Mina lood. Täna jätkab mina oma ringkäiku raadiomajas, et uurida, mismoodi raadios töötatakse. Miina lood. Tere, mina olen seal, kus ma olen, ma kõnnin mööda raadiomaja ringi, sündide uks, mida ma otsisin teadmist siin peale on kirjutatud raadioteater vaatama, kas saan lahti. On. Keegi räägib, siin, ei ole üldse diaatri moodi pole mingeid riidehoidu, sinipaista kohvikud ka. Muidu siin ei ole vist saali ka. Siin on ainult mingisugune koridori, siis on palju uksi, kus on õe peal. P A siuksed paksud puu uksed. Toolid on siin nagu mingi haigla koridor. Ühtegi inimest ka ei ole. Mingi masin Meriseb siin või? Siis on mingi klaas rakend keset tuba ja akna taga, räägib näitleja. Oma maja oli tõepoolest seda väärt. Seal elas Liina Olmaruga. Vaeb mingi paberi tehnilist juttu. Mõtlesin kedagi, kelle käest võiks midagi küsida. Tere. Tere. Minu nimi on mina. Kas ma võin korra sisse tulla? Ja võib küll selle paksu ukse kinni panna, siis kosta muud hääled sisse. Aga kas teie tööde tegi siin raadioteatris, aletasin näit. Ei, minu nimi on Jaan Tootsen ja mina olen siin raadioteatris režissöör või siis raadioteatrilavastaja. Ka kas raadioteater on ikka päriselt teater või on tegelikult ikkagi raadio? Minu arust ei ole eriti teatri moodi. Vot nagu teatris on näitemäng ja raadioteatris on kuuldemäng, et sealt see vahe tulebki sisse, et kuuldemäng on see asi, siis mida saab kuulata, aga siin on väike vigur on ka sees, et mitte ainult kuulata, aga, aga saab ka näha, saab näha oma vaimusilmaga, mis on hoopis üksteistmoodi silm, kui, kui inimesed päris silmad, aga selle vaimusilma abil saab teinekord näha asju, mida päris silmad ei näitagi, siis raadioteatri ja päris teatri erinevus. Kui sa kuulad midagi sisse, paneb tööle sinu fantaasia, selle kujutluse, kõik selle, mis on sinu enda sees. Näiteks, kui ma ütlen, et sina oled ilus tüdruk, et siis ütleme, miljon inimest näeksid sind televiisoris, et siis nad näeksid sind nagu ühtemoodi, siis oleksid kõigi jaoks ühtemoodi ilus. Aga kui ma ütlen sulle, siis kõik miljon inimest, kes praegu kuulavad, kujutlevad, et kõik näevad seda ilu sinus erinevalt, et selles mõttes on võib-olla raadioteatri kuuldemäng, on natukene keerulisem kuulata kui mõnda filmi vaadata. Et sa pead ise nagu poolele teele vastu tulema, et sa pead ise selle mänguga oma mõttemaailmas kaasa minema. Ahah, see on küll põnev. Kas raadioteatris on kusagil lava ja eesriie kajangu tavalises teatris? Raadioteatris on mitu erinevat stuudiot, et nad on erinevate nagu hääle kõladega, et siin, kus me praegu oleme, see on selline hästi suur ruum, et siin võiks salvestada sellist no ütleme näiteks kuningapalee kõvel panna arvutis või mingisuguste aparaatidega sinna veel selline omamoodi kaja taha, et siis me saame selle suure ruumi tunda, aga siis meil on hoopis teistsuguseid ruum, on näiteks selline ruum, kus heli neeldub seinte sisse. Aga kas need trepid on siin ka, et palee moodi oleks? Vaata proovi käia nendel treppidel siin on, siinpool on nagu raudtrepid, siis julgelt üles minna. Ma siis jutustan, et mina oleks nüüd trepist ülesanne ja sealt teiselt poolt tuleb jälle üks trepp alla, see on selline väga suur ruum. Ja see ongi selle jaoks, et kui ütleme, et sina oled näitleja, sa tuled sealt trepist alla ja samal ajal ütled oma teksti. Proovi. Tere hommikust. Ma sain praegu üleval pannkooke ja ma tahan nüüd magama minna. Ja teisel pool on jälle puutrepp, et ütleme, et kui sa elad puumajas, siis sa tuled, logisevad puutrepiga ülevalt alla, võin sulle mõned, et heli lasta ette mängida, et mis on siin meie plaatide peale näiteks? Kutsutakse heliefekti plaatideks, siis ongi, kus on, on käinud inimesed mikrofonidega üle maailma ja siis salvestanud siia peale erinevaid helisid, neid me saame kõik nendes kuuldemängudes kasutada. Kuulame, mis siit tuleb. See on seal hobune, hobune, niimoodi koriseb. Võib-olla see on tiigri nurru mile või lõvikooris ise. Vot seda küll, kes sellist häält teeb? On kirja pandud. Vaat need on lõvida. Siin on nüüd siis looduse hääled, aga on erinevaid, vaata, siin on näiteks tehase häältega plaate või? Inimesed on näiteks kuskil teevad sporti või on igasugustest majapidamismasinatest ajal näiteks. Kusagil keegi kohvimasin, nuriseb või mõni