Mina lood. Mina võttis mikrofoni ja läks uurima, mida tehakse raadiomajas. Kohe kuuled, kellega ta kokku sattus. Nino lood. Tere minu nimi on Miina, kas ma võin korra sisse tulla natule? Kas ma võin teie käest küsida mõned asjad raadio kohta? Küsida võib alati, iseasi, kas ma vastata oskan. Kuidas, mille nimi on, mina olen Riina Eentalu ja mina olen uudistetoimetuse vastutav toimetaja, niisugune peen nimi on. Mul on kõigepealt selline küsimus, et kas see on õige, et vanasti polnudki raadiot olemas ja millal tekkis esimene raadio? On küll õige, et vanasti ei olnud raadiot olemas ja kuidas sulle tundub, kas 100 aastat on pikk aeg või ei ole pikaaeg hästi pikk aeg. Ühtepidi pikk ja teisipidi ei olegi nii väga pikk, no umbes 100 aastat tagasi hakkas tekkima niisugune õhkõrn võimalused. Radio hakkab tekkima, siis leiti, kuidas need hääled levivad mööda õhku niimoodi, et inimesed saaksid neid kuulata ja siis hakati leidma ja uurima, et kuidas neid saaks kinni püüda. Ja siis kuskil jah, umbes 100 aastat tagasi hakkasidki, raadiot tuleb, aga kui vanaks vikerraadio oma sünnipäeval sai, mina tean, aga sina käid juba koolis, eks ju. Ja nüüd ma kontrollin, kas sa peast arvutada oskad, kui praegu on 2005. aasta ja vikerraadio sündis 1967, siis kui vanaks ta sai? 38 vägaa tubli Sul on hea õpetaja olnud on ju nii, terve päev tuleb raadiost saateid näiteks kell kuus ja viis seitse on uudised. Aga kuidas siis raadioinimesed jäävad, mis kellad veavad rääkima hakkama, et nüüd kell sai täpselt kuus ja ja kui neil on kell vale, mis siis saab? Nojah, see kell peaks ikka õige olema, muidu ei tea sinna eetrisse minna, aga tegelikult on see kaunist lihtne noh, umbkaudu ikka tean, mis see kell on ja see kell on mul ikka kogu aeg seal pilgu ees. Aga see, et millal mina rääkima hakkan, piiksud tulevad täis tonni piiksud tulevad ja need piiksud on väga-väga täpselt paigas ja kui see kuues piikson ära käinud, siis on täistund käes ja siis hakkan mina rääkinud, et kas see kelm, mis raadiost öeldakse, on kõige õigem maailmas ja see, kel ei lähe mitte kunagi rikki. See kell on küll kõige õigem Eestis, seda võin ma küll öelda. Vaata, maailmas on isemoodi aega, kui kell on siin 10 Eestis, siis tema Ameerikas võib-olla midagi muud, need meie, kel ei ole Ameerika jaoks õiged, aga Eestis on ta küll maailma õigem Kell. See küll ei lähe trikki see, mis neid piiksusid, teeb täpselt täistundi. Meile määrab, see tuleb kuskilt Londonist meie tehnikaonud on rääkinud, kuidas see kõik käib, mina ei ole tehnikainimene ja mina täpselt ei tea. Aga need piiksud on nii täpsed ja need toimivad, need seisa rikki minna. Kell võib rikki minna, aga see raadio piix, mis kella ütleks, ei lähe rikki. Väga põnev. Mõnikord ma olen kuulnud, et mõni saade tuleb Pärnu stuudiost, aga siis järsku hakkab hoopis Tallinna stuudios onu rääkima. Kas te siis lihtsalt helistate üksteisele ja räägite läbi telefoni? Meie siin räägime igat moodi, kuidas vaja on, vahel räägime läbi telefoni üksteisega, aga tegelikult on ju Tallinnas stuudio ja on Pärnus oma raadiostuudio ja siis ikka kõik need helilained tilguvad mööda õhku. Meie nimetame seda, et meil on liinid kahe linna vahel, nii et ma küll ei näe teineteist, kui mina siin räägin ja pärnu onu või tädi seal räägib, aga me oleme täpselt nagu mõtteliselt ühes ruumis teeme sedasama saadet. Ainult et me ei näe teineteist. Aga miks teil on siin stuudios igal pool arvus, Sid ja raadioid üldse ei ole? Raadiot teeme me ise, sellepärast meil pole raadiot, vajasi, aga arvuteid on nüüd küll meil väga vajalikud asjad, sest seal sees on kõik meie lood, mis me oleme siis valmis teinud. Me