No nii, selge, siin pole ka midagi, siis teeme ühe perepildi, tulge. Pere filmida, kuulata teine kuulamisega. Laboratooriumis palun kogunev kus ema oma väga selge tähelepanu köik nardodern modell ei mõjuta. Jah, no nii, tema tähelepanu. Tere, perepildi, sõbrad, mina olen Tiina Vilu tänaval räägime ühest ütlemata vaprast emast, kellel on alati aega teiste jaoks isegi siis, kui tal enesel on keeruline olukord ja ta ise vajaks tuge. Sellised need emad juba on. On? Kaunis maikuu hommik, väljas paistab päike ja taevas on sinine ja selline ilm, et kõik tahaksid ütelda, et elu on väga ilus. Mina olen Kadriorus külas Külli kodus ja Küllil olgu laste ema, ema Ülle, ma tean, et tegelikult siin kodus toimetab ka üks laps, kes on Külli. See on minu väike Karoliine, kes praegu on lasteaias. Ema Ülle on siin päris sageli külas, sellepärast et kui sina oled parasjagu väga aktiivselt tegevuses, siis Ülle, mis sina siis Karoliinaga teed, mina hoian teda tegelikult sa elad, Ülle hoopiski Kesk-Eestis üldse mitte siin Tallinnas Kadriorus ja kui sagelasi siia oma lapse ja lapselapse juurde jõuad vastavalt vajadusele, kohe tulen vaja selline kiirreageeriv vanaemaandeid ja meil on tõesti kuldaväärt vanaemad. Nii kui on pumba Kilgas, minul või õel mingi mure, et siis võib täiesti kindel olla, et ema kuskilt leiab selle aja ja võimaluse ja ta tuleb appi. Vanem õde Pille oma lastega on siis ka kuskil siin ei, nemad elavad Järvamaal, seal Türi ligidal Oisus. Ja minu õel on kolm last, minul üks, nii et vanaema kohustusi on meie emal päris palju. Ülle, kuidas on ennast jagada niimoodi kahe täitsa erinevas paigas oleva lapse ja lapselaste vahel. Mõnus, kas keeruliseks ei lähe nüüd, täna vajab Külli abi, aga tegelikult Pillel oleks abi vaja, eks me lepime kokku, aga ausalt öeldes lapselapsed on mul kõige tähtsamad. Väga selge vastus, mis on sinu elus kõige tähtsam, lapselapsed on ikka lapsed ka muidugi väimehed, kui hakkad ütlema ja kõik on tähtis oma laste pered. Ja nüüd juba pingerea ise tegi, mis seal järgmised asjad oleks, kui lapselapsed ja lapsed on ära loetletud ja väimehed ka, eks ole, vähihaigete ühing ongi nii, et Üllega me saime ja Külli ja saime me kokku seeläbi, et ma otsisin inimest, kes mulle oleks valmis rääkima vähist. See on see sõna ja see haigus, mida mitte keegi tegelikult ei taha välja ütelda, ei taha sellega üldse kokku puutuda, aga paraku on nii, et me väga sageli kuuleme, kuidas ta hiilib siit ja sealt lähemale, sõltumata vanusest, sõltumata soost. Ja Ülle oli siis see inimene, kes oli valmis rääkima, sest et kui kaua sina sellega kokku puutunud oled üle mina olen juba 92.-st aastast saadik üle 20 aasta, ma tean küll, et täna sa oled siin paljuski sellepärast, et sul on Tallinnas vaja üks raviprotseduur ära teha. Raviprotseduur on selline, et me klapitame ja, ja jälle ei sobinud Ajad ei, ei sobi ja küll on õel on õppused ja minul on kinnised päevad ja niimoodi lükkub kogu aeg edasi või niimoodi on see reaalsus, aga hakkame otsast peale. Mida tegelikult inimesele tähendab, kui ta saab diagnoosi, et tal on vähk, mis tunded, mis mõttes, et see sinu ellu toob, seal on see juba 20 aasta tagune info, eks kõigepealt see nimetusse, haiguse nimetus ja nagu kõik rasked haigused ta ikkagi lööb rööpast välja. Tekib küsimus, mis edasi saab? Kuidas ravi kulgeb ja kõik sellised küsimused tekivad. Kas sa mäletad, mida sa tundsid, kui sa sellise teate enda kohta said? Mäletan küll, ma sõitsin koju ja nutsin terve tee Kesk-Eestisse. No on inimesi, kes ei julge sellest kellelegi rääkida ja jätavad enda siis ma saan aru, on teisi, kes ikkagi julgevad ja ütlevad ja otsivad teistelt abi, mis sina tegid, mina läksin, läksin arsti juurde siis kui oli vaja ja tehti operatsioon ja siis natukese aja pärast tehti teine operatsioon ja läksin koju paranema. Üldiselt mul väga hästi nagu ei läinud, selles mõttes läks hästi, et kõik nagu halvad rakud eemaldati, aga mul käe liikuvus jäi nõrgaks. Ma käin siiamaani taastusravil just käepärast, et mul on lühvos taas käes. Kas sa julgesid oma lähedastele ütelda? Alguses ma ei rääkinud midagi, noorem tütar oli veel küllaltki noor ja vanemale tütrele ma ütlesin just vahetult enne minekut ma ei rääkinud kellegile töö juures, muidugi ütlesin, et ma lähen ära siis ainult ühele inimesele, kellel oli vaja öelda, et ma üldiselt ei tahtnud sellest rääkida küll. Külli, kas sa mäletad midagi sellest ajast? No mina käisin tõesti sellel ajal alles põhikoolis ja minuni jõudis või minu ajusse jõudis see