ja ta rääkis muidugi nututooniga, et meie kallile füürelile oli kallal Tõng katsega ta hävitada, aga õnneks on ta terve ja midagi taolist ei juhtunud, aga Raimarid võetakse kõik muidugi raske karistuse alla ja nagu pärast selgus oligi neid nööriga riputatud konksu otsa. Oli ta siis ükskõik, missuguses aukraadis kindral või, või väiksem vend. Ja varsti ootas ees üks tõsine lahing, mis seegi sinu kõige tõsisemaks lahinguks. Kaheksateistkümnenda septembri õhtul sain ma kinnise ümbrikupataljoni ülemalt mis siis tuli öösel lahti võtta. Ja öösel avades selgus, et mul tuli kogu seltskonnaga ka oma kogu oma kompaniiga olla hommikul valmis öösel juba kohe valmis hakata liikuma. Tagasi järgmisel hommikul jõudsime. Tudulinna Tudulinnas oli tohutu palju juba väeosi, need olid siis Narva rinne oli tervelt taandunud sinna tallu. Ummistused ei pääsenud kuidagi läbi. Aga meie pataljon murdis siiski kuidagi sellest trahva kogunenud seest läbi. Aga mis tähendab, murdis läbi, kui teised, olid ka sõjaväelased. Teised olid, no ei kavatsenud lihtsalt edasi minna, segadus ausalt öelda, seal mingisugust juhtimist või ülemjuhtimist seal tookord märgata ei olnud, seal ei, foorid olid segamini ja seis oli tekkinud seal. Aga meie saime sealt siis edasi. Jõudsime Avinurme lähistele. Ja seal siis teatas, näid meie rügemendi ülem kolonel Kaerma kes ütles, et punaarmee on läbi murdnud Tartu allkaitsest. Ivan istub siin Avinurmes sees, tuleb sellest läbi murda. Ja meie pataljoni ülem mingi salati arvas ikka minuga panin igale poole ette torgata. Andis minule käsu menna meestega ja sealt läbimurre sellest ahelast, mis seal oli sete tekkinud, see oli käsk, mis oleks viinud surma viimse meheni, nagu hiljem see olukord selgus. Punaarmee oli juba õhtul tulnud sinna ette, need olid kaevunud, omale varjundit teinud, neil oli tohutu moodne sõjavägi, sõjavarustus, kuulipildujad, automaadid, kahurid. Kas Eesti need piirikaitsemehed tundsid, et nemad on kehvalt varustatud, sakslased andsid neile kehvemad relvad. Meile anti kasutamiseks Vene vint s. 1891. aasta mudel ja prantsuse esimese maailmasõjaaegset kuulipildujat. Nendega oli tegemist nendest pauku välja saada, aga samal ajal aga punaarmeel oli, olid käsirelvad, mis olid sadu pauke minutis. Kui me oleksime sinna läinud, siis oleks piimseni seal maha tapetud, aga minu ja meeste õnneks oli too hommik äärmiselt udune. Niisugust udu ei ole, ma ei elus enne Kõve varem ega hiljem näinud nägi tõesti ainult viie meetri peale rohkem ette. Ja kui me siis jõudsime, seal on üks väikene Avijõgi, jõudsin selle jõe kaldale, siis oli juba meeskond vajunud, mulle enam-vähem muutu, aga ma andsin siiski, kuna me seismise Narva-poolne jõe kallas on kõrge ja, ja seal üle jõe kallas on paar meetrit madalamal siis olime meie oma meestega seal, nii kui riiulil ja kõik vastast hakkas siis kõva tulistamine. Ja minu kõrvale ilmus üks politseipataljoni mees, kes avaldas heameelt, et ohvitser on ka siin näha, kuna kõik oli nagu lagunenud juba. Ja see sai kohe nii, kui ta seda ütles, mulle sai kuuli otsaette ja langes sinnasamasse ja ma nägin, et siin riiulil ei ole mõtet meestega olla, andsin käsumees mehelt edasi suuliselt, ületada jõgi ja minna teisele poole. Ja nii siis ma kedagi ei näe teinud, aga, aga vees olin vasakul paremal näitas, et siiski Piho käskluse selle järgmised, kui palju neid üle läks, ma ei oskagi öelda. Ja mina siis mõningate tegelastega, keda mul veel siis näha oli, hakkasime edasi liikuma, seal oli lage heinamaa, oli seal läksime natukene maad seda edasi. Ja siis hakkasime saama kahuri tuld kahur ja miinipilduja tuld eest. Ja mulle tundus, et ka tagantpoolt tuleb Meile oma meeste käest tuld. Ja, ja kuna need pommid hakkasid lõhkema seal nii tohutus hulgas, nii nagu pajas vesi