Tere, minagi. Au, sina, ma kartsin, et sa oled solvunud. Ema, vaata, mis nad kogu aeg räägivad, räägivad, sa oled ju kuulnud. Mina, missa, Bobilised, mina, kellega sa räägid omaette ja ütlesid, et räägid ju minuga muidugi, aga nemad ütlevad, et sa oled välja mõelnud, olin välja mõeldud mõnia totakad. Süüdistamine ei vii meid siin kuhugi, mina ega nemad ei saa sinna midagi parata, et nad saavad aru ainult keerulistest asjadest oma silmaoperatsioonidest, Maav varadest, poliitikast nagu vanaisa, nad on liiga suureks kasvanud. Nad ütlevad, et mina olen selleks liiga suur, et mul oleks nähtamatu sõber, sa oled paras. Täiesti paras, olen vihane. Ma käisin ju eelmisel nädalal koolis lastega rääkimas, nemad rääkisid ka teistega, peab arvestama. Mitte keegi ei arvesta minuga, kes needsamad vanaisa ja isa ja ema, vanaema vanaema natuke arvestab, aga tema on Haapsalus ja mõtleb oma pulmade peale. No ütleme nii, näiteid elust enesest, siis ma saan sinust paremini aru. Sa kuulsid sinuga sõber olemise jaoks, ma olen liiga suur, aga mõne asja jaoks liiga väike ja ülejäänud asjade jaoks talle liiga suur. Nii et korraga oled sa väike ja siis jälle suur nende äärest. Jah. Ja nad ei näe siin vastuolu. Mis see vastuolu on, kui miski klapi võtab? Inimene ei saa olla suur, kuid on samal ajal väike. Nemad ütlevad nii, nagu nad ise tahavad. Neil on hea. Nüüd on oma arust kõikide asjade jaoks piisavalt suured. Kas nad leiavad, et sa oled liiga väike näiteks et nõusid pesta? Ei, aga poes käimiseks? Meie nurgapealses poes pean käima, aga tüdrukutega bussiga suurde supermarketisse ma ei tohi iga päev minna, see neile ei meeldi. Ma olen liiga väike kolada. Kas sa oled liiga väike, et marti hoida? Pesu kuivama panna? Oma taskurahaga mõistlikult ümber käia? Kõigi nende asjade jaoks ma olen paras õhk, ma juba kartsingi, et sa ei ole millegi jaoks paras, siis on ju kõik korras, ei ole korras, siis tead näiteks politseikroonika vaatamiseks ma olen liiga väike, kas on mingi vahva see sünniks põnev telekasaade, kus näitab, mis igal pool juhtub, mulle meeldib, kui midagi juhtub, siis igavaks ma ütlen. Ja ma hakkasin seda ükspäev vaatama, seal näitas ühte maja, kus tegelikult seal käivad narkomaanid ja joodikud ja sellised politsei ütles. Noh. Ja siis seal juhtus midagi hirmsat. Telekas hakkas just näitama, need hakkasid just sinna majja sisse minema, aga täpselt, kui nad jõudsid ühte pimedasse koridori, siis vanaisa tuli köögiste keeras teleka kinni. Rong, millest sa ilma jäid? Ma tahtsin näha, mis seal juhtus, tuus, äkki näiteks tapeti keegi ära või vahel näitab telekast selliseid asju, kui verelõik on tänaval maas kui erakordselt hea meel, et mul ei ole telekat. Mis pärast kõike ei pea teadma. Mina ei pea teadma, miks sul on hea meel, et sul pole telekõik, ei pea teadma, mis maailmas sünnib, see teeb ainult kurvaks. Selles pole mingit kasu, kui seal telekat pole, harvutisse saad nagunii kõik asjad teada internetist, mis on siis teada? Et näiteks, et tuumapomm võib lõhkeda, et igal pool on igasugused uputused ja lennuõnnetused ja rongiõnnetused