info, et minu emal midagi sellist on hoopis hoopis hiljem. Sest mulle tõesti sellest ei räägitud ja mina teadsin, et ema läks ära kuskile siis tuli tagasi ja nagu millaski hiljem alles ma arvan, et seal võis olla isegi mõni aasta, kui mina tegelikult üldse aru sain, kus minu ema käis. Ma võin öelda, et me oleme ema poolt kindlasti nagu ärahellitatud väiksed printsessid mõlemad õega tema kindlasti üritas väga nagu meid säästa sellest. Aga miks ei tahtnud ütelda lähedastele, mis see on, miks inimene ei taha ütelda? Tähendab ei olegi ju veel endas selgusele jõudnud, mis sinuga toimub ja kuidas tulevik tuleb ja kuidas elama hakkad, et see on selline aeg, mis tahad nagu ise ainult mina tahtsin nagu ise läbi elada ja mõelda, mis must saab ja kuidas ma edasi, sest et ma sain aru, et niimoodi ma täpselt enam edasi ei saa elada, nagu ma siiamaani ma pean tegema väga palju piiranguid oma elule, liikumisele, toitumisele, kõikidele sellistele asjadele. Sellele oli vaja mõelda, nõu küsida ja sellepärast ma nagu ei tahtnudki koormata, sellepärast et noh, ega laste käest nõu ei saa küsida, lastele peab ema ikka toeks olema, see tuli kuidagi nagu väljapoolt endas läbi seedida. Eks see, mis selle vähihaigega toimuma hakkab, sõltub ju sellest, et missugune see haigus parasjagu on, et seal on ju väga mitmed etapid see, et sa lähed operatsioonile juba, sa kaod reaalsest elust tegelikult ära töölt, sa pead ära kaduma kodunt, sa pead ära kaduma ja sageli on ju pärast pikad kiiritusravid. Räägi natukene sellest, et mis olukorras see inimene ongi, läheb nüüd operatsioonile ja siis kõik, mis sellele järgneb. Minul oli õnneks ainult operatsioon ja natukese aja pärast oli kiiritusravi ja see oli umbes kuu aega, aga paljudel inimestel on veel keemiaravid ka ja need on pikalt vaheaegadega, need võtavad väga nõrgaks ja ühesõnaga väga mõjutab seda füüsilist tervist. Aga Ülle, ainuüksi see, kui sa olid operatsioonil, saju ikkagi pidid minema oma reaalsest elust ära, kuivõrd tööl sellest aru saadakse, kas sa saad siis võtta haiguslehe? Selles ongi, et, et elu muutub, kui sa oled nii kaua tavalisest elust kaugemal, kuidas kõikide asjadega hakkama saada. Minule anti jah, haigusleht ja mulle anti kohe invaliidsusgrupp ka ja nagu lõpetasin, ära töösuhted, sellepärast et mu käsi oli nii nõrk ja on tegelikult siiamaani, et ma ei saa paljusid liigutusi teha ja praegu ka koormab ära ja ta kipub paistetama ja valutab, aga siis oli veel eriti haav, ei tahtnud kinni kasvada ja ta oli ikka väga nõrk. Ta ei liikunud nagu osadel inimestel ei juhtu midagi peale operatsiooni, käsi liigub kõrgele üles, mina ei saanud üldse nagu liigutada, see on nii individuaalne, et tegelikult ei tasu karta, aga juhtub nii, see tähendab seda, et pärast operatsiooni ei saanud enam olla töötav inimene, ka meile loeti sõnad peale, meil oli üks vea tore õde Kersti, kes neil läks pensionile, tervitused talle. Tema luges meile sõnad peale, andis paberid kaasa, ei tohi aknaid pesta, lund lükata, riisuda kõik kõik niisugused asjad, mida siiamaani sai tehtud ja mida Eesti inimene peabki edasi tegema, siis ei ole ju kuskil teenijaid ja tuli siis seda energiat ja jõudu jaotada, nii et midagi sai ikka tehtud ja, ja midagi jäi siis tegemata natukese aja pärast teha osa aega ja niimoodi sai appi kutsutud ja niimoodi see elu siis on minul nüüd kujunenud. Mulle tundub ikkagi kuidagi uskumatu, et kuidas sul õnnestus seda näiteks Külli eest ikkagi varjata, see hakkab ju silma. No tegelikult on niimoodi, et tema, kui ta sealt haiglast tuli või mingi perioodi ära oli, siis meil oli ka vanaema, kes meil käis abiks ja kelle juures meie käisime. Ja emal ju selles mõttes, kui sa vaatad talle peale, tal ei paista ju kuskilt välja see, et temaga midagi sellist on üldse juhtunud. Ja kuna minul sellel ajal oli õitsev varteet selles mõttes, kui minu gümnaasiumi aeg oli, siis tulin mina koolist koju ja ema sellel ajal juba oligi kodus, nii et minu jaoks tähendas see hoopis seda, et ema ootas, söök oli laual, aitas õppida, kannatas meie tujusid ja oli nagu kogu aeg olemas, sinul oli turvaline tagalane temal aega just taga, mis tema enda hinges sellel ajal toimus, et ma arvan, et tal tegelikult võib-olla ei olnudki seda kellegagi jagada, sest noh, mu õde küll selleks hetkeks oli juba vanem ja Tallinnas jah, koolis õppis, et aga mina olin ikkagi niisugune väga õitsev puberteet sellel hetkel. Ülle, millele sa mõtlesid, mis mõte see oli, mis nendest kõige raskematest aegadest ja hetkedest sind läbi