Lood ja laulud, saade käivitub, meil on hea meel tervitada järjekordset külalist, kes nagu saate puhul ikka on kohane, räägib neist lauludest ja nende taga peituvate lugudest, mis just tema jaoks on armsalt saatejuhiks Maian Kärmas saategi pealseks. Mari Jürjens tervist, helist lugesin loomulikult sinu kohta siit ja sealt ja internetist ja ja Vikipeedias siis on kirjutatud sinu kohta, et jaa, üldsus tunneb teda pigem rohkem lauljana kui näitlejana. Hea küll, me võime kõik sellel vaielda ja arutleda, kuidas sina tunned. Jah, võib-olla küll, ma, kui ma nagu mõtlen selle peale, mida üldsus võib-olla mõtleb, siis võib-olla küll ma olen ju pigem tegelenud praegu ju laulmisega rohkem. Teatrist olen tükk aega eemal olnud ja ka oma nii-öelda siis avalikkuse ette astusin ka kui esimest korda, kui laulja, mitte näitleja, sest et ma jah, ma olin siis tegelikult küll juba õppisin Viljandis, kui ma oma esimese albumi välja andsin ja kui see kõik nagu peas hakkas. Aga siis ma veel niimoodi avalikult kusagil näitlejana polnud nagu midagi teinud. Ja, ja võib-olla siis seetõttu küll jah, öeldakse, et ma niimoodi olen rohkem rohkem laulja. See, et ma hakkasin laule kirjutama ja kuidagi ja siis laulma neid, see tuli minu jaoks küll enne viss või sellisel nagu loomulikult hästi niimoodi tundsin, et seda on vaja teha või ma lihtsalt hakkasin seda tegema, see kuidagi oli osa minust hästi varakult stiibo pisikesest tüdrukust peale. Siis ma läksin näitlejaks õppima, see tuli läbi selle, et ma tundsin, et ma tahan. Minu jaoks on hästi oluline olnud alati nagu inimene ja see, et teada, saada iseenda kohta rohkem. Ja ma läksingi näitlejaks õppima seal seetõttu, et ennast nagu paremini tundma õppida, mulle tundus, et see on selline hea koht ja see ja seetõttu on see ka oluline osa, nagu selles mõttes ei oska, nad on hästi sarnased mingis mõttes väljundid ja samas ka nagu erinevad. Võib-olla seal näitlejana laval olles ma tunnen, tunnen nagu seda, see on minu jaoks hästi oluline, et ma saan olla seal kellegagi koos ikkagi. Tavaliselt olen ma teinud tükke, kus ma olen hästi lähedased inimesed, kellega ma koos laval olen ja see on nagu selline usalduse, see, seda ma nagu viimasel ajal igatsen hästi palju, sest ma olen kontserte andnud enamasti üksi. Et see nagu see osa, et sa kuulud kusagile mingisugusesse, trupi muud midagi koos ja see sa kuidagi mõnusana, oletame, et mingi mängu lustida selline lapsest peale ma tegin nagu leiutasin mingeid oma maailmu ja, ja me õega tihtipeale tegime ka mingeid siukseid näitemänge kodus. Et ja mu ema töötas Vanemuise teatris, et see ka kuidagi oli. Nagu tundsin, et see maailm on hästi paeluv ja et sa saad nagu olla veel keegi teine vä. Ja siis see trupi tunnetus seal kõrval, et sa saad minna lavale kellegagi koose selles mõttes ma ei nagu ei oska, ei oska võib-olla pärisnimedega konkreetselt öeldagi. Ma arvan, et see on selline tunde küsimus, mida ma täna teha tahan, et kui, kui keegi mintena kutsuks midagi ägedat mängima, siis ma siis ma ütleks küll, et jah, nüüd ma tahaks olla näitleja, ma tahaks nüüd seda. Ja samas keegi, võta mul seda ära, et ma olen, võin teha kodus laule ja jälle siis vahel muusik. Tartu Põlva, Ülenurme ja Tallinna teljel sa oled liikunud? Sa oled õppinud Ülenurme muusikakoolis ja algsed õppisid viiulit, aga savist said oma kitarri, sest praegusega kirjutad valdavalt kitarriga jõulukingituseks, kuidas see lugu oli ja ja kirjelda seda oma kohtumistele, nii-öelda laulukirjutamise instrumendiga. Jah, Lauri kirjutasin juba päris pisikesest peale, ma olin vanaema juures suviti ja ja siis ma mäletan, et üks esimesi laule oli mingisugune päikeseteemaline mingi päikselaul, millest ma enam ei mäleta seda. Aga kuidagi jah, see tuli niimoodi sujuvalt. Ja ühel hetkel ma leidsin kodust isa vana kitarri, mis oli niisugune kolm keeltolit Tal ainult olemas ja ta oli niisugune vana pann. Aga ma, aga kuna mul oli mingeid laule tekkinud ja ma mõtlesin, et oh, et äge oleks ju neid laulda ka niimoodi, et ma saate ennast, et et kuidas ma siis niimoodi hakkab, Belas neid laulan. Ja siis ma hakkasin sellesama kolmekeelse pilli peal otsima mingisuguseid helisid ja mingid, mis, nagu seda lugu siis kannaks. Ja siis minu ema isa siis märkasid seda, et et ma olen võtnud selle kitarri endale, et ma vist on tekkinud huvisele. Kuna viiuli peal me saata ei saanud ma kuidagi mängida piirides omale laulda ma ei osanud ja, ja siis ma siis nad kinkisid mulle jah, üheks