hakkaks keema, siis saatsin oma käskjalaga kass, kelle nimi oli Lõhmus, on mul meelde jäänud. Saatsin pataljoniülemale teate, et me oleme nii kaugel juba üle jõe, et lõpetage igast, kuid tulistamised siia. Aga Lõhmus nägin, kui ta hakkas minema. Läbi udu, nägin, et langes pikali, tõusis siiski püsti ja kadus udumüüri taha. Ja me saame siis tuld edasi, kuli käskjalg minu kõrval sai kuulitabamuse kaela kallas, algas tohutu verejooks. Ma sain teda siis kinni siduda oma esmaabivahenditega ja ma võtsin selle haavatu siis õlale ja viisin ta läbi jõe. Kuidas ma seda kanda mõtlesin, ta oli minust isegi turskem mees, natukene. Mul siiski nii palju jõudu juhtus olema, ma viisin ta Avinurme kirikusse, kuhu koondati haavatud ja siis hakkasin pikkamööda lonkima Narva poole tagasi ja selleks ajaks hakkas udu lahtuma. Olin mõned sajad meetrid kirikust eemal, kui sõitis paremalt poolt ratsamööda minu pataljoni esimese kompaniiülem. Leo paisratsul oma käskjalaga ja näitas mulle käega tahapoole. Ise ratsutas edasi galopiga tank. Vene tank tuli kiriku juurest, ma läksin, siis põikasin tee kõrvale, seal olid kõrged mättad ja tank läks minust mööda. Aga minu arust emal oli üks väikene metsa tukakene, ta jõudis sinna metsa Tugani ja seal siis tanki pealt tulistati. Kuulipildujate valangud oli kuulda ja sõitsid edasi, leitnant pais jäi kadunuks. Ei ole siiamaani temast mingeid andmeid ja ma olen kindel, et tema, needsamad kuulipildujavalangud tulistasid tema oma käskelaga seal surnuks. See jäi sinu kõige suuremaks lahinguks, hakkasid edasi minema lääne poole. Kindlasti oli sealgi keerulisi olukordi. Aga sa vahetasid riided, võtsid tsiviilriided. Nagu paljud eesti mehed tegid, aga millal venelased sind kinni võtsid, millal sind vahistati? Avinurmest kuni Viljandini, see võttis aega üle nädala ja tee peal oli mitmeid kokkupuutumise venelastega. Kõigepealt alaveres oli metsa vahel üks tank läinud kraavi ja sealjuures olid mõned mehed, olid sõjaväelased, olid seal ohvitseri juhtimisel noore ohvitseri juhtimisel. Ma ei saanud enam metsa minna, kuna olin eemalt märgatud juba ja ma läksin mööda teed edasi, seal peda, soovis Reminud kinni ja küsis, mis mees oled. Ma rääkisin, et olen sadamatööline ja, ja olin siin sõja varjus. Praegu Tallinna tagasi ja talus, kus ma ööbisin, oli perenaine parajasti võtnud ahjust soojad leivapätsid ja andis minule Teeemmuunakse pätsi kaasa. See oli mul põues vana mantlinäru all, aga selle all oli parabellum laaditud suur tugev käsi veel. Ohvitser küsis, kas relva. Õues on ja ma näitasin leivapätsi otsa. Laenamine edasi. Aga ütles muidugi alguses ka, et kui relva leian, lasen maha millegipärast jaganud mind läbi otsima, kas ta oli niisugune noor nolk, et ta ei teadnud, kuidas käsitleda niisuguseid kahtlasi tegelasi ja laskis igatahes mind minema. Ja enne Kohilat juba Viljandi teel pidas mind kinni üks vangide rühma saatma, tugev ohvitser, seal oli juba üks paarsada meest, oli kolonnis, need olid kõik vangi võetud ja viidi Tallinna poole neid ja see tsiviilriides eesti mehed ja tsiviilriides kõike neil oli siis mõned hobusemehed olid, talumehed olid võetud nende kottidega transportimiseks. Ohvitser pidas mind kinni muidugi, ja mis mees Sa oled, ma rääkisin sama juttu ainult tagurpidi, et olin, töötasin Tallinnas, ei lähe nüüd oma koduvalda väinjärve valda. Muide väinjärve vallast olime saanud omale näppu, vasid see, olime kolmekesi koos kaks ohvitseri peale minu. Ja üks neiu tõi sealt siis salaja vallavanema kabinetist saksa näppu passiblanketid. Kuidas näpukas tehakse? No näed unes, see oli tarvis sinna kirjutada, nimi. Ma võtsin omale teise nime oma nime, nime ei olnud mõtet sinna panna ja tegin ennast 10 aastat nooremaks, siis pöidlaga tuli lüüa must värvijäljend sinna pöidlajäljed