aitas, millele sa keskendusid? Ma nagu mõtlesin, et kogu aeg läheb paremaks, tervist tuleb ja nagu hoolitsesin enda eest ka. Aga mul tuli praegu meelde, et kuidas ma süüa tegin, jah, tore oli küll, kui kõik oli valmisega, tuleb meedet, tõstsin poti pliidi peale, siis valasin vee sisse, siis panin, mis oli vaja sinna. Ega ma ei jõudnud teda tõsta, lihtsalt nii valus oli, vähehaaval valasid v jah, Mult eluga edasi minna ja ja muidugi kõik need masseerimine ja kästi teha meil niukene, väike poroloonist, padjake, mis oli mul ümber käe kogu aeg, seda masseerisin seda ja et kogu aeg saaks lihased tugevamaks, osad vähihaiged istuvad veel keemiaravis ja ma olen kõrvalt aru saanud, et nad käivad samas paralleelselt ka näiteks tööl. Et mingil päeval on ta seal kuskil keemiaravi, see ikkagi tema tööelu jätkub. Kuidas see võimalik on, et inimene saab samasid tööl edasi käib, noh, vaat mina ei ole keemiaravi saanud. Muidugi on olemas veel hormoonravi ja igasuguseid selliseid Travika, aga minu inimesed on mulle rääkinud, et mingid paar päeva või niimoodi on väga halb olla ikka väga-väga halb, oksendatakse no muidugi, juuksed ja kõik lähevad ära, aga siis on jälle hea olla ja siis kutsutakse jälle tagasi ja siis hakkab jälle otsast peale, et eks see vaheaeg siis on, inimestel ikkagi tahaks nagu suhelda ja kui jõudu on, siis ikka tööle tagasi. Sellepärast et meil ühingus on ka selline, et ma tean inimesi, kes noh, nad ei tule sellepärast ühingusse. Ma olen nendega rääkinud just sellepärast, et saadakse teada, et ta on vähihaige. Et inimesed ikkagi tahavad olla tööl teiste inimestega suhelda ja nad ei taha seda tiitlit omale külge, et nad vähihaiged. Kuigi see on ju samasugune haigus nagu südamehaigus või reuma või kõik sellised, mis takistab sul täisväärtuslikult elada, on vaja ravi, on vaja hoolt, on vaja õiget režiimi nagu kõikide krooniliste haigustega. Ma olen ise ka tundnud tõste, kui minu tutvuskonnas on olnud keegi vähihaige, et kuidas nüüd läheneda, mida nüüd küsida, mida mitte küsida, kas küsida, kuidas tervis on või kuidas läheb või mitte seda küsida, sina oled vähihaigete ühingus, aitad ja nõustada teisi inimesi, kes on vähis ilmselt inimesed on ju väga erinevad. Aga mida sa soovitad, kui mina näen, et minu kõrvale mõni kolleeg või sõber, sugulane, võib-olla mitte nii väga lähedane inimene? Noh, hinges me tahaksime oletada, et, et kuidas siis läheneda või kuidas seda toetust nagu välja näidata, meile on teinud väga mitmed tugiisikukoolitused. Ja ongi põhiasi on see, et inimene leiab su enda ülesse, kellega rääkida, ega vägisi ei saa kedagi toetada, kui sa näed, et tal on raske, kui sa ei taha sinuga rääkida või, või kui ta mingil ajal ei taha veel sinuga rääkida. Küll tuleb ka see aeg, kui ta tahab ennast tühjaks rääkida, nõu küsida ja, ja millegistki vabaneda, on tarvis inimest kuulata. Ja kui ta tahab rääkida surmast näiteks, siis tuleb temaga koos rääkida, sest see on tema valik, milles ta tahab rääkida üllese natukene rääkisid sellest, mida sa mõtlesid, mida sa tundsid siis, kui sa selle diagnoosi said, kas vähidiagnoos muudab ka ellusuhtumist ja kuidas kindlasti muudab, sellepärast, et näiteks meie me teame, et on olemas vähi riskitegurid, millest räägitakse väga palju näiteks toit, suitsetamine ja muud tegurid, eks ole, või siis näiteks ülekaalu seisus siis on keskkonnatingimused, siis on eluviis ja ka sellised tegurid, need kõik mõjutavad, et peab hakkama arvestama, nendega elu muutub, kui võtta oma tervis endaga ja vaat seda, seda räägitaksegi tänapäeval väga palju. Arstid käivad meil loengutel ja, ja lektorid, et on vaja võtta oma tervis enda kätte ja hoolitseda oma füüsilise tervise eest oma tema maailma eest. Palju palju aitab ka mõttega, nagu tegelemine selles mõttes, et meil käis nüüd alles hiljuti rääkimas proua Kreet Rosin rääkis meile mõttevälja teraapia, jah, väga huvitav. Loeng oli, kui palju loeb inimese mõtte tema tervisele, see on uskumatu ja sellest me oleme juba tegelikult aastaid rääkinud seda rõõmsam ja optimistlikum inimene paraneb kiiremini ja haigus annab alla. Seda me peaksime mõtlema, hoiame üksteise ja enda tervist, hoiame oma meeleolu heas toonuses. Külli, kui sina siis ühel hetkel sai teadlikuks, et vot temaga on nüüd selline mure mis sinus muutus Teie elukorralduses niikuinii, aga kas sinu ellusuhtumises ja mõtlemises olid ka mingisugused teised suunad ja ma arvan, et ühel hetkel oli selles mõttes nagu suur šokk, et jõudis kohale see, et et ema oleks võinud ka sellel