jõuluks minu esimese kitarri. Mis siis kohe nagu andis mulle suure vabaduse jama ja tuhine ja sellise ma hakkasin hästi palju kirjutama, ilma et keegi oleks mind selleks sundinud. Ma mäletan, et muusikakoolis ikka on nagu see tunne, et et sa, et see nagu kohustus sõjaks, kuigi sa tahad muusikat. Ei, ma armastan viiulit tohutult. Mul on hästi kahju, et ma seda tegelikult edasi õppinud, aga see, et see on selline akadeemiline, klassikaline ja aga see, et ma nüüd järsku oma kodus niimoodi puhas teha midagi, milleks keegi mind ei sundinud kirjutada ainult oma laule ja siis on mul see kitarri ja ma isegi ju ei ei olnud kitarri õppinud ega leiutasin ise on neid oma tuurisel. See oli hästi hästi põnev ja selline vabastav ja võtame ette tänase esimese loo, mis see võiks olla. Kui mõtlen sealt päris algusest peale, siis jah, et ma ennem rääkisin, et, et ma hästi pisikesest peale hakkasin laule kirjutama. Mäletan, et ma ei tea, miks miks ma selle laulu kirjutasin, aga see oli algkoolis. Kui, kas, kas meil oli mingisugune laulukirjutamise mingi? Ma ei tea, kas keegi palus mult seda, aga igal juhul ma käisin ka muusikakoolis ja mul oli ka vajadused. Ma kirjutan täitsa nooti, selle laulu kirjutasin sellise laulu nagu koolilapse töö. Ma võisin olla kuskil kümneaastane ja siis seal isegi mingil hetkel minu alkoholihümniks, kus ma käisin tõrvendi alkoholis, siis isegi nagu paar aastat seda peitisele kooli hümniks isegi nimel läks. Ja sealt läks edasi, nii et ma hakkasin veel kirjutama ja ühte laule, mida ma tänaseni ka isegi olen laulnud, nüüd uuesti oli lenda kõrgele ja need kaks laulu olid siis sellised, mis, mille ma otsustasin saate ühele laulu konkursile, see oli mingisugune selline kanalil tol hetkel nagu kanal 11 vist või nüüd on see sellist täpselt sellist kanalit enam ei eksisteeri. Kus hakati tegema mingit sellist laulukonkursi kuus viisike tol hetkel oli niisugune laulukonkurss nagu uus viis, mis oli siis selliste suurte laulude konkurss, aga siis tehti lastelaulude konkurss. Ja kuna mina mul olid need kaks laulu mõtlesin, et saadaks nüüd sinna konkursile. Üks minu peretuttav Elmet Neumann tegi nendele ka siuksed bändiseaded. Ja siis natukese aja pärast mulle helistati, tere marjad, väga tore sa saatsid, aga seda seda ikkagi seda saadet ei tule, sest kanal läheb pankrotti. Aga kas oleksid valmis kirjutama veel laule ja teeks ühe täitsa andaksinud esimese plaadi välja? Ja mäletan, kui see kõne tuli, siis ma olin nii õnnelik, ma mäletan seda tunnet tõesti nagu, nagu lendaksid, kas tõesti, ma olen 10 aastane, keegi helistab mulle, tahab minuga plaati teha, et ma mäletan, kus ma olin tol hetkel, kui see kõne tuli ja ja siis oligi nii, et ma tegingi terve plaaditäie laule valmis. Ja samamoodi andsin Helmetele, et tema siis teeks nendele seaded. Ja lõpuks kuidagi venis protsess ja see ikkagi seda ei tulnud, seda plaati, mis on täna mõeldes nagu tore. Et mul need laulud kõik olemas ja need on hästi armsad, mulle natuke naljakad kõik, aga aga jah, ja siis, ja siis see esimene laul tollest samast perioodist, mis oleksid sinna plaadile läinud, need oled kleit ilmunud ongi seesama koolilapse töö, mis on siis üks esimesi siukseid teadlikke laule. Neid, neid varasemaid, mis, mida ma seal vanaema juures suviti tegi, neid ma tõesti enam ei mäleta, aga see üks on selline, siis mis mul on veel salvestatud ka. Kooli läheb, on õpi selgeks jäämusi ka selle ääres. Kaadus natuke saanu puud. Uut kooli pead. Hästi kuule ma, et kõik asjad hästi, see ilge, eks. Koolilapse töö oli see laul ja üks esimesi laule, mille meie tänane saatekülaline Marjeriasse üldse kirjutas. Mäletad sa, võib-olla seda päris päris esimest laulu, mida sa kirjutasid või mida sa võisid tunda sel hetkel või mis see õhin või tunne oli, mis sind nagu takka tõukas, sellist asja üldse tegema? Ma tean ka, et mul oli üks selline luuleraamat, kuhu ma kirjutasin just nagu mäletan seda suve nagu suvesid, et ma olin vanaema juures ja siis jah, vanaema andis mulle märkmiku ja siis ma sinna kirjutasin luuletusi. Ja, ja siis võib-olla siis tekkiski tunne, et peaks neid ka nagu viisistama hakkama. Jah, ma mäletan, tuligi sihuke mingi päikeselaule, mille ma kirjutasin vanaemale sünnipäevaks või jõuludeks. Päike jäi haigeks või midagi sellist, jah, ja neid luuletusi nagu tekkis ja see. Ja siis sellest ka see õhinat nagu lahe oli seada neid sõnu ja, ja mõelda seda maailma välja niimoodi. Jah, ja siis kuidagi see niimoodi hakkas