alla, no me saime siis korstnas oli palju. Hea küll, et saime sellega mustaks teha, oma sõrme jäi seesama jälje sinna alla panna. Aga see ohvitser, kellel ma näitasin seda passis, ei uskunud, et see õige pass on, tema oli näinud Venemaal nagu meil hiljem tuli ikka kaantega pass ja nii edasi ja võttis mind siis kaasa sellesse suurde vangide rongi ja hakkas siis Tallinna poole tooma, jalutasin sellega koos kilomeetri vähemalt ja siis rääkisin ühele talumehele, kes vankriga oli. Et temal sellel talumehel oli samasugune näpuga, näita oma passi seal ohvitserile, et, et võib-olla ta siis jääb uskuma ja nii see see tegi, see oskas vene keelt. Ja selgitas siis oma passi arvele, et minu pass on õiget asja ja lubas mind siis uuesti soovis sellest seltskonnast lahkuda ja. Ma hakkasin jala astuma Viljandi poole edasi. Oletad sa, mis nendest meestest sai või mis, miks? No need viidi kindlasti Tallinna ja Siberi tee, muud, mitte midagi. Jälle neid seiklusi ja episoode on kenasti palju. Kuidas sind ikka lõpuks vahistati? Ma läksin Viljandisse noh, jala jala tuli minna, iga päev läksin umbes 40 kilomeetri ümber, vahepeal pidasid mind kinni kaks kohalik ohvitseri enne kohinat ja lubasid jälle seal maha lastaga, aga õnneks need usk pritsis selle, seda minu paberit ja, ja Laskin mind edasi enne Rapla. Ta tuli üks raudteetööline oma käsid reziinaga, küsisin selle mehe käest, kuidas on. Kui te praeguses mõttes ei ole aus mees, et ärge Raplast läbi minge, sest seal on terve jaama una on mehi täis, keda on kinni võetud kõik ja seal on julgeolek tegutsemas. Aga mul oli tarvis Viljandi poole minna, siis ma lepilisel raudteele mehega nii kokku, et et võtsin tema ametisse, otsi omale pähe tema eelistustest reziina peale, mina olin püsti, lükkasin siis teibaga Treziinad ja läksime siis julgeolekukahest postist läbi ja, ja ma tänasin siis käepigistusega seda raudteetöölist ja hakkasin jala edasi Venemaa. Kuni enne Viljandit jämejalal tulin metsast välja parajasti ja seal oli kõrgma nuka peal oli üks punaarmeelane valvepostis. No ma ei saanud sellest kuidagi mööda minna, metsa enam tagasi minna ei saanud. Kas ta oli mind märganud või mitte, ma ei tea, ma seisin seal põõsaste vahel natukene aega ja siis minu õnneks läks soldat põõsaste vahel asjale. Ja ma teadsin, et olin ühes anekdoodis kuulnud, et Vene soldatitel võtaks kaua aega. Ma kasutasin selle momendi ära, tulin temast mööda ja sai ja, ja pääsesin sellest valvurist siis nii minema. Räägiti, et tsaariarmees vanale seal oli tähele pandud, et tõesti see asjaõiendamine soldatitel tohutu palju aega eriti aluspükste ja pükste üleskiskumine võtab niipalju, et segab lihtsalt õppusi ja see oli üks sidur välja mõelnud automaatpükste allalaskmise ja üles tundis aparaadi. Ja oli siis kõigile soldatitel, kellega katsed tehti, alguses oli siis antud need aparaadid pandud pükste külge viidud, tahad siis oma toimingud õiendama ja peale selle siis kui nad rivisse võeti, uuesti sisse mindud, selle lume pääl, jälgima, kuidas tulemused olid ja leidnud, et lumi oli sama valge kui, kui meeste sinna minekul, mis siis juhtusest, kas aparaaditöötaja oli võetud uuesti püksid maha ja selgus, et see aparaat oli pandud Alt välispükste külge? Aluspükste külge oli unustatud panna Jaanildis. Pärast sõda tuli uuesti mobilisatsioon, sind mobiliseeriti punaarmeesse Läksid kogunemispunkti ja siis ühel hetkel veel selgus, et sa oled endine Saksa ohvitser ja lõppes asi sellega, et suurkolonn viidi lõpuks rongi. Pealekaubavagunid hakkasid liikuma itta. Kuuldud saate külaline oli Julius Põldmäe ja loodetavasti kohtume temaga veel mõne aja pärast, et kuulda tema mälestusi hilisemast ajast. Me kordame tänast saadet järgmisel reedel öösel kell üks, mina olen maailmapildi saate toimetaja Martin, piiranud.