hetkel lihtsalt ära surra? Vot see oli nagu kõige suurem ehmatus ja seda enam on nagu see, see, et ema on olnud pärast nii tubli, et ta ennast ravib ja ja aita aga teisi ja see on olnud nagu selles mõttes ju väga suur kingitus üle 20 aasta ja nüüd veel, eriti kui ma ise emaks sain, siis ma väärtustan nagu seda, kuidas tema on meid hoidnud ja nagu kaitsnud, et veel rohkem teil on iga päev kingites teie juba teate, seda just nii ongi, aga räägiksin ka, võib-olla sellest natukene. Ema tegeleb seal vähihaigete ühingus ka mitte ainult vähihaigetega, vaid nende lähedastega. Seesama küsimus, mis sa ennem ütlesid, et kuidas suhtuda sellesse inimesse, kellel on see haigus, samamoodi ei oska paljud suhtuda nendesse inimestesse, kes seisavad nende kõrval muidugi kohutavalt traagiline, kui see on noor inimene, aga sama traagiline on see, kui see on sinu elukaaslane või sinu ema, isa, vanaisa, eks ju, et tegelikult ka need lähedased ei oska käituda ja see on alati selline. Ma ei tea, ma arvan, et pigem juba teadused, et kuidas loed selle inimese meeleolust ja kõigest välja, et mis on see, mis sa talle ütlema pead ja mis teda tegelikult sellel hetkel edasi aitab. Nagu sest meie suguvõsas on kahjuks ka üks selline väga kurb noore inimese lahkumine läbi vähi. Ja see toimus kõik praktiliselt ühe aasta jooksul ja seda oli väga-väga kurb kõrvalt vaadata. Ja tegelikult kuna see kõik toimus nii kiiresti siis nagu jõudnudki reageerida või isegi tundus nagunii uskumatu kõik, et ja siis lõpuks kui see kõik see lihtsalt niimoodi päevapealt läbi, siis oli täitsa full aeg mis sinus tegi, olles ise vähihaige laps, eks ju, Sa juba umbes aimad või kuidagi kokku puutunud selle teemaga. Ma pean ütlema, et mina ilmselt tänu emale tean hoopis rohkem sellest, mis noh, ütleme, et ma olen teadlik sellest, kuidas vähki ennetada, kuidas seda jälgida, et sellest ema, mille nagu väga-väga palju räägib, ta räägib meile, mida tohib süüa, mida ei tohi süüa, kuidas tuleb elada. Ühesõnaga, ta jagab kõiki neid oma teadmisi, mida ta seal vähihaigete ühingus oma nendele liikmetele, loengute kaudu neile edastab, seda ta kõike meile ka jagab, et minul näiteks on olemas paks kaust kuhu ema kogu aeg, kui ta mingisuguseid tarku mõtteid kuskilt saab mingeid järele, siis ta alati teeb Mullega paljunduse ja siis mul on seal kaustas kõik need olemas. Iseasi, kui palju ma neid tegelikult jõuan lugeda ja neisse süveneda. Aga mul on kuklas kogu aeg see teadmine, et ta on sellest rääkinud, et kui tekib mingisugune olukord, et mul on vaja, siis ma tean, kus ma saan nagu abi. Ja ema on ka rääkinud nendest inimestest ja nendest saatustest, mis tema nagu hingest ka ilmselt väga palju läbi on läinud, et vahel vahel kodus on täitsa kahju vaadata, et elab seda hästi läbi tegelikult, mis temani Nende liikmetega seal kõik toimub. Paratamatult puutub ema hästi palju kokku ka sellega, et ühel hetkel neid ei ole. Vot see on päris hull üleelamine, ma arvan, tegelikult tema jaoks, sest tema on nagu andnud oma hinge ja mõttekõik. Et nendel oleks ka kergem, see on paratamatu, satuvad kõigil ei jätku elupäevi niikaua kui, kui tahaks Ülle, kuidas sina sellega toime tuled, sa elad kaasa, toetad oma saatusekaaslasi ja mõnikord tuleb see lõpp nii kiiresti, et ja selleks valmis, kuidas sa kõige selle läbielamisega toime tuled, mis sind aitab? Nahtingut võtan kätte ja kõnnin, mulle meeldib käia, käimine on väga kasulik, lähen ja kõnnin, meil on ilus tee minu maja juurest koha hakkab ja ja kõnnin vahel Kirnasse välja, lähen kõnnin lihtsalt, et näiteks eile ma vaatasin, on kõndinud 15503 sammu, niiet Ma ikka päris palju kõnnin, aga muidugi teinekord jälle, kui on üritus või midagi, et siis jääb see päev vahele või siis kõnnin natuke. Ma püüan tervislikumalt toituda, teen organismi puhastus ja, ja püüan süüa tervislikke asju, mis annavad mulle vitamiine ja toitaineid. Ja nüüd jälle, et nüüd läbi ilus suvi ja minul jälle hirm kogu aeg räägin lastele, ärge kõrvetage seda liha, seal on kantserogeensed ained, nad nii paljud ju teevad šašlõki kogu aeg, aga ikka see tuli läheb vastu liha, kui tuli läheb vastu liha, siis ei ole see hea, seda ei tohiks süüa. See oma mure rääkisid sellest, ütleme mida sa niimoodi praktilise poole pealt teed, aga kuidas sa oma mõtet siis hoiad niimoodi, et sa saaksid nendest rasketest lugudest, mis nende inimestega seal ühingus kaasa tulevad, kõigi oma keeruliste elukäikudega üle. Mis mõttega teed? No praegu ma võin öelda viimase variandi vähilid saatis meile