käime lindistamas kuskil nagu sina tulid minu käest küsima, meie käime, küsime niimoodi teiste inimeste käest ja ja siis me paneme selle kõik sinna arvutisse ja siis vajutame nuppu ja ja siis läheb sealt niimoodi raadiokuulajani ja me kuulame seal arvutisest muusikat, otsime endale meie fonoteegist ja kogu meie elu käib seal arvuti, siis mis kell peab raadiotoimetaja hommikul üles tõusma. Aga mis keldris magama läheb? Raadios on väga mitut moodi toimetajaid, kui mina nüüd räägin oma toimetusest ehk uudistetoimetusest siis kui meil esimesed uudised rongil kuus, siis see inimene peab ikka kell viis juba üles tõusma, aga arvestades seda, et ta kell 12 öösel luges ka veel uudiseid ja alles pärast seda magama sai, siis ega ta väga palju just magada ei saa, sellel korral, kui ta hommikul tõusma peab, on ju teistmoodi toimetajaid, kes tulevad kella üheksaks 10-ks ja, aga mida tähendab üldse sõna toimetaja, kas ta siis tähendab, et kogu aeg toimetab kuskil ka seda ei olegi nii kerge rääkida inimestele, et mida meie siin siis nüüd toimetame, kogu aeg ei tõsta aiust asju ühest kohast teise jookseb kogu aeg ringi, vahel ikka jookseb. Aga see toimetamine tähendab seda, et kõik see jutt, mis sinna raadiosse räägitakse, peab olema kenasti kontrollitud ja see jutt tuleb kellegi käest kätte saada ja kui on paberi peal tekstis, peab vaatama, et see kõik ilusasti korralikus eesti keeles oleks, sest et võib-olla kõik inimesed, kes meile mõne niisuguse materjali saadavad, ei oska just kõik ühteviisi hästi eesti keelt, siis toimetaja on see, kes vaatab üle, kas see on ilusasti eesti keeles ja kas sellest on hästi aru saada ja sedasi toimetamine siis tähendabki ja siis ma panen selle saate kenasti kokku kokku, panid nad õigesse järjekorda, nii nagu ma arvan, et see peaks olema ja ma ei tohiks sugugi saatega üle aja minna. Nüüd ma pean vaatama, et see kõik sinna ära mahuks, noh üldjoontes niimoodi ma siis toimetangi tihtipeale arvavad, et kui mina ütlen, et eetris on toimetaja Riina Eentalu, et siis ma lihtsalt ainult loen selle ette, mis minul on ette antud. Tegelikult nii see ikka ei käi. Kui mina olen toimetaja, siis mina olengi need teemad sinna saatesse valinud. Mina olen otsustanud, et see on täna tähtis ja, ja mina olen palunud, et reporter teeks mulle ja siin samamoodi, see, mida ma paberi pealt loen, olen mina otsustanud, et see on tähtis. Ise ma olen selle siis kenasti ära toimetanud, nagu ma just rääkisin, selle saate, panen ikka mina kokku ja mina räägin selle eetrisse ka ja kui on järgmisel päeval teine taimede eest, siis vastutab tema nende asjade eest. Aga kas teile meeldib oma häält raadiost kuulata? Ma võin küll rääkida seda, et kui mina tööd alustasin, siis minule kohe üldse ei meeldinud oma häält kuulata, sest sellest sain ma ka hiljem alles aru, et, et inimene ise kuulab oma häält teistmoodi, kui teised kuulevad. Nii nagu mina oma häälest aru saan. Teistele kõlab ta natuke teistmoodi ja mulle kohe üldse ei meeldinud. Aga nüüd ma olen lihtsalt ära harjunud selle peal, kes veel raadios töötavad peale toimetajate. Siin on korterid väga palju tehnika, inimesi, kes istuvad puldi taga ja lükkavad neid nuppe ja kange, et minu hääl eetrisse koostaks ja ja vaataks, et see kõik seal kenasti tasakaalus oleks ja ja siis on neid onusid, kes sõidavad suure autoga välja, kui me läheme kuskilt niisugust otseülekannet tegema, siis minu käes on ainult mikrofon ja mina räägin sinna sisse. Aga tema kõik siis korraldab, et see kostaks tuleks raadiomajja ja et see kõik kenasti oleks paigas. Et niisuguseid inimesi on siin hästi palju. Aga kas on nii, et kõikidel, kes on