minuga, mis edasi saab, kuidas edasi? Mis sa siis peale hakkad, kui sa teod millest koosneb tuumapomm, kus tuumajaamad paiknevad? Milleks neid vaja, millest tekivad uputused, kuidas neid saab ära hoida? Kuidas ehitatakse lennukitelt nad alla ei kukus. Kuidas me saaksime teha meie väikese planeedi maa? Just maa, kuidas me saaksime teha nii, et elu Maal oleks rahulikum ja ilusam? Ma ei tea, nõel sulle jäävad ainult sinu pahad unenäod. Mõnikord ma näen hirmsat und. Kui ma vaatan selliseid asju, kas näidatakse püssist tulistamist, verd ja selliseid asju? Mina olen sinu vanaisa poolt. Ma oleks kasu teleka selle pimeda koridorikohaga kinni keeranud. Aga liiga väike, ma ei ole igal juhul täpselt paras. Et magad rahulikult heade unenägudega. Mis sul oleks hea teada? Seda, kuidas panna seda, kuidas panna mardile sinepiplaastrid milleks kujuta ette, ema ja isa on reisil. Vanaisa on keldris ja mardi Lum köha. Sa pead uskuma midagi teha, näiteks sinepiplaastrid. No või siis kuidas teha oma ema tuju heaks, kui tal on silmaoperatsioonide tegemisest silme eest udune muljet kui ta hästi väsinud. Aga pere ja tuumapommidega sul pole siin suurt midagi ette võtta. Õigemini mitte midagi. Ma mõtlen praegusel ajal liikvel liiga palju informatsiooni vabanduste, liiga palju teadmisi, mis mõttes näiteks telekas ja internet? Ja raadiot. Aga raadiost saab teada, kui peab kella keerama. Sa mõtled suve- ja talveajale üleminekut? See raadiost saab ilmateadet kuulata. Maavanaisa tahab alati teada, kas tuleb külm. Siis ta paneb kurkidele kate peale, see on küll hea asi, kui mina vaatan, küll ma alati puidu pealt on, mul on üks spetsiaalne öökülma känd. Sa vaatad kännu pealt, kes tuleb öökülm, mitte ainult öökülma sekenud, näitab rõhkkondiga. Neid madalrõhkkonda ja kõrgrõhkkonda, aga neid öeldakse raadiost ka. Ega ma ei ütlegi midagi. Pluss inimesed kuulavad raadiot, kui neile raadio meeldib. Ja näiteks kui sa kuulad õhtujuttu, siis ei tule ühtegi hirmsat unenägu prani. Just. Raadio on ikka hea küll ja tead, mis mulle raadio juures meeldib? Ta on mõnusalt väike. Näite pole selline kobakas nagu telekas. Autoraadio on mega väike säästnud, ütlevad, kus on kiilasjää, siis tead, et ei läheks, kraabin. Raadiol on palju kasulikke omadusi. Muuseas, kas sa nägid seal kõrval stuudios oli laua peal pooligdort. Mobiiluse uks oli praokil. Ärme räägi enne, sinna oli nimi glasuuriga peale kirjutatud, ei näinud puhul nime, oli pärsruuduks. Vikerraadio sellesama raadio, kus me praegu oleme või täpselt ja kui vanaks ta sai. Mul ei ole aimugi. Endale oma sõbra isegi kraadi saade. Uuri järele. Raadio on ka siis tänapäeval sünnipäevadel. Kui juba sinu maa sõbra Jaagupi lambal on sünnipäev Ma tean sina, mille jaoks ma pole liiga väike. Ma lähen ja uurin missing, raadiomajas toimub ja siis ma saan oma emale ja isale ja vanaisale öelda, milles nemad midagi ei tea. Ja. Mulle meeldib siin väikse raadiuses käia. Ma lähen nüüd minema, aga homme ma tulen tagasi. Mina lood, kirjutab Eva Koff. Esitavad Külli Teetamm ja Anti Kobin, toimetab Tiina Vilu, helirežissöör Maristamba ninalood.