proua Kreet Rosina materjalid, mis meil õppuse läbi võtsime ja seal on kohe stressi ja viha ja kadeduse ja kõiks selliste halbade asjade maandamise. Ütled, mida paberi pealt mitu lehekülge meie ühingu inimesed said. Ma paljundasin, jagasin laiali ja võõrad ka said, kes olid meil seal loengul ja me siis koputame siia karata. D punkti peale ja kuhu veel, et me oleksime hingerahus ja, ja kõik oleks hästi, ma saan aru, et kui inimene saab sellise diagnoosi ja isegi kui ta ei julge oma lähedastele rääkida töölt peres kus veel, et siis ta võiks vähemalt pöörduda vähihaigete ühingusse, kus on neutraalsed inimesed, Nad teavad, milles asi on ja mida see inimene tunneb, et sealt võib väga palju abi saada. Võib küll, aga vähiliidul on ju tasuta nõuandetelefon 822 33 iga üleval kella 10-st 12-ni kella 18-st 20-ni, kus on veel spetsialistid, doktorid, õed, et keda ma ka mõnda tunnen ja keda ei tunne, nemad on ikka spetsialiseerunud selle peale ja helistage sinna, see on tasuta lauatelefonilt, ärge jääge üksi arutama, see on meie sõnum, ma arvan, igaüks, kes mingisuguse õnnetuse või haigusega kokku puutub, küsib küsimuse, miks just mina, kas sina oled enda käest seda küsinud? Ühest vastust sellele ei ole, aga sa küsinud oled enda käest ma olen mõelnud selle peale, sellepärast et tekib ikka küsimusi selle kohta ja teistel ka ma töötasin väga mürgises keskkonnas, ma hingasin seda siis ma ei ole küll suitsetaja ka mingi joodik aga võib-olla siis ma hingasin seda siis me tegime pikad tööd, päevad. Me olime laupäevad pühapäevad tööl ja nagu see sel ajal kombeks oli, et võib-olla ka sellest kodus maa oli selline aeg, kus ei olnud midagi saada. Proovisin võimelda nii palju kui võimalik, et minu tüdrukud näeksid nagu printsessid välja muudkui jälle midagi, midagi, õmblesin neile mantleid ja jopesid isegi seelikuid ja pükse. Võib-olla et koormus oli liiga suur jama osanud seda noh, nagu enda pealt ära, aga sealtsamast ma käisin, rahvatantsus, olin, sel ajal olid rahvasaadikud, ma olin rahvasaadikuks valitud. Ma, ma tegin väga palju, et võib-olla tõesti, et oleks pidanud puhkama või midagi, aga ega ma ei kahetse, see oli mulle väga-väga põnev ja huvitav elu. Ma ei ole kunagi olnud niimoodi kuskil nurga taga, eks see vist ongi selline küsimus, millele vastust ei ole olemas ja me ju näeme ka väga väikeseid lapsi, kes pole veel jõudnud elu alustadagi rahvatantsust, ei teagi veel midagi, eks ju. Et vastust sellele küsimusele pole, aga kuidas sa praegu tunned, et kui on paarkümmend aastat elatud vähidiagnoosiga ennast ravitud, käidud taastusravis, kas sinu sisse, kas inimese sisse jääb hirm alles, et ma ei tea, kuidas see läheb, kas ma olen sellest vaba, kas ma saan sellest vabaks, kuidas on, kas vähihaiged, kes on elanud Vähiga koos, tunnevad hirmu? Ma ei tea, nüüd teiste eest rääkida, aga minu nõu annan, et igal aastal tuleb ennast ikkagi kontrollida, kontrollida, kontrollida ja kui midagi kahtlast leidub, siis ikka arstiga rääkida. Ja kõige parem on kui spetsialistiga ma olen isegi kuulnud selliseid asju, näiteks lastakse sünnimärke lõigata. Ta oleks parem ikka konkoloogi juurde minna, pärast on ta halvaks läinud või ikkagi spetsialistid on kõige tähtsamad ja kontrollida ennast ja hoida ennast ja, ja need riskitegurid igal haigusel on ju riskitegurid tegelikult ja nendest hoiduda, siis on lootust. Sa oled nii paljude vähihaigetega kokku puutunud, mis sulle silma on jäänud? Kes sellest paremini üle saavad, mis aitab, aitab sellest välja tulla, üle saada? No ma olen neid uuringuid ka uurinud ja nüüd tehti ka vähihaigete kohta, Praxise esimene uuring, aga näiteks üks uuring ütleb seda, et inimesed, kes käivad ühingutes seltsides, võtavad seltsielust osa, elavad kauem ja ma ei mäleta neid protsente praegu, aga inimene paneb ennast mingiks ajaks valmis, ta meeleolu tõuseb, ta saab teiste inimestega kokku, olgugi et nendel võivad olla kurvad asjad. Aga näiteks kui meie saame kokku, me ei virise ega räägi, meil on nii huvitavad teemad, sel aastal ongi meil sellised teemad olnud, mis on nagu agu hingele, näiteks meil oli ammu letid ja kaitsekivid, millega me alustasime selle aasta siis mõtteid ja võtteid elujõu taastamiseks, meil käis made Engelbrecht, Torokov, Tartu dotsent, väga huvitav loeng oli jälle, siis on meil MTÜ minu tervis meditatsiooni mõjust, Evelin Tael käis meil rääkimas. No kõik sellised on juhtunud, ma tegelikult tegin projektiga päris ei juhtunud, aga kuidagi nagu selline tunne oli, et sellel aastal need sobivad