minema. Kõikvõimas Facebook on näidanud mulle ühte imearmsat pilti, tee sellest, kuidas seisad sina koos siis oma kooliõe Kremli stringsist, tuntud Eeva Talsi ka kooli ees koolimaja ees. Kaks sihukest toredat Juintsud seal. Et kas teie seal koolis oli midagi, et sealt sündis selliseid andekaid inimesi tuli ilma peale selliseid andekaid inimesi muusikuid või või kui sa kirjeldaksid seda, millises keskkonnas tegelikult õppisite kasvasid. Jah, ma olen mõelnud selle peale küll, et ma olen olnud kuidagi õnn üldse läheb läbi elu kuidagi sellistes hästi loomingulistest seltskondades viibida ja kohtade sihukeste inimestega. Meil oli jah, alates esimesest klassist peale Eevaga me hakkasimegi tegelikult käisime temaga juba lasteaias ja Eeva oli see inimene, kes mulle tutvustas viiulit, tema käis juba neljandal nelja aastaselt juba muusikakoolis ja siis alati lasteaiast viidi ta otse muusikakooli, siis ta mängis mulle vahel ja tema õhutusel või niimoodi selle niimoodi ma vaatasin teda, tahtsin ka viiulit minna õppima. Ja kui me siis lõpuks koolis hakkasime koos käima. Meil oli hästi-hästi selline loominguline klass, terve laulsime minu arust meil olnud ühtegi klassiskis poleks viisi pidanud ja me tegime ansamblit ja, ja mingisuguseid, mõtlesime mingeid ajakirju välja ja tegime näitemänge ja ja ma ei tea, miks sattus selline selline klass ja ma olen nüüd paar korda jälle kohtunud oma oma esimese õpetajaga, oma esimese klassijuhataja, kes ütleb, ütles ka mulle, et tal pole kunagi sellist klassi olnud nagu, nagu meil oli jah, ja siis see muusikakool ja ja see kuidagi hästi sellises Pideva siukse muusika ja sellise loomingu sees, et niisugune vaba meil nagu suht hästi palju, nagu meid toetati selleks, et et me saaksime oma fantaasiat ellu viia ja mõelda, niukseid. Meil lubati nagu teostada mingeid ideid, mida, mida üks väike laps tahab teostuda, mõtlesime Eevaga kunagi väljajooksuvõistluse ja terve, terve Ülenurme alev tuli sinna kokku lõpuks sihukseid. Hästi hästi tore aeg oli. Võtame järgmise loo, mis on ka üsna sinu sellise noore laululoometee algusaegadest, ma arvan, sa oled öelnud, et olematu sina on selline laul, mida sa tahaks ka selles saates kuulda. Jah, see oli siis sellest perioodist, kui ma juba siis kitarri mängisin kodus ja rohkem laule kirjutasin ja ja selle lauluga siis oli niimoodi, et. Ma polnud kunagi hääli konkursil käinud viiuliga, küll aga oli nagu teistmoodi ja siis ma esimest korda täitsa ise otsustasin, et läheks laulukonkursil, et olid need laulud ja pannud neid väga avalikult kusagil esitanud, aga mõtlesin, et läheks ja siis selline laulukonkurss oli võrus nagu võruvisioon. 2004 aasta oli see, kui ma sellest osa võtsin ja läksin siis sedasama, olematu sinagi sinna. Jällegi salvestasin ta stuudios ära. Täiesti ootamatult võitsin Grand Prix sele sellel väiksel konkursil ja siis jällegi ma mäletan seda tunnet, et selline uskumatu minu jaoks, et see, et ma olin üksi seal neid laule kirjutanud järsku nüüd inimesed nagu võtsid selle tunnustada ja ütlesid, et tee veel, see oli hästi-hästi oluline mu jaoks on, ma sain hästi palju enesekindlust sellest. Nii et ma täitsa kuidagi läks minu jaoks veel rohkem niimoodi. Ratas läks nagu veerema ja, ja ma julgesin hakata rohkem nagu ennast avama. Sellepärast oluline laul ja keegi uskus minusse või mingi selline mitte minust poleks enne minu vanemad hästi toetasid ja nii, aga et keegi täiesti võõras või et see jõuabki kellelegi, kes pole minuga varem kokku puutunud või see muusika võib olla selline ka mitte lihtsalt nagu selline sõprade vahel jagatud. Et äkki ongi mingi selline maailm, mida ma võiksingi jagada või mingi selline tunne tekkis küll. No läbi väljas mis ta olevat. Sul pole, kes aega? Stalin. Veel ei ole. Kella päevo, ajavad keel ja veel miski äge ettegi hääli tundmatuga. Arenenud. Veel ei ole. Seal ei ole. Küll ei ole. Olematu sina ja esitajaks Mari Jürjens toona veel Mariibogini ja ühel hetkel see pisikene mari põginen, kes vaimustus laulu kirjutamisest kõigest loomingulisest otsustas, et tema lähedal Ta on Viljandi kultuuriakadeemiasse, toona ta vist veel ei olnud Tartu Ülikooli all, aga aga sul tekkis selline tunne, et sa tahad näitlemist õppima minna. Miks see nii oli? Ma mõtlesin ka muusika peale, et mul läks muusikat õppima, aga ma tundsin, et ma ei taha, et muusika minu jaoks muutuks mingiks professiooniks või mulle meeldiski, et ta oli minu jaoks selline miski, mida ma teen, siis tunnen, et