raadios, peab olema ilus hääl ja näiteks neid, kellel hääl käiseb, ei võetagi üldse siia tööle? See ilusa hääle asi on ju natuke suhteline, võib-olla minule meeldib ühtemoodi hääl, aga mõnele teisele meeldib natukene just niisugune käriseb seal. Et see, see ilusa hääle asja on nüüd mitut moodi. Küll peaks raadios olema korralik ja selge hääl, et inimesed sinust aru saaksid ja sa räägiksid väga selgesti oma juttu. Uudised tulevad alati enne raadiost ja alles järgmisel päeval ajalehest raadio teab kõiki asju nagu enne, aga kostis raadiotoimetaja teada saab, mis igal pool juhtub, eks me siis natuke uurima seda asja me ikka oleme ka uudishimulikud inimesed, me tahame kõike ette juba teada, mis toimuma hakkab. Kõik ei saa küll ette teada, siis me tahame hästi kiired olema, et me saaksime jaole sellele, mis parasjagu toimub. Juhtub ju igasuguseid asju nii äkki ja ootamatult ka. Et sellepärast on vähemasti raadiouudistetoimetajaid hästi kiired inimesed, hästi kiiresti mõtlevad ja hästi kiiresti otsustaadi kiired jalad ka muidugi uurima asju ettepoole. Me juba tahame teada, mis seal kahe nädala pärast toimub ja paneme selle endale siis kirja ja peame meeles. Ja niisugune kartoteek on meil olemas. Kas kõik, mis raadios öeldakse, on õige ja raadios mitte ükski inimene ei valeta? See oleks nüüd küll kena, kui keegi siin ei valetaks ja mina tahan uskuda, et see, mis siit raadiost öeldakse, on õige, sest muidu keegi meid ei kuulaks. Inimesed saavad ju aru, kui sa neile valetad. Ja kui me tahame, et inimesed meid ikka kuulavad, siis me ei tohi neile valetada. Ja mina tahan uskuda, et meie räägime siin õigust ja ükskord kuulsin. Radionova hakkas raadios naerma, aga ta tegelikult ei tahtnud naerda ja siis ta võitis naeru kinni ja ütles, et palun vabandust. Kas raadios ei tohigi siis üldse naerda? Mina arvan, et raadios tohib naerda küll, mina olen küll raadiost naernud, tõsi, nüüd küll, uudistesaate ajal on seal natukene keeruline, sest uudistesaade on natukene teistmoodi kui saade, kus inimesed vabamalt räägivad, et uudistesaatest nüüd eetris väga naerda küll ei taha. Jah, aga kui ma teen mõnda saadet, räägin nagu näiteks sinuga siin juttu ja mul tuleb ikka naerutuju peale, siis ma naeran küll ja mina arvan, et teiste raadiost tohib küll naerda. Raadiomajas saab siis mõnikord nalja ka, näiteks mis siin naljakat võiks juhtuda? Vaat kui niimoodi küsitakse, siis ei tule mitte kunagi kohe meelde, aga mõnikord läheb tiks segamini ja sa ei saa ise aru, et sa ütlesid midagi valesti, sest oma arust sa ütlesid õigesti ja ütlesid midagi täiesti naljakat, teiste meelest ja ja kõige naljakam on see, kui inimesel ei tule enda nimi meelde. Aga mul oli üks kolleeg niisugune, kes toimetas saadet ja lõpetas, saate ära ja ütles, et vaata ja oli siis ei tulnudki sealt enam mitte midagi, sest tal ei tulnud nimelt toimetaja nimi meelde ja siis kõrvalonu pidi talle ütlema, et Tiit Karuks ja siis ta ütles, et toimetas Tiit Karuks, minu vanaisa rääkis mulle, et ükskord Pireti raadiomajja sisse nii et keegi ei tohtinud selt välja ega sisse minna, miks siis nii tehti ja miks raadiomaja on üldse nii tähtis maja, et seda peaks valvama raadio on väga tähtis, sellepärast et inimesed on harjunud kuulama raadiot ja nagu me rääkisime siin, et me ei valeta oma inimestele. Et siis, kui keegi paha inimene pääseks mikrofoni ette, siis inimesest, seega on ju võimalik, et ma ütlen, need keerulise sõna manipuleerida, sellepärast et inimesed ei tea, et kas see on nüüd siis tõde või vale ja kui paha inimene tahaks niimoodi jamab, pahasid mõtteid, inimestele rääkida, siis inimesed võib-olla usuvad teda ja sellepärast