väga hästi. Doktor Tiiulist igane käis meil rääkimas lisaelu oma aastat, et tema on vähiliidu meditsiininõunik, ka see teema lisaelu oma aastatele on meil aastaid juba olnud. Ta räägib selle teemal meile väga palju huvitavaid näiteid ja siis meil oli mälu terav. Pea Anu joonuks käis, meil jälle on vajalik asi, teil on väga tihe enesetäiendamine, meil juhtus niimoodi, et meil märtsikuu sees oli iga nädal kolm üritust. Nüüd juba hakkab suve poole minema ja suve poole me ei tahagi teha selliseid loengud teemalisi üritusi. Suve poole on meil väljaseisus, meil on kaks toredat inimeste Ulve ja Liis, kes organiseerivad välja sõita, mina olen sellest vaba, aga nemad on kaelapidi või ülepea seal sees, nad on kõik giidid, ööbimiskohad, marsruudid, kõik kõik neil on juba välja töötatud ja inimesi on, kes tulevad, mitte ainult meie inimesed. Et nad käivad viiekümnese bussiga ja meie ühingu põhimõte on see, tahame teha tervise edendus ja eks me siis sellega ka süsteeme meie loengutele tulevad inimesed välja poolt, kes ei pea kohe hakkama meie ühingu liikmeks, vaid see tähendab, et tulevad väljastpoolt täiesti terved inimesed ka seda ka seda meie ühingu liikmed on ka selliseid inimesi, kes on täiesti terved praegu, aga neil on noh, näiteks mõnel on ema või või laps surnud või, või selliselt. Aga noh, eks neil ole teisi haigusi ka. Ja mis see vähk on, muudkui üks krooniline haigused, et kõik, mis sobib vähi ennetuseks, sobib ka teiste haiguste ennetuseks. Nii et kõik see toitumine ja liikumine ja, ja stressist hoidumine, see sobib igale inimesele kuulata ja paistab, et neile meeldib. Teil on väga, kuidas ma ütlen, et see tore loengu pealkiri, mis sa ütlesid lisaelu oma aastatele, et teil on see elu lisamine kohe sellise aga vaat et suurema hooga kui nii-öelda tervetel inimestel. Külli, kuidas sulle kõrvalt tundub, et kui ma kuulan seda kirjeldust mulle tundub, et väga aktiivsed inimesed on nad seal ja aga ma arvan inimestele tulebki meelde, mida ja mis nad võiksid oma eluga teha siis kui neil on juhtunud mingi suur õnnetus, mida enam tagasi keerata ei saa. Kui sa elad sellist normaalset, terve inimese elu, siis sa unustad ära, sa ei tee trenni, sööd nagu tahad ühesõnaga, ulutada ennast. Aga kui su kõrval juhtub midagi sellist, siis tõenäoliselt sa hakkad mõtlema rohkem, mis, kuidas. Mismoodi ema haigus on teievahelisi suhteid? On seeläbi tulnud kuidagi mingisugune teistsugune suhtumine. Ma arvan, et me ei räägi tegelikult sellest vähist. Nüüd alati, kui me kokku saame, on mingisugused perioodid võib-olla olnud, kus see on olnud aktuaalsem või on vaja olnud rohkem südant puistata või rääkida sellel teemal, aga, aga ma arvan, et kui me saame kokku, siis me põhiliselt püüame olla lihtsalt rõõmsad, et me jälle näeme sellepärast et kuna mina näiteks olen Tallinnas ja mul õde ja ema on Türil ja tööd on päris palju, et siis ei jõua alati ja tegelikult vahel on. Vahel on nagu hirmus kahju, et ei jõua, sest Ma näen ka seda, et ema-isa ju jäävad kogu aeg vanemaks ja tegelikult oleks vaja nagu rohkem neid aidata. Aga aga ei jõua. Meil on ka nii kiire, Küllile on ka tohutult kiire oma kooridega ja esinemistega ja ja väljasõitudega ja et ta ei jõua. Jah. Ülle, kui sina tood välja kõige suuremad asjad, mida sa oma ellusuhtumises mõtlemises oled vähi tõttu muutnud, et kas on sinu peas olnud selline hetk, kui sa otsustasid nii, nüüdsest alates Fatma suhtlen niimoodi võtan sellest elust, mis võtta annab, ma olen püüdnud tõesti paremaks inimeseks saada, et ma ei vihastaks, aga ikka tuleb see, kes on mind solvanud või halvasti öelnud, et ma ei tuleta seda meelde. Ja samas ma püüan iga inimest aidata, kes küsib nõu, ma olen helistanud tagasi, kui öösel tuleb järsku see õige mõte, mis on vaja sellel inimesel just antud momendil, näiteks kui keegi küsis mu käest, kuidas saada arsti juurde kõige kiiremas korras, järsku tuli mul üks variant mõte ja helistasin järgmine päev tagasi, et see asi sai korda aetud, et tahaks jah, nagu parem inimene olla ja, ja sealsamas ka toetada teisi inimesi, et meil oleks kõigil nagu noh, julgust ja oskust küsida nõu ja rasketest olukordadest üle saada. Kui omal jõul ei saa, siis umbes tead, kelle käest küsida või siis vähemalt tuled selle peale, et alati ei saa üksinda üle, et keegi toetab küll kuskilt leiad selle õige inimese, kes toetab see lisada seda veel, et et ma arvan, et vähihaigetega ei peagi kogu aeg olema murelik ja ja rääkima kogu aeg, et kuidas sul ikka on ja ja kuidas sa ikka jõuad, et