ma tahan seda teha. Ja tahan, ei tahtnud nagu muusikast liiga palju teada, tahtsin, et see oleks selline minu jaoks nagu saladus. Ja näitlejaks läksin õppima seetõttu, et maalin lavataguseid näinud Vanemuise teatris, kus mine, ema töötas ja olin ka paaristükis kaasa löönud. Ja see, see teatri lõhne, mingi selline maagia mulle mind hästi nagu paelus keskkoolis või isegi varem olin hakanud tekkima selline eksistentsiaalne vajadus ennast nagu paremini tundma õppida või tekkisid siuksed, segadused, et kes ma siis olen ja siuksed elulised inimeseks olemise küsimused ja kirjandustundides, kui me lugesime erinevaid teoseid, siis see, kuidas seal autorid või tegelaskujud otsisid elu mõtet, siis mulle tundus, et et mina pean ka nüüd hakkama elu mõtet otsima ja siis teatrinäitlejaks õppimine tundus selline selline koht, kus seda oleks nagu hästi hea teha, selline mänguline, mänguline, tee seda, seda otsida. Kas see vastas sinu ootustele ja, ja üldse, milline oli toonane akadeemia nüüd siis tühka, öeldakse selle kohta, eks ole, Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia, et et näitleja jaoks võib-olla, mis on see nende eripära, et miks sinna tasus minna ei tasunud minna õppima või kuidas sa seda kirjeldaksid? Meie kursuse eripära oli see, et me meid võttis õpetada Von Krahli teater Tallinnas ehk siis me saime oma koolitee jooksul hästi palju vett, aega Tallinnas ja ennast siis ka nagu siin näidata ja kohtuda hästi palju erinevate lavastajatega ka nagu välismaalt ja mul on hästi hea meel, et ma kohtasin selliste inimestega nagu minu, need, need, kes minu kursal olid mul hästi, testimine oli hästi lähedane kursus. Ja see oli selline vägagi nagu raske teekond. Hästi õpetlik teekond küll, et mis selle raskeks muutis? Ma arvan, et seesama, et sa puutud kokku nende mingisuguste näete vähemalt esimesel kursusel ma mäletan seda, kui ma puutusin kokku sellega, et mingisuguste enda külgedega, mida ma varem polnud nagu näinud endas ja mind ehmatasid need ära. Õppejõud olid hästi aused ja nad ütlesid su kohta asju, mida sa võib-olla varem nagu ei tahtnud kuulda või ja see oli selline ja sa ise hakkad ka märkama mingeid asju, mida sa varem ei märganud. Ja aeg nagu algusest ehmatav. Ja see, et sa pead olema pidevalt nagu aus ja igasuguseid maskid nii-öelda. Ja senised pilkasid nagu eest ära võtmed. Ei, ma nagu tahtsin seda ka, ma tundsin, ma tahan niimoodi olla, et ma, et ilma, et ma olen lõpuni aus, aga see oli hästi raske. Ja siis ja siis seda ma nagu seal õppisingi. Ja kuni siis selleni välja, et meil päris viimane lõpulavastus, mis kestis tegelikult terve see neli, neli kooliaastat, me tegime seda, aga siis see päädis siis lõpulavastusega, mida tegi üks Soome lavastaja Christian Smets. Rändasime sellega maailmas ringi ja see oli üks niisugune nelja pooletunnine nagu maraton, lavastus, tohutult füüsiline ja kogu see protsess oli minu jaoks emotsionaalne, emotsionaalselt nagu raskega põrkusin seal erinevate selliste tunnetega, et, et mis on nagu, mida ma tegelikult laval teha tahan ja mida ma, mis mulle tegelikult ei meeldi ja mis mulle ei sobi ja sellest ei saagi nii lühidalt rääkida. Aga sealt, lavastusest on tegelikult üks laul, sündis mis minus lõpuks sai minu teise albumi peale. Maa saab taevani peale. Nimelt emale ja mulle see kuidagi ühendabki selle ära siis võib-olla selle teatrielu ja, ja muusikaelu. Sellepärast on see oluline laule, et ta lõpuks sai albumile niimoodi, et ma kuna ma olen eluaeg või mitteeluaega, et siis aastaid laulsin kooris lapsest peale, siis lastekooris, aga ühel hetkel läksin Eesti koolinoorte segakoori, mis on üks hästi oluline kollektiiv minu jaoks olnud ja koorilaulu minu jaoks oluline. Armastan eesti koorimuusikat ja siis hea sõber tuuspertigi sellele temale mulle siis koori seadekese ja kus minu siis kõik sõbrad, kes on ka koorides laulnud, tulid kokku ja laulsid selle sinna plaadi peale. Et see oli selline niisugune teos, mis võttis hästi palju kuidagi. Kui seda aega Issand, heida, Issand, heida naer. Kui ma tsiteerin ühte tegelikult lauluteksti siis seal sellised read, et ei tea, kas autor olengi ehk taevavahendaja vaid, ja kui ma jätan paar rida vahelisel ajal sa ütled veel, et kinkida teil taevast, mis minust voolab läbi meie üks armsamaid küsimusi siin selles saates on see, et kust see ikkagi tuleb sel hetkel see laul, kui sa seda lood. Et kas midagi, mis tõesti kukub ülalt, on kuskilt antud või on see mingi metoodilise töö vili