mikser käibe. Asen hoopis mingi kell. Ja siis on palju plaate, kus on igasuguseid kosmosehääli, näiteks saame teha kuuldemängu sellest, kuidas ufod tulevad alla ja tihti öeldaksegi, et sellisele käokell on siin ühe plaadi peal ette, et sellist fantaasia kuuldemängu on palju põnevam teha isegi kui mõnda filmi. Et just, et kuidas tekitada helidega selline pilt. Ufod tulevad maa peale, aga nüüd me võime minna ühte teise ruumi ühest koridorist läbi. Sinu siin on lausa kahekordsed uksed, üks on selline hästi suur paksuks ja siis teine on selline tavaline muks, nagu meil kõigil kodus on. Et see on nüüd väga, väga helikindel ruum, sellist ruumi võib-olla ongi raske kirjeldada, et, et see nagu helipildina võib-olla raadiost kohe inimesed ei saagi aru, et, et, et, et see on nüüd hoopis teistsugune ruum. Aga kui, kui sa ise kirjeldades, mida sa näed siin. Noh, see hinge peal on sellised sikk-sakid metallist Need on sellised suured nagu, nagu kolmnurgad nagu siilud, nende koputada ka kergelt, et see ei ole üldsegi nagu tavaline sein selles ruumis ei ole mitte ühtegi siledat seina. Siin on kõik, on natukene nagu siukesed plekist ja paindas. Kes on selle mõttega tehtud, et siin, kui inimene räägib, siis me saame siin salvestada selle inimese puhta hääle või nii, nagu võib-olla mõni on näinud kusagilt, kui lauljad laulavad stuudios, et siin on teinekord topitakse sellisesse kasti sisse, et see on just selle jaoks, et saada kätte selle inimese puhas hääl ilma igasuguse ruumi kajata, et kui ma näiteks läheksime siin juurde koju ja võtaksime selle mikrofoni lahti vannitoas, et siis me kuuleksime kõik sellist vannitoa kõlisevad kõla või näiteks, kui me köögis räägiksime köögilaua taga, siis oleks hoopis teistsugune ruumi kõla, nii et praegu siis ma arvan, et, et sinu saate ajaloos kõige puhtamalt kõlab sinu hääl selles ruumis. Aga mina tahtsin küsida, mis jaoks need liiva ja kividega. Siin on, eks ole, siin tundub natukene nagu selleks kassi pissimise kast, et see on täpselt sedamoodi, et seal on nagu sellise vineerkasti sisse pandud liiva, et mis asi see siis on, aga see on just, et selle liivakasti juures mikrofon natuke alla poole panna, et siin on, siin on selline liiv, teises natukene jämedam, mul selline kruus ja kolmandast kastist natuke kaugemal. Siin on päris selline hobuse kohe suured kivid ja see on selle mõttega, et nende kastide kõrvale panna mikrofonid. Ja ütleme näiteks nüüd kujutleme sellist asja, et on vaja kuuldemängus teha selline stseen mere kaldal, näiteks keegi näitleja räägib siin juttu ja samas tegevus toimub näiteks mere kaldal. Et siis me siin saame selle näitleja ja selle liiva krabinamises selle jalgade sammude krudina saame korraga kätte siis see kõlab raadios kõige loomulikumalt, et siis inimene kuulab seda, ütleme, et me veel mängime sinna taha. Panime arvutis juurde veel sellise mere kohinat ja siis, kui ma siin räägin, nüüd ma istun siin mere kaldal, siis on jälle hoopis teistsugune pilt, mis tekib inimese sees. Kas teil on siis niimoodi, et näitlejad käivad siin kõik mikrofoniga ringi ja samal ajal mängivad tantsivad, jooksevad siin liiva sees? Nende mikrofonidega on selline lugu, et neid saab paigutada peaaegu igale poole, et kuhu aga vaja on, siis sinna saab selle helipüüdmise koha tekitada. Aga ma mõtlen üldse üldisemalt, et nende mikrofonidega saab minnagi õue, et on ka tehtud, näiteks taksos on lindistatud ja on lindistatud näiteks paadiga järve peal ja et need praegu me oleme siin stuudios, et siin on kõik mikrofonid, mis seisavad jala peal, aga et on võimalik ka selliseid mikrofone, mis tõesti kõnnivad näitlejaga kogu aeg kaasas. Aga kas need näitlejad on siin raadioteatris nagu päris näitlejad või siis ongi sellised eraldi raadioteatri näitlejad. Ei, need on täiesti päris näitlejad, et isegi teinekord tunne, et need näitlejad, kes siia tulevad, need peavad olema veel need kõige paremad näitlejad, sellepärast et kui sa raadios midagi mängid, siis pead kogu aeg meeles pidama seda, et siin keegi ei näe, et sa pead kõike edasi andma häälega või oma läbi sellise kuuldava tegevuse. Võib-olla paljud need näitlejad, kes on kuulsad filminäitlejad, jääksid siin päris hätta. Kas raadioteatri näitlejatel on kostüümid seljas? Vot kostüüme