tegelikult nad ju kogu aeg elavad edasi selles tavaelurutiinis. Pigem just toetada seda, et sa oled tubli ja vaata, kui hästi sul praegu läks, juba jõuad ja mitte just seda negatiivseid kogu aeg välja tuua. Meil ongi, mul tuli meelde aastaid tagasi, kuskilt saime kallistuste sedeli ja. Ma tahtsin seda ja viisin vähiliidu kokkutulekule ja meie inimesed said ja, ja nüüd ongi niimoodi mingist ajast me kallistame kogu aeg kõikidel üritustel. Me kallistame omavahel ja me tunneme ennast hästi ja ma tean inimesi, kes, kes tulevadki selleks üritusele, et saame kokku, kallistame ja oleme rõõmsad. Mis asi on kallistustesedel, palun jaga nüüd asjasse puutumatut. Mis me tegema peaksime, tollal? Rõõmsad? Mul on võib-olla isegi kaasas, ma pean otsima, sa võid lihtsalt rääkida kamise kallistustesedel on üks selline väikene nagu visiitkaart ja seal on kirjas lihtsalt mõned toredad laused. Põhjused, miks sa võiksid oma sõpra kallistada, näiteks on tore, et ma siin näen niimoodi, et mingi kallistuste arv teeb sinust vaba ja vallatu inimese hingelt ja, ja siis oli veel, et selle kallistus, sedeli omanikul on õigus sind vabalt kallistada, umbes niimoodi näe, ei tule täpselt meelde, aga, aga see oli üks selline vahva sedel, mis ärgitab olema rõõmus vava. Muideks emal on selline tore komme, et kui muidu kallistavad inimesed lihtsalt noh, kuidagi niimoodi kallistavad on ja siis ema alati ütleb, ei, kallistada tuleb, niiet südamed lähevad vastu nagu täpselt sedapidi pead kallistama, et su süda läheb teise inimese vastu. Seda, see ei ole minu välja mõeldud, see on jälle ühe meie lektori väga tore, proua made Torokofecempleht ja tema õpetas täpselt südamed kokku, siis, siis on õieti see kallistamine sageli tee siis kokku saada, kallistada noh, vastavalt võimalusele, ütleme niimoodi. Nüüd maikuus saame tihemini, sest meil on siin kaks suurt juubelit tulemas minu õe ja minu ema ja siis meil on veel emadepäev ja ja siis minu väike Karoliine Safel olla ühe nädalakese vanaema juures Türil maal külas, kuna emme peab olema Eestist ära sellel kuul tõesti rohkem, kui ütleme nüüd siin aprillikuus on olnud võimalik, aga me alati kallistame, kui me saame kokku või kui me lähme lahku ja ma saan aru, et Caroliinest on saanud tõeline kallistuste ekspert, sest tal on vanaema kool juba nii hea selja taga, Karoliine on nii tore kallistaja, tal on kogu aeg naerunägu. No tõesti, ta kogu aeg on tal naerunägu ja kogu aeg on ta rõõmus laps, et väga-väga armas laps. Ülle, sa ütlesid meie jutu alguseks. Kõige tähtsam sinu jaoks on olla vanaema ja sa said vanaemaks siis, kui seal juba olid tuttav vähiga, mida see vanaemaks saamine sulle siis tähendab, see oli muidugi suur rõõm, kui Liisa-Maria sündis, nüüd ta on juba 14 aastane, praktiliselt oligi, niiet et kõik need Pille lapsed on ka minu üles kasvatatud, sest et ema, kes oli pearaamatupidaja, ei saanud väga kaua kodus olla, siis hakkas vahetevahel tööl käima ja siis mina ja siis oli veel elus minu ema, meie siis kahekesi hoidsime juba selliseid tittede peast lapsi mõlemad ja kahe aasta pärast sündis Laura Eliise. See oli ka siis minu hoida. Ma olin küll väsinud õhtuks, aga see oli nii suur rõõm, kui nad tulid, et ma iial ei vahetaks seda mitte millegi vastu. Mina arvan, et emal ongi olnud sellist tähtsat asja, on tema lapselapsed, kes temal panevad silmad särama, kelle käekäigust alati väga huvi tunneb ja Kaasa muretseb, vahel võib-olla isegi palju muretseb, võiks rahulikumalt võtta. Ja teine on see tema aktiivne tegevus, sest ta on oma hingelt lihtsalt hästi selline abivalmis ja osavõtlik ja et need on, ma arvan, need kaks asja, mis teda sirgena hoiavad ja püsti hoiavad, sest üks asi, millest me ei ole täna siin veel rääkinud, mis võib-olla ei ole kõige toredam on see, et meie isa on teinud ka ema elu võib-olla pisut keeruliseks ja et hetkel on vot selline, et ema tegelikult teda hooldab ja et emal läheb sinna ka päris palju nagu energiat veel. Lisaks kõikide oma teiste tegevuste kõrvalt, et et isa eest ka veel hoolitseda, et isa meile Kodune invalid. Ülle, ma ikkagi pean küsima, kui nii suur osa sinu elust kuulub sellele, et sa pead inimesi, kes on haiged ja hädas, kuidagi aitama, et ühesõnaga muret ja valu on justkui hästi palju sinu elus, millega sa seda tasakaalus hoiab, mis aitab ikkagi oma eluga edasi minna, kallistuste kaardi pealt praegu saada ja kallistada, et mitte selle mure, siis säramatuda võib ka nii olla, et annadki alla? Ma ei jaksa enam. Miks sa ei anna, tähendab, see ei ole päris