sest nende tsiteeritud ridade järgi võiks arvata, et see on midagi, mis on antud ülalt. Ma tean, et see konkreetne küll need read tekkisid küll kuidagi, nii et lihtsalt mulle tundus, et niimoodi peab ütlema, et mul lihtsalt kuidagi tundsin ennast nagu hästi pisikese inimesena selle mingisuguse suure maailma kogu keskele, siis siis ma tundsin, et et võib-olla ei olegi mina miski ise, kes siin üldse oskab midagi öelda nende asjade kohta. Ma elan ning tekib mingisugune elukogemus. Need laulud ju nagu ka arenevad läbi selle, et mina elan ja muutuvad selle kogemuse põhjal, ehk siis see kuidagi tuleb ikkagi kuidagi läbi elu või kuidagi elu ikkagi nagu kingib nad küll. Lihtsalt ma arvan, et on oluline vist nagu märgata või et kui vahel oled nagu endaga endas nagu kinni, siis tegelikult ei sünnigi midagi, sest et et sa ei ole nagu avatud sellele. Aga kui sa elad ja märkad asju enda ümber inimesi nagu tundeid enda sees ka siis on neid nagu lihtne kinni püüda ja, ja siis võib-olla tekib ikkagi ka see, et sa pead, need kiired, kui sa need kinni püüad, siis pead ikka hakkama ka nagu tööd tegema, et nad üldse millekski nagu vormida. Sest et et see laul nagu siis enam nagu ise kuidagi sündida ei saa, siis on vaja. Ma arvan, see viimane ots sellest, et laul saaks lauluks, päris on vaja natuke nagu istuda maha vähemalt minul. Et ma istun ja mõtlen korra selle kõige peale, mis ma nüüd praegu nagu tunnetasin. Et jah, et tekkis selline tunne või mingi emotsioon või vajadus midagi öelda ja kuidas seda nüüd tegelikult öelda, siis ma siis siis on vaja korraks aega või ka, et kuule aega pole, siis, siis ma tegelikult ka ei suuda luua isikliku midagi, ma nagu mind vaimustab või kui sa mööda mul ei ole tegelikult olnud aega füüsilistelt sellega korra nagu kõrvuti istuda või vastastikku siis siis libiseb käest ja, ja see käib nagu siis selles mõttes vist paralleelselt. Nii see see selle kõige nagu kinnipüüdmine, mis tuleb ülalt või seest või kust iganes. Ja samal ajal siis sa oled selleks valmis, et võtma ta jaoks nagu aega. Võtame ette järgmise loo, mis olla võiks. Saab üks, üks selleks hästi oluline laul minu jaoks saab, kümneaastaseks on, no näed, laul, see on siis selline pisike juubeldal. Ja sellepärast ma tahaksin laste või tahaksin, et inimesed kuuleksid just seda versiooni sellest laulust, mis sai kunagi seesama seesama sest tagasi nagu salvestatud, sest hiljem hiljem ta sai minu esimese albumi peale, mille nimeks oli 20. Ja siis ma salvestasin uuesti, aga, aga kunagi siis, kui ma seal olin, ühesõnaga hakkasin neid laule rohkem kirjutama ja siis mulle seesama, kes kindlasti oli ennem juttu, Elmet Neumann, siis meie peretuttav tõi mulle koju terve siukse stuudiotehnika, tee mulle hästi hea mikrofoni, tol hetkel tõi mulle mikserpuldi Te programmi ja sain isegi endale uued Harry mis oli siis metallkeeltega minu esimene metallkeeltega kitarr ja hakkasin salvestama oma laule ära täitsa niimoodi koduselt. Ja siis üks esimesi laule, mille ma salvestasin, oli ka, no näed 2005 aastal. Ja see oli, see oli ka teinekord, kui ma läksin, osalesin konkursil sellisel konkursil nagu jõulutäht siis Ülenurme muusikakooli korraldatud konkurss ja see sündiski vahetult enne selle selle konkursi siis toimumist mingite lauludega niimoodi, et ma isegi ei mäleta enam, kuidas, mis hetkel nagu, mis hetk see olid, need sündisid või kuidas need sündisid. Aga näiteks mõne sellise olulisema laulu puhul ma olen täitsa konkreetselt meeles see hetk, kus ma olin, kus ma parajasti kirjutasin, missugune ilm ja kõik, selline, see mul nagu hästi konkreetselt see hetk meeles ja ja no näed siis lauluga tema moodi, ma olin lõbuks vetsupõrandal pikali ja siis siis see laul sündis jahe, siis sama selline 10 aasta tagune versioon. Võiks kõlada esimene lume lähtsak maale langedes ei märka, et ta natukene vara Määrata lootsite mõtlik päeva lootsin, Edgart, sind veel näen, ma tahtsin, et jalad lumest märjaks ei saaks ühtlasi süles ikk vaatajates näärata tunneb veidi külma enda sees. Ja mul ei ole neid selle. Säiligatsin, ma siis sajab kilud, kui see sulab ära, siis jäi. No näed, siis saad kilu, kui see sulab ära, siis jälgi siis Liilangi kui jääkeeles jälgedes. Kui praegu on Lõvi jäljed jää siis sajab kilu. Kui see sulab ära, häiri siis äkki liigagi kui aeguannuni. Jäljed jälgedes. Kui sa hakkasid tegema albumit 22, mille sa maa pealkirjastasid oma oma toonase vanuse järgi, sa nagu intervjuudes toonaga ütlesite, soovisid