ei ole hea, et halbade mõtetega inimesed pääseksid ilma kontrollimata mikrofoni, et ta võib valetada inimestele ja võid neil väga palju pahasid asju rääkida, sellepärast on ju nii. Võib-olla sa oled kuulnud, et kui kuskil riigis toimub riigipööre või võetakse valitsus maha või siis püütakse ka kõigepealt raadio enda kätte saada, sellepärast et raadio kaudu on võimalik inimesi kuidagimoodi kontrollida ja neile oma mõtteid pea sisse panna ja seetõttu peab raadiomaja küll hästi valvatud olema, aga et kui raadiomaja sisse piirati see oli siis veel see aeg, kui Eesti vabariik ei olnud päriselt taasiseseisvunud, et me ei olnud veel uuesti oma vabadust kätte saanud. Ja siis oli Eestis ka inimesi, kes ei tahtnudki teiste riik uuesti vabaks saaks ja siis nemad proovisid alguses Toompeal lossi juures segadust tekitada, siis kardeti, et, et äkki nad tulevad nüüd raadiomaja juurde ka ja siis inimesed tulid tegelikult raadiomaja kaitsma olid siin ümberringi ja seetõttu siis oli seekord, kus raadiosse ei saanud sisse ilma erilise loata ja me olime siin, seisame, ei saanud ka päris hästi välja ja siis oli minu poeg umbes nii suur kui sina praegu oled tema ülikoolist tulnud jätnud oma koolikoti mulle siia ja kui mina siia siis jooksuga jõudsin, kuuldes seda uudist, siis leidsime laua pealt kirja, ema, ära muretse. Läksin Toompeale. No kuidas sa ei muretse, kui tema läks siis toompeale ja mina olin raadiomajas ja välja ei saanud ja laps ei saanud väljastpoolt sisse. 10 pärast ikka kohtusime, aga siis ma ikka muretsesin küll. Aga kuidas te siin sees raadios ennast siis tundsite, kui te välja ei saanud ja mis siin toimus? Kaks korda on raadiomaja juures inimesi olnud raadiomaja kaitsmas. See teinekord oli ju siis, kui oli 91. aasta ja vene tankid tulid, siis olid ka inimesed raadiomaja ümber ja siis ma olin ka siin sees, küll me ikka välja siis saime ja ja käisime oma jutt rääkimas inimestega, kes siin raadiomaja ümber siis olid ja siis me käisime linnas vaatamas, kui kaugel need vene tankid ikka juba on, kuhu nad lähevad ja aga no mis me siin sees tegime, me pidasime ühendust nii paljude inimestega, siis kus meil maailma otsas kedagi vähegi oli, tol ajal ju mobiiltelefone ei olnud, olid lihtsalt lauatelefonid ja siis me otsisime need inimesed kõik üles ja saime neilt informatsiooni ja samal ajal rääkisime selle kõik siis Eesti rahvale edasi, et inimesed teadsid, kuidas olukord on, sest nemad ju kodudes olid ka hirmu täis, nad ei teadnud, kuidas tankidega parasjagu on, et meie ülesanne oli siin rääkida inimestele, kuidas olukord on, kui nad kuulsid, et meie ikka veel räägime, siis on kõik. Pärast seda ütlesite inimesed tihtipeale pärast pooled kad raadio lahti, kõik räägivad rahuliku häälega, järelikult on kõik korras. Kas teil natukene kahju ei ole, et teil näha ei olegi nagu telekas on kõik, kes räägivad näha ei ole mul sellest kohe üldsegi kahju. Inimesi on igat moodi, kes tahab teha niisugust tööd, kus teda näha ka on ja mina tahtsin teha seda tööd, kus mind näha ei ole, aga sellepärast tahan ma võib-olla palju rohkem mõtlema, kuidas ma midagi ütlen ja mida ma ütlen, sest keegi ju ei näe, ega sa mind vaadata, et ainult kuuled, mis ma ütlen. Mis teile tee tee juures kõige rohkem meeldib inimestele rääkida asjadest, mida mina tähtsaks pean. Ja ma arvan, et see ongi kõige tähtsam ja samal ajal olen ma kohanud selle tööga nii palju toredaid inimesi. Et see on minu rikkus, aitäh, rohkem küsimusi. Leian. Miina küsimustele vastasuudiste toimetaja Riina Eentalu nina lood, kirjutab Eeva kohv, esitab Külli Teetamm, toimetab Tiina Vilu, helirežissöör maris Tomba. Ninalood.