nii. Need, kes ühingus käivad, need inimesed on väga optimistlikud, tegelevad endaga ja, ja püüavad elada paremini. Meil ei ole sellist virisemist ja kõik need loengud, mis korraldatakse ja ja kõik need väljasõidud, need on kõik positiivse alatooniga, positiivse miljööga noh, üks teemagi mõtteid ja võtteid, elujõu taastamiseks. See on ju kõik vajalik mõte. Mis on suurimad rõõmud õllepraegu sinu elus, eks ikka lapselapsed, nüüd tuleb Karoliine minu juurde tükiks ajaks, isa ja ema käivad välismaal komandeeringutes ja need Pille lapsed tulevad, nemad käivad Türi koolis, tulevad peale kooli minu juurde iga päev praegu ja siis on nad muusikakoolis või trennis või kuskil, kus nad käivad, eks ikka, lapselapsed on kõige suuremad rõõmud. Kui on oma lapsed, siis on kuidagi nagu kõik räägivad seda, aga ma olen hakanud seda mõtlema ka, et siis on nagu kiire, sul on kogu aeg nagu sul on vaja midagi teha või nende eest mingi konkreetse tegevus, aga lapselapsi näed nagu teise pilguga või kuidagi nagu selline. See on ju ka minu saabutus, hakkad vahel mõtlema, et mõtle, kui toredad igaüks on erinev. Tore väike poiss, on alles viiene, Jan Marten. Noh, kuidas ta lasteaias seal on ja kuidas ta seal läks, sõbra sünnipäevale, seal panime talle katkised püksid jalga, augud sees, nii see oli, mingi roll oli see või lihtsalt selline moekas moekas mees, niuke moekas mees oli nii vaimustuses. Ma olen väga rõõmus olnud selle üle, et et kõige vanem lapselaps Liisa-Maria on oma klaverimänguga väga paljudele konkurssidel ei jõudnud ja esimesi-teisi-kolmandaid kohti üleriigilisel klaverikonkursil saanud ja, ja informaatikaolümpiaadil võitnud ja ja samuti talle anti 2010. aastal Türi valla hõbemärg üleriigilisel konkursil lustlik klaver on esimesi teisi kohti saanud siin ja, ja ta käib nüüd nagu võimlemistrennis ka ja esinemas ja, ja teine laps, Laura, Eliise, tema käib rulluisutamas, käib ka võistlemas juba, et lapsed on tublid, et see on ainult rõõm. Karoliine käib ETV muusikastuudiosse laulmas ja tantsimas, väike tüdruk, kolmeaastane ja, ja käisin tema esimest etendust ka vaatamas koos issi-emmega. Nad on ikka ikka väga armsad mulle ja ma sain aru, et vanaema märgik on väga tihedalt igasuguseid sündmusi täis. Kirjutatud. Me alustasime. Sellest, et väljas on täna imeilus ilm ja kohe ongi emadepäev ja teil nagu ma kuulsin suurelt sünnipäevade peodes, mida see mai kuu ja see emadepäev näiteks teie peres tähendab, mismoodi see teil on, no me ikkagi saame kokku alati emadepäeval, et tavaliselt siis ema juures Türil meie sõidame Tallinnast külla ja õde tuleb ka siis oma perega, et nagu traditsiooniliselt tehakse Eesti peredesse, mis siis toimub, kõva kallistamine, kallistamine ka ja siis söömine siis peab mõtlema, mida keegi tänapäeval on lapsed, ka sellised, et üks ühte, teine teist asja siis peab ka mõtlema, et no meie peres muidugi, kui mõelda, nagu mina, mu õde ja ema, siis peab ütlema, et meie kõige parem kokk on ikkagi Pille, tema teeb ikka selliseid hõrgutisi, et, et see alati huviga lähed. Lähed külla, talle saab jälle Pille tehtud liha või, või koduleiva või jah, et, et selles mõttes, et Pille on ikka superkokk, tal on lihtsalt nagu kuskilt kõrgelt poolt niimoodi kuhjaga antud seda on, et lisaks sellele veel väga osavate pudega raamatupidaja, kes teeb ühesõnaga ütleme, et minul, Caroliinel on mütsid, kindad, vestid. Kõik sellised asjad on, kõik on Pille kootud, teil on peres nagu loomuldasa ära jaotatud, kes, mis valdkonnas väga tugev tegija on, mis ongi tore, kusjuures ema meil on selline superasjata ja seal kodus ja koduaias, et küll tema jõuab seal kõik peenrat kord seda teha ja kodu endale alati nii et läigib ja temal on nagu see asi või vägatk pärast maid tuleb juunija ja see suvi, mida me nii väga ootame, teie suured suvesoovid, millised need on? Iga suve ma ootan Tallinna tütre peret külla, siis nad tulevad kõik kolmekesi koos ja siis muidugi Oisu tütre pere käib ka minu juures tihti, et siis me saame hästi tihti. Meie jah, pakime Karoliinaga, siis enamasti kahekesi oma asjad kokku ja tegelikult kuna mina olen õpetaja ja mul on ka suvi rohkem vabad, siis me olemegi temaga põhiliselt Türil, et siis siis mul mees on Tallinnas tööl ja kui tal on puhkus, siis tuleb ka, aga et, et jah, et me oleme maal vanaema juures. Ülle ja Külli, aitäh teile jutuajamise eest. Soovin siis rõõmu pakkuvat kevadet ja suve. Ilusat emadepäeva. Olge siis hoitud ja armastatud, armsad emad ja kõik teised, ka. Saate tegid Tiina vilu ja marstomba.