justkui mingisuguse kokkuvõtte teha, Viaid mingi lävepakku ületada, et nüüd on siis see on tehtud, nüüd ma lähen edasi, eksju. Kuidas plaat ikkagi alguse sai, et, et sa olid seal väga loomingulises keskkonnas. Akadeemias olid ka salvestamisvõimalused, aga see algne impulsse, vot nüüd ma hakkan plaati tegema. Tegelikult nagu ei mäletagi, see oli kuidagi nii, et jah, võib-olla küll mu sõbrad võib-olla nagu soovisid, et, et ma, et ma nüüd salvestaks, kuigi ma olin kodus enamus laulud juba kunagi salvestanud ja nad olid hakanud ringlema seal Tartu Tartu peal kuidagi nii. Ja aga siis Viljandis olles jah, kuna ma nägin neid võimalused sellesse stuudio, siis minust kursus tegi mulle tegelikult üheks sünnipäevaks kingituse kinkis mulle nii-öelda oma bändi ja, ja siis ka helimehed, ma saaksin nendega teha ühe loo. Kuidagi saime isegi kokku nende inimestega, aga jällegi kuidagi nagu vajus ära. Aga siis selle helimehega jäi mul nagu jutt, et et aga teeme siis nii, et et siis selle plaadi salvestame koos, et see siis lõpuks juhtuski, nii et kingitus võib-olla oligi see, et et ma saaksin selle plaadi salvestada. Ja Rainer Koik siis salvestas ja, ja võib-olla siis see oligi selliseks nagu lükkeks, et nüüd tuleb ära teha. 22 albumil on ka selline laul nagu paradiis. Millest see sinu jaoks rääkis ja? Miks sa selle tänasesse saatesse oled valinud? Paradiis on küll vist, ma arvan ka selline lugu, võib-olla, mida, mida ma tajun ka näiteks kontserditel tekib alati mul publikuga selline kontakt hästi suur ja siis ma tean, et sest, et see laul lihtsalt on mul üks, üks siiamaani üks olulisemaid laule, kuigi ikka tema loomisest saab kohe 10 aastat. Ja kõike veel, ma kuidagi avastan teda nagu enda jaoks selle uuesti. Sest kui ma lõin, siis ma polnud enne tükk aega midagi nii nagu kirjutanud. Ja siis järsku see laul tuli niimoodi, et ma sain kuidagi hästi palju nende hinge pealt ära või niimoodi, et jah, ma elasin tol hetkel ju veel vanemate juures sealsamas Ülenurmes ja kus üldse enamus mu laulud on sündinud. Ja see kuidagi see on, mulle tundub ka üks olulisemaid laule minu vanemate jaoks ja et kui ma seda laulan, siis siis kuidagi võtab selle siukse lapsepõlveaja ja selle, mis ma seal kodus veetsin, hästi kokku ja see on jah, ta on lihtsalt, ma läheks hästi oluline laule, seetõttu ma tundsin, et ma tahan, et ta et ta saaks. Sellesse nimekirja, mis täna siin nagu saates kõlab, et lihtsalt kuigi aspekti selle esimese albumi pealt on kõige rohkem juba nagu mängitud laval või ma ei tea. Aga et lihtsalt, et ta on, ta on lihtsalt mulle väga oluline laul. Suudlen. Imetlen oma eestivad väikest Võtada siis näeksid geenindumusi, ta ei kõrvetaks sind traavida või sest mu helile käsi. Allawi pääste kui elu on siit. Väga paljud sinu laulutekstid lähtuvad ikkagi mingisugusest üdini headusest, ma tahaks ütelda, see mingi selline headuse iva peaks nagu justkui kõiges olema. Sa ei taha maailmasse nagu paisata midagi, mis kas risustaks viideks, kurvemaks või tumedamaks, seda ilma, et, et kas see nii või on ka sinus peidus mingi selline natuke tumedam pool. Ma olen küll ei, ma ei ütleks, et ma arvan, mis kõigis on tumedam pool, aga ja mingis mõttes ma olen sisemiselt küll sihuke punkarlikkima väiksest peast eriti olin selline poisilik tüdruk pigem ja see, et ma hakkasin siis lõpuks laule kirjutab, mulle tundus, et sellest nagu avaneski, minu see õrnem külg ja ma usun küll sellesse, et kui midagi luua, siis seda ei peaks tegema. Miks peaks selle maailma paiskama midagi nagu kurja või halba või sellist, et kuigi minul on, mul on nagu mitte ette heidetud, aga öeldud küll, et miks ma nii kurba muusikat kirjutan. Ja siis ma jälle nagu mäletan, nagu mõtlen selle peale nagu natuke nagu midihaavaga. Jah, see teeb mind nagu mõtlikuks, et kas ma siis kirjutan kurba muusikat, muusikat ja võin öelda küll, et tegelikult ju minu arust kõiges ilusas on tegelikult natuke kurbust ja vastupidi ka, et et ma ei usu, et see kurbus on üdini kurb, et tegelikult ju on see ka alati ilus. Ma olin või lihtsalt, võib-olla see on ka minu selline nagu paratamatu, nagu omadused ma alati nagu ilusatel hetkedel näen seda nagu seda võimalust, et see kõik saab läbi läbi või samas, kui midagi kurba, siis ma ei ole või, või nagu rasked, siis siis alati ma näen ka seda, et tegelikult on see millekski nagu oluline ja vajalik ja tegelikult nagu ilus ise tõttu, selles on alati kaks külge, aga ja ma olen nagu omaloominguteel ka nagu näitlejana