ei ole, mul tuli meelde, et et kui me tegime ühte laste kuuldemängu, Urmas Vadi varasta veel võõraid karusid, et siis seal oli küll üks stseen oli, kus Anu lamp ja Andrus Vaarik mängisid ema ja isa ja nemad olid hommikul voodis teki all ja siis meil oli selline suur tekk, oli küll olemas tekk sahises, siis sai kujutleda seda, kuidas isa ema on, hommikul ärkavad ülesse, et päris selliseid kostüüme, mis on silmaga vaadata, teiseks et neid me raadioteatris ei kasuta, aga me saame kasutada kõiki neid asju, mida on võimalik kuulda. Näiteks mõni punkar nahktagiga, et siis kui ta kuidagi katsub krudisevat tagi käis teed, siis seda on ilusasti mikrofonidesse kuulda. Wet, keegi daam kõnnib näiteks kontsaklõbin all üle parketti, et siis me kindlasti ei pane talle toasusse jalga, vaid et siis ta saab sellised krõbisevad kingad. Mu sõber rääkis, et mõnesid hääli saab teha hoopis teiste asjadega, mitte päriselt, nagu, et näiteks hobuse kappamist jää põksumist või kuidas te neid hääli siis teete? Neid hääli on kõikvõimalikul moel, siin on olemas plaatide peal päris neid hääli, mida ongi salvestatud nendes kohtades, kus nad tekivad. Aga tõesti, et on võimalik teha ka kunstlikult. Ma ennem hommikul veel varem käisin raadiomaja sööklase, palusin koka käest kotikese tärklist või kartulijahu. Ma ei ole seda kunagi proovinud, nüüd nüüd sa võid ise proovida, mina proovi seda kotti vajutada, et kas ta teeb mingisugust häält. Teinekord on niimoodi, et need nii-öelda tehtud hääled on palju loomulikumad kui see päris inimene lume peal või nii-öelda näiteks, et mida ma olen järgi proovinud, et aga et kuidas teha musi või suudlust, et siis kogenumad režissöörid on näiteks rääkinud, et tuleb panna lusikas tarretise sisse ja siis naksti korraga tõmmata ülesse või siis näiteks süldi sisse, siis tuleb see musi hääl, mis ilmselt kui mina teen seda praegu siis suuga tehes, et siis ei ole üldse nii mahlakas hea. Et minna veel ühte kolmandasse. Papp siit vatitoast läheme välja, siin on natukene jahe ka, sest selle hästi vooderdatud seinad, ta peab kinni heli kui soojust mõlemad. Nüüd me läheme hoopis ühte ruumi, mille peale on kirjutatud v kuhu me sattunud oleme? Punased telliskivi seinad ja siis on hästi palju laudu, nagu oleksin mingisugune koosolek. Et see on selline ajalooline tuba, kust on läinud ka paljud teised Eesti raadiosaated. Mõnikord salvestame siin raadioteatris ööülikooli ja siinsamas, selles punases stuudios tehakse ka Nemo turniiri ja miniturniiri näiteks siin raadioteatris, siin tehakse ju veel peale kuuldemängude järjejutte siin erinevaid kultuurisaateid tehakse ka näiteks kultuurikaja, raadio, ülikooli, mina teengi rohkem seda raadio ööülikoole. Vähem olen teinud kuuldemänge, võib-olla isegi tahaksin tulevikus rohkem teha. Kes siin raadioteatris peale näitlejate ja lavastajate veel töötavad? Siin on veel lisaks ka loomulikult toimetajad ja on olemas ka helirežissöörid, nemad on need inimesed, kes siis nuppude taga istuvad puldis ja annavad ka režissöörile ehk lavastajale siis nõuet, kuidas ühte või teist pilti on võimalik tehniliselt üles võtta ja aitavad pärast seda lugu kõike kokku panna. Aga kas teie arvates on raadioteatris tore töötada ja mis siin põnevat juhtum? Ma arvan küll, et on põnev, see on just seesama asi, mis ma alguses rääkisin, et, et seda ei saa millegagi võrrelda. Ei saa küsida, et mis on parem, kas film või, või päristeater või raadioteater, aga et need kõik on mingisuguse omaette eesmärgi peale, meie mängime kujutluse peale. Targad teadlased on ka uurinud seda asja, et näiteks need lapsed, kes loevad ja kuulavad kuuldemänge nende fant, naase, areneb palju paremini kui need lapsed, kes ainult televiisorit vaatavad või koomikseid loevad. Et siin on just, tuleb teha nii-öelda tööd iseenda sees, aga seda ei saa muud moodi arendada, kui, kui seda kuulates siis seda kuuldemäng või, või lugedes. No tundub, et see on peaaegu sama põnev teater kui päris teater, see raadioteater. Aga rohkem küsimusi mul ei ole. Et päike ja ma soovin teile häid mõtteid ja et vaimusilmi tuhmuks. Mina küsimustele vastase raadioteatri režissöör Jaan Tootsen, mina lood, kirjutab Eeva kov, esitab Külli Teetamm, toimetab Tiina Vilu. Helirežissöör maris. Tõmbad ninalood.