just eriti põrkunud nagu selle küsimusega, et et kui palju seda siukest kurbust nagu lavale lasta või see on olnud minu jaoks nagu niisugune küsimusi küll sellised, et, et isegi kui ma olen nagu rollis mängin kedagi nagu kurja inimest sellist nagu paiskan, sellist nagu sülitan võib-olla millegi pihta, siis, siis ma alati tunnen, et see, kas, kui õige see on. Muide, rolli seisukohalt võib olla küll, aga kui kui ma näiteks olen seal pean olema niimoodi nii-öelda mina ise Marina ja siis ütlema midagi nagu sihukest olema nagu teiste vastu paha või siis siis mul on olnud väga raske aeg, sest ma nagu ei ole. Ma ei arva, et peaks olema. See peaks olema läbinisti nagu ühesõnaga niuksed. Minu teekonnal on sihuksed küsimused. Kui nüüd parafraseerida kuskilt, mul on jäänud silma ühes intervjuus selline mõttekäik, et, et teinekord sul eriti, mis puudutab neid varasemaid laule sinu varasemalt loomedelt, et sulle meeldib nagu tagasi vaadata, et milline see natuke väiksem mari oli, kuidas ta vaimustus asjadest, kas kuidagi argielu või vanemaks saamine on sind muutnud ka, no mitte just kalestunud maks, aga, aga selles mõttes, et seda vaimustust natukene ära ihunud või, või see, et sul on, Sa oled pereema, sul on kaks väikest last, sa pead väga pragmaatiliselt oma aega jagama ja oma energiat ja loominguks väga palju aega ju tegelikult ei jää. Et, et kas sa tunnetad, et midagi sinus sinu selles loomingulises sinas nagu uhtubkaa läbi selle argielu? Selles mõttes võib-olla juhtub, et ma nagu ei lihtsalt jah, mul ei ole nagu aega selle jaoks nii palju, et üldse nagu niimoodi uneleda ja istuda maha ja mõelda nüüd, et mul on aeg, taevas on nagu rohkem loetud või. Aga samas ma olen läbi elu, see kõik on tulnud nagu loomulikult majaksime kõik see, et ma olen nagu muusikat hakanud kirjutama, et see teekond ütles, et see kõik nii läinud on, see on tulnud lihtsalt läbi selle, kes ma olen olnud. Ja Ma nagu ei eralda seda enda nii-öelda argielu sellest loomingulisest minast, et see kõik käibki nagu käsikäes ja ma arvan, et kõige jaoks on oma hetk olemas, et kui kui praegu ma olen selline pean olema hästi süstemaatiline ema ja tegelema selliste praktiliste asjadega rohkem, siis ma arvan, et ühel hetkel mulle antakse see võimalus ka, kui midagi sünnib ja ma tunnen, et mul on, vahest ta väljendas siis küll ma leian nagu selle hetke. Et selles mõttes ma nagu ei muretse selle pärast, et see on nagu üks selline tervik ikkagi. Võtame järgmise loo. Jah, aga, aga kuna ma tõesti siin viimases eluperioodis ei ole liiga palju aega saanud kitarri kätte haarata ja niimoodi kirjutada ja vahest ka pole nagu olnud sellist oskust seda teha või, või, või jah, energiat siis siis mulle pakuti Ugala teater Trist Kadri Lepp, Martin Mill teevad oste lastele vastust. Päike viie kiigelaud ja siis nad kutsusid, palusid mul, et ma teeksin sinu muusika ja esialgu ma mõtlesin sellest, et kas ma nüüd olen valmis seda tegema ja ja niimoodi tähtajaliselt, et ma nüüd selleks kuupäevaks pean mingisuguse muusikalise teose valmis saama. Et kuidas ma laste kõrvalt selleks suuteline olen, aga siis ma mõtlesin, et aga äkki see ongi selline hetk, et see nagu motiveeriks mind ja ma leiaksin selle võimaluse seda kirjutada ja ja niimoodi öötundidest olengi seda muusikat kirjutanud. Ja selle lavastuse jaoks siis sündiski üks selline laul. Kiiguumen selle laulu nimi siis pärineb sellest samast lastelavastusest on Timo parvela raamatu kiigelaud põhjal tehtud lavastus. Kuidas. Nii. Leevel Keseitsil Niiba. Kuidas õhtuteks? Kõik tahad missiga tud meelmenn, mingid. Seni kui päeva loob Saame üles. No. Ma ime ees igal üles kui päriselt. Kiigume. Kui nol tuge kui kaar kuid siiski kalepäi Aveedel. Tulgu või vihm ja geene. Kui vaja, ma võtan siin see. Sest oled sina, käi. Veel üks ilus mõte, mida ma sinult ette loeksin, mari, mis samuti mulle mingist intervjuust näppu jäi, on see, et muusikaks saanuna muutuvad tunded ja mõtted palju suuremaks ausamaks ilusamaks. Siis tunnen, et äkki ei lähegi lõpuks kõik kaotsi. Mis see kõik on, mis kaotsi võiks minna? Ma olen vist eluaeg olnud selline, see on minu suurim selline nagu valu vist minu valukeha see tunnetus sellest, et lõplikkusest või pöördumatust, et see eriti nüüd, kui ma olen ema veel, ma tajun seda, kuidas aeg nii kiiresti kulgeb ja ja ma tean, et, et igal asjal on nagu otsa siis seda nagu taju, nagu kogu aeg. Ja võib-olla sellest sellesama tunde pealt ma olengi hakanud võib-olla üldsegi looma, sest et. Ma olen ka eluaeg pidanud päevikuid niimoodi, et mul on tõesti kaustikute viisi kirjutatud mõtteid, asju üles, eriti veel noorest peast, ma pidin nagu kõik asjad üles kirjutama, kõik, mis ma mitte päeva jooksul isegi mingit olulisemaid, et nätsu paber ja ma pidin sinna kleepima, sest et jumala eest see hetk olnud. Ja, ja sellepärast ma pean oluliseks kõiki nagu mingeid laule, mis võib-olla ei ole kõige toredamad ilusamad laulud, aga mida ma olen kirjutanud, aga lihtsalt need on olnud nagu minu eluhetke. Ja ma ei saa neid nagu kustutada sellest ära sellest elust. Ja et te tahate, salvestab, tähendab osalejaid leida. Et ma tahan, et teed ja võib-olla siis jah, et ma, et ma kõike seda sõnastan, püüan sõnastada, mida ma näen ja tunnen ja ja üritan seda jah, sellepärast, et äkki siis see jääb nagu alles. Ja samas, mida aeg edasi, ma tunnen ka, et võib-olla kõik ei pea nagu see annab mulle ka nagu rahu vahepeal, see oli lihtsalt ühesõnaga paaniline mu sees, et issand, kuidas ma nüüd seda ma pean, selle kirjutame üles. Aga, aga nüüd ma tunnen, et tegelikult võiks lasta minna, sest kõike nagunii ei saagi öelda ja mul on alati oluline see kui mineviku ja sellise lapsepõlv kuidagi on raske. Mul on raske nagu lasta minna sellel väiksel maril siis selle nii-öelda lapsepõlvele. Tee lapaks tagasi sinna ja. Üks lugu on meil veel tänasesse saatesse jäänud. Mis see on, miks sa selle kilu oled täna välja valinud? See oli niimoodi, et ma olin andnud oma esimese albumi välja ja siis kõik läks korraga järsku nii hoogsalt lahti, et inimesed hakkasid. Ma ei olnud üldse valmis selleks, et ma arvasin, et ma teen selle ära ja siis ma lähen nagu hakkan mingeid muid asju tegema. Elu läheb rahulikult edasi, aga järsku inimesed hakkasid midagi arvama, laulakati raadiotes laskma ja ja mingid intervjuud intervjuusid paluti, see oli minu jaoks täiesti uus maailm. Ja kõik see niisugune meediamaailmas ehmatas mind korraga nii ära, et me nagu aga, aga samas oli, aga liiga nagu tore, et inimesed hakkasid näiteks, et ma sain teha järsku koostööd inimestega, kellega ma polnud varem üldse mõelnudki, tõstsin koostööd teha ja et mul täitsa avalised sihuksed, uued võimalused, hästi põnevad. Ja üks üks selline tore projekt oli, oli meiegi laulud kuusis, Paul Pihlak mind kutsus. Seal olid hästi palju hästi palju muusikuid ka siukseid seal ikka rahvusvaheline seltskond, Eestist oli siis Kukerpillid ja Hendrik Sal-Saller ja ja siis me tegime igasuguseid erinevaid siukseid iseenda jaoks olulise laule ja ka selliseid siis nagu rahvamuusikat rahvaviise üks olulisemaid hetki mul oligi, need rahvaviisid seal, sest kuna ma kooris kooris lauldes hästi palju laulsime, Veljo Tormis, see sai mulle hästi armsaks. Oluline on see, ma avastasin nagu sel hetkel selle rahvamuusika ja regilaulu ja ja mäletan, et, et nüüd ma võin jälle kuidagi, ma lähen netele ajas tagasi, et kunagi, kui ma olin väiksem, ma käisin ühes siukses laagris, nagu kitarrilaager oli Tartu lähedal, toimus mitu aastat, ma võtsin sellest osa ja iga kord oli seal, esines üks bänd, ühel aastal esines seal selline bänd. Mis oli siis mari kalkuni vist üks esimesi bände, mari laulis seal. Ja nad esitasid ka rahvalaule lisaks bändisaadetes. Ja mäletan, et see oli minu jaoks nagunii vaimustav, et nad ikka Tartu noored ja nad tegid, tegidki bändi, said laulda, laulda oma laule, siis tegid sisse rahvamuusika, seaded olid kaminas nii paeluvad. Mäletan, kuidas ma unistasin, ma saaks kunagi seista laval ja laulda midagi sellist. Ja siis ühel hetkel, kui see meiegi laulude projekt me olime, laulud sisse laulnud, mulle saadeti siis need demoversioonid ja niimoodi, et ma saaks neid üle kuulata. Istusin köögilaua tagais, mult tuli nutt peale, ma sain aru, et saangi laule samu laule, millest ma olin unistanud ja nüüd ongi seesama muusikud seal ja ma ei olegi päris üksi oma kitarriga, vaid seal on veel kedagi ja ja ma saan laulda nii, nagu ma tahan ja just seesama see veere, veere päevakenen, kõik sihukseid laule, mida ma kooris käies koolilaagrites, kooliõdedega vahel niimoodi omakeskis laulsime, tegime omad hääled sinna ja ja siis lõpuks see laul kõlas isegi mu pulmas, et see on siukseid olulisi laule. Mari Jürjens aitäh oma laule ja lugusid meiega jagamast. Väga palju on jäänud küsimata selle, jätame kellelegi teisele järgmiseks korraks. Edu sulle ja ilusat jätku. Aitäh. Riigikassa. Sindel toi, et, Ka maaluu siin kannetas. Kanda spa olema, aga ma.